Nõukogude armee lahingvõime

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3288
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

Kood: Vali kõik

Aga mis puutub sõjaväest saadud kogemustesse, siis....tjah. Õppisin vikatiga heina niitma ja lehma lüpsma ja ühe noahoobiga siga tapma. Ja lisaks õppisin nautima toorest soolapekki koos musta leiva ja puskarisõõmuga. 

Igaks juhuks kordan sellegi üle: Võin öelda puhta südamega- ma ei liigutanud selleks ise lillegi, et veeta kaks aastat oma noorest elust militaarsigalas. Ei ühtegi pudelit "vanakest" ei ühtegi suitsuvorstikilo, ei ühtegi plekist kuivainetekomplekti pole ükski ohve minu käest tasuta saanud. 

Nii et kaks aastat tublit füüsilist tööd ja tulemus....... allüksuse 11528"S" lahinguvõime: Puhas null! 
Nii lihtsalt läks
Täiesti usutav, et ei ÕPPINUD mitte s...gi, kuid - mees sa ise ei saanud sellest arugi kuidas sind süsteemi tasalülitati. Ja päris kindlasti polnud sa seal selline isemõtleja nagu seda meie praegustest ajateenijatest vähemalt iga teine on.
Kui lähtuda tõsiasjast, et kummas armees, Eesti või NL omas, rohkem ÕPPIS, siis saab vastus olla vaid ühene - kindlasti EKV-s. Kuid jutt on LAHINGUVÕIMEST, ja selle põhikomponent on sõjalise süsteemi töötamine, missugune aga ei tööta ilma kaksipidimõtlemist välistava alluvuseta.
Sõltumata sellest, mida sa seal kroonus reaalselt uut õppisid, selle paari aasta jooksul kujunesid sa SÕDURIKS. JA ära häbene seda endale tunnistada (on ju meil sageli heaks tooniks rõhutada, missugune mittemidagitegija ta vene kroonus oli ja missugune viimane p...k see kõik oli jne.), kui järele mõtled, siis saad isegi aru, et just nii see oli.
Ja kui olukord oleks tõesti tõsiseks läinud, siis oleksid sa käsku täitnud. Kindel see.

Nüüd, olles jutuks olnud relvajõududega omal ajal väga tihedalt seotud olnud, võin ma öelda, et - Eesti sõdur on küll keskmiselt intelligentsem, targem (teadmiste poolest) ja iseseisvam, kuid tänu ülilühikesele ajateenistuse kestvusele ja libademokraatlikule juhtimisstiilile, ei kujune tast SÕDURIT. Ta jääb ikka vaid ajutiselt vormiriietust kandvaks tsivilistiks (ja ta peab ka ise end selleks), kes enne 10X mõtleb enne käsu täitmist ja siis, kui jõuab vastavale järeldusele kas teeb seda, või mitte. Seega ei saa ülem mitte kunagi olla kindel oma käsu täitmises, missugune tõsiasi aga ekstreemolukorras vägagi raskeid tagajärgi põhjustada võib.

P.S. Eelpoolnimetatud tähelepanek Eesti kaitseväelaste kohta ei ole muidugi 100%-line, kuid keskmist kaitseväelasest ajateenijat võib just selliselt iseloomustada.
KL-st tulnute kohta see tähelepanek reeglina ei kehti. Ka on häid vastupidiseid näiteid õpingute vaheajal ajateenistust läbivate tudengite seas.

Kuid, kuna teemaks on NA lahinguvõime, siis ütlen, et tänu just sellele piisavale ajafaktorile, mis võimaldas igast võimalikust matsist ka vastu tema enda tahet SÕDURIT vormida, oli ka NA üksuste keskmine lahinguvõime küllaltki hea. Iseasi oli muidugi, kui hea see OSKUSTE tase just ajamomendil X sai olema. Olen aga kindel, et kui asjad ikka tõsiseks oleksid läinud, siis oleks ka selles osas üksus kaunis ruttu n.ö. järele aidatud. Oleks pandud päeval ja öösel ning paari nädalaga oleks eestlaste aastane teenistus kõrvade vahele taotud. :wink:

Muideks! Kui ma ka NA kohta midagi positiivset ütlen ja EKV puudusi välja toon, ei tähenda see, et ma jubedamal kombel NA-d kiidaksin, või siis sellest sillas oleksin.
Üks p...sk koht oli ja otseseid positiivseid emotsioone see minus tagantjärele esile ei kutsu. Pigem vastupidi. Kuid - teema pealkiri ju seda ei küsinud.
Ka negatiivne informatsioon on informatsioon ning oma võimalikku vastast ei tarvitse kunagi alahinnata. Ja praegune Vene armee on ju sisuliselt seesama NA, kuigi pisut rahvuspõhilisemaks muudetud ideoloogilise baasiga. :cry:
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Juhan K

Postitus Postitas Juhan K »

Tjah, looduse imelike keerdkäikude tõttu oli mul juhus näha ilmavalgust siis, kui NL juba lagunes ja viimased tegelinskid NA-sse läksid või sealt tulid.
Ehk siis ei ole ma ise seda kogenud, ent pannes kokku siit foorumist ja ka mujalt kuuldud/loetud mälestused, tekkis mul Hillarti kirjutise kohta paar päris suurt küsimärki.

1) Jutt omadest, relvavendlusest Nõukogude Armees ning samas väide rahvuste vahelistest arusaamatustest EKV-s ei mahu minu pähe küll kuidagi ära. Lugedes ükskõik kelle mälestusi NA-st, tuleb lõpuks ikka välja, et omavahel käis seal rahvusepõhiline olelusvõitlus, kus tsurkadele ei juletud osades väeosades isegi relvi kätte anda, nad raisad oleks esimesena mõne teise tõmmu maha koksanud ja siis mõne venelasest (?) seersandi takkaotsa, kes neid eriti seal kottis.
Kas polnud NA-s pidevaks nähtuseks dedovštšina, mis tähendas noorte selget mõnitamist, alavääristamist, piinamist? Mis lahingvõimest saame me siinkohal rääkida?

EKV kohta olen kuulnud, et ka seal esineb lauslollakaid ja ajudoonoreid, ent pigem on kõik Eestis ajateenistuse läbinud meenutanud mitmeid relvavendi, kellega saadi headeks sõpradeks. Ka isikkoosseisu ühtekuuluvustunde kohta olen pigem kuulnud positiivset tagasisidet.

2) Ühtsuse tekkimine NA-s tänu pidevale kooselamisele tundub mulle müüt. Sõdureid pillutati mööda "ääretut kodumaad" laiali ning algsest koosseisust jäi järele marginaalne osa.


3) Õppimine vs Lahinguvõime
Armee lahinguvõime määramisel on üheks väga tähtsaks teguriks üksuste moraal. Kindlasti nähti NA-s ideoloogilise ajupesuga rohkem vaeva, tõstmaks võitlejate moraali, ent liiga palju oli teistsuguseid, vastandavaid, tegureid, mis paljuski tasalülitasid propoaganda poolt esilekergitatud aatelisuse (näiteks eelpool mainitud dedovštšina jne.)
Ma ei ole sügavalt veendunud, et EKV on kõige kõrgema lahingmoraaliga armee terves maailmas, ent NA vaimsest võitlusvalmidusest peaks meie Kaitsevägi ikka kordades ja kordades üle olema.
ghost
Liige
Postitusi: 277
Liitunud: 17 Mai, 2006 21:01
Kontakt:

Postitus Postitas ghost »

NA-s oli väga palju üksusi, millel ei olnudki otsest lahinguvõime funktsiooni vaja. Nad lihtsalt ei olnud planeeritud otsestest lahingutest osa võtma nende ülesannete iseärasuse tõttu. Paljud muidugi (näiteks ehituspataljon) ei näinudki selle kahe kolme aasta jooksul ühtegi relva, rääkimata selle käes hoidmisest.
Ise olin transpordilennuväes ja selle otsene ülesanne oli teiste väeliikide lahinguvõime tagamine s.t otsest lahinguvõimet omavate üksuste transport sihtpunkti ja nende varustatuse tagamine. Pean ütlema et tuli päris hästi välja.
Dedovšina (mittemäärustepärased suhted) sai tekkida ja ka oli väeosades, kus sõduritel ei olnud mitte midagi teha ja ka ohvitserid ei olnud huvitatud, millega ajateenijad tegelevad. Ühesõnaga jäme juhtimisviga (Ärge tulge ütlema et seda EKV-s ei esine). Lolle on igal pool ja mõned kahjuks nende hulgast ka juhtivatel kohtadel.
Isikkooseisu moraalitase on täpselt samal tasemel neid juhtiva ohvitseri tasemega. Sama kehtib ka lahinguvõime kohta.
Mis laialipillutamisse puutub siis esiteks puudus võimalus kohe koju kaebama joosta, kui millegagi hakkama ei saanud ja üha uuesti tuli teha, kuni valmis sai. Isiklikult arvan et see on praegu üks suuremaid puudusi ja teeb hetkel sõjaväest internaatkool-sõjaväe.
Meenutuseks – lahinguvõime ei ole kuidagi seotud ütlusega – julge hundi rind on rasvane.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

enamikus lineikades ( väeosades kuhu saadeti kursante pärast utsebkat) polnudki midagi erilist teha , päev koosnes söögikordade ootamisest ja razvoodide vahel ärakadumisest ja oli hea kui sul oli koht kus varjuda kurja silma eest :D
Tarmo Männard
Liige
Postitusi: 1329
Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
Asukoht: Tallinn, Õismäe
Kontakt:

Postitus Postitas Tarmo Männard »

hillart kirjutas:
Täiesti usutav, et ei ÕPPINUD mitte s...gi, kuid - mees sa ise ei saanud sellest arugi kuidas sind süsteemi tasalülitati. Ja päris kindlasti polnud sa seal selline isemõtleja nagu seda meie praegustest ajateenijatest vähemalt iga teine on.
Sõltumata sellest, mida sa seal kroonus reaalselt uut õppisid, selle paari aasta jooksul kujunesid sa SÕDURIKS. JA ära häbene seda endale tunnistada (on ju meil sageli heaks tooniks rõhutada, missugune mittemidagitegija ta vene kroonus oli ja missugune viimane p...k see kõik oli jne.), kui järele mõtled, siis saad isegi aru, et just nii see oli.
Ja kui olukord oleks tõesti tõsiseks läinud, siis oleksid sa käsku täitnud. Kindel see.
:
Tead Hillart, ma ei ole siiski nõus.
Ma pole kunagi ütelnud, et ma seal midagi ei teinud. Seal oli üsna ränk füüsiline töö. Kenad lihased mis sealt saime, on kadunud alles viimase 8 aastaga.
Kaks korda sain paugurauda katsuda. Korra lasti seda kaltsuga nühkida ja teine kord oli siis, kui kone rinnal, vannet vastu võtsin.
MIda siin ikka häbeneda. Loomulikult oleksin ma sõjaolukorras hobusekaka värvi mundris käsku täinud.

Aga me ei räägi ju minu isikust, me räägime LAHINGUVÕIMEST!

Ja see on olematu, sest minu kahe aasta jooksul kogutud teadmiste ja kogemustega poleks sõjaväljal midagi peale hakata!
Oleks keegi ohvitser mulle sõjasituatsioonis röögatanud:
"Reamees Männard! Tapke pussiga ära need kaks siga ja tosin põrsast!" Poleks olnud probleemi. Oleks une pealt teadnud, mida teha. Olin seda kümneid kordi treeninud. Üks noahoop otse südamesse. Üks karjatus ja kõik!
Aga kui keegi oleks röögatanud, et "Reamees Männard. Tooge mulle üks "Hüatsindist" tulistatav valge fosforiga täidetud kildmürsk!" vms, oleks ma jäänud juhmi näoga vahtima.
Sest ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, missuguste mürskudega "Hüatsint" tulistas, et kas ja missugused olid eri märgistusega mürsud....ja ma ei tea tänaseni, kas seesuguse kahuri mürsujurakat üldse ühe mehega tõsta oleks kannatanud.

Sest mulle õpetati kahe aasta jooksul kõike muud peale sõdimise.
Seal, väeosas 11528 "C" (svinjarnik)
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Sorry, et sõjaväes mittekäinuna siia vahele trügin. Mul endal õnnestus tänu kõrgkoolile ja väikesele slikerdamisele peale seda vene kroonust kõrvale hoida, kuid pinginaaber rääkis, et tema oli kahe aasta jooksul tervelt kaks pauku saanud teha. Anti küll kolm padrunit, kuid ühel oli tõrge. Sõjalise õppe asemel parandasid nad teid jne. Ühesõnaga tegid kõike muud kui seda, millega sõdur tegelema peaks. Selline asi ei saa mitte kellestki sõdurit kasvatada, nagu Hillart väidab. Nii võib küll saada käsule kuuletuva massi, kuid Narva rinne ja Sinimäed näitasid, mis on sellise massi saatus, kui vastas on tõeline sõdur.

Seetõttu arvan, et ma ei ole täna (olen KL liige) temast sugugi kehvem sõjamees, või kuidas?

Ja lõpuks, teades Venemaad, olen kindel, et ega seal ei ole asjad karvavõrdki paremaks muutunud, ega muidu ei oleks Gruusiasse pidanud näiteks Pihkvast mehi viima. Igale poole korraga selliseid musterväeosasid aga ei jätku.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3288
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

Kood: Vali kõik

Ja see on olematu, sest minu kahe aasta jooksul kogutud teadmiste ja kogemustega poleks sõjaväljal midagi peale hakata! 
Oleks keegi ohvitser mulle sõjasituatsioonis röögatanud: 
"Reamees Männard! Tapke pussiga ära need kaks siga ja tosin põrsast!" Poleks olnud probleemi. Oleks une pealt teadnud, mida teha. Olin seda kümneid kordi treeninud. Üks noahoop otse südamesse. Üks karjatus ja kõik! 
Aga kui keegi oleks röögatanud, et "Reamees Männard. Tooge mulle üks "Hüatsindist" tulistatav valge fosforiga täidetud kildmürsk!" vms, oleks ma jäänud juhmi näoga vahtima. 
Sest ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, missuguste mürskudega "Hüatsint" tulistas, et kas ja missugused olid eri märgistusega mürsud....ja ma ei tea tänaseni, kas seesuguse kahuri mürsujurakat üldse ühe mehega tõsta oleks kannatanud. 

Kood: Vali kõik

Sõjalise õppe asemel parandasid nad teid jne. Ühesõnaga tegid kõike muud kui seda, millega sõdur tegelema peaks. Selline asi ei saa mitte kellestki sõdurit kasvatada, nagu Hillart väidab. Nii võib küll saada käsule kuuletuva massi, kuid Narva rinne ja Sinimäed näitasid, mis on sellise massi saatus, kui vastas on tõeline sõdur. 

Seetõttu arvan, et ma ei ole täna (olen KL liige) temast sugugi kehvem sõjamees, või kuidas? 
Nii, siis - sain aega jälle vahele ütelda ja neile mõningatele väljakirjutustele pisut selgitusi jagada.

1. Kui siin mõningad mehed justkui uhkelt rinda taovad, et missugused kanged vennad nad omal ajal ikka olid ja kuidas juba siis, kui veel keegi NSVL lagunemisest undki ei näinud, selle liidu kaitsevõimet õõnestasid jne., jne. siis - ma ei kujuta ette olukorda, kus sa oled jumala üksi ainukese eestlasena, ja hakkaks siis öösel ja päeval lolli mängima ning, mis veel hullem, ka sama tobedat juttu suust välja ajama. Ning seda kõike seltskonnas, kes taolistest asjadest mitte essugi ei teadnud ja ei tahtnudki teada. Kõigi nendega pidi ju päevast-päeva koos külg-külje kõrval elama. Tegemistes pidid sa neid usaldama ja nemad pidid samaga sinule vastama.
Aga muidugi - kui selliselt käituda, siis oli 2 stsenaariumi edapidiseks. Kas hakkasid päevast päeva kitli peale saama ja muutusid sellele seltskonnale (kõigile, mitte ainult kadokkidele) nagu mingiks mõnitusobjektiks ning sind peeti, lühidalt öelduna, mingiks laadatolast lollikeseks, või eelnevast lähtudes pandi sind taolise tegevuse juures muidugi ka paika. Lolli ju mingi tõsisema asja juurde ei saanud lasta. Meie väeosas oli kah paar ikka tõsise vaimuhälbega noormeest ja kuna tehnika kallale neid lasta ei saanud, siis leiti neile ametid sigalas, katlamajas, koertekasvanduses ja söökla solgivedajana.
2. Ma ei rääkinud põrmugi SÕDURI KASVATAMISEST, vaid SÕDURIKS KASVAMISEST. Ja see protsess paratamatult toimis.
Harjumus KOOS tegutsemiseks. Olgu see siis kas või koorma laadimine või kablikraavi kaevamine. Kui selline refleksi tasemel harjumus on sees, on ka elementaarsete sõjaliste võtete omandamine juba väga lühiajaline protsess ning on vajadusel väga kiiresti läbiviidav.
Meie EKV-s on see protsess puudulik (fakt!!) . Iga mees on suur individualist ja eelkõige mõeldakse iseendale ja alles seejärel üldisele eesmärgile. See on reeglina nii.
3. Oskus täita käsku, mis NA-s tahes-tahtmata sisse koolitati, ei ole EKV-s põrmugi nii enesestmõistetav. Kõik on suured isiksused ja omast arust üksikvõitlejast Rambod.
Ja vale jutt, et reamees Männard miskit ei õppinud. Ütlesin juba, et need sõduriks olemise ilmingud olid sulle endale nii tasahilju külge tulnud, et sa seda kohe mitte tähelegi ei pannud.
"Reamees Männard! Tapke pussiga ära need kaks siga ja tosin põrsast!"
Ja reamees Männard lähebki käsku täitma, ning tapab pussiga (sest see on relv, mida ta valdab) vargsi seljatagant ligi hiilides need kurikavalatest vaenlastest sead, kes meie kaunist kodumaad sonkima olid otsustanud tulla. Üks karjatus, ja kõik. Vaat nii.
"Reamees Männard. Tooge mulle üks "Hüatsindist" tulistatav valge fosforiga täidetud kildmürsk!"
Aga sellist käsku reamees Männardile poleks keegi andnud, sest selleks pole teda õpetatud ja see polnud tema eriala. See oleks siiski puhtalt peenema professiooniga meest pärusmaa. Aga kui vaja, oleks reamees Männardile ka see asi väga ruttu selgeks tehtud ja siis oleks ta juba teadnud mida võtta ja kuhu anda.
Aga kogu selline käitumine eeldab enese tunnetamist SÕDURINA koos käsu täitmise enesestmõisttavusega.
4. Lisaks kõigele, sõltumata igasugu katkovštšinast jne, tagas teatava ühtekuuluvustunde fakt, et meid kõiki oli saadetud kodust kaugele. Nii kaugele, et puudus igasugune lootuski mingile välisele abile. Ikka ise pidi hakkama saama ja end sellest läbi võitlema. Üksi.
Veel enam - kui saadeti hoopis piirkonda, kus üksust ümbritsev keskkond oli märgatavalt vaenulikum, kui üksuse sees olevad vastuolud, siis oli ju tegelikult selge, kuhu poole hoida. Varianti polnud. Polnud ju näiteks Afgaanis meestel kuhugile põgeneda või kellegile kaebama minna.

Selle illustreerimiseks juhus möödunud sõjast.
Meie maja tagant võsast avastas mu vanaema ca. nädal peale rinde üleminekut 2 keskealist vene sõdurit, kes olid omast väeosast kuidagimoodi maha jäänud. Olid teised sõna otseses mõttes nälgas, kuid kuna nad nii haledat vaatepilti pakkusid, siis said nad talust siiski klaasi piima ja pool pätsi leiba söögiks. Rääkisid siis mehed, mida neile enne Eestimaale tungimist pajatatud oli. Et see üks äraarvamata vaenulik maa on ja et eesti elanikud vaata et vaid välispidiselt inimese moodi välja näevad, tegelikult aga hoopis inimlihast toituv inimloomad on jne.
Noh, neil meestel vedas. Sõid kõhukesed täis ja olid igatahes väga tänulikud. Tavalised normaalsed vene maamehed olid.
Aga eks järeldage ise sellest loost oma!

Kood: Vali kõik

Selline asi kah ,et kui väljaõpe on hea,kuid moraal madal siis ju ei ole kah eriti midagi peale hakata sellise sõduriga.
Just nii. Kuid tuleb vahet teha moraali mõiste erinevatel tahkudel. Meie peame eelkõige silmas lahingumoraali,
Suurt individuaalset EGO´t omavatest Rambodest üksust ei tee. Nad võivad olla küll briljantsed üksikvõitlejad, kuid üksusena kasutud. Üksuse koosseisus saab kasutada vaid SÕDURIT.

Kood: Vali kõik

Nii võib küll saada käsule kuuletuva massi, kuid Narva rinne ja Sinimäed näitasid, mis on sellise massi saatus, kui vastas on tõeline sõdur. 
Mees, ära alaväärist neid vene sõdureid, kes Sinimägedes võitlesid! Kuula vanade meeste jutte, kes läänepoolt neile vastu olid. Need vene mehed võitlesid tegelikult hästi. Nii hästi, kui hästi neis tingimustes ja varustusega üldse võimalik oli. Need vanad sõdurid, nende venelaste kunagised vastased, küll sellisedi bravuurseid väljendeid oma toonase vastase kohta ei kasuta. Oma vastaseid alavääristades alavääristaksid nad ju ka iseennast.

Ja tõeline sõdur on, kes? See, kes käsku ei täida ja kui täidab, siis valikuliselt, või? Mõtleb enne tükk aega asja üle järele ja siis, kui asi talle meeldib, siis teebki ära - kujuta ette. Aga kui ei tee?
Võib-olla on kommentaatorile teadmata, kuid 1944. aasta juulis oli tõsiselt arutluse all 20. diviisi rindelt äratõmbamine. Usalduse kaotuse tõttu. Väejooks oli läinud juba üle igasuguste piiride. Ja seda mitte ainult rea-, vaid ka ohvitserkoosseisu hulgas. Neist asjust praegu muidugi keegi eriti ei räägi, kuid nii see oli. Pole tarvis Eesti Diviisist mingit megasõdurite kangelaslugu vormida. Ka nemad olid vaid inimesed, koos kõigi Eesti sõdurile iseloomulike puuduste ja eelistega.
Ja pealegi! 20.diviis oli vaid üks väike osa Armeegruppe "Narwa"-st. Põhiraskus kogu sellel rindelõigul oli siiski teistel WH ja SS-üksustel.

Aga nüüd teema juurde tagasi.
Vene Armee võitlusvõime väljaspool oma kodumaa piire on tunduvalt kõrgem, kui näiteks EKV-l (ka kodumaal, või just siin) järgmistel esmalt meeldetulevatel põhjustel:
1) Ajateenistus on piisavalt pikk ja vaid sõjaväeteenistusele keskendunud, tagades sellega selle eelpoolnimetatud SÕDURIKS KASVAMISE. Sellest tulenevalt ka kiire ja vastuvaidlematu käsutäitmise.
2) Pidev ideoloogiline töötlus ja 24 tundi päevas kestev venelaste ülemuslikkuse ja rahvuse väljavalituse rõhutamine + lisaks pidev välisvaenlastest ümbritsetud Venemaa kujundi loomine. See kõik tagab sõltumata väeosasisestest pingetest võõras keskkonnas siiski ikka ja alati omade poole hoidmise. (Tegelikult on see terve teadus, millega paraku praeguses Eesti Vabariigis keegi tegelema ei vaevu:)
3) jne., jne.
Eks neid komponente selles loetelus võib ju jätkata, kuid ... kas on mõtet?

Ja veel. See, kes ise pole vene kroonus käinud ärgu siin küll sõna võtku. See teema on nii spetsiifiline, et stiilis - tädipojalellepoeg nägi ja rääkis, et tema onupoja jne. ... pole seda arutelu mõttekas jätkata.
Olengi vist jälle end lobisema unustanud.

Mis minu enda teenistusse selle armee ja laevastiku ridades puutub, siis on selles tegelikult nii palju paksu s...ta, et parem ei meenutaks. Aeg-ajalt kiskus lausa rõvedaks ja mõnikord isegi aastaid hiljem rikkus unenägude temaatikat.
Aga ma lihtsalt püüdsin seda asja kui kõrvalseisja analüüsida. Ja see on minu nägemus, võtke või jätke.

P.S.

Kood: Vali kõik

Seetõttu arvan, et ma ei ole täna (olen KL liige) temast sugugi kehvem sõjamees, või kuidas? 
Seoses eelneva jutuga arvam mina jälle, et - oled küll kehvem sõdur, kui see sinu poolt mainitud TÕELINE SÕDUR.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

No küll siin on nüüd läinud alles andmiseks! Üldjoontes ma toetaks hr. Hillartit, aga mitte ainult. Esiteks, selle NSVL aegse sõjaväe kiskusid lõhki rahvuslikud vastuolud. Jaa-ja, allüksuste sisemine side oli piisavalt tugev, et sõita läbi Praha 1968, aga kas see oleks ka vastu pidanud päris sõjas? Teiseks, jutt käib ajateenijatest, aga päris ja suurt sõda peetakse reservistidega. Kuidas nemad käituvad, mida nad asjast arvavad ja veel - mida nad aasta kuni kümmekond aastat pärast sõjaväeteenistust asjast mäletavad? Olen juhtinud venelastest reserviste "na pole" lahingõppustel - no toredad mehed, elu ja olu, sisemäärustik + tegelik inimese elu kõik paigas, aga sõjapidamisest need mehed ei mäletanud mitte s.ttagi. Ehk polügoonimeeskond pärast tänas mind, et tõin (tegelikult mina ise olin toodav ja viidav) kohale sellised mehed, kes ühtegi märklauda puruks ei lasknud ja neil tööd vähem :-)
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Lemet
Liige
Postitusi: 20814
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

metssiga kirjutas:No küll siin on nüüd läinud alles andmiseks! Üldjoontes ma toetaks hr. Hillartit, aga mitte ainult. Esiteks, selle NSVL aegse sõjaväe kiskusid lõhki rahvuslikud vastuolud. Jaa-ja, allüksuste sisemine side oli piisavalt tugev, et sõita läbi Praha 1968, aga kas see oleks ka vastu pidanud päris sõjas?
Noh, kui võtta, et Afganistan oli siiski "päris sõda" siis pidas allüksuste sisemine side seal vastu küll. Sest nagu eelpool mainitud, oli valida oma harjunud seltskond versus kohalik elanikkond, kes erilisi sooje tundeid ei hellitanud. Ja ega takkajärgi ei kujuta küll ette otsese käsu ignoreerimist vene kroonus lahinguolukorras. Asi oleks lõppenud kiirelt dispatiga paariks aastaks. Või siis päris sõjas mahalaskmisega.(Lugege "Vabastaja märkmeid") Või kollektiivi kasvatusega. Ja ep oskagi arvata, mis oleks hullem olnud. Sest kollektiivi viha on pikk ja valus...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Hillart,

loe mu postitust veel ja ole hea, ära haugu aiaauku. Ma ei võrrelnud ennast lahingus karastunud tõelise sõduriga, kellega ma loomulikult võrdne ei ole. Nagu arvatavasti sinagi :lol: .

Võrdlesin end oma pinginaabriga, kes sinu ülistatud meetodil vene kroonus "sõduriks kasvas" või "kasvatati" - mitte sõjalist õppust saades, vaid kaks aastat teetöid tehes.

Sellise "väljaõppega" on võimalik vaid kuulekat massi ja kahuriliha toota, ei maksa siin lahingumoraalist rääkidagi, ega seda et need oleks olnud SÕDURID. Need olid vaid poisikesed, kes sõjaväeteenistuse sildi all vägisi orjatööle viidi.

Sellistest "sõduritest" on meie kaitseliitlased kindlasti oluliselt paremad sõdurid. Ei tasu võrreldagi. Iseasi on muidugi nendega, kes tõesti väljaõpet said.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3288
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

"Viimsest reliikviast" pärit ütlus, mis siia väga hästi paistab passivat.

"Ma kummardan Teie meelekindluse ees."

Ja ohkan kaastundlikult - "Tule taevas appi." :cry:
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Kahjuks ohkamisest ei ole abi. Sõduriks saamine vajab õpetamist ja õppimist. Kui need aga, kes õpetama peaksid vaid taevale lootma jäävad, siis on mul meie poistest tõeliselt kahju.
Tarmo Männard
Liige
Postitusi: 1329
Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
Asukoht: Tallinn, Õismäe
Kontakt:

Postitus Postitas Tarmo Männard »

hillart kirjutas: "Reamees Männard. Tooge mulle üks "Hüatsindist" tulistatav valge fosforiga täidetud kildmürsk!"
Aga sellist käsku reamees Männardile poleks keegi andnud, sest selleks pole teda õpetatud ja see polnud tema eriala. See oleks siiski puhtalt peenema professiooniga meest pärusmaa.
See`p, see häda ongi, et nime poolest olin ma ju suurtükiväelane! Hiljem, koju tulles tekkis sellest komissariaadis mõningane segadus, sest tahtsin, et mulle seesugune amet ka paberitesse kirjutataks. Paraku nad keeldusid, sest sigalameest polnud vene armee kirjade järgi olemaski.

Nii saigi lõpuks minust paberite järgi "Hüatsindi" meeskonna kesiganes.
Koristaja või komandör või luku avaja või luku sulgeja või jämesihtur või peensihtur.
Just SEE ongi paberite järgi minu eriala.

Paraku ei vasta paber tõelisele situatsioonile.
Ja ma ei eksi, kui väidan, et see sõjaväeosa polnud mingi eriline erand.
Enamus kasarmusolijaid tegelesid kah ju pigem postil ja toimkonnas käimisega, mitte sõjakunsti tudeerimisega.

Ja just neid fakte kõrvutades ma väidangi, et meie väeosa ja suures plaanis kogu NA lahinguvõime oli pehmelt öeldes puuduline.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Juhan K kirjutas : " Kas polnud NA-s pidevaks nähtuseks dedovštšina, mis tähendas noorte selget mõnitamist, alavääristamist, piinamist? Mis lahingvõimest saame me siinkohal rääkida? "
See oli ohvitseride poolt heaks kiidetud kasvatusvõte. Pikemalt sellest rääkida ei tahaks, aga tean täpselt, et vähemalt meie väeosas said seerud paelu juurde selle eest, oli ka üks vastupidine juhus, kui ühel paelad maha võeti, kuna ta läks väga julmaks. Ka oli üks juhus, kus demblist seerul võeti paelad maha (see oli ka kõik), kuna ta lõi ühte meie prizõvi venda kõrri ja murdis sellel kõrisõlme, vend koristati väeosast ära, ning lugu vaikiti maha. Meie roodukas oli eriline pede, teda kartsid kõik brigaadi ülemused kah(tal oli mingi lähedane sugulane Moskvas staabis kuskil). Üks meie prizõvi vend üritas teda isegi tulistada, täpselt ei teagi, kas anti hullupaberid, või läks dispatti, igatahes vaikselt ta ära koristati. Tõelise lahingutegevuse puhul oleks nii mõnigi omade kuuli läbi langenud. Aga sellegpoolest andis kollektiivne kasvatus (keegi tegi, kõik süüdi) tulemuse. Paratamatult tekivad ka seal sõbrad ja sõjaolukorras, olgu siis kodu-või välismaal mõni nendest surma saab, tekib viha ja ka enese alalhoiu instinkt. On ju ainult sinu kaaslased need kellele loota saad. Kellel veel vaatamata, vaadake filmi "9-sas rood", see annab päris hästi edasi need suhted, mis seal tekivad ja ka selle lahinguvõime olemuse.
sitt päev, kellele kurdad
vanakaru
Liige
Postitusi: 55
Liitunud: 11 Mär, 2005 15:52
Asukoht: tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas vanakaru »

Olin Piirivalves Lennusalgas Rakveres ( ärge küsige kuidas ma sinna sain , tuvused)

Väljaõppe oli küllaltki hea . Utsepkas käisime iga 2 nädala tagant laskmas. Algul märke siis käisime paaris , ohvitser kõrval mööda joont ja kõmmutasime käigult seisvaid märklaudu. pärast veel söösthüpped, granaadivise : kuivalt ja lahingvise. Täitsa põnev tegevus
Hiljem väeosas oli paar kolm korda aastas. Lisaks kummalised manöövrid helikopterite maandumisvälja ümbruses , kaitsepositsioonide sissevõtmine.

Võtlusvõime ja moraal...

Võiks hinnata keskmisest kõrgem. Kuna meil oli väga range kapten kes dedovsinat ei sallinud siis käisid kõik mööda nööri, nii vanad kui noored...
Musti mehi ka nagu polnud, ehk ainult paar isendit...
Igal ühel oma tõde.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline