Uued relvasüsteemid EKV-le

[Kilo Tango]

5. Lasu parameerite arvestuse kompuutrid kaugtule relvadele (educated guess - 100 000 EEK/tk x 211 tk.=21,1 mil;

Kas võiks lahti seletada mida selline asi endast kujutab. Militaarvõhikuna ainult aiman. Küsmusi tekitab millest kujuneb selline üüratu hind - kas see on ainult raua ehk protsessori hind (kompuuter) või on selle hinna sees ka juba tarkvara mis vajalikke arvutusi läbi viib.
Sisetunne ütleb, et sellise kompuutri disainimine, valmistamine, testimine, arendamine-parendamine peaks meile endile olema igati võimetekohane.
Tasuvus tekiks siis kui suudame seda kompuutrit ja know-how'd eksportida ja vajadusel siirata ka teistele kaasajastamist vajavatele kaugtule relvadele.

Ballistikakompuutrid on mõeldud kaudtule relvade lasu parameetrite arvestamiseks (asimuut, laskenurk ning laengu suurus ja tüüp) arvestades kõiki võimalikke välist ballistikat (on olemas veel ka sisene ballistika, üleminekuballistika ja termineerimisballistika - terminid pole kindlasti korrektsed, kuna ma pole kunagi suurtükiväes olnud) mõjutavaid tegureid. Kasutatakse ka suure laskeulatusega snaiperrelvade juures.

Vt. selgitust siit: http://en.wikipedia.org/wiki/External_ballistics
Trajektoori arvutuse keerukusest saad aimu siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Trajectory

Hind on võetud suhteliselt laest arvestades teoreetilist võimalust, et need komputrid tuleb osta General Dynamicsilt, Raytheonilt või kurat teab kellelt. Eesti omakootud lahendus eeldab testimist ja see võib asja isegi kulukamaks teha. Tõenäoliselt tuleb asi odavam. Minu teada on aneeriklaste XM30 mingi PDA-l põhinev süsteem, mistõttu riistvaraliselt on asi köömes. Teisalt maksab seal just see testitud ja kontrollitud tarkvara.

[kaur3]

Väike fantaasialend "Artillery in 2300AD"

http://www.users.globalnet.co.uk/~dheb/ ... /PGArt.htm

[Kilo Tango]

Väike fantaasialend "Artillery in 2300AD"

http://www.users.globalnet.co.uk/~dheb/ ... /PGArt.htm

Üldiselt on selliste tulevikuennustustega nii, et inimesed ülehindavad pisut lähema perspektiivi muutusi ja alahindavad pika perspektiivi muutusi.

Suurtükivägi on sellisel kujul (tahke objekti toimetamine punkti B) 300 aasta pärast usutavasti surnud väeliik, kuna igasugused suunatud energiaga tõkestusvahendid on tabamise võimatuks muutnud.

[Kapten Trumm]

Esiteks, Mistral-tüüpi raketil polegi nn. õlaltlastavat varianti vaid on kergmetallist kokkupakitav nn. taburet-tüüpi laskealus.
Teiseks, MANPAD tähendab "man-portable" mis eeldab et raketisüsteem on inimjõul kantav ja ringi liigutav,...mitte aga et peab olema õlaltlastav.
Mistral-rakett käib täielikult nimetuse MANPAD alla...

Taburetiga süsteemi "man-portable" olek on ikka vägagi.......vaieldav. Manpads tavalises tähenduses on ikkagi kaasaskantav toru, mis võtab sissirühma sõdur lisaks seljakotile ja rakmetele selga ja käib vajadusel maha kümneid kilomeetreid. Mitte mingi seljatäis kremplit, mida on hädapärast võimalik lühikest maad seljas vedada selle hinnaga, et muu varustus tuleb ära unustada.

Samahästi võiks ju lugeda iga õhutõrjesüsteemi, mis pole poltidega betooni külge kinnitatud mobiilseks. Kas näiteks S-75, mille kokku pakkimiseks kulub hullu treeningu järel 45 minutit on ikka mobiilne süsteem praeguses tähenduses?

Muide - Mapats on kah man portable anti tank system

Meie hanked meenutavad vägisi linnukestega täidetavat ankeeti, mis näeb praegu välja sedasi

TT võimekus - * - sest meil on ju CG, Milan ja Mapats olemas.
Miinitõrje võimekus - * - sest meil on miinilaevad olemas.
ST võimekus - * - sest meil on ju FH-70 olemas

Mistralitega lisandub veel "õhutõrjevõimekus" ja kui me ostame endale kaks Hellfire raketiseadet rannakaitseks, siis on meil ka "rannakaitsevõimekus" olemas. Ostes kaks L-159 saavutame õhuturbevõimekuse ja ostes natuke vanu veoautosid, on ka "transpordivõimekus" olemas.

Ehk siis meil on olemas ju kõik võimekused! EKV on küps, väljaarendatud võimekustega armee, plaan on täis, võimekused on loodud ja võime rahus puhata.

Lausa vihkan seda "võimekuse" juttu. Vanasti oli võimekus rohkem magamistoa teema aga nüüd otstetakse näputäis mingit relvastust ja tituleeritakse "võimekuseks". On põhjust arengukavasse teha märkust "tehtud" ja tulemuspalka maksta.

Sõdib aga mitte "võimekus", vaid sõjaliselt relevantne arv õpetatud meeskonnaga ja mitmete taktikate jaoks sobivaid relvi. See, mida praegu nimetatakse TT võimekuseks, on Gruusia konflikti kontekstis mis? Vastase tankide häirimisvõimekus.

[Kilo Tango]

Tänud vk1. selle registri põhjal saab mõnedele nimekirja osadele täiesti adekvaatsed numbrid külge:

Lähiperspektiiv (ca. 2 a.)
1. TT miinivõimekus koos võimega kiiresti luua miinivälju maksumusega ca. 50 mil EEK (mida iganes selle raha eest saab. Miinidele ei raatsi rohkem kulutada)
2. .50 kaliibriga tehnikavastased snaiperrelvad (ca. 300 tk. hinnaga ca 70 000 EEK/tk ehk kokku 24 mil. - .50 cal moon on meil juba olemas)
3. Suure laskeulatusega kaugtule võimekusega LOAL (lock-on-after-launch) tankitõrje raketid Spike-ER (maksumus 220 000 EEK/tk - 300 tk= 66 mil EEK pluss muu kaasas käiv kola veel 10 mil. e. kokku 76 mil.). Spike-ER-i saab kasutada ka rannakaitseks
4. Intelligentset 155mm TT moona FH70-ele näit. BONUS või SMART 155 (hinnanguline maksumus 500 000 EEK/tk - 300 tk=150 mil EEK pluss muu kaasas käiv kola veel ca. 20 mil. e. kokku 170 mil EEK
5. Lasu parameerite arvestuse kompuutrid kaugtule relvadele (educated guess - 100 000 EEK/tk x 211 tk.=21,1 mil;
6. IFV jalaväe kiireks liigutamiseks näiteks 50 Marderit hinnaga ca. 5 mil EEK/tk (laest võetud hind) maksumusega 250 mil EEK jagatuna kahe aasta peale = 125 mil aastas
7. Piranha-3 soomustransportööre hinnaga 12 mil EEK/tk. - 30 tk. =373mil jagatuna kahe aasta peale on 186,5 mil EEK aastas
8. Wiesel 2 tankette 30 tükki (mix APC-dest, med. sõidukitest, miinpildujaga masinatest jm. eriotstarbelistest masinatest) 8 mil/tk = 240 mil jagatuna kahe aasta peale= 120 mil.
9. Penguin-2 vms. laevavastane rakett: 20 raketti ca. 11 mil EEK/tk.= 220 mil. Autodele paigutamine, laskeseadmed jms. lisab veel juurde ca. 20 mil. e. 220 mil EEK
10. 100 Milanit vms. manpads-i. Hinnaga ca. 170 mil. koos launcheritega


KOKKU ca. 1,16 mlrd EEK Tehtav 2009 aasta jooksul. Selle eest me saame teoreetilise võimekuse hävitada kaugtulega 900 vastase tanki (BONUS-e 2 laengut mürsus x 300 mürsku=600 laengut + 300 Spike-ER-i). Pluss võimekuse peatada vastase IFV-dega tugevdatud varustuse kolonnid, hoida ära dessantlaevade maabumised ning kaitsta oma üksusi lähirünnakute eest vastase õhuväe poolt.
Arvestada tuleb sellega, et lisaks hankekuludele toob see EKV-le kaasa suuremad hoiu-, haldus- ja väljaõppekulud, mis lühikeses perspektiivis moodustavad ca. 50% hanke hinnast, kuid pikas perspektiivis (kogu relvaliigi elutsükli jooksul) on kokku ca. 4 korda kulukam kui relvasüsteem ise.

Pikem perspektiiv (ca. 10 a.)
1. Hävitajad 12 tk. ca. 700 mil EEK tk. koos relvastusega. Hanke kulude hajutamisega üle 15 aasta = 400 mil. EEK aastas. Lisandub hoolduse- ja väljaõppe kulu ca. 200 mil. aastas
2. Liikursuurtükid ATMOS-2000 24 tk ca. 16 mil EEK tk. Hanke kulud hajutamisega üle 4 aasta =96 mil EEK aastas
3. MBT Leo4 ca. 17 mil EEK/tk koos uuendusega Leo5 standardile 40 tk hajutatuna 4 aasta peale = 170 mil EEK aastas
4. 155mm suurtükid M-198 7 mil EEK tk, 24 tk=168 mil EEK hajutatuna üle 2 aasta = 95 mil

Ehk siis iga-aastane lisakoormus eelarvele nendelt relvahangetelt KOKKU 0,961mlrd EEK (aastas).

Kirjutan siis siia väikese selgituse kah juurde.
Anno 2009 saab Eestil olema eelarves relvaostudeks 1,5-2 mlrd EEK raha. Järgmistel aastatel see summa pisitasa väheneb, kuna juurde hangitavad relvasüsteemid suurendavad haldus-, hooldus ja väljaõppekulusid kiiremini kui SKP kasv kaitse-eelarvet.

Aga nüüd punkthaaval. Kõigepealt lähiperspektiivi hanked:
1. TT miinivõimekuse loomine. Vajalik eelkõige aja võitmiseks. Igasugused miinitakistused jms. lõksud ei peata tankikolonne pikaks ajaks, kuid nad viivitavad liikumist ning juba oht miiniväljade olemasoluks muudab tankiväed ettevaatlikumaks. Sama kehtib suundlaenguga külgmiinide jms. juhitavate miinide kohta. Aeglustamise eesmärk on oma vägedele (mis on vähem mobiilsed kui VF väed) ümberpaiknemise võimaldamine ning TT töö lihtsustamine
2. Pooletollised snaiperrelvad. Ma ei tea, kas EKV suudab välja õpetada ja tasemel hoida 300 sellise relva kasutajat, kuid see oleks hädavajalik. Kuna EKV jaoks on rünnaku korral eluliselt oluline suruda tagasi varustuskolonnide ja IFV-de liikumine, on sellise relva kasutamine suurtes kogustes hädavajalik. CG seda ei asenda, kuna kustavi laskeulatus on väiksem ning vähegi adekvaatse laskude arvu juures on kustav koos moonaga kordi raskem.
3. Suure laskeulatusega LOAL TT raketid. Spike-ER on kasutatav nii TT kui rannakaitse eesmärgil. Kaugtule TT võime on vajalik selleks, et see vähendab oluliselt vastutule riski, võimaldab anda TT tuld jalaväel, kes muidu jääks liikuva kolonni tabamiseks hiljaks ning tõstab oma vägede moraali ja mõjub rusuvalt vastasele
4. Intelligentset 155mm TT moona on vaja eelkõige samadel põhjustel, miks jalaväe kaugtule TT rakette. Lisaks on selle hankimine vajalik suurtükiväe enesekaitse jaoks.
5. Ballistikakompuutrite vajadus tuleneb sellest, et suurtükivägi peab lahinguolukorras tihti positsioone vahetama, mistõttu on vaja kiiresti saada värsked lasu parameetrid värsketele märklaudadele. Joonlaua ja nillimeeterpaberi meetod on selleks liiga aeglane isegi kogenud kätes.
6. IFV on vajalik selleks, et muuta meie suhteliselt vähemobiilset jalaväge vähegi mobiilsemaks. Roomikutel selle jaoks, et oleks tagatud võime vahetada positsioone ka siis kui ainus tee viib läbi raskesti läbitava maastiku. Samuti on IFV-dega hea rünnata vastase kolonne, kuna BMP-d on nõrgalt soomustatud ning korraliku toruga varustatud IFV-st on tuletoetusel palju abi.
7. Soomustransportööride vajadust on juba põhjendatud ja sellel eraldi ei peatuks
8. Wieselite kasutamise mõte seisneb nende väiksuses, kiiruses ja läbivusvõimes. Peamine eesmärk oleks anda med. tuge halvasti ligipääsetavatel positsioonidel, kaitsta operatsioonide juhte, tagada kiire miinipildujatugi ning vbl kanda ka õhutõrjerelvastust (ja miks ka mitte eelpoolmainitud Spike-ER-e)
9. Penguing-2 annab oma laskeulatuse tõttu (34 km) oluliselt suurema võimaluse laeva pihta tulistada kui Spike-ER. Lisaks on Ämari lähimast võimalikust tungipunktist merele, kuhu saab ÕT võimekusega laeva parkida vaid ca. 15km kaugusel. Penguini oht suudaks need laevad tõrjuda ca. 60 km kaugusele (Pakri poolsaare tipust 35 km.)
10. Manpadside vajadusest on Juhani palju rääkinud. Praegune hange on lihtsalt liiga õhuke EKV vajaduste jaoks. Kas see saab tingimata olema Milan või hoopis Stinger sõltub konkreetse hankekonkursi tulemustest, kuid arvestasin Milani hindadega, mis on kallimad kui Stingeril.

Pikem perspektiiv.
1. Hävitajate vajaduse üle on väga pikalt vaieldud. Fakt on ikkagi see, et kui Eesti üldse soovib loota mingit tõsist heidutust pakkuda on hävitajate olemasolu hädavajalik. Üks Gruusia kiire kaotuse olulisi põhjuseid oli samuti hävitajate puudumine. Hävitajaid ei saa asendada mitte mingid maapealsed õhutõrjesüsteemid. Lisaks on hävitajate taktikaline võimekus palju laiem kui õhutõrje.
2. Liikursuurtükid. Panin sinna Atmose hinna, kuna see oli ainus, mis ma suutsin leida. Tegelikkuses tuleb eelistada soomustatud varianti, et diversiooniüksused ei saaks suurtükiväge kahjutuks teha. Ehk siis kuna meil on võimalik hankida vaid ratastel soomustatud liikursuurtükke tuleb nende hind kindlasti ca. poole kallim. Variante siin eriti palju ei ole - ZANA, Archer ja G6. Kõik muud on nö. pehmed positsioonid. Liikursuurtükkide vajadus tuleneb tõsiasjast, et vastase manöövritele ja vastutulele reageerimine eeldab suuremat liikuvust ja kiiremat reageerimisvõimet kui mistahes järelveetava süsteemiga on võimalik saavutada.
3. MBT vajalikkusest on samuti palju räägitud, kuid mina näen sellel peamise rollina vasturünnakute sooritamist vastase hõivatud positsioonidele.
4. 155mm liikursuurtükke tuleks juurde hankida lihtsalt selle tõttu, et meil on neid liiga vähe. FH-70-t sellise hinnaga, millega me need 24 kunagi saime (7 mil € kogu ports), ei õnnestu enam iial hankida. seega siis M-198, mida USA vaikselt oma Ultralighti vastu välja vahetab.

[Lupus]

Põnev on vaadata palju tegelikult midagi ostetakse:-) Võiks kihlavedada , et peaaegu mitte midagi kui siis natuke afgaani missioonile.

[tommy]

FH-70-t sellise hinnaga, millega me need 24 kunagi saime (7 mil € kogu ports), ei õnnestu enam iial hankida.

Miks nii, Saksamaal oli neid relvastuses ju paras ports,....kõvasti üle saja...lisaks veel Inglismaa ja Itaalia kus FH-70 kah relvastusest välja viidud....
Kas sama hinnaga enam saab on teine asi, samas tasuks siiski arvestada et sama relvasüsteemi juurde hankimine on ikka lihtsam kui muu, jänkide M-198 on küll sama kaliibriga kuid ikkagi erinev relv, teine väljaõpe, varuosad jne....

[Juhani Putkinen]

Esiteks, Mistral-tüüpi raketil polegi nn. õlaltlastavat varianti vaid on kergmetallist kokkupakitav nn. taburet-tüüpi laskealus.
Teiseks, MANPAD tähendab "man-portable" mis eeldab et raketisüsteem on inimjõul kantav ja ringi liigutav,...mitte aga et peab olema õlaltlastav.
Mistral-rakett käib täielikult nimetuse MANPAD alla...

Vaidlen vastu.

Vähemalt mina olen kogu aeg tähendanud, et need õlalt lastavad taburetita õhutõrjeraketid on ülimalt tähtsad, sest:

1. Sissid saavad neid kaasas tassida pika maa jalgsi liikudes;

2. Neid saa lihtsalt viia kas või Lasnamäe kõrge korterelamu katusele suurepärasele laskepositsioonile;

3. Need pole vaja autotransporti, vaid need saa viia märkamatult mingi künka otsa.

See on hea, et brigaadi jaoks on (tulemas) taburetiga asjad - aga lisaks on vaja Stingeri taolisi õlalt lastavaid ja suur kogus laiali üle Eesti.

[vk1]

Eesti on küll NATO liige, aga meile ei müüda isegi MANPADS-i, vaid taburetil varianti.

Minu mäletamist mööda seadis just Kaitseministeerium hanke üheks peamiseks eeltingimuseks selle, et hangitav süsteem peab baseeruma statsionaarsel alusel!

NB! - paluks pöörata tähelepanu neile kahele näitele - lihtsad ostud, ilma isetootmiseta jne. Vaadake hindu (vastavalt siis 2002 ja 2005 diilide aeg) ja koguseid , siis korrutage hind praeguse USD kursiga. Ja siis vaadake Eesti kaitse-eelarvet.
Taiwan - 360 Javelin Anti-tank missile (2002) 2005 (360) $51 m deal (incl 40 launchers)
- UAE - 1000 Javelin Anti-tank missile (2005) $135 m deal (incl 100 launchers); status uncertain
Kes veel ei tea, siis tegemist on enam-vähem kompanii-pataljoni tasemel relvastusega. Meie praeguste Milanite analoog. Mitu laskeseadet pataljonis on ja mitu jalaväelaste üksust me sellisel moel relvastada suudaksime?

Eestit ei saa otseselt võrrelda Taiwani ja UAE-ga, erinevalt neist on Eesti NATO liige ja USA-le lähedane liitlane. Javelini teeb kalliks just tema raketid! Javelin ja Milan ei ole analoogid! Javelin on hoopis erinev Milanist kuna raketi juhtimis protsessor ei paikne mitte laskeseadmes vaid raketis endas, see teeb Javelini võrreldes Milani ja teiste analoogsete süsteemidega kalliks.

eeee...... kulla mees - Taiwan saab pigem soodustust rohkem, kui Eesti. Vaata potensiaalseid ostukoguseid. See paneb paika omahinna, see omakorda müügihinna. Ainuke, mis seda mõjutada saab meie kasuks , on Onu Sami hea tuju ja vajadused.
Ja Javelin/Spike on oma otstarbelt analoogid. Samamoodi, nagu on oma otstarbelt analoogid Mossin ja HK-416.

[Kilo Tango]

Ja Javelin/Spike on oma otstarbelt analoogid. Samamoodi, nagu on oma otstarbelt analoogid Mossin ja HK-416.

Kuni teatud piirini. Javelinil puudub lock-on-after-launch võimekus. Seega ei saa seda kasutada kaugtule vahendina soomustehnika hävitamiseks teisel pool otsenähtavust välistavat takistust (mäge, maja, metsa, misiganes). Spike-LR ja Spike-ER rakettidel on see võimekus olemas. Samuti on Spike-ER laskekaugus piisavalt suur (kuni 8km) võimaldamaks kaugtuld. Minu arvates on meie vähemobiilse kaitseväe puhul selliseid argumente mõttekas kaaluda.

Teisalt nõuab Spike-ER jällegi sõidukile asetamist, sest see on suure rakettmootori tõttu lihtsalt liiga raske (Spike-LR on kantav).

[A4]

[Ma tahaks, et nii Kaitseministeerium kui ka EKV võtaksid kätte, paneksid helgemad pead kokku ja teeksid korraliku mõttekoja sellel teemal, milliseid rünnakuid Eestil on oodata ja kuidas end selle eest kaitsta. Hea kui saaks sinna juurde kaasata ka mõne grusiini, kellel omakäeline kogemus vaenutegevusest. Tegelik vajaliku varustuse nimekiri peaks tulema sealt.

Tegelikult selline töö käib juba alates aasta algusest, mil valitsuse vastava otsusega tehti kaitseministeeriumile ja kaitseväele ülesandeks koostada hilissügiseks Sõjalise riigikaitse arenguplaan aastateks 2009-2018. Sellele eelnes veel eelmisel aastal Eesti ohuhinnangu ja ohustsenaariumite (need kõik on salajased) ülevaatamine, mida teevad koostöös Teabeamet, sõjaväeluure ja kaitsepolitsei.

Võimalikud stsenaariumid prognoosivad ette, millised on erinevad potentsiaalsed ohud ja viisid, mis Eesti julgeolekut ja iseseisvust ohustada võivad – olgu selleks siis terrorirünnak, täiemõõduline sõjaline kallaletung, kiire kukutusrünnak vms. Palju fantaasiat siin vaja ei ole.

Seejärel antakse planeerijatele ette mingid üldised parameetrid, milledega arenguplaani rakendamisel saab arvestada. Nendeks parameetriteks on sisuliselt aeg, inimesed ja raha ehk asjad, mis on vajalikud ükskõik millise plaani, organisatsiooni, võime jne planeerimisel. Ja meie olukorras, antud juhul on need parameetrid järgmised: aeg - 10 aastat; inimesed - kaadrikaitseväelased + ajateenistuse säilimine vähemalt senises mahus järgmisel kümnendil ning raha – 70-80 miljardit krooni järgmiseks kümneks aastaks on. (Seda eeldusel, et saavutatakse kaitsekulutuste tase 2 % SKP-st ning SKP ise tõuseb igal aastal mitte ei lange. Samuti tuleb selle numbri sisse arvestada nii kaitseväe igapäevased jooksvad kulutused kui ka n-ö vaba raha hangeteks ja ehitamiseks).

Vastavalt ohustsenaariumitele panevad sõjaväelased kirja kõik võimed, millede arendamine oleks vajalik nendele võimalikele ohtudele vastuastumiseks. Siin saavad ohvitserid lasta oma fantaasial vabalt lennata ja kirja panna kõik mõeldavad ja mittemõeldavad võimed – lihtsalt selleks, et pilt oleks selge. Kõikide vajalike võimete seast praagitakse kohe välja need võimed, millede arendamine on kindlasti Eesti-sugusele riigile ülejõu käiv, nagu näiteks allveelaevastik või taktikaline tuumarelv (utreeritud näited) jne. Selliste võimelünkade katmisel tuleb ka edaspidi jääda lootma NATO liitlastele, kellel on vastavad kallid võimed juba korralikult välja arendatud.

Lõpuks jääb järele terve rida uusi võimed ja arengusuundi, mis on olemasoleva aja, raha ja inimestega kümne aasta jooksul võimalik saavutada. Siiski on selliseid võimeid alati pisut enam, kui raha, aega ja inimesi. Ning siin astub mängu rahva mandaadiga otsustaja ehk kaitseminister, kes peab sõjaväelaste, ametnike ja rahandusinimeste nõuandeid järgides tegema lõpliku valiku sellest, mida jätta ja mida võtta. Nii on see Eestis, nii on see Soomes ja nii on see kõikides arenenud demokraatlikes riikides. Seejärel koostavad kaitseväelased ka optimaalse operatiivstruktuuri, mis on vajalik väljavalitud võimete rakendamiseks.

Paralleelselt arenguplaani koostamisega moodustakse ka terve rida kaitseministeeriumi ja kaitseväe ühiseid komisjone ja töörühmasid, mis peavad analüüsima näiteks järgmiseid küsimusi – ajateenistuse optimaalne mudel, kaadrikaitseväelaste karjäärisüsteemi tulevik, kaitseväe infrastruktuuri arendamine jne. Selliste töörühmade lõppanalüüsid moosuatavad omakorda sisendi arenguplaani vastavate alapeatükkide tarbeks.

Selline süsteem tagab kokkuvõttes, et planeerimine vastab reaalsetele ohustsenaariumitele, et tasakaalulakalt on arvestatud nii sõjalise kui ka poliitilise nõuandega, et plaan on etteantud aja jooksul antud inim- ja rahalise ressurssiga ka reaalselt saavutatav.

Eelmine kord valmistati sellist plaani ette 2003. aastal ning siis paiskusid sõjaväelaste, ametnike ja poliitikute erinevast nägemusest tulenevad tülid väga inetul kombel avalikkuse ette. Lõpuks mindi välja tervele reale kompromissidele (aga kompromissid pole alati kõige paremad asjad) ning nagu praeguseks on selgunud, pole mõned tollasesse arenguplaani kirjutatud eesmärgid etteantud raha, inimeste ja ajaga saavutatavad. Väljastpoolt vaadates ei paista need puudused võibolla eriti silma, aga ma arvan, et kaitseväelased ja ajateenijad tunnetavad neid kitsaskohti oma igapäevases elus. Praeguseks on planeerimine käinud juba pool aastat ning tülidest pole haisugi, millest võib järeldada, et erilisi tüliküsimusi kaitseväe ja ministeeriumi vahel praktiliselt pole ning sügisel tullakse meie ette asjaliku ja saavutatava kavaga.

Kuidas see pikk jutt ühildub selle teemaga ehk kaitseväe hangetega? Kaitseväe relvastuse- ja varustuse hankeplaan pole midagi muud, kui väljatöötatava arenguplaani lõplikuks väljundiks. See tähendab, et esmalt pannakse paika võimalikud ohud, arendamist vajavad võimed ning vajalik operatiivstruktuur ning alles seejärel koostatakse nimekiri sellest, mida kinnitatud võimete arendamiseks tarvis läheb. Relvastuse ostmine pole mitte eesmärk iseenesest, vaid ennem peab olema välja arvutatud, et oleks olemas vajalik aeg relvade kasutuselevõtuks ja juurutamiseks, et oleks piisavalt inimesi, kes neid relvi käsitlema hakkavad ning oleks piisav rahaline kate selle kõige tegemiseks.

Me oleme siin foorumis alustanud natukene valest otsast, otsast, mis on tegelikult kõige lihstam ja samal ajal ka kõige põnevam – relvad ja tehnika. Tegelikult oleks tulnud ennem läbi arutada järgmised teemad – võimalikud ohud ehk milliseid relvi, vahendeid, operatiivtaktikalisi manöövreid kasutades võib toimuda kallaletung Eestile. Seejärel oleksid majandust tundvad inimesed võinud analüüsida seda, kui suur on Eesti SKP järgmisel dekaadil ning kui suure rahasumma moodustaks sellel aastal 2%. Siis – võimelüngad ning see, kui palju nende arendamine maksab. Siinkohal ei tuleks arvutada mitte ainult relva ostuhinda, vaid pidada silmas ka ülalpidamise kulusid, väljaõppekulusid, kulusid uute relvade ladustamisele ja vajalikele polügoonidele, sellele, kui palju on uute võimete arendamiseks juurde tarvis kaadrikaitseväelaseid ja ajateenijaid. Siis tuleks paikka panna operatiivstruktuur (sellega on siin foorumis juba tegeletud) ning ALLES SIIS teha nimekiri vajaminevatest hangetest.

[Kilo Tango]

[Ma tahaks, et nii Kaitseministeerium kui ka EKV võtaksid kätte, paneksid helgemad pead kokku ja teeksid korraliku mõttekoja sellel teemal, milliseid rünnakuid Eestil on oodata ja kuidas end selle eest kaitsta. Hea kui saaks sinna juurde kaasata ka mõne grusiini, kellel omakäeline kogemus vaenutegevusest. Tegelik vajaliku varustuse nimekiri peaks tulema sealt.

Tegelikult selline töö käib juba alates aasta algusest, mil valitsuse vastava otsusega tehti kaitseministeeriumile ja kaitseväele ülesandeks koostada hilissügiseks Sõjalise riigikaitse arenguplaan aastateks 2009-2018. Sellele eelnes veel eelmisel aastal Eesti ohuhinnangu ja ohustsenaariumite (need kõik on salajased) ülevaatamine, mida teevad koostöös Teabeamet, sõjaväeluure ja kaitsepolitsei.

Võimalikud stsenaariumid prognoosivad ette, millised on erinevad potentsiaalsed ohud ja viisid, mis Eesti julgeolekut ja iseseisvust ohustada võivad – olgu selleks siis terrorirünnak, täiemõõduline sõjaline kallaletung, kiire kukutusrünnak vms. Palju fantaasiat siin vaja ei ole.

Seejärel antakse planeerijatele ette mingid üldised parameetrid, milledega arenguplaani rakendamisel saab arvestada. Nendeks parameetriteks on sisuliselt aeg, inimesed ja raha ehk asjad, mis on vajalikud ükskõik millise plaani, organisatsiooni, võime jne planeerimisel. Ja meie olukorras, antud juhul on need parameetrid järgmised: aeg - 10 aastat; inimesed - kaadrikaitseväelased + ajateenistuse säilimine vähemalt senises mahus järgmisel kümnendil ning raha – 70-80 miljardit krooni järgmiseks kümneks aastaks on. (Seda eeldusel, et saavutatakse kaitsekulutuste tase 2 % SKP-st ning SKP ise tõuseb igal aastal mitte ei lange. Samuti tuleb selle numbri sisse arvestada nii kaitseväe igapäevased jooksvad kulutused kui ka n-ö vaba raha hangeteks ja ehitamiseks).

Vastavalt ohustsenaariumitele panevad sõjaväelased kirja kõik võimed, millede arendamine oleks vajalik nendele võimalikele ohtudele vastuastumiseks. Siin saavad ohvitserid lasta oma fantaasial vabalt lennata ja kirja panna kõik mõeldavad ja mittemõeldavad võimed – lihtsalt selleks, et pilt oleks selge. Kõikide vajalike võimete seast praagitakse kohe välja need võimed, millede arendamine on kindlasti Eesti-sugusele riigile ülejõu käiv, nagu näiteks allveelaevastik või taktikaline tuumarelv (utreeritud näited) jne. Selliste võimelünkade katmisel tuleb ka edaspidi jääda lootma NATO liitlastele, kellel on vastavad kallid võimed juba korralikult välja arendatud.

Lõpuks jääb järele terve rida uusi võimed ja arengusuundi, mis on olemasoleva aja, raha ja inimestega kümne aasta jooksul võimalik saavutada. Siiski on selliseid võimeid alati pisut enam, kui raha, aega ja inimesi. Ning siin astub mängu rahva mandaadiga otsustaja ehk kaitseminister, kes peab sõjaväelaste, ametnike ja rahandusinimeste nõuandeid järgides tegema lõpliku valiku sellest, mida jätta ja mida võtta. Nii on see Eestis, nii on see Soomes ja nii on see kõikides arenenud demokraatlikes riikides. Seejärel koostavad kaitseväelased ka optimaalse operatiivstruktuuri, mis on vajalik väljavalitud võimete rakendamiseks.

Paralleelselt arenguplaani koostamisega moodustakse ka terve rida kaitseministeeriumi ja kaitseväe ühiseid komisjone ja töörühmasid, mis peavad analüüsima näiteks järgmiseid küsimusi – ajateenistuse optimaalne mudel, kaadrikaitseväelaste karjäärisüsteemi tulevik, kaitseväe infrastruktuuri arendamine jne. Selliste töörühmade lõppanalüüsid moosuatavad omakorda sisendi arenguplaani vastavate alapeatükkide tarbeks.

Selline süsteem tagab kokkuvõttes, et planeerimine vastab reaalsetele ohustsenaariumitele, et tasakaalulakalt on arvestatud nii sõjalise kui ka poliitilise nõuandega, et plaan on etteantud aja jooksul antud inim- ja rahalise ressurssiga ka reaalselt saavutatav.

Eelmine kord valmistati sellist plaani ette 2003. aastal ning siis paiskusid sõjaväelaste, ametnike ja poliitikute erinevast nägemusest tulenevad tülid väga inetul kombel avalikkuse ette. Lõpuks mindi välja tervele reale kompromissidele (aga kompromissid pole alati kõige paremad asjad) ning nagu praeguseks on selgunud, pole mõned tollasesse arenguplaani kirjutatud eesmärgid etteantud raha, inimeste ja ajaga saavutatavad. Väljastpoolt vaadates ei paista need puudused võibolla eriti silma, aga ma arvan, et kaitseväelased ja ajateenijad tunnetavad neid kitsaskohti oma igapäevases elus. Praeguseks on planeerimine käinud juba pool aastat ning tülidest pole haisugi, millest võib järeldada, et erilisi tüliküsimusi kaitseväe ja ministeeriumi vahel praktiliselt pole ning sügisel tullakse meie ette asjaliku ja saavutatava kavaga.

Kuidas see pikk jutt ühildub selle teemaga ehk kaitseväe hangetega? Kaitseväe relvastuse- ja varustuse hankeplaan pole midagi muud, kui väljatöötatava arenguplaani lõplikuks väljundiks. See tähendab, et esmalt pannakse paika võimalikud ohud, arendamist vajavad võimed ning vajalik operatiivstruktuur ning alles seejärel koostatakse nimekiri sellest, mida kinnitatud võimete arendamiseks tarvis läheb. Relvastuse ostmine pole mitte eesmärk iseenesest, vaid ennem peab olema välja arvutatud, et oleks olemas vajalik aeg relvade kasutuselevõtuks ja juurutamiseks, et oleks piisavalt inimesi, kes neid relvi käsitlema hakkavad ning oleks piisav rahaline kate selle kõige tegemiseks.

Me oleme siin foorumis alustanud natukene valest otsast, otsast, mis on tegelikult kõige lihstam ja samal ajal ka kõige põnevam – relvad ja tehnika. Tegelikult oleks tulnud ennem läbi arutada järgmised teemad – võimalikud ohud ehk milliseid relvi, vahendeid, operatiivtaktikalisi manöövreid kasutades võib toimuda kallaletung Eestile. Seejärel oleksid majandust tundvad inimesed võinud analüüsida seda, kui suur on Eesti SKP järgmisel dekaadil ning kui suure rahasumma moodustaks sellel aastal 2%. Siis – võimelüngad ning see, kui palju nende arendamine maksab. Siinkohal ei tuleks arvutada mitte ainult relva ostuhinda, vaid pidada silmas ka ülalpidamise kulusid, väljaõppekulusid, kulusid uute relvade ladustamisele ja vajalikele polügoonidele, sellele, kui palju on uute võimete arendamiseks juurde tarvis kaadrikaitseväelaseid ja ajateenijaid. Siis tuleks paikka panna operatiivstruktuur (sellega on siin foorumis juba tegeletud) ning ALLES SIIS teha nimekiri vajaminevatest hangetest.

No kus sa varem olid?

Selle kõigega on siin erinevatel määradel 25-l lk. postituste jooksul ka tegeletud. Ainult, et sedasorti avaliku foorumi rahval on lihtsalt liiga vähe infot, et teha siinkohal ratsionaalselt lõpuni põhjendatud arvutusi. Hankehindugi on raske leida. Halduse, väljaõppe ja hoolduse arvutamiseks peab juba teadma vastava relvasüsteemi kasutamise ja hoidmise tingimusi ning nendega kaasnevaid kulusid. See aga käib suvalisel avaliku foorumi rahval selgelt üle jõu, sest see nõuaks suurt hulka siseinfot ning tööpäevade pikkust analüüsimist.

Ma olen kogu aeg arvanud, et meil on praegu parim kaitseminister, kes Eestil iseseisvuse taastamise järel kunagi olnud on ja meil on ka parim Kaitseväe juhataja, kes meil kunagi olnud on.
See foorum tekkiski peamiselt kahel põhjusel:
1. Frustratsioonist, et ka selliselt koosseisult midagi ei tule
2. Õõvastusest, mis tekkis Gruusia sündmusi jälgides ja tundest, et peagi on järg meie käes.

Kui asjalood on nii nagu Sina kirjutad, siis võib selle teema siin pmst. mõneks ajaks unustada ja kui uute plaanide kohta mingit infot tekib võib juba neid teemasid konkreetselt eraldi arutada.

[A4]

Tegelikult on veel üks teema, mis siin foorumis on teenimatult tähelepanuta jäänud - mobilisatsioonivarude suurus ja nende varude soetamiseks kuluvad üsna prisked summad.

Arusaadavatel põhjustel on kogu see teema üks tähtsamaid ja varjatumaid riigisaladusi, mistõttu puuduvad avalikud allikad, millede alusel saaks antud teemat siin analüüsida ja järeldusi teha.

Samas on selge see, et sõja korral hakkab mobiliseeritud kaitsevägi laskemoona, kütust, toitu ja meditsiinivahendeid tarbima kogustes, mis kahvatuvad rahu ajal väljaõppes kasutatavate mahtude kõrval.

Ma tean, et keegi pakub kohe välja "lihtsa ja odava lahenduse" - rekviseerimine tsiviilsektorist. Kahjuks ei tule see minu arvates 21. sajandil kõne alla järgmistel objektiivsetel põhjustel:
- laskemoona tsiviilsektorist ei saa;
- kütust tsiviilsektorist ei saa - meie elanikkonna sõltuvus on kütusest tänapäeval nii suur, et massiline rekvireerimine seab (eriti jahedal aasta.ajal) kahtluse alla kümnete tuhandete inimeste ellujäämise. Teiseks on loogiline, et sõjale võib eelneda majandusblokaad või kriis naftaturul, mistõttu on tsiviilsektor juba ise kogu olemasoleva kütuse oma tarbeks ära kulutanud selleks ajaks, kui kaitsevägi tahaks rekvireerima hakata;
- sama kehtib ka toiduainete kohta;
- meditsiinivarustust rekvireerida ei saa, kuna sõjategevusega kaasnevad paratamatult (õkskõik, kui palju enne maapiirkondadesse evakueerida suudaks) suured kaotused tsiviilelanikkonna seas, mis tähendab, et neid meditsiinitarbeid läheb hädasti vaja tsiviilelanikkonna tarbeks;

Küll 1930. aastatel oli asi rekvireerimisega lihtne! Tollal kasutati autotransorti nii tsiviil- kui ka militaarsektoris võrreldes tänasega väga vähe - peamisteks veovahenditeks olid rongid ning hobused. Praktiliselt kõik tollal Eestis olemasolevad vähesed veoautod planeeriti mobilisatsiooni korral sõjaväe käsutusse rekvireeida (tsiviilsektori toimimine poleks sellest eriti häiritud), mis automaatselt tähendas ka autokütuse rekvireerimist. Toiduga oli samuti lihtne - pool Eesti tollasest elanikkonnast elas maal ja tegeles põllumajandusliku tootmisega.

See tähendab paratamatult seda, et kaitseväe tegutsemiseks mobilusatsiooni korral vajalikud varud tuleb kokku koguda ja ladustada rahu ajal. See kõik aga maksab. Mida rohkem DOS-e (Day of Supply) me varume, seda kallim see on. Me võime kogu raha panna näiteks kolme brigaadi moodustamiseks ja relvastamiseks, aga kui me varude jaoks raha ei arvesta, siis võib juhtuda nii, et lahingutegevuse kolmandal päeval ei tulista laskemoona puudusel enam ükski toru, ei sõida kütusepuudusel enam ükski sõiduk ning kolm päeva näljas olnud sõdurid hakkavad poode rüüstama ja tsiviilelanikkonna seas inetuid ekstsesse korraldama.

Täiendavaks mõttekohaks on see, et mitmed mobilisatsioonivarudesse kuuluvad artiklid aeguvad aja jooksul - toit, laskemoon, osa meditsiinitarbeid. Osaliselt saab siin arvestada sellega, et aegumistähtajale lähebevaid "produkte" saab ära kasutada rahuaegses väljaõppes (toidupakid ja laskemoon). Samas on rahuaegsed kogused sõja-aegsetega võrreldes paratamatult väikesed ning näiteks meditsiiinitarbeid rahuajal praktiliselt ei kulugi (vähemalt võrreldes mobilisatsiooniks tarvilike varudega). Seetõttu on mobilisatsioonivarude täiebdamine ja uuendamine pidev protsess, mille jaoks tuleb vahendeid planeerida iga-aastasesse kaitse-eelarvesse.

[Kilo Tango]

Tegelikult on veel üks teema, mis siin foorumis on teenimatult tähelepanuta jäänud - mobilisatsioonivarude suurus ja nende varude soetamiseks kuluvad üsna prisked summad.

Arusaadavatel põhjustel on kogu see teema üks tähtsamaid ja varjatumaid riigisaladusi, mistõttu puuduvad avalikud allikad, millede alusel saaks antud teemat siin analüüsida ja järeldusi teha.

Samas on selge see, et sõja korral hakkab mobiliseeritud kaitsevägi laskemoona, kütust, toitu ja meditsiinivahendeid tarbima kogustes, mis kahvatuvad rahu ajal väljaõppes kasutatavate mahtude kõrval.

Ma tean, et keegi pakub kohe välja "lihtsa ja odava lahenduse" - rekviseerimine tsiviilsektorist. Kahjuks ei tule see minu arvates 21. sajandil kõne alla järgmistel objektiivsetel põhjustel:
- laskemoona tsiviilsektorist ei saa;
- kütust tsiviilsektorist ei saa - meie elanikkonna sõltuvus on kütusest tänapäeval nii suur, et massiline rekvireerimine seab (eriti jahedal aasta.ajal) kahtluse alla kümnete tuhandete inimeste ellujäämise. Teiseks on loogiline, et sõjale võib eelneda majandusblokaad või kriis naftaturul, mistõttu on tsiviilsektor juba ise kogu olemasoleva kütuse oma tarbeks ära kulutanud selleks ajaks, kui kaitsevägi tahaks rekvireerima hakata;
- sama kehtib ka toiduainete kohta;
- meditsiinivarustust rekvireerida ei saa, kuna sõjategevusega kaasnevad paratamatult (õkskõik, kui palju enne maapiirkondadesse evakueerida suudaks) suured kaotused tsiviilelanikkonna seas, mis tähendab, et neid meditsiinitarbeid läheb hädasti vaja tsiviilelanikkonna tarbeks;

Küll 1930. aastatel oli asi rekvireerimisega lihtne! Tollal kasutati autotransorti nii tsiviil- kui ka militaarsektoris võrreldes tänasega väga vähe - peamisteks veovahenditeks olid rongid ning hobused. Praktiliselt kõik tollal Eestis olemasolevad vähesed veoautod planeeriti mobilisatsiooni korral sõjaväe käsutusse rekvireeida (tsiviilsektori toimimine poleks sellest eriti häiritud), mis automaatselt tähendas ka autokütuse rekvireerimist. Toiduga oli samuti lihtne - pool Eesti tollasest elanikkonnast elas maal ja tegeles põllumajandusliku tootmisega.

See tähendab paratamatult seda, et kaitseväe tegutsemiseks mobilusatsiooni korral vajalikud varud tuleb kokku koguda ja ladustada rahu ajal. See kõik aga maksab. Mida rohkem DOS-e (Day of Supply) me varume, seda kallim see on. Me võime kogu raha panna näiteks kolme brigaadi moodustamiseks ja relvastamiseks, aga kui me varude jaoks raha ei arvesta, siis võib juhtuda nii, et lahingutegevuse kolmandal päeval ei tulista laskemoona puudusel enam ükski toru, ei sõida kütusepuudusel enam ükski sõiduk ning kolm päeva näljas olnud sõdurid hakkavad poode rüüstama ja tsiviilelanikkonna seas inetuid ekstsesse korraldama.

Täiendavaks mõttekohaks on see, et mitmed mobilisatsioonivarudesse kuuluvad artiklid aeguvad aja jooksul - toit, laskemoon, osa meditsiinitarbeid. Osaliselt saab siin arvestada sellega, et aegumistähtajale lähebevaid "produkte" saab ära kasutada rahuaegses väljaõppes (toidupakid ja laskemoon). Samas on rahuaegsed kogused sõja-aegsetega võrreldes paratamatult väikesed ning näiteks meditsiiinitarbeid rahuajal praktiliselt ei kulugi (vähemalt võrreldes mobilisatsiooniks tarvilike varudega). Seetõttu on mobilisatsioonivarude täiebdamine ja uuendamine pidev protsess, mille jaoks tuleb vahendeid planeerida iga-aastasesse kaitse-eelarvesse.

Tegelikult ei ole rekvireerimine siinkohal õige sõna kasutada. Soomlastel on asi minu teada lahendatud nii, et sõja ajal võetakse mõningane tehnika koos sinna juurde kuuluvate spetsialistidega sõjaväe käsutusse ja pärast sõda (kui see alles on) antakse tagasi. Kuidas käitutakse sõja ajal kaotatud tehnika valdajatega ma ei tea, kuid ilmselt on ka see kuidagi lahendatud. Rekvireerimine tähendab siiski otseselt riigi omandusse võtmist.

Siin foorumis on sellest lahendusest ka juttu olnud. Seda eelkõige ehitus- ja transpordi tehnikat silmas pidades (ekskavaatorid, kallurid, buldooserid, bussid, veokad jne.).

Üldiselt sai siin keskendutud ikkagi peamiselt relvahangete osale kaitse-eelarvest, sest see on vähegi hõlmatav. Ülejäänu osas lihtsalt ei ole avalikku infot piisavalt, et mingeid ettepanekuid teha.

[A4]

[No kus sa varem olid?

Selle kõigega on siin erinevatel määradel 25-l lk. postituste jooksul ka tegeletud. Ainult, et sedasorti avaliku foorumi rahval on lihtsalt liiga vähe infot, et teha siinkohal ratsionaalselt lõpuni põhjendatud arvutusi. Hankehindugi on raske leida. Halduse, väljaõppe ja hoolduse arvutamiseks peab juba teadma vastava relvasüsteemi kasutamise ja hoidmise tingimusi ning nendega kaasnevaid kulusid. See aga käib suvalisel avaliku foorumi rahval selgelt üle jõu, sest see nõuaks suurt hulka siseinfot ning tööpäevade pikkust analüüsimist.

Ma olen kogu aeg arvanud, et meil on praegu parim kaitseminister, kes Eestil iseseisvuse taastamise järel kunagi olnud on ja meil on ka parim Kaitseväe juhataja, kes meil kunagi olnud on.
See foorum tekkiski peamiselt kahel põhjusel:
1. Frustratsioonist, et ka selliselt koosseisult midagi ei tule
2. Õõvastusest, mis tekkis Gruusia sündmusi jälgides ja tundest, et peagi on järg meie käes.

Kui asjalood on nii nagu Sina kirjutad, siis võib selle teema siin pmst. mõneks ajaks unustada ja kui uute plaanide kohta mingit infot tekib võib juba neid teemasid konkreetselt eraldi arutada.

Ma ei tahtnud kindlasti öelda, et minu arvates on siin foorumil kõik valesti tehtud, pigem kirjeldasin ma lihtsalt vahelduseks seda, mismoodi käib Eestis kaitseplaneerimine. Võibolla oleks seda tulnud teha varem (aga ma ise, nagu kõik inimesed, saan ise samuti aja jooksul targemaks), teisalt pole aga kaitseplaneerimise üldine loogika kunagi olnud salajane, samuti ka see, et aasta algusest on käimas pika-ajalise arenguplaani koostamine.

Teisalt on planeerimisprotsessi kirjeldus ise-enesest suhteliselt igav ja mitte-seksikas protsess, mistõttu pole see ilmselt piisavat tähelepanu leidnud. Relvakaliibritest ja mürsu lennukaugusest arutlemine on alati põnevam. Ma ei tea absoluutselt, milline saab olema novembris valmiva arenguplaani sisu, kuid arvan samas, et kaitsevägi on 15 aastaga arenenud nii palju ning kaitse-eelarve suurus on saavutamas mahtu, mis võimaldab mitmed siin foorumis arutluse all olevad võimed järgmise dekaadi jooksul reaalsuseks muuta. Mis isenesest näitab, et kaasfoorumlased on paljudel asjadel õigel teel. Teinekord jääb mõnedel inimestel lihtsalt vajaka võimest näha kaitseväge kui tervikut, mõista meie väiksusest ja rahapuudusest tulenevaid piiranguid ning arvestada kõikide lisakulutustega, mis kaanevad keerukamate sõjaliste võimete arendamisega.

See võib olla ka põhjuseks, miks siin foorumil võtab sõna suhteliselt vähe riigikaitsesektoris töötavaid inimesi (nii mundrikandjaid kui tsiviilametnikke). Mõned ideed, mis siin välja käiakse, on liiga utoopilised ning kutsed inimesi maa peale tagasi kutsuda lõpevad tihti süüdistusgea defetismis, lolluses, saamatuses jne.