Hr. Kunnase uus artikkel
Hr. Kunnase uus artikkel
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
-
Juhan K
Kunnas on välja tulnud uue artikliga.
http://www.epl.ee/?arvamus=435436
Sedapuhku meeldis mulle eriti järgnev mõte:
Eesti ühiskonna eelis (veel siiamaani!) on, et meie ei ole heaolumullis veel (õnneks? kahjuks?) piisavalt kaua elanud ning paljud meist on veel jalgupidi maa peal. Pidevalt tekkib uusi ohumärke, mis ehk on siiamaani aidanud mõistust kainena hoida.
KUID! Kahjuks on ka Eesti ühiskond (eesotsas paljude juhtfiguuridega) võtnud pigem euroopaliku suhtumise ning ei taha tunnistada reaalsust, mis algab meie kodumaa idapiirist ning lõppeb Vaikse ookeani rannikul.
Teine päris hea mõttetera:
http://www.epl.ee/?arvamus=435436
Sedapuhku meeldis mulle eriti järgnev mõte:
Minu arvates taandubki kogu Euroopas leviv boleemika kaitsejõudude kalliduse ja mõttetuse üle eurotsentrismile. Nimelt on pealekasvav põlvkond eriti häälekalt meelestatud igasuguste pikaajaliste kohustuste vastu ning vingumine on muutunud meelistegevuseks. Ka enamike Euroopa Liidu riikide valitsuste selgrootu järeleandmine selles küsimuses on ainult suurendanud kõikvõimalike patsifistlike meeleolude levimist ühiskonnas, eelkõige meedias.Suur osa Euroopa riikide poliitikuid usub praegu tõsimeeli, et sõjaline jõud ei ole 21. sajandil enam rahvusvaheliste konfliktide lahendamise vahendiks. Paraku seni, kuni kogu maailm ei arva samamoodi, jääb see vaid soovmõtlemiseks.
Eesti ühiskonna eelis (veel siiamaani!) on, et meie ei ole heaolumullis veel (õnneks? kahjuks?) piisavalt kaua elanud ning paljud meist on veel jalgupidi maa peal. Pidevalt tekkib uusi ohumärke, mis ehk on siiamaani aidanud mõistust kainena hoida.
KUID! Kahjuks on ka Eesti ühiskond (eesotsas paljude juhtfiguuridega) võtnud pigem euroopaliku suhtumise ning ei taha tunnistada reaalsust, mis algab meie kodumaa idapiirist ning lõppeb Vaikse ookeani rannikul.
Teine päris hea mõttetera:
Haakub eelmise teemakäsitlusega ning see on üks põhilise valupunkte reaalsuse mittetajumisel. Eestlased ei taha mõista, et Eesti ei saa lubada endale julgeoleku lõdvendamist, nagu võib seda teha näiteks tuumariik Prantsusmaa või ohutute naabritega ümbritsetud Belgia.Eesti on valiku ees – kas minna langusega kaasa või tegutseda selle vastu. Eesti valik on seda karmim, et oleme NATO ääreriik ning seega pole küsimus pelgas võimekuses oma liitlasi sõjaliselt toetada, vaid riigi eksistentsis eneses.
Minu ettepanek oleks, et Kunnase artiklid võiks kõik ühte teemasse kokku koguda, et oleks kohe hea vaadata ja lugeda. Muidu näiteks oled mõnikord infoühiskonnast nädalakese eemal (metsas...) ja jääd palast ilma.
Ühte head artiklit (juttu oli Läti asjadest ja valmiduse suurendamisest) nägi üks huvitatud kamraad alles mõne nädala pärast ja juhuslikult vanast ajalehest.
Ühte head artiklit (juttu oli Läti asjadest ja valmiduse suurendamisest) nägi üks huvitatud kamraad alles mõne nädala pärast ja juhuslikult vanast ajalehest.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44087
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Mina ei nõustuks Kunnase väitega, et ajateenistusest loobumise ja relvajõudude arvukuse vähendamise taga on eelkõige Lääne-Euroopas leviv patsifism. Samuti pole minu arvates kuidagi tõestatav Kunnase väide, et üldise sõjaväekohustuse ja reservarmeede demonteerimine tekitab Lääne-Euroopa riikides tahtmatust sekkuda sõjalistesse konfliktidesse Euroopas ja väljaspool Euroopat.
Ma selgitan. Mis on (oli) üldise ajateenistuskohustuse eesmärgiks? Selleks ei ole mitte ühiskonna sidususe suurendamine, klassivahede vähendamine, individualismi vähendamine ja kollektivismi suurendamine, noorsoo füüsilise võimekuse parendamine, immigrantide järeltulijatele keeleõppe andmine ja selleläbi nende parem integreerumine ühiskonda. Need kõik on ajateenistuskohustusest tulenevad väga positiivsed kaasmõjud, kuid need ei ole ega saagi olla ajateenistuskohustuse peamiseks eesmärgiks.
Lääne-Euroopas oli ajateenistuskohustusel üks põhiline ülesanne. Selleks ülesandeks oli sisuliselt teatud sõjalise „tellimuse“ täitmine – sõjaaja reservide tootmine juhuks, kui Nõukogude Liidu ja tema Varssavi pakti liitlaste tankihordid oleksid alustanud liikumist Läände. Selline oli tollal reaalne ohupilt ning selle adekvaatseks vastuseks oli üldise ajateenistuskohustuse kaudu suurte sõja-aja reservüksuste loomine. Lääne-Euroopa riikide kodanike enamus tunnistas samuti seda ohtu reaalsena (Ida-Saksamaa oli ju pungil täis suhteliselt kõrges lahinguvalmiduses Nõukogude tanki- ja motolaskurdiviise) ning võttis ajateenimist normaalse ja vajaliku osana igapäevaelust.
Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti kokkuvarisemise ning uue Vene armee arvukuse järsu vähendamise tagajärjel (võrreldes külma sõja tipp-perioodidega) kadus Lääne- ja Kesk-Euroopast otsene sõjaline oht, mis oli 40 aastat riike valvel hoidnud ning ajateenistuse ja reservarmee süsteemi vajalikuks muutnud. Isegi pärast relvajõudude arvukuse vähendamist Lääne-Euroopas on NATO-l kokkuvõttes vähemalt sama palju või rohkem mehi rahuajal püssi all ning vähemalt sama palju lahingutehnikat, kui Vene Föderatsiooni armeel, kvalitatiivsest vahest, lahingutehnika korrasoleku protsentidest, moodsa tehnika jms kasutamisest rääkimatagi.
Ohupilt muutus – tekkisid väiksemad konfliktid NATO äärealadel (Balkan) ja kaugemalgi (Iraak, Afganistan, Aafrikas), mis vajasid NATO sekkumist. Seetõttu muutus ka „sõjaline tellimus“ – sõjaväelastel polnud enam midagi peale hakata reservarmeega, mis polnud mõeldud sõdimiseks väljaspool kodumaa ja lähinaabrite territooriumit, samuti polnud neil enam eriti midagi teha ajateenijatega, keda ei luba välismaale sõdima saata ei seadused, ühiskondlik arvamus ega ajateenijate endi motivatsioon (sügaval rahuajal). Vajadus „väiksemate, professionaalsete ja kiiresti ümberpaigutatavate“ üksuste järele pole mitte patsifistlike ja naiivsete poliitikute väljamõeldis, vaid Leo Kunnase Lääne-Euroopa kolleegide reaalne tarvidus.
Loomulikult mängib ka lääne-eurooplaste patsifism ja süvenev individualism oma osa ajateenistuskohustuse demonteerimisel paljudes Lääne-Euroopa riikides. Aga ma ei usu, et ainuüksi ajateenistuskohustuse säilimine oleks kui nõiaväel Lääne-Euroopa noorsoost individualismi ja patsifismi välja juurinud.
Teiseks, kas ajateenistuskohustuse olemasolu on seotud riigi sõjalise võimekuse ja tahtmisega kaugetes konfliktides osaleda või mitte? Minu arvates ei ole need asjad omavahel seotud, sest ajateenijaid ju ei saa enamikes riikides (sh Eestis) rahuajal nt Afganistani sõdima saata. Küll aga saab sinna saata elukutselisi üksusi, milliste arvukust ja võimekust on võimalik suurendada, loobudes Lääne-Euroopas tarbetuks muutunud ajateenistusest ja koondades selle läbi vahendeid proffide ettevalmistamiseks. Pigem on Lääne-Euroopa soovimatuse taga saata Afganistani piisavalt vägesid seotud mõnede riikide avaliku arvamuse vastuseisuga (ja see vastuseis oleks veelgi suurem, kui keegi tahaks Afganistani saata ajateenijaid) ning sellega, et ei saada üle teatud minevikupainetest (Saksamaa). Ühesõnaga – vägesid, mida Afgaani saata, on Euroopas küll ja küll, aga puudub poliitiline tahe. Aga mina ei saa küll aru, kuidas aitaks ajateenistuskohustuse olemasolu (või puudumine) seda poliitilist tahet mingis suunas kallutada.
Mis puudutab Lääne-Euroopa profiarmeede appitulekut Eestile kriisi korral, siis võiks ju arutleda järgmiselt. Kui Eesti kohale peaks mingil põhjusel väga kiiresti kerkima sõjalise kallaletungi oht, siis millest on meile rohkem kasu – kas ühest Taani elukutseliste pataljonist või ühest Taani reservväelaste brigaadist? Elukutseliste pataljon on rahuajal pikalt kokku harjutatud, paljudel selle liikmetel on lahingukogemus nt Afganistanist. Pataljon on juba rahuajal mehitatud, st see ei eksisteeri paberil. Kriisi korral saab sellise pataljoni liikmed 24 tunni jooksul oma kodudest ja kasarmutest kokku ajada, paari C-17 tüüpi transpordilennuki peale laadida ja Eestisse sõidutada. Reservväelaste brigaad on pataljonist küll kolm korda suurem, kuid reservväelaste mobiliseerimine, varustamine, aastate jooksul ununenud sõjaliste oskuste meeldetuletamine (eelkõige rühma-, kompanii ja pataljoni koosseisus tegutsemine, mitte üksikvõitleja oskused, mis säilivad kauem) võtaks aega nädalaid ja kuid. Nii et teatud olukordades on meile rohkem kasu elukutselistest liitlastest.
Kas Eesti teeb õigesti, säilitades ajateenistuskohustuse ja reservarmee süsteemi? Minu arvates teeb küll õigesti, sest erinevalt Lääne-Euroopast oleme me manduva, kuid ettearvamatu Venemaa otsesteks naabriteks. Küll aga vajab meie ajateenistuse süsteem kindlasti edasist parandamist, nt senisest suurema arvu kutsealuste teenistusse kutsumist, sest olukorda, kus aega teenib vaid kolmandik kutsealustest, ei saa tegelikult nimetada ÜLDISEKS teenistuskohustuseks. Selles osas on Kunnasel kahtlemata õigus.
Ma selgitan. Mis on (oli) üldise ajateenistuskohustuse eesmärgiks? Selleks ei ole mitte ühiskonna sidususe suurendamine, klassivahede vähendamine, individualismi vähendamine ja kollektivismi suurendamine, noorsoo füüsilise võimekuse parendamine, immigrantide järeltulijatele keeleõppe andmine ja selleläbi nende parem integreerumine ühiskonda. Need kõik on ajateenistuskohustusest tulenevad väga positiivsed kaasmõjud, kuid need ei ole ega saagi olla ajateenistuskohustuse peamiseks eesmärgiks.
Lääne-Euroopas oli ajateenistuskohustusel üks põhiline ülesanne. Selleks ülesandeks oli sisuliselt teatud sõjalise „tellimuse“ täitmine – sõjaaja reservide tootmine juhuks, kui Nõukogude Liidu ja tema Varssavi pakti liitlaste tankihordid oleksid alustanud liikumist Läände. Selline oli tollal reaalne ohupilt ning selle adekvaatseks vastuseks oli üldise ajateenistuskohustuse kaudu suurte sõja-aja reservüksuste loomine. Lääne-Euroopa riikide kodanike enamus tunnistas samuti seda ohtu reaalsena (Ida-Saksamaa oli ju pungil täis suhteliselt kõrges lahinguvalmiduses Nõukogude tanki- ja motolaskurdiviise) ning võttis ajateenimist normaalse ja vajaliku osana igapäevaelust.
Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti kokkuvarisemise ning uue Vene armee arvukuse järsu vähendamise tagajärjel (võrreldes külma sõja tipp-perioodidega) kadus Lääne- ja Kesk-Euroopast otsene sõjaline oht, mis oli 40 aastat riike valvel hoidnud ning ajateenistuse ja reservarmee süsteemi vajalikuks muutnud. Isegi pärast relvajõudude arvukuse vähendamist Lääne-Euroopas on NATO-l kokkuvõttes vähemalt sama palju või rohkem mehi rahuajal püssi all ning vähemalt sama palju lahingutehnikat, kui Vene Föderatsiooni armeel, kvalitatiivsest vahest, lahingutehnika korrasoleku protsentidest, moodsa tehnika jms kasutamisest rääkimatagi.
Ohupilt muutus – tekkisid väiksemad konfliktid NATO äärealadel (Balkan) ja kaugemalgi (Iraak, Afganistan, Aafrikas), mis vajasid NATO sekkumist. Seetõttu muutus ka „sõjaline tellimus“ – sõjaväelastel polnud enam midagi peale hakata reservarmeega, mis polnud mõeldud sõdimiseks väljaspool kodumaa ja lähinaabrite territooriumit, samuti polnud neil enam eriti midagi teha ajateenijatega, keda ei luba välismaale sõdima saata ei seadused, ühiskondlik arvamus ega ajateenijate endi motivatsioon (sügaval rahuajal). Vajadus „väiksemate, professionaalsete ja kiiresti ümberpaigutatavate“ üksuste järele pole mitte patsifistlike ja naiivsete poliitikute väljamõeldis, vaid Leo Kunnase Lääne-Euroopa kolleegide reaalne tarvidus.
Loomulikult mängib ka lääne-eurooplaste patsifism ja süvenev individualism oma osa ajateenistuskohustuse demonteerimisel paljudes Lääne-Euroopa riikides. Aga ma ei usu, et ainuüksi ajateenistuskohustuse säilimine oleks kui nõiaväel Lääne-Euroopa noorsoost individualismi ja patsifismi välja juurinud.
Teiseks, kas ajateenistuskohustuse olemasolu on seotud riigi sõjalise võimekuse ja tahtmisega kaugetes konfliktides osaleda või mitte? Minu arvates ei ole need asjad omavahel seotud, sest ajateenijaid ju ei saa enamikes riikides (sh Eestis) rahuajal nt Afganistani sõdima saata. Küll aga saab sinna saata elukutselisi üksusi, milliste arvukust ja võimekust on võimalik suurendada, loobudes Lääne-Euroopas tarbetuks muutunud ajateenistusest ja koondades selle läbi vahendeid proffide ettevalmistamiseks. Pigem on Lääne-Euroopa soovimatuse taga saata Afganistani piisavalt vägesid seotud mõnede riikide avaliku arvamuse vastuseisuga (ja see vastuseis oleks veelgi suurem, kui keegi tahaks Afganistani saata ajateenijaid) ning sellega, et ei saada üle teatud minevikupainetest (Saksamaa). Ühesõnaga – vägesid, mida Afgaani saata, on Euroopas küll ja küll, aga puudub poliitiline tahe. Aga mina ei saa küll aru, kuidas aitaks ajateenistuskohustuse olemasolu (või puudumine) seda poliitilist tahet mingis suunas kallutada.
Mis puudutab Lääne-Euroopa profiarmeede appitulekut Eestile kriisi korral, siis võiks ju arutleda järgmiselt. Kui Eesti kohale peaks mingil põhjusel väga kiiresti kerkima sõjalise kallaletungi oht, siis millest on meile rohkem kasu – kas ühest Taani elukutseliste pataljonist või ühest Taani reservväelaste brigaadist? Elukutseliste pataljon on rahuajal pikalt kokku harjutatud, paljudel selle liikmetel on lahingukogemus nt Afganistanist. Pataljon on juba rahuajal mehitatud, st see ei eksisteeri paberil. Kriisi korral saab sellise pataljoni liikmed 24 tunni jooksul oma kodudest ja kasarmutest kokku ajada, paari C-17 tüüpi transpordilennuki peale laadida ja Eestisse sõidutada. Reservväelaste brigaad on pataljonist küll kolm korda suurem, kuid reservväelaste mobiliseerimine, varustamine, aastate jooksul ununenud sõjaliste oskuste meeldetuletamine (eelkõige rühma-, kompanii ja pataljoni koosseisus tegutsemine, mitte üksikvõitleja oskused, mis säilivad kauem) võtaks aega nädalaid ja kuid. Nii et teatud olukordades on meile rohkem kasu elukutselistest liitlastest.
Kas Eesti teeb õigesti, säilitades ajateenistuskohustuse ja reservarmee süsteemi? Minu arvates teeb küll õigesti, sest erinevalt Lääne-Euroopast oleme me manduva, kuid ettearvamatu Venemaa otsesteks naabriteks. Küll aga vajab meie ajateenistuse süsteem kindlasti edasist parandamist, nt senisest suurema arvu kutsealuste teenistusse kutsumist, sest olukorda, kus aega teenib vaid kolmandik kutsealustest, ei saa tegelikult nimetada ÜLDISEKS teenistuskohustuseks. Selles osas on Kunnasel kahtlemata õigus.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44087
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Ei saa kahtlemata kõrvale jätta ka järgmisi tõsiasju, mille olulisust armeede nudimisele Lääne-Euroopas ei saa alahinnata:
1. Venemaa ja "vanade" NATO riikide vahele on moodustunud kenake sanitaarkordon NATO uusliikmetest, kes kohati on päris hambuni relvis meiega võrreldes ja kelle relvastamist on Euroopa riigid igati toetanud - parim näide on vast kõige strateegilisemal suunal (telg Venemaa- Valgevene- Saksamaa - Põhjameri - endise VLO põhiline löögisuund NATO kaheks tükeldamisel) asuv Poola. Nende selja taga on Saksamaal hea küll vegeteerida. Samas näiteks Balti riikidele on vastav toetus olnud palju väiksem ja seda põhjusel, et Baltikumi selja taga Saksamaad pole.
2. Elanikkonna pidev vananemine ja majanduse allajäämine Aasiast tulevale survele, mis survestab tugevalt riigieelarvet ja sunnib poliitikuid minema libedale populistlikule jääle - taome relvad sotsiaalkuludeks!
3. Last but not least - Lääne-Euroopa järjest kasvav narkootiline sõltuvus (Vene) energiaressurssidest, sellest tulenev leplikus ja katsed kõikvõimalike meetoditega endale soodsaid tingimusi saada. Poliitiliste kokkulepete hinnaks on passivne kaasamängimine Venemaa suurstrateegiliste huvidega, mis otsapidi toob kaasa ka taktikalisi tagasiastumisi militaarvallas. Hea näide on nt Saksamaa-Prantsusmaa näpuvibutused raketikilbi teemal. Energiarinde teine tiib aga ongi assümmeetrilised sõjad kolmanda maailma riikides - eesmärgiga hoida kontrolli all olukorda seal ja seeläbi enda narkootilise energiavajaduse kulusid.
Mis neid vene tanke puudutab, siis kõikide hädade kiuste oli, on ja jääb VF koos oma otseste sõjaliste satelliitidega maailma suurimaks tankiomanikuks - nagu ta oli 90ndate alguseni. Ehk kui tekib vajadus sõjatrummi lööma hakata, siis ei maksa ennast lollitada pettekujutlusega (mida minuarust Lääs tegema kipub), justkui oleks tegemist Kodusõja aegse agraar-Venemaaga, kellel kulub 20 aastat lakkamatut industrialiseerimist ja orjatööd arvestatavaks sõjaliseks derzaavaks saamisel. Praegu läheb selleks 3-5 aastat. Praegune poliitiline olukord lubab lihtsalt KGB-pundil nautida head elu ja täita taskuid ning sõdimiseks puudub otsene motiiv. Siiski on tegemist agressiivse ja ettearvamatu riigiga, mina näitab kasvõi taganemine tavarelvastuse piiramise lepingust või tegevus Abhaasias.
1. Venemaa ja "vanade" NATO riikide vahele on moodustunud kenake sanitaarkordon NATO uusliikmetest, kes kohati on päris hambuni relvis meiega võrreldes ja kelle relvastamist on Euroopa riigid igati toetanud - parim näide on vast kõige strateegilisemal suunal (telg Venemaa- Valgevene- Saksamaa - Põhjameri - endise VLO põhiline löögisuund NATO kaheks tükeldamisel) asuv Poola. Nende selja taga on Saksamaal hea küll vegeteerida. Samas näiteks Balti riikidele on vastav toetus olnud palju väiksem ja seda põhjusel, et Baltikumi selja taga Saksamaad pole.
2. Elanikkonna pidev vananemine ja majanduse allajäämine Aasiast tulevale survele, mis survestab tugevalt riigieelarvet ja sunnib poliitikuid minema libedale populistlikule jääle - taome relvad sotsiaalkuludeks!
3. Last but not least - Lääne-Euroopa järjest kasvav narkootiline sõltuvus (Vene) energiaressurssidest, sellest tulenev leplikus ja katsed kõikvõimalike meetoditega endale soodsaid tingimusi saada. Poliitiliste kokkulepete hinnaks on passivne kaasamängimine Venemaa suurstrateegiliste huvidega, mis otsapidi toob kaasa ka taktikalisi tagasiastumisi militaarvallas. Hea näide on nt Saksamaa-Prantsusmaa näpuvibutused raketikilbi teemal. Energiarinde teine tiib aga ongi assümmeetrilised sõjad kolmanda maailma riikides - eesmärgiga hoida kontrolli all olukorda seal ja seeläbi enda narkootilise energiavajaduse kulusid.
Mis neid vene tanke puudutab, siis kõikide hädade kiuste oli, on ja jääb VF koos oma otseste sõjaliste satelliitidega maailma suurimaks tankiomanikuks - nagu ta oli 90ndate alguseni. Ehk kui tekib vajadus sõjatrummi lööma hakata, siis ei maksa ennast lollitada pettekujutlusega (mida minuarust Lääs tegema kipub), justkui oleks tegemist Kodusõja aegse agraar-Venemaaga, kellel kulub 20 aastat lakkamatut industrialiseerimist ja orjatööd arvestatavaks sõjaliseks derzaavaks saamisel. Praegu läheb selleks 3-5 aastat. Praegune poliitiline olukord lubab lihtsalt KGB-pundil nautida head elu ja täita taskuid ning sõdimiseks puudub otsene motiiv. Siiski on tegemist agressiivse ja ettearvamatu riigiga, mina näitab kasvõi taganemine tavarelvastuse piiramise lepingust või tegevus Abhaasias.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist