Sõitsin hiljuti praamiga. Seal olid päästepaadid ja -parved tekil valmis, tulekustutid seintel ootamas, aga paanikat ma ei märganud!Marissa kirjutas:Niisiis oleme juba avanud paanikaosakonna?
Sõja eest välismaale.
Peaks piisama, kui saata pere linnast maale piirkonda, mis ilmselgelt ei jää otsese lahingutegevuse jalgu või eeldatavate sõjaväe vooride liikumisteedele. Mingite tangude, helveste ja muude jahude näol paari nädala toiduvaru seisab nagunii kodus, paar kotti kartulit/kaali/porgandit ja veerand siga äia juurest ära lohistada ei tohiks ka probleem olla. Kui vaenlasele piisavalt tegevust pakkuda, siis peaks elu maal ka sõja ajal suhteliselt rahulik olema, nii et ei pea talust/suvilast päris sohu pagema.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
Vaata - õndsal nõukaajal oli olemas sihuke asi nagu "Tsiviilkaitse".Marissa kirjutas:Niisiis oleme juba avanud paanikaosakonna?
Ehk siis - mida teha juhul KUI...
Ja täitsa ilmaasjata kaotati see süsteem ära.
Paanika tekib siis kui sa ei tea mida teha
Muidugi saadaks pere "teisele kontinendile" jms kui selleks on piisavalt aega. Aga arvestada tuleks halvimaga - ehk siis, et rünnak tuleb ootamatu ja riigist lahkumine või isegi riigi piires liikumine ei ole enam mõeldav
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
KÕIK KARUKESTEST
Selleks ju foorum ongi, et igasugused teoreetilised "mis-siis-kui..."-teemad läbi arutada. Sest kui tõepoolest reaalne situatsioon peaks tekkima, siis pole enam arutamiseks aega, siis tuleb juba tegutseda. Ja siis võib siitsamast foorumist loetu nii mõnegi elu päästa.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Näiteks kaitseliidu onud võiksid vähemalt kord aastas käia mööda koole ja näidata lastele mida tuleks teha ja mida mitte kui lähedal läheb tulistamiseks, toimub õhurünnak või tehnogeenne katastroof.
Sama ka suure firma töötajatega - tund, poolteist koolitust
Filmike võiks olla - no midagi selles vaimus.
http://video.google.com/videoplay?docid ... ideo&hl=en
Ja ei väsi kordamast - kui on aega pole probleemi.
Võib arutada millisele sooja mere rannikule pelgupaik valida.
Kriis tekib siis kui su pereliikmed ootamatult ohuga silmitsi on
Sama ka suure firma töötajatega - tund, poolteist koolitust
Filmike võiks olla - no midagi selles vaimus.
http://video.google.com/videoplay?docid ... ideo&hl=en
Ja ei väsi kordamast - kui on aega pole probleemi.
Võib arutada millisele sooja mere rannikule pelgupaik valida.
Kriis tekib siis kui su pereliikmed ootamatult ohuga silmitsi on
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
KÕIK KARUKESTEST
Väike jutuke sellest, kuidas üks pere Eestisse jäi.
Üks minu perekonnatuttav (tollal ca 14-15 aastane neiu) kirjeldas üsna eredalt sündmusi IIMS ajal ja just seda perioodi, mis sai alguse Saksa vägede Eestist lahkumise algusega. Võimalused Eestist sääred teha olid nende perel täiesti olemas, kuid võimalusi ei kasutatud. Miks? Sest loodeti ikka kõige paremale. See "kõige parem" saabus märtsis 44, kui Tallinna pommitamise käigus jäi pere pea kogu oma maisest varast ilma. Esialgu oldi tuttavate juures, kuid ei tahetud neile kaela peale jääda, seda enam, et neli inimest väikeses Ristikutänava korteris lisaks on ikka palju küll. Sel ajal oli eestlaste kokkuhoid ikka midagi muud, kui hetkel. Teine peretütar oli käinud enne sõda suvevaheaegadel Pärnumaal Are kandis ühes talus tööl taskuraha teenimas. Nüüd tekkiski tüdrukul mõte, et äkki saaks kriitilisemad ajad selles talus mööda saata. Ta sai vanematelt loa ning sõitis esmalt rongiga Pärnusse ja sealt läks jalgsi Are-sse (ca 15km). Taluperemees oli valmis heameelega võtma ühe neljaliikmelise "linnavurlede" pere oma leivale (kas tänapäeval oldaks selleks valmis). Tüdruk saatis perekonnale teate, et nad võivad tulla. Pereisa aga arvas, et tema peaks siiski jääma Tallinnasse elu korraldama ja saatis pere maale.
Maaelu ei olnud raske. Katus oli peakohal, töö konti ei murdnud, toit oli laual ja pererahvas väga lahke. Kriitilisemaks läks asi siis, kui taganevad sakslased läbi Are läksid. Nende suurde tallu paigutati ca 70 meest. Tubadesse kedagi ei pandud, kuid lakad ja küün olid mehi täis. Minu peretuttav märkis veel eriliselt ära, et nendel sakslastel ei olnud mõne koha pealt üldse kombeid. Kogu majaümbrus pasandati täis. Aga arvatavasti sel põhjusel, et käimla asus majas sees ja pererahvast häirida ei tahetud. Kui sakslased lahkuma hakkasid, tehti talus elavale rahvale ettepanek kaasa minna. Taluperemees seda teha ei tahtnud ning minu tuttav ei saanud oma ema ja õega samuti kuhugi minna, sest isa oli Tallinnas.
Üsna varsti tulid venelased. Selle perekonna ülejäänud suguvõsa lahkus in corpore Eestist!
Olgu see jutuke kinnituseks, et alati on võimalik hakkama saada, kui vaid rahvas kokku hoiab.
Üks minu perekonnatuttav (tollal ca 14-15 aastane neiu) kirjeldas üsna eredalt sündmusi IIMS ajal ja just seda perioodi, mis sai alguse Saksa vägede Eestist lahkumise algusega. Võimalused Eestist sääred teha olid nende perel täiesti olemas, kuid võimalusi ei kasutatud. Miks? Sest loodeti ikka kõige paremale. See "kõige parem" saabus märtsis 44, kui Tallinna pommitamise käigus jäi pere pea kogu oma maisest varast ilma. Esialgu oldi tuttavate juures, kuid ei tahetud neile kaela peale jääda, seda enam, et neli inimest väikeses Ristikutänava korteris lisaks on ikka palju küll. Sel ajal oli eestlaste kokkuhoid ikka midagi muud, kui hetkel. Teine peretütar oli käinud enne sõda suvevaheaegadel Pärnumaal Are kandis ühes talus tööl taskuraha teenimas. Nüüd tekkiski tüdrukul mõte, et äkki saaks kriitilisemad ajad selles talus mööda saata. Ta sai vanematelt loa ning sõitis esmalt rongiga Pärnusse ja sealt läks jalgsi Are-sse (ca 15km). Taluperemees oli valmis heameelega võtma ühe neljaliikmelise "linnavurlede" pere oma leivale (kas tänapäeval oldaks selleks valmis). Tüdruk saatis perekonnale teate, et nad võivad tulla. Pereisa aga arvas, et tema peaks siiski jääma Tallinnasse elu korraldama ja saatis pere maale.
Maaelu ei olnud raske. Katus oli peakohal, töö konti ei murdnud, toit oli laual ja pererahvas väga lahke. Kriitilisemaks läks asi siis, kui taganevad sakslased läbi Are läksid. Nende suurde tallu paigutati ca 70 meest. Tubadesse kedagi ei pandud, kuid lakad ja küün olid mehi täis. Minu peretuttav märkis veel eriliselt ära, et nendel sakslastel ei olnud mõne koha pealt üldse kombeid. Kogu majaümbrus pasandati täis. Aga arvatavasti sel põhjusel, et käimla asus majas sees ja pererahvast häirida ei tahetud. Kui sakslased lahkuma hakkasid, tehti talus elavale rahvale ettepanek kaasa minna. Taluperemees seda teha ei tahtnud ning minu tuttav ei saanud oma ema ja õega samuti kuhugi minna, sest isa oli Tallinnas.
Üsna varsti tulid venelased. Selle perekonna ülejäänud suguvõsa lahkus in corpore Eestist!
Olgu see jutuke kinnituseks, et alati on võimalik hakkama saada, kui vaid rahvas kokku hoiab.
!!!
No jah, eks varemalt oli talu ikka maamajapidamine - loomad laudas, vili partel, või kirnudes. Igaüks teenis tööga oma toidu välja ja tootis ka lisaprodukti. Nüüd on pigem maamajad kus paar peenart hädapäraseks. Kokku võib ju rahvas hoida aga kui ait on tühi ja keldris ainult kast pilsnerit siis sellega sa kedagi kostile ei võta.
Pakkuda võib filateeliat perioodist 1918-1941.
www.aiaimpeerium.ee
www.aiaimpeerium.ee
Tuginedes eelenud jutule...
Kriisiolukorras olen kindel, et enamus eestlasi on valmis teisi aitama. Mina saadaksin oma pere ära Saaremaale ja ise teeks seda, mida üks mees sellises olukorras tegema peab!
Statistiliselt on Saaremaa üsna turvaline koht. Kui ajalooliselt vaadata, siis on karmimad sündmused toimunud seal vaid IMS ajal ja IIMS ajal Lääne-Saaremaal ning Sõrves. 13.sajandi sündmused vist enam arvesse ei lähe.
Kriisiolukorras olen kindel, et enamus eestlasi on valmis teisi aitama. Mina saadaksin oma pere ära Saaremaale ja ise teeks seda, mida üks mees sellises olukorras tegema peab!
Statistiliselt on Saaremaa üsna turvaline koht. Kui ajalooliselt vaadata, siis on karmimad sündmused toimunud seal vaid IMS ajal ja IIMS ajal Lääne-Saaremaal ning Sõrves. 13.sajandi sündmused vist enam arvesse ei lähe.
!!!
Aga eeldused agraarmajanduse taastamiseks on siiski olemas. Kõik põllud ei ole veel metsastunudLuciano kirjutas:No jah, eks varemalt oli talu ikka maamajapidamine - loomad laudas, vili partel, või kirnudes. Igaüks teenis tööga oma toidu välja ja tootis ka lisaprodukti. Nüüd on pigem maamajad kus paar peenart hädapäraseks. Kokku võib ju rahvas hoida aga kui ait on tühi ja keldris ainult kast pilsnerit siis sellega sa kedagi kostile ei võta.
!!!
Olen ka ise mõelnud et saared on suht isoleeritud paik ja erilisi lahinguid seal ei peeta. Väikesaared ei pruugi küll suurt põgenike arvu ära toita. Samas on ehk saarel redutades suuremad santsud meritsi riigist minema pääseda.
Kui pere pärast ei peaks enam muretsema, siis järgmine mure oleks juba vankadel elu huvitavaks tegemine.
Kui pere pärast ei peaks enam muretsema, siis järgmine mure oleks juba vankadel elu huvitavaks tegemine.
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Kuhu saata pere?!
Arvestades võimalikku vastast ja kujunevat situatsiooni (milliste suhtes meil, viimase aja sündmuste valguses, erilisi illusioone ei tohiks olla), siis -
üks tõsine kaitseliitlane jagab oma perele välja kõik oma varutorud ja moona ning minnakse koos perega. Vaenlasele vastu muidugi. Ämmad-äiad, vanaisad-vanaemad, naised-mehed, pojad-tütred.
Iga pere on võimeline moodustama juba ühe sissigrupi, mõni ka rühma.
Kes veel paremini kokku töötaks ja üksteist poolelt sõnalt või lausa mõttelennult aru saaks? Kes veel, kui mitte pere, kes teineteist ülipõhjalikult tunneb?
Ja toetusgrupi moodustavad need, kes tõesti enam (või veel) relvakandmisvõimelised pole.
See on ju iga Eesti Vabariigi kodaniku õigus ja KOHUS!
Ja sellist sõda ei soovi ükski meie võimalik vastane isegi mitte oma kõige halvemas unenäos. See ei saaks olema enam Pihkva ründedessantbrigaadi paaritunnine väljasõit rohelisse (nagu mitmed üleolevad ... .ru kommentaatorid mainimast ei väsi).
Arvestades võimalikku vastast ja kujunevat situatsiooni (milliste suhtes meil, viimase aja sündmuste valguses, erilisi illusioone ei tohiks olla), siis -
üks tõsine kaitseliitlane jagab oma perele välja kõik oma varutorud ja moona ning minnakse koos perega. Vaenlasele vastu muidugi. Ämmad-äiad, vanaisad-vanaemad, naised-mehed, pojad-tütred.
Iga pere on võimeline moodustama juba ühe sissigrupi, mõni ka rühma.
Kes veel paremini kokku töötaks ja üksteist poolelt sõnalt või lausa mõttelennult aru saaks? Kes veel, kui mitte pere, kes teineteist ülipõhjalikult tunneb?
Ja toetusgrupi moodustavad need, kes tõesti enam (või veel) relvakandmisvõimelised pole.
See on ju iga Eesti Vabariigi kodaniku õigus ja KOHUS!
Ja sellist sõda ei soovi ükski meie võimalik vastane isegi mitte oma kõige halvemas unenäos. See ei saaks olema enam Pihkva ründedessantbrigaadi paaritunnine väljasõit rohelisse (nagu mitmed üleolevad ... .ru kommentaatorid mainimast ei väsi).
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Kas lp Hillarti arvamus natuke sinisilmne pole? Ma ei kujutaks hästi ette oma 2-aastast poega vene eriväelastega tulevahetust pidamas!
Proua ikka õhupüssi klõpsib vahest, aga muidu selline aravõitu teine. Vanaisast-vanaemast pole ka asja. Pole majas kedagi peale enda, kes oleks suuteline vankadele tinamürgitust korraldama.
Proua ikka õhupüssi klõpsib vahest, aga muidu selline aravõitu teine. Vanaisast-vanaemast pole ka asja. Pole majas kedagi peale enda, kes oleks suuteline vankadele tinamürgitust korraldama.
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
võimatu ja täiesti välistatud, kle mees kas sina tahad öelda et kui pereliige surma saab kõrval siis sina aga tatsud mööda metsa edasi, lahinguvõime on igati timm ja motivatsiooni on ka jalaga segada??hillart kirjutas:Kuhu saata pere?!
Arvestades võimalikku vastast ja kujunevat situatsiooni (milliste suhtes meil, viimase aja sündmuste valguses, erilisi illusioone ei tohiks olla), siis -
üks tõsine kaitseliitlane jagab oma perele välja kõik oma varutorud ja moona ning minnakse koos perega. Vaenlasele vastu muidugi. Ämmad-äiad, vanaisad-vanaemad, naised-mehed, pojad-tütred.
Iga pere on võimeline moodustama juba ühe sissigrupi, mõni ka rühma.
Kes veel paremini kokku töötaks ja üksteist poolelt sõnalt või lausa mõttelennult aru saaks? Kes veel, kui mitte pere, kes teineteist ülipõhjalikult tunneb?
Ja toetusgrupi moodustavad need, kes tõesti enam (või veel) relvakandmisvõimelised pole.
See on ju iga Eesti Vabariigi kodaniku õigus ja KOHUS!
Ja sellist sõda ei soovi ükski meie võimalik vastane isegi mitte oma kõige halvemas unenäos. See ei saaks olema enam Pihkva ründedessantbrigaadi paaritunnine väljasõit rohelisse (nagu mitmed üleolevad ... .ru kommentaatorid mainimast ei väsi).
mis sissigrupist sa räägid, kas vanaemad panevad miine ka üles ja oskavad varitseda ja pärast veel äkki sööstagi, ja pärast mämmutab mõnusalt vichi kiirnuudleid ja magavad telmantli all.
ma pakun et kui peredega sõtta minna(imelik on kirjutada sellist asja)
siis on rohkem jalus sul seal lapsed ja naised ja koerad jms.
kui 80 aastane papi ikka gustiga peaks lajatama siis kukuvad ju proteesid suust välja ja prillidel on kohe ämblikuvõrgud ees.
paraadil näeme, raisk
Ma arvan, et Hillarti jutu mõte on selles, et kui ei suutnud lähedasi õigel ajal saata näiteks Norra fjordidega tutvuma, siis ongi ainuke võimalus kõik koos oma saatusele vastu minna. Võib ju venelasi pidada nii või naasugusteks, aga õppimisvõime on neil täiesti olemas ja seekordne üritus viiakse läbi varasemaid vigu arvesse võttes - st vange ei võeta ja sellist mõistet nagu "tsiviilisik" ei eksisteeri. Eesmärk saab olla ainult kõigi eestlaste füüsiline hävitamine, mis rahvaarvu arvestades on paari nädalaga teostatav erioperatsioon. Kusagile peituda pole ka võimalik, sest maal pole mingeid toiduvarusid, alevi konsum rüüstatakse kahel esimesel päeval tühjaks ja perset roosi!
Seega on eluliselt tähtis, et venelane ei okupeeriks Eestit, pommitada võivad palju tahavad, kõigile ja kõigele ikka pihta ei saa, aga kui vene zombiesoldatid siia valguvad, siis on lõpp sel lool.
Seega on eluliselt tähtis, et venelane ei okupeeriks Eestit, pommitada võivad palju tahavad, kõigile ja kõigele ikka pihta ei saa, aga kui vene zombiesoldatid siia valguvad, siis on lõpp sel lool.
Heakene küll, sõjardid. Ütleme et hulk tsiviile, lapsi ja vanakesi on nõus vastu hakkama ja hädakorral oma elu kallilt müüma. Kust nad relvad peaksid saama? Kus ja kuidas õppima neid kasutama?
Ametliku relvaloa tegemine on tülikas ja kallis. Ka ei ole relv odav asi. Lisaks on politsei nimekirja järgi lihtne inimestelt relvad uuesti ära korjata. Võimalik et seda teeb pingelises olukorras meie enda püksiteinud valitsus et idanaabrile pugeda.
Mõni KL fänn hõiskab nüüd kindlasti et tulge kõik KL-i! Aga kui ma ei saa õppustel käia või mingil muul põhjusel ei vasta nõudmistele, on ainult tahe vastu hakata? Selliseid inimesi on kindlasti terve hulk. Kui neid oma riigi kaitsmisega kuidagi ei seota, pigem tõrjutakse et ah ära sega, siis pole midagi imestada kui peetakse paremaks palmi alla pageda.
Ametliku relvaloa tegemine on tülikas ja kallis. Ka ei ole relv odav asi. Lisaks on politsei nimekirja järgi lihtne inimestelt relvad uuesti ära korjata. Võimalik et seda teeb pingelises olukorras meie enda püksiteinud valitsus et idanaabrile pugeda.
Mõni KL fänn hõiskab nüüd kindlasti et tulge kõik KL-i! Aga kui ma ei saa õppustel käia või mingil muul põhjusel ei vasta nõudmistele, on ainult tahe vastu hakata? Selliseid inimesi on kindlasti terve hulk. Kui neid oma riigi kaitsmisega kuidagi ei seota, pigem tõrjutakse et ah ära sega, siis pole midagi imestada kui peetakse paremaks palmi alla pageda.
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist