Vastu tulles Rahva soovidele-siin see siis on, nii hästi-halvasti, kui välja kukkus...hummel kirjutas:See on esimesi tõsiselt asjalike tekste. Siin oleks aga Lemeti abi vaja, sest ei jaksa mitte lugeda-tõlkida ja paljudele vene keele mitteoskajatele kuluks ka asi ära...igavesti eilne kirjutas:Panen siia üles ühelt Abhaasia venekeelselt saidilt leitud ühe põhjalikuma ja parima lahingutegevuse analüüsi Lõuna-Osseetias toimunu kohta. /.../ Kõigest on kirjas siin:
http://www.abkhaziya.org/server-article ... a7b5d.html
Sõjaväelaste vead Kaukasuses
Dimitri Tõmtšuk
Vene ja Gruusia armee allüksuste kokkupõrgete tulemuste põhjal võib juba nii Vene kui ka Gruusia poolel nii enne konflikti kui ka vahetult konflikti jooksul tehtud vigadest teha väikseid kokkuvõtteid.
Gruusia.
Ettevalmistaval etapil sooritas Tbilisi juhtkond vigu, mis olid ilmselt põhjustatud liigsest orienteeritusest ameerika sõjaväelaste nõuannetele, ning ignoreeris neid ülesandeid, mida Gruusia relvajõud oleksid pidanud täitma kaitsmaks oma maad. Üldjoontes demonstreeris Gruusia armee, et tema juhtorganite struktuur, käsuliinid ning taktika sobivad rohkem ülesannete täitmiseks koalitsioonivägede koosseisus laiamastaabilises stabiliseerimisoperatsiooniks võõral pinnal. Ja sedagi eranditult mehhaniseeritud üksustena, kusjuures nii luuret teostavad kui ka õhutuge pakuvad teiste maade vastavad üksused. Puust ette ja punaseks- ameerika instruktorid valmistasid Gruusia väeüksusi ette sellisteks operatsioonideks, mida viiakse läbi praegusel hetkel Iraagis ja Afganistanis. Gruusia õhutõrje edu seletub puhtalt nõukogude aegse rasva ning teistes maades ette valmistet spetsialistidega.
Mis puudutab sõjaväe ülesehitust, siis silmas pidades sündmusi Lõuna-Osseetias tehti järgmised vead:
Esiteks- siseväed (Rahvuskaart, RK) viidi siseministeeriumi koosseisust välja ning allutati kaitseministeeriumile. Sõjaväe sektori reformimise koha pealt oli väikse Gruusia jaoks küll tegu õige sammuga, kuid korra loomiseks Lõuna-Osseetias oleks olnud korrektsem kasutada korrakaitsestruktuure.Siseministeeriumi koosseisu kuuluv rahvuskaart (või presidendile allutatud, vahet pole) võinuks omada kõiki tänapäevaseid raskerelvi, seda oleks õigustanud üldine olukord regioonis. Kusjuures poleks sellisel puhul igatsugu “õiguste kaitsjad” saanud süüdistada Tbilisit “ebademokraatlikuses” või “militariseerumises”. Ka Moskva poleks saanud esitada pretensioone-neil on endal siseväed sellise relvastusega, et annaks jumal igale riigile sellist armeed. Vajadusel oleks saanud rahvuskaart minna peastaabi operatiivalluvusse, mis on normaalne maailmapraktika, ehkki kindralstaabi operatiivvalitsuse ja luurevalitsuse (NATO J-struktuuride standardi järgi siis vastavalt J-3 ja J-2) kui “eriti hinnaliste” struktuuride rolli operatsioonide planeerimisel ja läbiviimisel antud situatsioonis ei maksa kuidagi üle hinnata.
Teiseks- viga, mis tingitud eelnevast, on see, et operatsiooni alustati vaid regulaarvägede jõududega. Loogiline oleks olnud “konstitutsioonilise korra tagamise” ettekäändel viia sisse paramilitaarsed üksused, mis asjaliku organiseerimise (Üks tanki-, kaks-kolm meh.brigaadi rahvuskaardi koosseisus) korral oleks Lõuna-Osseetia maakaitseväelaste jaoks olnud piisav. “Demokraatlikul” Ukrainal, millel ei ole ei oma Abhaasiat ega ka L-Osseetiat, oli rahvuskaardi koosseisus nii tankiüksused kui ka õhujõudude brigaad Kirovogradi oblastis-MI-24.d ja MI-8-d. (praeguseks on see üksus Ukraina õhujõudude koosseisus), kes oleksid oma jõududega võtta kontrolli alla olukorra Tshinvalis. Vene vägede sissetung oleks siis andnud märksa suurema õiguse rääkida relvastatud agressioonist, võimaldanud sündmustesse lülituda relvajõududel ning lubanud läbi viia mobilisatsiooni välississetungi tõrjumiseks.
Kolmandaks- relvajõudude reformimisel keskendati jõupingutused brigaadide formeerimisele lääne eeskujul. Selline “moodularmee” on hea taktikalise taseme operatsioonide läbiviimiseks ( aga mitte operatiiv-taktikaliste), või siis osalemiseks koalitsiooni suuremastaabilistes operatsioonides. Lihtsamalt öeldes, korraloomisoperatsioonideks Iraagis on selline koosseis just see mida vaja, Kuid vene vägede sidumiseks, mis tegutsevad massilise rakendatuse parimates traditsioonidess, s.t. möödunud sajandis, see ilmselt ei sobi. Arvestades aga võimalikku lahingutegevust venelaste vastu, oleks olnud hädavajalik panustada mitte USA stiilis brigaadide loomisele, vaid näiteks eelpool mainitet Ukraina rahvuskaardi põhimõttel üksikutele pataljonidele. Nende struktuur ja relvastus, pidades silmas Vene föderatsiooni jalaväe taktika spetsiifikat, oleks pidanud ette nägema esmajoones lahinguvälja ülekülvamist individuaalsete tanki- ja õhutõrje vahenditega. Mida rohkem elavjõudu, tehnikat ja relvastust oleks rivist välja viidud, seda suurem oleks olnud vastukaja nii Venemaal endal kui ka rahvusvahelisel areenil. Ja see oleks olnud ainus, millele Tbilisi oleks võinud loota.
Gruusia vägede taktikas võime täheldada järgmisi momente. Eelkõige oleks tulnud ette näha vene vägede sekkumist ning teha kõik hävitamaks Roki tunnelit juba sõja algetapil. (Otsustades kõige järgi ei saanud Gruusia küllaltki hästi varustatud spetsnaz vastavat ülesannet, või siis ei valmistunud üldse taolisteks diversioonioperatsioonideks) Sel juhul oleks vene väegrupeering põrkunud tõsistele raskustele- nagu näitab juba nõukogude aja kogemus, on vägede transport õhu kaudu vene relvajõudude jaoks väga nõrk koht. Vene kindralstaap oleks olnud suuteline opereerime õhujõududega( ehkki pole välistatud , et ks. oleks võinud otsustada ka taktikaliste rakettide kasutamiseks, hävitamaks Gruusia asustatud punkte. Teatavaks saanud käsud Musta mere laevastiku laevadele, mis baseerusid Gruusia ranniku lähedal, lubavad seda oletada).
Sellisel juhul oleks Gruusia võinud loetud tundide jooksul (maksimaalselt kolme päeva ) võtta L-Osseetia oma kontrolli alla ning panna Moskva sündinud fakti ette.
Gruusia vägede ettevalmistuse spetsiifikast tulenevad omakorda kõik nende lahingutegevuse puudused- lennuväe sümboolne kasutamine ning õhukaitse võimetus kaitsta isegi strateegilisi objekte ning pealinna. Samuti lubab Gruusia armee moraalne olukord, mis langes tugevalt juba esimestes kokkupõrgetes vene armee regulaarvägedega, oletada, et nad lihtsalt ei valmistunud sündmuste selliseks käiguks.Siinkohal tuleb nentida, et Venemaa kujutab palju nutusemalt nii olukorda grusiinlaste lahinguvaimuga kui ka vastase sõjaväejuhtkonna struktuuri seisukorda. Gruusia väejuhatusel õnnestus säilitada juhtimine vägede üle, hoolimata tekitatud kahjust, mis on väga tähtis. Ehkki kaadriarmeele tekitatud kahju ning reservide kasutusele võtu tõttu Gruusia armee lahinguvõime kahtlemata väheneb.
Venemaa.
Eelkõige, hoolimata kõikidest kuulujuttudest, näitab L-Osseetiasse viidud grupeeringu koosseis ja tegevus Vene Föderatsiooni sõjalise juhtkonna poolt igasuguse tõsise ettevalmistuse puudumist .
Operatsioon viidi tanki ja motoriseeritud jalaväe üksuste poolt läbi marssal Žukovi vana hea traditsiooni vaimus-“… vene eided sünnitavad uusi…”. See tähendab, et panustatakse mitte taktikale, nagu võiks oodata just L-Osseetiasse viidud 58-nda armee puhul, mis omab värsket kogemust sõjategevuset Kaukaasias (meenutame, 58 armee kui tänapäeva vene relvajõudude koosseisus olev suurim väekoondis oli formeeritud Esimese Tšetšeeni sõja käigus Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna 42 armeeringkonna baasil, ning pidas aktiivset sõjategevust Tšetšeenias ning Dagestanis). Samuti ei panustatud kaasaegsetele relvasüsteemidele, mis oleksid isegi vene relvajõudude vaesuse juures võinud saada oma tuleristsed lahingutes väiksearvuliste Gruusia relvajõududega. Panustati aga vene(nõukogude) kogu 20 sajandi kauni traditsiooni kohaselt isikkoosseisu arvukusse ning tuleraudade rohkusesse.
Vene 58 armee allüksuste kasutamine demonstreeris vene sõjaväejuhtkonna imetlusväärset võimetust teha järeldusi omaenda lahingukogemustest. Kui otsusteda konfliktitsioonist saabuva info järgi, sealhulgas ka kaitseministeeriumisse saabuva järgi, tekkib kummastav déjà vu tunne. Just samuti täitsid nõukogude väed massiga 80-ndate lõpul ja 90-ndate algul konfliktides endise NSVL territooriumi kuumi punkte, absoluutselt mitte orienteerudes luureandmete põhjal operatiivolukorras ( kui neid üldse oli, ja kas neid ka praegu on). Teadmata, millisesse suunda tuleks suunata jõupingutused ning püüdmata rivist välja lüüa vaenlase komandopunkte. Me räägime mitte mitte vene vägede katsetest oma tegevusega hävitada vaenlase vägede lahinguvõime, vaid võimalikult suure maa-ala füüsilisest hõivamisest.
Vene Föderatsiooni Kindralstaabi avaldused pataljonide tegevusest taktikaliste gruppidena kutsuvad esile suuri kahtlusi- ilmselt on tegu selle termini kasutamisega vene sõjaväe kohaselt, millel on vähe ühist kaasaegse sõjateadusega. See tähendab-pataljonid tegutsevad 58 armee tanki- ja motoriseeritud brigaadide koosseisus, nagu on ette nähtud vastavalt VF Lahingumäärustikuga, kasutades nende juhtimisstruktuure. Viimased aga omavad sealjuures infot ainult grusiinide brigaadide alalisest dislokatsioonipaigast, mitte aga operatiivandmeid.
Sealjuures puudub igasugune informatsioonVF relvajõudude kindralstaabi GRU spetsnazi üksuste tegevusest(peame siiinkohal silmas mitte konfliktitsooni paisatud 76 Pihkva VDV diviisi üksusi, vaid spetsnazi Ivanovost ning Moskva polgust, millede kasutamisest vene pool teatas). Peame silmas, et Gruusia pool pole teatanud vene luure- diversioonigruppide tegevusest- strateegilised objektid ning infrastruktuur on purustatud eranditult vene õhujõudude rünnakutega.
Hämmastavad teated vene vägede tegevusest- näiteks “vene vägede tankikolonn tulistab Gruusia positsioone”. See tähendab, et lahingutegevust peavad vene väed rännakukolonnis, hargnemata lahingurivistusse. Ei mahu lihtsalt pähe, selliseid vigu lahingutegevuse organiseerimises ei tee isegi üldvägede õppeasutuse esmakursuslasest kursant-kahemees. Kui sellised teated vastavad tegelikusele ja pole vaid tsiviilajakirjanike sulest imetud, siis muutub vene vägede tegevuse kommenteerimine problemaatiliseks, kuna jutt on juhtkonna avalikust ning varjamatust idiotismist, mis algab juba rühmaülema tasemelt.
58-nda armee tehniline varustatus jätab soovida paremat. Videokaadrites sündmuskohalt (ja siin ei saa juba ajakirjanikke kuidagi süüdistada, nemad pildistavad ja filmivad seda, mis on) näeme soomustehnikat klassikalise külgeriputatud dünaamilise kaitsega, mida suuresõnaliselt on nimetatud ka “reaktiivsoomuseks”. (needsamad karbikesed, millega on üle külvatud vene T-72-de tornid) See kaitse on muidugi hea, kuigi ausalt öeldes mõnevõrra vananenud. Peab arvestama, et Gruusia armee ei ole bandiitlik formeering Tšetšeenias. Konfliktiks valmistuvatel venelastel oleks tulnud oodata tänapäevaste tankitõrjevahendite kasutamist, muu hulgas ka tandempeaga, millele pole selline soomus mingi probleem. Ja ka paar RPG-7V lasku ühe tanki pihta kaotavad “reaktiivsoomuse” eelise olematuks. Muuseas, juba nõukogude ajal võeti relvastusse ning on praegugi vene tankivägedes olemas aktiivkaitsesüsteemid “Arena” ja “Drozd” , väljatöötamisel on kaasaegsemadki. Selline kaitse on märgatavalt efektiivsem.
Vene motolaskurite tegevus BMP-2-del on jällegi alus kahtlusteks, et vene grupeering tegutseb “läänepäraselt” pataljonide taktikaliste gruppide koosseisus. Masin kui selline on ette nähtud rindelõigus hargnenud brigaadidele. Dessantruumi ustes asuvad alasoomustatud kütusepaagid ning meeskonna võimetus efektiivselt tulistada nähtavuse puudumise tõttu teevad masina kergeks saagiks, kui peetakse lahingut roodu või isegi pataljoni koosseisus konkreetse rindejooneta.
Venemaa on millegipärast loobunud kogu maailmas laialt levinud praktikast kasutada konfliktitsoone katsepolügoonina mitte ainult relvastuse ja tehnika katseeksemplaride, vaid ka suhteliselt uute, kuigi mitte esimest aastat relvastuses olevate asjade katsetamiseks. See võib olla tingitud nii kindralstaabi lühinägelikusest kui ka lihtsast spetsialistide puudusest, kes oleksid suutelised teenindama lahingutehnika ning relvastuse näidiseid. Igal juhul näib sellistes tingimustes tehnika toretsev näitamine 9 mai paraadil andmaks tunnistust Venemaa võimsusest mõttetu farsina.Milleks on vaja uudismudeleid, kui neid reaalsetes konfliktides ei kasutata. Vähe sellest, et neid ei kasutata lahinguülesannete täitmiseks, isegi ei püüta seda teha…
Toetudes kõigele eelpool toodule, võib teha järelduse, et Venemaa on teinud panuse ainult kvantiteedile. Muide, otsustades kõige järgi, loeb Moskva sellist lähenemist õigustatuks: ainuüksi Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas on üle 100 000 inimese, ligi 620 tanki, 200 BMP-d ja 875 art. süsteemi.(Kogu vene armee isikoosseisu ja relvastuse arvukust me siinkohal ei meenuta, ehkki konfliktitsooni on toodud vägesid ka väljaspoolt ringkonda. Tundub, et suhet 3 vene sõdurit 1 grusiini vastu on vene kindralstaap pidanud väheveenvaks)
58 armee koosseisu kuuluvad kaks motoriseeritud laskurdiviisi, üksik motoriseeritud laskurpolk, viis üksikut motoriseeritud laskurbrigaadi, neist kaks mägilaskurite, operatiiv-taktikaliste rakettide brigaad, samuti suurtükiväe brigaadid,polgud ning teised koondised ja väeosad. Lisaks on (või oli) L-Ossetial relvade all 3000 inimest, 87 tanki T-55 ja T-72, 95 suurtükki ja miinipildujat,nendest 72 haubitsat, 23 Gradi, aga ka 180 soomusmasinat, neist 80 BMP-d. Grusiinide jõud on alla 30 000 inimese, lahingurivis on ligi 200 tanki, konflikti algul oli ka BMP-1 – 45 tk, BMP-2 – 74 tk, BTR-80 - %= tk, MTLB – 20 tk, BRDM-2 - % tk,Nii et venelaste taktika oli täpselt Žukovi “strateegiliste” postulaatide järgi. Arvatavasti ei hakka vene kindralstaap ka peale konflikti lõppu rahvale seletama, mis tingis sellist lähenemist.
Kummalisena tundub ka vene lennuväe tegevus. Konfliktitsoonist saadud infokohaselt andsid grusiinide positsioonide ning asustatud punktide pihta lööke lennukid 4. õhuarmeest, mille relvastuses on ligi 60 rindepommitajat SU-24, 100 hävitajat Mig-29, 60 hävitajat Su-27, 100 ründelennukit Su-25, 40 õppelennukit L-39 ning 30 luurajat Su-24 MR. Samuti tegutsevad armee koosseisu kuuluvad helikopterid. Gruusia õhutõrje tulistas alla TU-22. (kõige järgi otsustades oli tegu TU-22M-3-ga) See tähendab, et venelased tõmbasid juurde tunduvalt suuremad õhujõud, ning sealjuures mitte ainult taktikalised. Võrdluseks, Gruusia õhujõududel on lahingurivis 10 ründelennukit SU-25KM, mis olid moderniseeritud koostöös Iisraeli firmaga Elbit System, aga ka kaks õppe-lahinglennukit SU-25UB, kümmekond L-39, 28 “MI”-tüüpi helikopterite erinevat modifikatsiooni, , neist vähemalt kolm Krokodilli(MI-24)aga ka 6 ameerika päritolu transportkopterit BELL212 ja 6 UH-1H-e.
Teadetest vene õhulöökide kohta ja kaotustest selgub kaks peamist momenti.
Esiteks- vene väejuhatus omab eranditult rahuaja informatsiooni- sõjalistest objektidest saavad lööke vaid Gruusia brigaadide baasid s.t. nende alalise dislokatsiooni kohad. Kuigi isegi kindralstaabi kõige rumalam kindral ei saa mitte mõista, et väed on praegu kas eesliinil- kus neid ründab kas armee- või taktikaline lennuvägi, või on hargnemas sõjaaja mobilisatsiooniplaani kohaselt, asudes tagavara kogunemispunktides reserviste oodates. Vene strateegilisele luurele võib panna julgelt “kahe”, see-eest vene lenduritele tuleb anda au professionaalsuse ja püsivuse pärast-rahulikke asustatud punkte pommitavad väga täpselt ja püsivalt.
Teiseks- ja see on samuti seotud eelnevaga- on absoluutselt arusaamatu, miks ei anta lööke grusiinide õhukaitse pihta. Nende rivist väljalöömine oleks pidanud olema esmajärgulise tähtsusega ülesanne. Selleks otstarbeks oleks pidanud olema esimeste vene üksuste koosseisus, mis L-Osseetia territooriumile saabusid, spetsiaalsed raadiotehniliste vägede allüksused, mis oleksid olnud suutelised tabama õhukaitse asukohti. Selle asemel pommitavad vene õhujõud maniakaalse visadusega grusiinide lennuvälju, kuigi oli selge, et Gruusia õhujõud endast erilist ohtu ei kujuta nagu ka tühjad kasarmud. Palju hirmsam on grusiinide suurtükivägi, eriti reaktiivseadmed(RSZO M-87 “Orkan”, LAR-160 “Grad-LAR”, RM-70, BM-21 “Grad”, M-63 “Plamen”, mis olid Gruusia relvastuses). Kuid neid venelased millegi pärast ei näe.
Ja lõpuks, viimane küsimus, küll mitte vene kindralstaabile, vaid Moskva poliitika kohta. Üks tõsistest sõjalis-poliitilistest rumalustest , mille sooritas vene pool, oli Gruusia sadamate blokeerimine Musta mere laevastiku jõududega, mis dislotseeruvad Krimmis. Sõjalist vajadust selleks polnud mingit (kust oleks täna olnud Gruusial oodata sõjalist abi, kui keegi ka toetusest teatas, siis ainult diplomaatilisest) Teatada vene sõja-merelaevastiku eeskujul et “jõudu rakendatakse ainult vastavalt ÜRO põhikirja 51 paragrahvi alusel vastavalt vene poole vääramatule õigusele enesekaitseks”, kui jutt on sõjalaevadest, mis asuvad võõra riigi territoriaalvetes vastu selle riigi soove-nõustugem, et tegu on ikka omajagu küünilise väljaütlemisega.Muuhulgas on see otseseks väljakutseks Ukrainale, kes faktiliselt toetas selles konfliktis Gruusiat ning väljendas vastumeelsust oma territooriumi kasutamise kohta platsdarmina Venemaa tegevusele. Ning seda väljakutset kinnitavad Venemaa välisministeeriumi ametlikud avaldused. Sülitades Ukraina arvamusele, kelle territooriumil baseeruvad Musta mere laevastiku laevad, ei lihtsustanud Venemaa kindlasti mitte kahepoolseid suhteid Ukrainaga ja ei sillutanud teed edasisteks aruteludeks Musta mere laevastiku saatuse üle. Arvata võib, et Venemaa sellise läbimõtlematu sammu tulemused ei lase ennast kaua oodata
)
