Leo Kunnas: Eesti sõjavägi on täiesti võitlusvõimeline

[jaan59]

Selline tobe aeg meenub 90-ndate keskelt kui relvis kaitseliitlased põhiliselt tee peal passisidki,meenutasid pigem veneaegseid ühiskondlikke kui mingit militaarorganisatsiooni.Kohalik kontingent õppis neid juba sajaga vihkama ja meie kandis pandi ühel kaitseliitlasel kättemaksuks isegi auto põlema....Loodan,et selline aeg ei kordu enam kunagi.

[Rändur]

See on tobe jah. Ju ta on nii ka teistes Eesti nurkades. Selleks ma küll KL-i ei astunud. Usun, et nii paljukest kui aktiivsematel meestel ongi vabast ajast tegeleda sellise klubilise tegevusega (praegu ta on kahjuks sellisel tasemel kohati) siis auru taoliste asjade alla raisata on hoopis sisejulgeolekule kahjuks, mitte kasuks. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde!
Ausalt öelda on tore lugeda, et nii paljud foorumlased on siin riigikaitse olukorda kriitiliselt suhtunud, arvasin, et sellise teema arutamine on liiga piinlik ja loetakse tabuks. Enesekriitikal on edasiviiv jõud enamasti, võimalik, et mõned vastutavad tegelased hakkavad ärkama ja liigutama. Samas eks elu tahab elamist ja töö tegemist, selle taga ongi enamus probleeme kinni...

[Gordon]

Kaitseliidu koha pealt... Ma ei tea kuidas on teistes maakondades, aga Valgamaal kasutatakse päris palju liikluse ohjamisel aprillisündmuste tõttu abipolitseinikeks astunud kaitseliitlasi. Oskavad teistest maakondadest foorumlased oma kodumaakonna olukorda kommenteerida? Minu meelest vale planeerimine ja aja raiskamine, selle asemel oleks vaja väljaõpet. Arutleks sel teemal pikemalt kui teaks teiste malevate olukorda, minu meelest on see üpris uudne tahk Kaitseliidu tegemistes alatest 2007. aprillist.

Ma oskan kommenteerida olukorda Läänemaa kohta, kirjutan üldiselt detailidesse laskumata:
Kaitseliitlased, kes on ka abipolitseinikud on jagatud kaheks - "passiivsed" ja "aktiivsed". Aktiivsed on siis need, kes käivad politseil 1-2 korda kuu/kahe jooksul abis. Passiivsete suhtes ongi politseiga kokkulepe, et neilt "igapäevases" tegevuse osalemist ei nõuta, nende abi palutakse vaid erakorralistel juhtudel (nagu oli 2007 aprill). Küll peavad "passiivsed" osalema koolitustel (1-2 korda aastas), on ju kriisi tekkides hilja hakata koolitama (koolitus on oluline, sest suurte õigustega tekib ka suur vastutus).
Võib-olla on Valgamaal probleemiks, et politsei ja KL ei ole omavahel piisavalt suhelnud. Või ei ole kaitseliitlaste probleem oma maleva pealikuni jõudnud. Katsuge asjaomaste vahel rohkem suhelda ja saate vast probleemid lahendatud. Kui aga ei, siis ega sind keegi ei saa sundida AP olema.
Minu arvates on Läänemaal see asi päris hästi paigas. Meil on ka "passiivsete" kohta teada, kas ta käib ainult "kriisidel", on valmis ka mõnel suurüritusel abistama või on nt. põllumees ja ütleb, et suvel ei saa aga talvel võib temaga arvestada. Ehk siis - on vaja omavahel avatult suhelda.

[Rändur]

Pilt selgem, tänud muljeid jagamast!

[hummel]

Mul tekkis idee panna siia teemasse ka viimane Kunnase artikkel, kuigi see on olemas juba ka teises teemas. Tegelikult esitasin juba varem üleskutse, et tema artiklid võiksid kusagil ühes teemas koos olla parema ülevaatlikkuse huvides.

Gruusia kogemused:

http://www.epl.ee/artikkel/442252

Ja siia veel kolm varasemat, kuid olulist:

http://www.epl.ee/arvamus/426433

http://www.epl.ee/artikkel/421205

http://www.epl.ee/artikkel/424941

Minu nägemus on siiski, et reservarmeed on võimalik normaalselt rakendada vaid siis, kui on olemas ka teatavad RA katteüksused. Nendeks katteüksusteks peaksid olema näruste 200-300 kutselise kaadriväelase kõrval ka olemasolevad ajateenjate üksused ja Kaitseliidu valmidusosad. Samuti ei piisa ainult jutust (nagu hr Kert oli sunnitud seda teles rääkima), vaid mõnikord tuleks teha ka praktilisi üritusi selle süsteemi (lahinguvalmiduse) proovimiseks ja kontrolliks. Taolised õppused ei maksa eriti palju, kuid võivad eos ära hoida hoopis suurema kahju - kogu konflikti.
Eestit ei saa sel juhul lambist ühe käevibutusega tümaks teha (nagu hetkel), kui kellelgi idapiiritagustest hulludest peaks miski über-idee tulema. Vaja vähemalt nädalakest-paar eeltööd teha ja selle ajaga suudame (kui meie heausklikud poliitikud just mökud pole...) vähemalt osa reservarmeest täiesti lahinguvalmis saada.

[Lemet]

80-ndal aastal oli meie väeosas ajanormiks peale häire kuulutamist 20 minutit, et täies varustuses kolonn oleks olnud valmis lahkuma väeosa territooriumilt. Koos tehnikaga. Seda siis kõik 365 päeva aastas. Eesmärgiks viia väeosa kiirelt võimalikust rünnakualast välja. Huvitav, kas meie päevil Kaitseväe STVG saaks sama käppelt hakkama?

[hummel]

oli meie väeosas ajanormiks peale häire kuulutamist 20 minutit, et täies varustuses kolonn oleks olnud valmis lahkuma väeosa territooriumilt.

Mul on selline palve, et kas võiksid võimalikult täpselt kirjeldada, kuidas see asi Teil väeosas-allüksuses oli organiseeritud ja kuidas normatiivid suudeti täita? Ehk saab seda analüüsida ja kuigipalju (omal initsiatiivil tehtavates) kavades arvesse võtta.

Kaitseväe siseteenistuse ja julgeoleku kohta ei tahaks midagi eriti avaldada. Kindlasti läheks ärasõiduks märgatavalt kauem, kui 20 min.
Praegu kaitseväes minuteada ei ole aga ette nähtud (nagu ka teemas varem kirjas) mingit märgatavat lahinguvalmidust - ei vaenlase võimaliku rünnaku eest äraliikumist ega sellele vastu astumist.

[jackpuuk]

Hummel, ddr-is desantno-shturmovaja brigada suutis 20 minuti jooksul kindlasti väeosast väljas olla. Tegelt suutis see olla v punktah sbora selle aja jooksul. Aastad 1988-90.

[hummel]

Jajah arusaadav. Arusaadav. Mind aga huvitab, kuidas see oli organiseeritud, et kõik nii kiiresti käis. Mis järjekorras mida tehti jne.
Äkki saaks mõningaid kogemusi tänapäevalgi kuidagi teenistuses ära kasutada.

[Tux]

No kõigepealt treeniti poistele sisse võimekus 45 sekundiga öösel voodist välja ja riidesse saada. See käis umbes nii, et mingil hetkel löödi tuled põlema ja seerud röökisid rahva ülesse: "Äratus 45 sekundit!". Selle peale pidid voodist välja lendama ja riided õiges järjekorras selga saama ja voodite ette rivisse ka jõudma. Samal ajal karjuti ka aega 30 sek, 20 sek, 15, 10, 5 sekundit. Siis karjuti uus korraldus - näiteks õue ja platsil kolm tiiru jooksu. Nii sai umbes minuti või pooleteisega 100 matsi kasarmust õue küll.
Algul tekkis muidugi suur segadus, kahekordseid voodeid lendas ümber ja mõni hüppas teisele ülevalt selga, aga umbes paarikümne harjutuskorraga jõudis kogu rahvas nii kaugele, et oli juba enam-vähem. Mõned kavalpead nööpisid HB juba õhtul kinni ja jätsid vaid ülemise kraenööbi lahti, et oleks lihtne asi üle pea selga tõmmata, mõni leiutas uusi jalarättide kandmise meetode, aga need katsed said kiirelt karistatud kui jooksma tuli minna. Kõige rohkem aitas kaasa muidugi kollektiivne kasvatus, sest harjutus tuli ju kordamisele kui mõni mees munema jäi. Harjutus oli õnnestunud kui kõik olid rivis saapad jalas, rihmad ja HB nööbid kinni ning pilotka või karvamüts peas.
Ehk siis kõigepealt harjutati maast lahti saamist ja siis juba seda mis kellegi eriala oli, või mida talle ette oli nähtud teha häire korral.