Eesti Kaitsevägi 1940 vs Eesti Kaitsevägi 2008?

[onemanband]

Vale teema, kurat :D:D

[xwy]

mööda panid natu postitusega

aga mõni siin foorumis kirub noorte füüsilisi võimeid.. no ma ei tea .. meie koolis on küll kehka püha.. kõik teevad täie auruga kaasa ja kõik jõuavad joosta jne.. teistes koolidest ma ei tea

[A4]

Selline provotseeriv teema. Kumb suudaks Eestit paremini kaitsta? Kas Vabadussõja kogemusega hästi organiseeritud neljadiviisiline 1940. a. Kaitsevägi? Või moodsa relvastusega sissitegevuseks valmistunud 2008. a. Kaitsevägi? Ja kumb võidaks, kui eri ajastute Kaitseväed läheks omavahel kiskuma?

Ei ole mõtet omavahel kaitsevägesid kui tervikuid - nii 1940. aasta kui ka 2008. aasta kaitsevägi on mõlemad oma ajastu lapsed, mis on just sellise struktuuri, relvastuse, väljaõppega nendel objektiivsetel põhjustel, mis valitsesid (valitsevad) vastavalt 1940. ja 2008. aastal.

Mõistlikum oleks võrrelda konkreetseid taktikalise või operatiivtaktikalise tasandi üksuseid - nt 1940. aasta keskmist Eesti jalaväepataljon ja 2008. aasta Eesti jalaväepataljoni. Või siis 1940. aasta diviisi ja 2008. aasta brigaadi. Sellisel juhul on minu arvates selge eelis 2008. aasta üksusel - varustuse ja tulejõu tase on võrreldamatud.

1940. aasta jalaväepataljonis oli kolm laskurkompaniid ja üks raskekuulipildujakompanii. Jalaväekompaniide relvastuseks olid poltlukuga vintpüssid ning Lewise või Madseni kergekuulipildujad, raskekuulipildujate kompaniis Maximi raskekuulipildujad. Ja oligi kõik. Igasugused kaartulevahendid või TT-vahendid puudusid täielikult. Side toimus käskjalgade või traatside abil.

Tänases Eesti jalaväepataljonis on kolm jalaväekompaniid, 120mm miinipildujate patarei ning staabi- ja tagalakompanii oma logistika, luure- ja pioneerirühmadega. Jalaväelased on varustatud automaatidega, igas jaos on kuulipilduja, igas kompaniis rühm kolme 81mm miinipildujaga. Kõik allüksused on rikastatud TT-granaadiheitjatega Carl-Gustav, M69 ning lähitulevikus ka ühekordsete TT-laskudega. Iga jalaväelase individuaalses varustuses on killuvest ning kevlarist-kiiver, mis võrreldes 1940. aasta jalaväelasega vähendavad tunduvalt kaotusi. Side toimib nii traat- kui traadita side abil, mis kulgeb välja kuni jaoülemate walkie-talkie'deni (1940. aastal oli kompaniiülemal oma punkris heal juhul vändaga välitelefon").

Sellise arvestuse järgi vastab ainuüksi üks tänane jalaväepataljon tulejõult 1940. aasta jalaväerügemendile või isegi brigaadile (moodustati kahest rügemendist ja suurtükiväegrupist).

Mis puudutab võitlusmoraali või sõdurite kvaliteeti, siis 1940. aastate kaitseväele oli omane see, et jalaväeüksused olid tegelikult mehitatud suhteliselt madala kvaliteediga inimmassiga - intelligentsemad kutsealused rabasid endale side, suurtükivägi, ratsavägi, pioneerid jne. Jalaväes domineerisid tihti kaheldava lojaalsusega proletaarlased või Petseri venelased.

Tänasel EKV ajateenijatega komplekteerimissüsteemil on mitmeid suuri puuduseid, aga ühe asjaga on keegi "hästi" hakkama saanud - kuna nn eelkutsumine jääb just ülikooli sisseastumiseksamite ajale, tähendab see seda, et tulevased tudengid (st vaimselt erksam osa) saabub teenistusse oktoobris, nn põhikutsega. Kuigi see avaldab negatiivset mõju eelkutsega teenistusse kutsutavate tulevaste allohvitseride kvaliteedile, on vähemalt kõikide üksuste reakoosseis komplekteeritud üsna haritud meestega. Aga see on juba teine teema.

[mutionu]

A4, pane ikka ajastu konteksti asjad. Selge see, et Kaitsevägi siis ja praegu on kaks erinevat asja.
Kuid Kaitsevägi ja Venemaa praegu ning Kaitsevägi ja Nõukogude Liit siis? Noh, ilmselt võib maha lahutada Tambovi konstandi, et Vene armeed on arendatud aastakümneid, Kaitseväge aga natuke üle kümne aasta.

[Kapten Trumm]

A4 ja teised, võtke vaevaks lugeda läbi see Salo magistritöö, siis saate aru ka, millest jutt käib selle "1940nda" kohta.....

Tänane Eesti Kaitsevägi on võrreldes 1930ndate lõpu omaga hale naljategemine. Meil on küll paberil kirjas kõvasti mehi ja vingelt staape, kuid sõjajõud on see, mida pole....

Lühikokkuvõte, mis kribasin sodur.com-is

Tolle aja ohuhinnang oli:

Idanaaber tuleb 12 jalaväediviisiga, 46 ratsaeskadroni, umbes 1000 suurtüki, 280 tanki ja 250 lennuki abil. Laias laastus 150 000 meest. Mis Talvesõda arvestades üsna reaalsuse lähedane.

Vastu plaaniti pidada minimaalselt 4 nädalat.

Selleks oli olemas katteväeosad arvukusega kokku ca 12 000 - 15 000 meest, raskerelvad. Katteväeosad olid arvukamad ja omas aegruumis suurema tulejõuga kui meie üksainus brigaad praegu. Nemad pidid vastu pidama mobilisatsiooni läbiviimise aja (3 ööpäeva). Eestis oli väga hästi toimiv mobilisatsioonisüsteem (7 tundi käsust väeossa ilmumiseni) ja see oli praktikas (kontrollõppustel kontrollitud). Kavas oli mobilisatsiooni muutmine territoriaalseks, mis vähendaks transpordivajadust ja võimalust segada mobilisatsiooni sabotaazi ja õhurünnakutega.

Katteväeosa valmisolek oli 30 minutit kuni 6 tundi - harilikult 3 tundi - mis välistas üllatusrünnaku.

Venemaal oli sama aeg 2 nädalat. Eestlaste arvutused tollest perioodist näitavad, et sõja esimesel nädalal oleks rindel olnud eestlaste arvuline ülekaal, sest mobilisatsioon on kiirem.

3 ööpäeva jooksul arvati mobiliseeritavat ca 90 000 meest. Relvi oleks olnud 140 000 mehele.

Eesti noormeeste tervis ja füüsiline seisund oli eeskujulik, ligi 70% noormeeste kehaline vorm oli kas tugev või väga tugev. Nõrku või väga nõrku oli alla 10%. Riviteenistuseks kõlbmatuid oli alla10%. Soomlastel olid samad näitajad viletsamad.

Ajateenistuse läbis üle 8000 mehe aastas - ca 90% aastakäigust. Iga terve mees käis sõjaväes. See tagas piisava kaitsetahte ja vältis igasugu pasapükste ja kapitulantide halinat.

Mobiliseeritutest moodustatakse 36 tunni jooksul 16 jalaväerügementi (vastab enamvähem brigaadile koos juurdeantud üksustega) a'3100 meest, 5 üksikpataljoni ja 18 suurtükiväegruppi. Tolle aja rügement koosnes struktuuriliselt 3 pataljonist, 4 kompaniist ja mõnedest rühmadest. Arvuliselt 4 pataljoni suurune. Eestil oli oma aja kohta hea raudteedevõrk ja suhteliselt palju veoautosid. Soomusronge näiteks soomlastel polnud.

Tallinn oli merelt kaetud võimsate ja kaasaegsete rannapatareidega, oli olemas reaalne miinisõja võimekus ja kaks allveelaeva, mis tollal oli tippklass. Need olid miinipanija tüüpi, kes olid suutelised sokutama miine kasvõi vene laevade nina alla. Oli olemas toimiv tsiviilkaitse ja hulgaliselt keemiakaitseruume. Õhuväes oli mitukümmend lennukit.

Ohvitseridele viidi läbi Laidoneri eestvõttel regulaarseid maastikuga tutvumisi vastavalt nende teenistuspiirkonnale - see tagas, et vastava piirkonna ohvitserid tundsid maastikku nagu viite sõrme.

Kui nüüd panna samad üksused tänapäeva konteksti, siis meil toimuv tundub lihtsalt haledana. Olid olemas konkreetsed sõjaplaanid, kus vastane oleks kanaliseeritud hävitamiseks sobivatesse kohtadesse, kus oleks kadunud lennuväe ja tankide eelis, tegutsetud oleks öösel, udus, vihmaga kui vastane kükitab telgis varju all.

Selle kõrval on tänane kaitsevägi nagu nalja tegemine. Avalikest materjalidest on olnud võimalik lugeda, et 16 000 meest 90 päevaga relva alla?

Lubage naerda......17 aastat riigikaitset ja üksainus pooleldi virtuaalne brigaad ja üks suurtükiväegrupp, paartuhat sõdimisvõimelist kaiseliitlast.....nutt tuleb peale. Võitlusvõimelist mere- ja õhuväge ei eksisteeri siiani ja ei hakka eksisteerima nii pea. Ja mis kõige hulleb - mobilisatsiooni ja reserviteema on kõva mullipuhumine, mis jätab meie 30ndate vanaisad pikalt maha....17 aastat peale taasiseseisvumist saime suure surmaga üle alakomplekteeritud pataljoni reservõppekogunemisele...

Ehk pika jutu kokkvõtteks.. regardless, et praeguse aja allüksused on omas aegruumis kaasaegsemad (EKV ei jõudnud üle minna nn ühtlusjaole enne 1940nda sündmusi, mis kärpis tema efektiivsust)..siis mille poolest oli siis asi parem:

1. mobilisatsiooni- ja reservisüsteem oli toimiv
2. arvukus oli sõjaliselt täiesti arvestatav (ehk praegusest üle 10 korra suurem) - 16 brigaadi koos oma STVG-ga praeguse....eeem 1 vastu
3. tegeleti asjaga, mitte asjast rääkimisega
4. tervis, ajateenistuse osalusprotsent, kaitsetahe jms "pehmed" faktorid olid selgelt paremad.

[Reigo]

Eestlaste arvutused tollest perioodist näitavad, et sõja esimesel nädalal oleks rindel olnud eestlaste arvuline ülekaal, sest mobilisatsioon on kiirem.

See saab vast olla siiski vaid sel juhul kui vastane alustab mobilisatsiooni ja sõda samaaegselt. Eesti šanss vaenlasele võimalikult suurt kahju teha olnuks küllap selles, et minduks pealetungile esimesena veel enne mobilisatsiooni algust punaarmeesse. Ehk - sõjategevuse üleviimine vaenlase territooriumile (kuigi ilmselt varsti olduks sealt tagasi sunnitud tulema). Aga poliitiliselt olnuks see vähemalt 1939.a võimatu.

[Qtec]

Kui võrrelda võrreldavaid üksusi a'la rühm, pataljon jne, siis võib ju tänapäeva kaitseväel olla täitsa lootus tänu suuremale tulejõule. Sellegipoolest, numbrite vastu ei saa ning 16 000 mehega ikka ei jõua u. 90 000 mehe vastu, hoolimata sellest, et neil on vananenud relvad. Püss on püss ning kui selle taga on mees, kes tunneb asja, olgu tänapäevast või 39ndast aastast, siis tegemist on ikkagi tapavõimelise jõuga. Kui rühma tasandil ja kompanii tasandil ongi võibolla tänapäeval tulejõud suurem, siis näiteks kaugtule relvade osas, ehk pigem brigaadi (tolleaegse diviisi) tasemel, on ikka 39nda aasta kaitseväel masendav ülekaal. Nende 5 suurtükiväegruppi 277 toruga praeguse ühe suurtükiväegrupi vastu, millel on 24 toru. Lisaks on meil veel vist kuskil ladudes 105mm torud aga ega vist neidki eriti palju pole ning nagu mina olen aru saanud siin foorumites - ega neid enam eriti kasutada ei osata/taheta.

Kuna tegemist on oleksoloogia valdkonna teemaga, siis võin ju edasi lobiseda:
Kui EKV oleks 39ndal saanud endale kasvõi need Hollandist planeeritavad lennukid või Suurbritannia omad, õigel ajal oleks saabunud oodatud õhutõrje-tankitõrje relvad, uued haubitsad Saksamaalt, uued tankid (12tk), kui poleks 39ndal peljatud läbi viia täiemahulisi õppusi koos vajaliku õigeaegse üldmobilisatsiooniga, kui oleks pingsalt vabatahtlike abiga ehitatud välja oma Mannerheimi liini (selle asemel, et niisama halada, et raha pole), siis oleks meil olnud reaalne lootus sarnasele talveimele, mis leidis aset Soome Talvesõjas. Punaarmee oleks saanud tõsiselt nina veriseks...

Üks väike küsimus. Me teame, et Baltimaad okupeeriti põhimõtteliselt üheaegselt, kuid millal täpselt toimus see Leedu ja Läti kohapealt? Kes oli see, kes lükkas käima "doominoefekti", mille alles Soomlased suutsid peatada? Kas need olime meie või Lätlased? Mina olen saanud aru, et need olime just meie, kes võtsid esimesena ultimaatumi vastu ning tänu sellele jäi kaitseta Läti, kes oli suutnud juba isegi osalise mobilisatsiooni läbi viia ning kes oli seejärel sunnitud vastupanust loobuma. Leeduga olevat vist asi hoopiski teistmoodi käinud - seotud kuidagi vist Poola okupeerimisega. Kuidas kõik ikkagi täpselt käis? Nii või teisiti, ei oleks me jäänud tulevas sõjas üksinda (rääkigu meie tänapäeva enesehaletsuslikud allaandmist propageerijad mida tahavad) ning kaasa oleks kistud vähemalt Läti. Sellele viitab Salo töös väljatoodud punaarmee rünnakuplaan, kus on selgelt kirjas: "7. armeele andis Meretskov käsu juba 28./29. septembri öösel kell 1. Armee pidi katma Eesti operatsiooni Läti piiri poolt ja Läti sekkumisel tungima kiiresti mööda mõlemat Daugava kallast Riia suunas."

[A4]

Lubage naerda......17 aastat riigikaitset ja üksainus pooleldi virtuaalne brigaad ja üks suurtükiväegrupp, paartuhat sõdimisvõimelist kaiseliitlast.....nutt tuleb peale. Võitlusvõimelist mere- ja õhuväge ei eksisteeri siiani ja ei hakka eksisteerima nii pea. Ja mis kõige hulleb - mobilisatsiooni ja reserviteema on kõva mullipuhumine, mis jätab meie 30ndate vanaisad pikalt maha....17 aastat peale taasiseseisvumist saime suure surmaga üle alakomplekteeritud pataljoni reservõppekogunemisele...

Ehk pika jutu kokkvõtteks.. regardless, et praeguse aja allüksused on omas aegruumis kaasaegsemad (EKV ei jõudnud üle minna nn ühtlusjaole enne 1940nda sündmusi, mis kärpis tema efektiivsust)..siis mille poolest oli siis asi parem:

1. mobilisatsiooni- ja reservisüsteem oli toimiv
2. arvukus oli sõjaliselt täiesti arvestatav (ehk praegusest üle 10 korra suurem) - 16 brigaadi koos oma STVG-ga praeguse....eeem 1 vastu
3. tegeleti asjaga, mitte asjast rääkimisega
4. tervis, ajateenistuse osalusprotsent, kaitsetahe jms "pehmed" faktorid olid selgelt paremad.

Sellise vingumise asemel võiks kainelt vaadelda neid konkreetseid ja objektiivseid tingimusi, milledes alustati kaitseväe loomist 1918. aastal ja 1991. aastal. Ja need tingimused annavad ka objektiivse vastuse küsimusele, miks olid kaitsevägi 1940. ja 2008. aastal selline, nagu ta on.

Sõjavägi on oma olemuselt keeruline süsteem ning süsteemi loomiseks ja normaalseks funktsioneerimiseks on eelkõige tarvis korralikku kaadrit. 1918. aastal oli meil võtta suurepärane kaader – 100 000 eelneva nelja aasta jooksul tsaariarmeese mobiliseeritud, seal väljaõpetatud ja Esimese maailmasõja rinnetel sõjakogemuse saanud sõdurit ja allohvitseri. Umbes 5000 lipnikekoolides väljaõpetatud ja samamoodi rinnetel sõjakogemuse saanud nooremohvitseri. Sadakond juba rahuajal tsaariarmees teenistust alustanud kaadriohvitseri ning paarkümmend Vene kindralstaabi akadeemias koolituse saanud vanemohvitseri, kellel oli ühtne nägemus ja väljaõpe strateegiast ja sellest, kuidas juhtida diviisi. Ühesõnaga – oli kogu armee isikoosseis, kes oli saanud ühtse väljaõppe ja oskas tegutseda ühtse meeskonnana alates jao tasandist lõpetades kindralstaabiga.

1991. aastal alustati kaitseväe loomist igas mõttes nullist – personali poole pealt oli paarsada peamiselt Nõukogude Armee taustaga inimest, samuti kaitseliidu taasloojad, kelle patriotismis ei saa kahelda, kuid kellel puudus reaalne sõjaväeline kogemus. Nõukogude Armee taustaga tegelased olid igas mõttes kirju kamp, kellest paljud on ennast tänaseks tõestanud suurepäraste juhtidena (Laaneots, Roosimägi,Tiru, Loemaa, Sirel juunior ja seenior, Saar, Schwede, Mark jpt), paljud olid aga sellised, kes armeese ei sobinud ja väljapraagiti. Ühesõnaga – komplekssest, hea väljaõppega ja ühtse nägemusega ohvitserikorpusest oli asi väga kaugel, ning nagu kindral Laaneots on kunagi öelnud, kulub Eesti ohvitrserikorpuse taasloomiseks kokku 25 aastat.

1918. aastal olemasolev ohvitserikorpus lubas aastaga komplekteerida nii Sõjavägede Staabi kui ka kolm diviisistaapi ning panna need reaalselt tööle – kuna kõigil oli olemas eelnev kogemus. Ning need samad kolm diviisistaapi tegutsesid edasi kuni 1940. aastani. 1991. aastal polnud staapide loomine inimestepuuduse tõttu võimalik ning seetõttu on 17 aastat hiljem jõutud selleni, kus on inimesi peastaabi, väeliikide staapide ja ühe brigaadistaabi tarbeks, ringkonnastaabid on tegelikult olematud.

Ka olukord kaitseväe relvastusega on kardinaalselt erinev. 1918. aastal oli juba neli aastat maailmasõda pidanud Vene armeest Eestisse jäänud omajagu relvastust, samuti saadi üsna palju abi korras või laenude abil Vabadussõja-aegsetelt liitlastelt või lihtsalt Punaarmeelt trofeedeks. Praktiliselt kogu maavägede 1940. aasta relvastus – erinevad vintpüssid, kergekuulipildujad Lewis ja Madsen, raskekuulipildujad Maksim ja kirju suurtükipark pärines Vabadussõjast ning kahekümne iseseisvusaasta jooksul polnud seetõttu vaja teha erilisi kulutusi jalaväerelvastuse hankimiseks, toimus vaid olemasolevate ja suhteliselt lihtsate relvasüsteemide jooksev remont ning laskemoona uuendamine. See võimaldas kulutada rohkem raha õhuväe peale (tollased lennukid on tänastega võrreldes üsna odavad), mereväe peale (kaheldava sõjalise väärtusega kaks allveelaeva), samuti kasarmute, staapide ja ohvitseride keskkasiino (tänane kaitseministeeriumi hoone) ehitamisele.

1991. aastal seevastu koosnes kogu kaitseväe relvastus mõnest sajast Vene armee prapporitelt althõlma ostetud Kalašnikovi automaadist ning kogu relvastuse hankimine algas tegelikult nullist. Järgneva 15 aastaga saadi abi korras automaate ja kuulipildujaid USA-st ja Rootsist, veokeid Saksamaalt, suurtükke Soomest, hangiti Eesti maksumaksja raha eest automaate Hiinast, Rumeeniast, Iisraelist, veokeid Saksmaalt ja Hollandist, suurtükke Saksamaalt jne. Samal ajal on tulnud ka ehitada, ehitada ja ehitada, ja ega muuks polegi raha eriti jätkunud. Lisaks sellele, nagu ma kirjutasin oma eelnevas postituses, on relvade, veokite, kallite sidevahendite jms hulk ühe sõduri kohta suhtarvuliselt tunduvalt suurem kui 1940. aastal, mis tähendab, et sama aja ja rahaga on võimalik ettevalmistada väiksem arv üksuseid.

Mis puudutab mobilisatsioonisüsteemi, siis siin tuleb Trummiga nõustuda. Selle süsteemi arendamiseks pole piisavalt pingutatud, samuti pole korraldatud piisavalt kordusõppusi, mistõttu 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses aega teeninud meeste sõjalised oskused on rooste lastud, ehk teisisõnu maha laristatud.

[Reigo]

Qtec:

Nii või teisiti, ei oleks me jäänud tulevas sõjas üksinda (rääkigu meie tänapäeva enesehaletsuslikud allaandmist propageerijad mida tahavad) ning kaasa oleks kistud vähemalt Läti. Sellele viitab Salo töös väljatoodud punaarmee rünnakuplaan, kus on selgelt kirjas: "7. armeele andis Meretskov käsu juba 28./29. septembri öösel kell 1. Armee pidi katma Eesti operatsiooni Läti piiri poolt ja Läti sekkumisel tungima kiiresti mööda mõlemat Daugava kallast Riia suunas."

Salo töös on selgelt kirjas: "Läti sekkumisel". See ei tähenda, et "kaasa oleks kistud vähemalt Läti". Huvitav, mis huvi oli Lätil ennast lasta "kaasa kiskuda"? Et koos Eestiga kahekesti lasta end läbi peksta ja siis ikkagi alla anda? Või et tõestada, et "meie tänapäeva enesehaletsuslikud allaandmist propageerijad" eksivad?

PS Läti osaline mobilisatsioon oli seni eestikeelses ajalookirjanduses avaldatud andmeil seotud sooviga tugevdada Läti-Poola piiri valvet pärast Saksa-Poola sõja algust. 13 000 meest kutsuti teenistusse 11.09. (Sõja ja rahu vahel, lk 364; peatüki autoriks autoritaarrežiimi paljastajate üks peamehi Ilmjärv isiklikult ) See ei näe välja nagu ettevalmistused suureks kaitsesõjaks idast tuleva ohu vastu. Kui seda tahetuks väga teha, ehk kuulutatuks näiteks pärast 17.09 (kui NL tungis Poolasse) täiendav mobilisatsioon välja. Polnud ju siis veel "hääletud alistujad" vapraid lätlasi oma välispoliitikaga segamas...

PS PS Võib-olla tuleks enesekindla fantaseerimise asemel natuke raamatuid lugeda?

[Kapten Trumm]

1991. aastal seevastu koosnes kogu kaitseväe relvastus mõnest sajast Vene armee prapporitelt althõlma ostetud Kalašnikovi automaadist ning kogu relvastuse hankimine algas tegelikult nullist. Järgneva 15 aastaga saadi abi korras automaate ja kuulipildujaid USA-st ja Rootsist, veokeid Saksamaalt, suurtükke Soomest, hangiti Eesti maksumaksja raha eest automaate Hiinast, Rumeeniast, Iisraelist, veokeid Saksmaalt ja Hollandist, suurtükke Saksamaalt jne. Samal ajal on tulnud ka ehitada, ehitada ja ehitada, ja ega muuks polegi raha eriti jätkunud. Lisaks sellele, nagu ma kirjutasin oma eelnevas postituses, on relvade, veokite, kallite sidevahendite jms hulk ühe sõduri kohta suhtarvuliselt tunduvalt suurem kui 1940. aastal, mis tähendab, et sama aja ja rahaga on võimalik ettevalmistada väiksem arv üksuseid.

See, et Eesti 1991 alustas nullist, oli tingitud mitte mingist force majeurest, vaid meie endi poliitilisest juhtkonnast, kelle eesmärgiks oli saada VF armeest ka lõhn välja. Ehk minuarust ei kaubeldud lõpuni.

Pole mingi saladus, et paljud endise NSVL liiduvabariigid kauplesid Jeltsiniga kasudega. Näiteks Tsetseenia, mis sai äraminevatelt VF armee vägedelt kahe jalaväediviisis nasvärgi tankidest käsigranaatideni.

Selle sirgeselgsuse teega määras Eesti end jääma väikesearvuliseks kergjalaväearmeeks. Võrreldavate riigikaitsekuludega SRÜ riigid omavad lennuväge ja soomusvägesid meie 2 metsavahi ja 60 amortiseerunud Pasi vastu. Ehk meie ägame veel lähimad 20 aastat investeeringute koorma all, mis ei luba erilist struktuuri pidada.

Kuigi armastatakse rääkida, kuidas VF armee kõik objektid ära lagastas, on tõde siiski see, et enamik objektidest lagastati kohalike marodööride poolt tänu sellele, et EV ei suutnud isegi kõige vajalikumatele elementaarselt valvet organiseerida.

Näiteks kui Kiltsis asuv lennuväepolk ära kolis, jäi maha täiesti kasutuskorras lennuväli. Isegi elekter oli sees. Mäletan, et isegi lennuvälja varugeneraatorid olid oma kohal. Kaks päeva hiljem käisid juba kohalikud rüüstamas, peksti sisse aknaid, kaevati üles kaableid ja lõigati vararauaks agaariuksi. Ja hästi meeles seisnud varugeneraatoritelt olid alumiiniumjupid juba kadunud.

Eks samamoodi käis asi ka mujal, nt Ämaris, mida nüüd sadade miljonite eest remonditakse. Põhiliselt seepärast, et õigel ajal ei hoitud korras lennuradade drenaazi ja lasti vandaalidel-vasevarastel tegutseda.

Võib nüüd pikalt heietada teemal, kuidas vaene vabariik pidi seda valvama. 1919 näe tehti seda, isegi sakslaste käest rekvireeriti laevu.

Tegelikult oli tollal asjaomane juhtkond nagu peata kanad, mis ei teadnud, mida sülle sadanud varandusega küll peale hakata. Eks osad neist said ka oma osa sellest laialitassimisest.

Järgmine etapp KV arengust olid juba Hiina kalashnikovid ja Iisraeli relvad, loomulikult kõva raha eest.

Pole mingit saladust, et suur osa siin asunud tehnikast sõitis Venemaal hiljem sulatusahju.

N. armeel oli Eestis ca 180 tanki ja teist sama palju soomukeid- suurtükke.

Võib nüüd hakata veeretama demagoogiat, et kuidas seda tehnikat oleks lapitud - aga näe lapiti, Võrus endisest ALMAVÜ õppekeskusest saadud BTR-e lapiti küll, kuna muud ju polnud. Kaitseliitlaste rekvieeritud kaatrid kulusid ka marjaks ära.

Võib-olla on see hea, et pahat vene vanarauda päranduseks ei saadud. Teisest küljest välistab kaasavarast loobumine meie saamise kaasaegseks armeeks lähimatel aastatel, sest isegi elementaarsete relvade ostmiseks oleme sunnitud kulutama hiigelsummasid. Või võtsime kingiks vastu teiste riikide, mitte siin olnud märgatavalt paremat vanarauda.

[Jaanus2]

Trummil jumalast õige jutt. Tšetšeenid muidugi lihtsalt omastasid selle relvastuse. Meie oleks võinud ka, vene vägi oli selleks moraalselt valmis.
Kui hiljem selgunuks, et pole vaja, oleks saanud raha vähemalt vanaraua eest.

Sellega seoses üks mälukild. Jäid umbes sel ajal kaitseliitlastele (Tartus?) ette mingit kolu vedavad vene sõjaväelased. Selgus, et kolu oli pakitud helikopteri mootorid (või mingid osad), mis oleks justkui pidanud minema kuhugi Aafrikasse (Angoola sõpradele?). Eestlased leidsid, et see on ebaseaduslik ja kuulutasid kraami enda omandiks, venelased ei vaielnud vastu ka.
Küsimus: Kas keegi teab, mis neist osadest edasi sai? Need maksid ju raha...

[Kapten Trumm]

Eks olukorrad ole muidugi erinevad. Samas on väheusutav, et nt paari jalaväebrigaadi koli siiajätmise eest oleks mingeid imeteeneid nõudnud. Kahurid, miinipildujad jms olid täiesti korralikud.

1994 valitses VF-s juba selline pardakk, et saada oli kõike ja kes sogases vees kalu püüdis, see ka sai (nt Gruusia). Tsetseenia kohta on vähemalt populaarteaduslikes allikates viidatud, et Tsetseenias asuv ühe armee relvastus tehti pooleks. Pool viidi minema ja pool jäi Dudajevile.

Ukraina sai isegi tuumariigiks (millest küll hiljem loobus - kahju muidugi, vaevalt Kreml julgeks nt Krimmi teemadel eriti paukuda praegu).

Ühesõnaga, seda kraami jagus paljudele ja see maksis kohati ikka astronoomilist raha.

VF õhujõududele peavalu tekitanud grusiinide ÕT raketikompleksid olid pärit just sellisest "kaasavarast".

Olen kuulnud lugu, et Tapal asuva hävituslennukite polgu komandör oli pöördunud värske EV võimude poole sooviga, et antagu tema polgu meestele kodakondsus, nad tulevad koos lennukitega EV poole üle

[paharet]

Kuigi armastatakse rääkida, kuidas VF armee kõik objektid ära lagastas, on tõde siiski see, et enamik objektidest lagastati kohalike marodööride poolt tänu sellele, et EV ei suutnud isegi kõige vajalikumatele elementaarselt valvet organiseerida.

Tõenäoliselt olenes see väeosade juhtkonnast ja millised käsud neile anti.Osalesin ka 92 piirivalve kordonite ülevõtmisel ja tean milline seis oli osades kordonites oli kõik nii,et koli kohe sisse aga teised olid kapitaalselt rüüstatud ja tavaliselt lahkusid viimased vene piirivalvurid siis kui meie omad nendelt valve üle võtsid.Endalgi õnnestus üle võtmisel,endise kordoni ülemaga rääkida ja ta ütles,et ülevalt tuli käsk kõik tühjaks lõhkuda ja rüüstata.

[Xender]

Olen kuulnud ühe usaldusväärse isiku käest sellist juttu, et vene rasket õhutõrjetehnikat päris suures koguses, st radareid, rakette ja muud sinnakuuluvat pakuti kohalikele võimudele poolmuidu, summad millest jutt käis olid kõigest paarikümne tuhande dollari kanti valitsusele.

Eesti valitsus keeldus. Põhjustest tema aru ei saanud, sest isegi siis kui see "vene raud" oleks jama olnud, oleks selle saanud suure vaheltkasuga edasi müüa.

[Kapten Trumm]

Enamik lihtsamast relvastusest on muide korrektse konserveerimise juures võimeline säilima aastakümneid. Üks võrdlemisi hästi säiliv relvaliik on näiteks järelveetavad suurtükid, mille ainus ajaga vanenev osa on rehvid. Enamik soomlaste suurtükiväest just sedasi seisabki - hoiubaasides konserveeritud kujul. Kord viie aasta takka võetakse konserveering maha, tehakse kordusõppusel pauku ja konserveeritakse uuest.

Eks sama asi käib ka muude relvade kohta, keerukamatel on muidugi vananevaid komponente rohkem.

Toimunut on põhjendatud ka "NATO vajadustega"- mis on kõige ehtsam hülgemöla. Nimelt kasutas EKV algusaastatel rohkelt Rumeenia ja Hiina viletsakvaliteedilist vene litsensrelvastust, mis teps mitte mingi NATO moonaga ei käinud ja millest osa - nt M-69 (RPG-7 hiina koopia), käsigranaadid ja tankimiinid on tänaseni kasutuses. Hiinas tehtud automaadid kuulusid veel mõni aasta tagasi KL relvastusse ja läksid hiljuti rahuarmastavale Iraagi rahvale kodusõja pidamiseks.

Ju kellelgi oli vaja nende vahendamisega teenida.