Vene vs. Lääne tankid

[Kapten Trumm]

Ei, ta on lihtsalt paljudele riikidele ainuke kättesaadav kaasaegne tank -põhjusel, et lääs oma tankitehnoloogiat eriti ei müü.

[vk1]

seda küll, aga samas on näit. Saudi Araabiale küll enamus uksi lahti, Indiale on pakutud uusi Leo-2 tanke , Malaisia ostis PT-91 jne. jne.

Küssa ongi selles, et kas näit. India armee (v.a. kari mingeid fanboisid internetis) tahaks endale M1A2SEP TUSK-e ?
Sellega ringi marutada oleks lahe küll, aga samas - ehita kogu piirkonna infra ümber MLC50 asemel MLC70-le, hangi terve uus veokipark, uus tehniline infra, vaata kas su mehed hooldusega hakkama saavad, süga kukalt Battle Managment System-i juures - kuidas kurat ma selle oma sidevõrku integreerin ja siis löö kulud ja tulud kokku - ja palveta , et onu Sam sulle mingeid sanktsioone peale ei paneks - kas ikka tasub ära kõik see jama?

Ja teine point veel - kõik - nii tankid, lennukid, magamiskotid - on osa tervest suurest süsteemist. Ameeriklased oleksid mingi tuunitud M48A5-ga ikkagi maailma võimsaim sõjavägi. Samamoodi , nagu Venemaa saaks T-62-ga hakkama kõigi alla-NATO raskebrigaadi tasemega vastastega.

[Kilo Tango]

seda küll, aga samas on näit. Saudi Araabiale küll enamus uksi lahti, Indiale on pakutud uusi Leo-2 tanke , Malaisia ostis PT-91 jne. jne.

Küssa ongi selles, et kas näit. India armee (v.a. kari mingeid fanboisid internetis) tahaks endale M1A2SEP TUSK-e ?
Sellega ringi marutada oleks lahe küll, aga samas - ehita kogu piirkonna infra ümber MLC50 asemel MLC70-le, hangi terve uus veokipark, uus tehniline infra, vaata kas su mehed hooldusega hakkama saavad, süga kukalt Battle Managment System-i juures - kuidas kurat ma selle oma sidevõrku integreerin ja siis löö kulud ja tulud kokku - ja palveta , et onu Sam sulle mingeid sanktsioone peale ei paneks - kas ikka tasub ära kõik see jama?

Ja teine point veel - kõik - nii tankid, lennukid, magamiskotid - on osa tervest suurest süsteemist. Ameeriklased oleksid mingi tuunitud M48A5-ga ikkagi maailma võimsaim sõjavägi. Samamoodi , nagu Venemaa saaks T-62-ga hakkama kõigi alla-NATO raskebrigaadi tasemega vastastega.

See on jällegi küsimus kultuuris, süsteemis ja ohuhinnangutes. India suurim konfliktioht on Pakistaniga. Viimane kasutab erinevaid Vene tankide derivaate (T-80 UD, omatoodangu Al-Khalid). Hindud on pikalt kasutanud Vene tehnikat (see ka T-90 hanke põhjuseks) ja tegelikult üritanud sellest omatoodangu kasuks ka loobuda. Kuid Arjun on sisuliselt ebaõnnestunud projekt, mis säilitab sõltuvuse ka edaspidiseks. Teisalt on India endiselt üsna vaene maa, mistõttu nad ostavadki tehnoloogiat (india T-90-d koostati osaliselt koha peal) sealt, kust saab odavamalt.

Aga see viimane lause: Samamoodi , nagu Venemaa saaks T-62-ga hakkama kõigi alla-NATO raskebrigaadi tasemega vastastega. on küll kummastav. Iseasi kui sa räägiksid T64-st (ka siis on see lause selgitamist nõudev, kuid T-62 oli ikka suhteliselt ebaõnnestunud projekt, mistõttu ma küll ei mõista, mida sa selle jutuga silmas pead.

[vk1]

loomulikult saaks. Sest et - tsiteerides üht NATO armee eru-kolonelleitnanti - Gruusia sõda näitas, et Venemaa ei ole midagi kaotanud operatiiv-taktikalistest oskustest. . Sest rünnakule ei asu mitte tankikolonn, vaid organiseeritud sõjamasin, kelle keskmine polkovnik omab enam-vähem samasugust haridust, kui ainukene meie väejuht, kel mingi kogemus suurema-mastaabiliste väeüksuste liigutamisel.

Nii NATO kui Nõuk. Liit olid ainukesed siin maailmas, kes õpetasid oma vägesid 3.ks Maailmasõjaks. See on fakt. Sellest oskusteabest on piisavalt palju säilinud mõlemal pool, et olla teistest (k.a. Hiina, India, Iisrael jne.) maailmas peajagu üle.
Point on selles, et meie sinuga oleme siin võimelised mõtlema mingi jupstüki tasemel - mida see sihik annab, või kas see pudin on parem, kui too vidin.
Väljaõppinud staabiohvitser ei hooli, mis tehn. tasemel tal mingi konkreetne vidin on, vaid et kas tal on olemas toimiv süsteem (planeerimine, juhtimine, logistika, suurtükivägi, side, el. luure ja el. sõjapidamise vahendid, ÕT, meditsiin, teenindus, jne., jne., jne., jne., jne., ).

Konkreetne tankimudel ei oma tähtsust, ta on osa süsteemist. Pole tähtis , kas sul on 300.- haamer või vanaisa veel toimiv tööriist, tähtis on, mis sul üldse seal tööriistakohvris on.

[Kilo Tango]

loomulikult saaks. Sest et - tsiteerides üht NATO armee eru-kolonelleitnanti - Gruusia sõda näitas, et Venemaa ei ole midagi kaotanud operatiiv-taktikalistest oskustest. . Sest rünnakule ei asu mitte tankikolonn, vaid organiseeritud sõjamasin, kelle keskmine polkovnik omab enam-vähem samasugust haridust, kui ainukene meie väejuht, kel mingi kogemus suurema-mastaabiliste väeüksuste liigutamisel.

Nii NATO kui Nõuk. Liit olid ainukesed siin maailmas, kes õpetasid oma vägesid 3.ks Maailmasõjaks. See on fakt. Sellest oskusteabest on piisavalt palju säilinud mõlemal pool, et olla teistest (k.a. Hiina, India, Iisrael jne.) maailmas peajagu üle.
Point on selles, et meie sinuga oleme siin võimelised mõtlema mingi jupstüki tasemel - mida see sihik annab, või kas see pudin on parem, kui too vidin.
Väljaõppinud staabiohvitser ei hooli, mis tehn. tasemel tal mingi konkreetne vidin on, vaid et kas tal on olemas toimiv süsteem (planeerimine, juhtimine, logistika, suurtükivägi, side, el. luure ja el. sõjapidamise vahendid, ÕT, meditsiin, teenindus, jne., jne., jne., jne., jne., ).

Konkreetne tankimudel ei oma tähtsust, ta on osa süsteemist. Pole tähtis , kas sul on 300.- haamer või vanaisa veel toimiv tööriist, tähtis on, mis sul üldse seal tööriistakohvris on.

Pmst võiks ju sul õigus olla, kuid sõjamasin on ikkagi oma olemuselt üks parasjagu keeruline ehitis. Mis tähendab seda, et mingi olulise lüli oluline mahajäämus vähendab oluliselt mänguruumi, mida saab vastane oma vahenditega ära kasutada. NLiidu sõjateadus on ikkagi Lääne omast tugevalt maha jäänud. Seda peamiselt viletsa inimekapitali, korruptsiooni, lausjoomise poohhuismi ning armee pikaajalise ebapopulaarsuse tõttu.

Ehk siis Lääne tankid ja suurtükid nopiksid T-62-sid nagu pohli. Vene tankidel oleks mingit võimalust ehk ainult Lääne moodsate IFV-de vastu ehkki Bradley kontosse kanti Iraagis ka mitmed T-55-d (millest T-62 väga palju ei erine) ja isegi üks T-72.

[vk1]

ja just selle tõttu ma kirjutasingi lävepakuks NATO-tasemega raskebrigaadi
Alates sellest tasemest hakkavad mängima rolli mingid konkreetsed jupstükid.
Alla selle taseme saab isegi ärajoonud prapori juhitav üksus hakkama.

[Roamless]

Vaadake ja imestage, selle saate järgi peaks USA oma Abrahmsi kohe vanarauaks saatma. Isegi elektroonika on venelasel parem. Ei tahaks küll naerda, aga miks venelastel ei ole esitada andmeid T-90 kasutamisest reaalses lahingus. Selle jutukese järgi oleks nende T-90 linnalahingus ju lausa hävimatu. Pigem on kuulda olnud, et uuemaid tanke ei julge nad kasutada linnalahingutes, sest nende sooritus võib jätta halva mulje potensiaalsetele ostjatele. Ei taha üldiselt Vene tanki maha teha, kindlasti on tegemist hea tankiga, kuid kahjuks on see kiidulaul kuidagi ühepoolne ja ei räägita sõnagi miinustest.(ala jupsiv elektoonika, muud probleemid). Paistab olevat selline propaganda kodumaiseks tarbimiseks.

http://www.youtube.com/watch?v=8paDwGHA ... re=related

[Lemet]

Esimene Abramsite ja T-72tede kohtumine lahinguväljal ühe poole osalise silmade läbi.

http://topwar.ru/24-m1-abrams-boevye-dejstviya.html

[tommy]

Soomustehnika alal suht-koht asjalik sait annab T-90'le mitte just kiitva hinnangu.....Venekeelne...
http://andrei-bt.livejournal.com/65780.html

[Kilo Tango]

Soomustehnika alal suht-koht asjalik sait annab T-90'le mitte just kiitva hinnangu.....Venekeelne...
http://andrei-bt.livejournal.com/65780.html

Seal küll käsitleti pigem ekspluatatsioonilisi küsimusi. Lahingulilne võimekus ei olnud eriti teemaks. Mitte, et see tank sellest vaatevinklist oluliselt parem oleks aga viidatud artikkel ei anna täispilti.

[T-62]

Mida siin veel rääkida lahingulisest võimekusest, kui ekspluatatsiooniline võimekus on venelaste endi hinnangul juba nulli lähedane.
Kas tornini maasse kaevata ja tuld anda ongi lahinguline võimekus

[Kapten Trumm]

1991 Lahesõjas Iraagi armee kaevaski neid tornini sisse. Selle vastu leiti aga kiiresti vasturohtu - kopterid ründasid peale pimeduse saabumist, kui maapind oli juba jahe, kuid tanki teraskere veel soe. Seetõttu paistis tank kenasti soojuskaameras kätte ning pimedas polnud vaja karta tankide õhutõrjekuulipildujatest või võimalikest manpadsidest närvilist vastutulistamist (iraaklastel puudus eesliinil õhuruumi kontrollimise võimalus).

Teine teema on vähemalt tolle aja vene tankide öövaatlusseadmed, mis vajavad normaalseks nähtavuseks infrapunaprozektori abi. Kui vastane kasutab passiivseid seadmeid (Abramsil sellist prozektorit kahuri kõrval pole), siis nende prosede kasutamine võib paista passiivses seadmes samamoodi nagu auto kaugtuled lumesajus - st gunneril pole vaja muud, kui võtta "valgusvihu" allikas sihikule (allikas ise asub suht õrnas kohas - kahuritorni ja kahuri liitekohas). Sestap tundub mulle, et T-72 vs M1 öises lahingus on T-72 suht abitu. Prozektori asemel võib muidugi kasutada ka IR valgusrakette, kuid nende laskmine annab samamoodi asukoha välja.

Tulles jälle asja poindi ehk hüpoteetilise Eestis toimuva tulevikusõja juurde, siis mina ostaks Eesti tankidele
1. täiesti viimase sõna öövaatlusseadmed, mis suudaks avastada ka vastase IR prozektorite kasutamise
2. soojuskaitse katted (nn nakitka)
3. vahendid vastase öövaatlusseadmete segamiseks

Kui siia juurde panna see, et vastase Su-25'd ei ole eriti öösel tegutsemiseks sobivad ja Mi-24 tegevusvõimalused on samuti pimedas piiratud (kasutab samuti ette nägemiseks IR prozektorit), siis on päris suured shansid pimedas käsikaudu koperdavat vastast hõrendada.

[TTA]

oimuva tulevikusõja juurde, siis mina ostaks Eesti tankidele
1. täiesti viimase sõna öövaatlusseadmed, mis suudaks avastada ka vastase IR prozektorite kasutamise

Selleks pole absull viimase sõna öövaatlust vaja, ka tavaline 1 generatsiooni seade näeb kenasti IR prožektorit. Lihtsalt 1 gen ise ka ilma lisavalgustuseta suurt midagi ei näita.

[Laiakas]

Tervitus kõigile ja teen oma proovitöö ning loodan hinnangutelt natuke halastust ka. Esimene pidi natuke ikka aia taha minema ju

Tutvustus sünnist tänapäeva masinast, mis võib olla hakkab ka meie soomusvägesid kroonima.

Sünnib Leopard-2

Leopard-2K






Leopard 2 võeti relvastusse 1979. aastal. Tootmise ja ekspluatatsiooni käigus on mitmeid kordi tanki täiustatud ja praeguseks on antud platformilt juba väga raske suuremat kvalitatiivset hüpet saavutada ehk masin on saavutanud oma näitajatelt maksimumi.

1963.aastal hakkasid Saksamaa Liitvabariik ja USA välja töötama ühist projekti MBT-70 (MBT-Main Battle Tank), kuid erimeelsused tulevasele tankile esitatavate nõudmiste osas ja kes kui palju finantseerib (seoses Vietnami sõjaga suurenes USA-s sõjavastasus ning valitsus oli sunnitud sõjalisi kulutusi kärppima), lõppesid 1970. aastal projekti sulgemisega. Kuid MBT-70 katseeksemplaride loomise kogemus ei läinud raisku. Nii USA kui Saksa LV otsustasid luua oma rahvustanki just võttes aluseks MTB-70 loomise kogemused ja tehnoloogiad. Niiet M1 Abrams ja Leopard 2 omavad sama "esivanemat". Saksa LV-s kaaluti ka tollal kasutusel olnud tankide M48A2C ja Leopard 1 moderniseerimist, mis küll oleks tunduvalt vähem rahalisi vahendeid nõudnud, kuid leiti, et tulem oleks tolleaegsetele nõukogude tankidele alla jäänud. Moderniseerimisest loobuti.


MBT-70

Kampfpanzer-2 ehk Leopard-2 sattus projekteerimislauale 1967. aastal ning mingi aeg toimus arendamine MBT-70ga paralleelselt. Peale projekti MTB-70 sulgemist sai Leopard-2 Bundeswehrilt kõrgeima prioriteedi. Nagu ka Leopard-1 loomisel osales Leopard-2 sünni juures mitmed erinevad firmad. Peatöövõtjaks sai Krauss Maffei, üldkonstruktsiooni ja käiguosa eest vastutasid Porche spetsialistid, torni töötas välja Vegmann, AEG Telefunken võttis enesele tulejuhtimise. Kõik uue tanki peamised sõlmed läbisid karmid katsetused kliimakambrites, stendidel ja makettidel. Algselt oli väljatöötamisel tanki kaks varianti: Leopard-2K suurtükiga ja Leopard-2RK tankitõrjerakettidega. Viimase projekt lõpetati 1971.aastal. 1974. aastaks valmis 16 korpust ja 17 torni Leopard-2K jaoks.

Lõpp-prototüübi katsetused toimusid vahemikus veebruar-mai 1975 Kanada Shilo polügonil ja USA-s Juma polügonil. Üle ookeani polügonide kasuks otsustati, et testida prototüüpi võimalikult erinevates klimaatilistes tingimustes. Ameerikasse viidi 4 tanki 120mm siledaraudsete suurtükkidega Rh-120 ja 2 tanki 105mm vintraudse relvastusega L7. Ekipaazid valiti välja Bundeswehri ridadest.

Viie nädala jooksul läbisid neli tanki Shilo polügonil lumes 1450 km. Käiguosa katsetuste kõrval tehti ka lahinglaskmisi, mille käigus tunnistati siledaraudsete 120mm paremust 105mm vintraudsete kahurite ees. Esimesest tulistati 401 laengut, teisest 35. Käiguosa katsetused tunnistati täielikult Bundeswehri nõudmisi rahuldatavaks. Eelsoojendust käivitamisel vajas tanki diiselmootor alles -30 kraadi juures. Samuti loeti rahuldavaks tanki lumeläbivust.

Lõplik katseetapp viidi läbi vahemikus 21 aprill - 20.mai Juma polügonil Arisoonas. Kuna masina käiguosa vastupidavus oli kuumades tingimustes Bundeswehri õppekeskuses "41" Trieris juba läbi viidud siis keskenduti relvastuse ja tulejuhtimissüsteemide funktsionaalsuse kontrollile. Neli tanki läbisid katsetuste käigus 1750 km ja sooritasid 801 lasku 105mm suurtükkidest ja 852 lasku 120mm suurtükkidest. 52 120mm laengut lasti käigult liikuvate märkide pihta distantsilt 800-1000 m. Neist tabas 44, millega tunnistati liikuva märgi tabamistäpsuseks 85 %. Leiti ka, et käiguosa funktsioneerib probleemideta kuni 45 kraadise kuumuseni.

Tank projekteeriti klassikalise skeemi järgi. Eesosas asetses juht, enamus lahingkomplektist ja õhu filtreerimis-ventileerimiskomponendid, keskel lahingmeeskond ja taga mootorisektsioon. Juhi töökoht nihutati paremasse pardasse, iste oli reguleeritav ja omas kahte põhiasendit: lahingasend kinnise luugiga ja transportasend lahtise luugiga. Orienteerumiseks kinnise luugiga sai juht kasutada kolme luugi ees asetsevat periskoopseadet.

Tanki väljatöötamisel oli põhirõhk pandud relvastuse võimekusele. 10 katsemasinat varustati 105mm vintraudsete suurtükkidega ja 7 katsemasinat 120mm siledaraudse suurtükkiga, millega sai Leopard-2K ka esimeseks sellist relva kandvaks lääne tankiks. 120mm siledaraudne suurtükk omab rauas lasu ajal suuremat survet ning laeng saavutab vajaliku kiiruse lühema vahemaaga mis lubas vähendada raua pikkust. Nii näiteks kui saksa siledaraudne Rh-120 on 5520mm pikk siis inglise 120mm vintraudne suurtükk L11 on 6210mm pikk. Nii on Leopard-2K 120mm siledaraudne suurtükk 45mm lühem ka Leopard-1 vintraudsest 105mm suurtükist, omades samas suuremat läbimõõtu ning jäikust mis vähendab mürskude hajumist sõidul tulistamisel. Sile raud vähendas ka gaaside erosiooni rauale ning tõstis raua kasutusaja kaks korda suuremaks vintraudsest ning ka sileda raua tootmine oli odavam. Ent sile raud omas ka puudusi ja seda peamiselt moona suhtes. 70-ndate keskpaigaks oli suurtükile Rh-120 vaid kahte tüüpi mürske. Samuti oli kasulik koorem siledarause mürsul kuju eripärast, et säilitada lennul stabiilset trajektoori, 20% väiksem kui vintraudse mürsul.

120mm Rheinmetall AG relv oli tunduvalt raskem 105 mm suurtükist L7 ning nõudis ka paremaid tagasilöögi summuteid. Suurtüki sihtimine ja torni pööramine toimus hüdrauliliselt. Avariiolukorra puhul oli võimalik kasutada kahte käsihüdropumpa, mis asusid sihtija juures.

Suurtüki stabiliseerimissüsteemiks võeti aluseks USA firma Cadillac poolt tankile MTB-70 paigaldatud süsteem, mida eelnevalt moderniseeris AEG Telefunken ja tulemuseks tunnistati, et tol momendil oli see maailma parim. Torn varustati ka 7,62mm kuulipildujaga MG3.

Sihtija peamiseks töövahendiks sai firma Zeiss loodud sihik EMES-12. Sihikusse olid integreeritud laser- ja steroskoopiline kaugusmõõtja, suurendused 8 ja 16 korda. Kahe erineva kaugusmõõtja kasutamine tõstis tulemi usaldusväärsust. Täiendavalt sai kasutada monokulaarset periskoopsihikut TZF-1A , mida kasutati ka Leopard-1 sihikuna. Komandöri kasutada on panoraamsihik PERI-R12 ning tal oli võimalus suurtükki sõltumatult kasutada.

Pimedal ajal kasutati aktiivset infrapuna öönägemisseadet ja elektro-optilisi võimendeid. Erinevalt Leopard-1st kinnitati Leopard-2le infrapunaprozektor statsionaarselt torni esiosale. Infrapunaprozektor oli ette nähtud kasutamiseks vaid äärmisel juhul, kuna sel puhul väheneb tunduvalt ka tanki enese maskeerumisvõime. Prototüüpidel katsetati kahte tulejuhtimissüsteemi firmadelt Zeiss/Eltro ja AEG Telefunken, mis mõlemad baseerusid Telefunkeni varasemal süsteemil FLER-A. Süsteem töötas laskmiseks läbi erinevaid andmeid: ilmastikuolu, mürsu tüüp, tanki ümbruse reljeef, märgi kaugus ja vastavalt tulemitele suunas raua vertikaal- ja horisontaalasendit. Sihtija ülesandeks oli vaid valida tulistatav objekt ning märgistada see markeriga. Maskeeritud objekte aitab sihtijal avastada spetsiaalne termoandur.

Saksa konstruktorite nägemus oli, et tanki parim kaitse on kõrge liikuvus. Selle kontseptsiooni alusel tanki MTB-70 jaoks konstrueeritud võimas diiselmootor tõsteti Leopard-2Kle ümber ilma mingite muudatusteta. Jõuallikas oli kätketud ühtsesse blokki, mis tegi tema väljavahetamise lahinguolukorras võimalikuks 15 minutiga !!! Samuti eraldati jõuallikas meeskonnast tuletõkkega. Bloki südameks on universaalkütteline neljataktiline V12 diiselmootor MB 873 , mis arendab võimsust 1500 hj pööretel 2600 p/s. Mootor omab vedelikjahutust ja turbot. Diisel MB 873 on konstrueeritud äärmiselt kompaktsena ning omab ühe kuupmeetri kohta võimsust 892 hj. Õhuvõtjad mootori jaoks asetsevad tanki tagaosas mootorisektsiooni peal. Õhk filtreeritakse kahes etapis: algul tsüklonreziimis, kus eemaldatakse suuremad kõrvalised osakesed ja siis täiendavalt läbi filterelementtide kassettide, mida saab vahetada. Mootori jahutusvedelik läbib põhja all kahte radiaatorit millelt eraldab soojust ventilaatorite süsteem võimsusega 220 liitrit õhku sekundis. Jahutusõhk võetakse mootoribloki pealt ja eemaldub hiljem koos heitgaasidega. Sõites piisavalt sügaval vees ventilaatorid peatuvad ning radiaatoreid jahutab väliskeskonna vesi. Läbides nii sügavaid veetõkkeid, et kattub korpus, võetakse mootorile õhk kas läbi torni luugi või spetsiaalse sukeltoru.

4-käigulise planetaarne hüdromehhaaniline transmissioon HWSL-354/3 on firmalt Renk. Tagumist käiku on võimalik sisse lülitada edasiliikudes kuni 8 km/h.

Elektrienergia tagab tankile kontaktivaba vahelduvvoolugeneraator ja kuus akubatareid. Generaator kaalub 24,6 kg ja annab võimsust 20 kW. Akubatareide mahtuvus on 300 ampertundi. Mootor käivitub elekristarterilt, külmal ajal kasutatakse eelsoojendusküünlaid.

Kütusepaagid kogumahtuvusega 500 l asetsevad mootoriblokis. Kaks lisapaaki mahtuvusega 700 l asetsevad roomikuriiulitel. Käigukast on automaatne. Pööramissüsteem hüdrauliline. Vajadusel saab tanki juhtida komandöri kohalt.

Tugirattad on alumiiniumsulamist, kaetud kahekorsete kummidega ning läbimõõdus 700mm. Abiirattad, neli kummalgi poolel, on paigutatud maleruudustikuna. Juhtrataste läbimõõt on 600mm. Vedavad rattad omavad vahetatavat hammasvööd. Roomikute laius on 635mm. Olenevalt pinnasest võib roomikulülisid varustada X-kujuliste läbivusogadega kuni kummist asfaltikateteni.

Tanki soomuskaitsele esitas Saksamaa LV kaitseministeerium äärmiselt kõrged nõuded ning lihtsalt soomuse paksuse suurendamise teel poleks olnud võimalik jääda tankile etteantud 50 tonni piiresse. Seetõttu võeti kasutusele kihiline soomus. Põhikaitse sai tanki esiosa, mis paraku jättis külgedele ja mootorisektsioonile vaid 20-70 mm soomuse. Ikka takistuseks tanki kaalule pandud 50 tonni piir. Eesmine soomus on 81 kraadise nurga alla. Torn kiilukujuline.

Leopard-2 tõuseb käppadele

Leopard-2AV



Nagu mainisime tabas USA-Saksamaa Liitvabariigi ühist tankiprojekti 1970. aastal fiasko aga kumbki riik ei soovinud tehtut tööd päris tühja lasta ning säilitada kasvõi ühised standardnõuded lahingumasinatele. Nii sõlmisid kaks riiki omavahel ka vastavad standartite ühildamise lepingud tulevaste tankide XM-1 ja Leopard-2 suhtes. Katsetused läbinud tank Leopard-2K edasiarendus sai edasiseks tööks nime Leopard-2AV ( Austere Version - karm versioon ). USA-s kaaluti koguni võimalust XM-1 asemel ka ise Leopard-2e tootma hakata.

Leopard-2AV katseeksemplar valmis 1975.aastaks. Peamiseks erinevuseks Leopard-2Kst oli torni mitmekihiline soomuskate. Kütusepaagid ja lahingumoon paigaldati spetsiaalsetesse plahvatuskindlastesse korpustesse. Endiselt vaieldi pearelva üle: kas 120mm siledaraudne Rh-120 või 105 millimeetrine vintraudne L-7. Vaidluste põhjuseks oli, et katsemasinad torniga T-20 ja suurtükiga Rh-120 varustati saksa tulejuhtimissüsteemiga firmalt AEG Telefunken aga katsemasinad torniga T-19 ja suurtükiga L-7 kasutasid USA firma Huges tulejuhtimissüsteemi. Tulevik näitas läänesakslaste võitu.

1976.aastal viidi tankid Aberdeeni polügonile USA-s. Katsetused toimusid vahemikus september 1976 - jaanuar 1977. Katsetusi viisid läbi eranditult ameeriklased, sakslased olid esindatud vaid vaatlejatena. Katsetingimused olid viidud maksimaalselt samasugusteks, mille läbis ameeriklaste tank XM-1. Prototüüp Nr19, millele oli paigaldatud 105mm suurtükk, läbis ballistilised katsetused aga prototüübilt Nr20 oli torn demonteeritud juba Saksamaal ja asendatud sama raske maketiga, sest ameeriklastel polnud 120mm suurtükki usku. See tank pidi läbima vaid käigukatsetused. Samuti keeldusid ameeriklased katsetamast saksa tulekorrigeerimissüsteemi. Selle kõige tulemusena jäi Leopard-2AV ameeriklaste XM-1le alla vaid lasketulemustelt.

Käigukatsetused koosnesid: kiirendus, pidurdus, liikumine kalletel, takistuste ületamine ning 3000 miili ( 4820km ) marss maanteel ja pinnasel. Leopard-2AV ületas kõik tankile XM-1 määratud normatiivid. Kohalt 20 miilini tunnis ( 32 km/h ) saavutas XM-1 9 sekundiga siis Leopard-2AV 7 sekundiga. Prototüüp Nr20 läbis 3000 miili marsi 17 päevaga, firma General Motors XM-1 sai sellega hakkama 21 päevaga ning firma Chraisler XM-1 koguni alles 24 päevaga. Leopard-2AV-l oli marsi ajal probleeme vaid roomikulülide katete kulumisega, mis olid muutmatult võetud Leopard-1lt. Kokkuvõttes läbisid mõlemad Leopard-2AV prototüübid USA-s üle 6000 km ilma suuremate probleemideta. Ühel pidi vahetama juhtimissüsteemi mikrolülitid. Väga hästi näitas ennast ka jahutussüsteem, kuna katsetuste ajal oli õhu temperatuur pidevalt vahemikus 30-35 kraadi.

Nagu eelpool mainisime, toimusid ballistilised katsetused vaid prototüübiga Nr19. Toimus 3000 lasku distantsilt 1500 kuni 2500m. Firma Krauss Maffei spetsialistidele oli hästi teada inglise suurtüki L-7 , mis olid Leopard-1e relvastuses, eripärad: raud kuumenes kiiresti ja tekkis paine, mis mõjutas tabamistäpsust. Nad nõudsid minutilist puhkust iga 10 lasu järel. Ja kuigi seetõttu jäid Leopard-2AV lasketulemused mõlemale XM-1le alla, olid nad piisavalt head ja pälvisid ameeriklaste imetluse, kuna sihiti ilma tulekorrigeerimissüsteemita vaid optikat kasutades.

Niisiis olid sakslastel ja ameeriklastel olenemata omavahel sõlmitud standardiseerimislepingutest erimeelsused. Viimane katse oma tehnikat ühildada tehti 1977.aastal, kui ühele Leopard-2le paigaldati ameeriklaste gaasturbiinmootor tankilt XM-1. Sama aasta novembris tehti läänesaksa polügonil selle tankiga käigukatsetused, mis sakslastele suuremat muljet ei avaldanud ning konservatiividena jäid nad vana hea läbiproovitud diisli juurde.

Leopard-2 jõuab relvastusse



Nagu teame eelnevast, jooksis Saksamaa Liitvabariigi ja USA jõupingutus ühise peamise lahingutanki loomisega liiva ja nii ei jäänudki Saksamaa LV kaitseministeeriumil muud üle, kui anda tellimus 1800 tanki tootmiseks vaid Bundeswehri jaoks. 1979. aastal väljusid esimesed 30 tanki Krauss-Maffei tehasest Münchenis. 1980. aastal hakkas tanke tootma ka Kruppi tehas Kielis. Esimene tank Leopard-2 anti Bundeswehrile üle 25.oktoobril 1979. 1981. aasta lõpuks saavutati kahe tehase peale kokku tempo 25 tanki kuus. Võrdluseks vene Uralvagonzavod Nizni Tagilis väljastas tol ajal 50 tanki kuus. 1987.aastal oli Bundeswehri vajadus rahuldatud: 990 masinat valmis Münchenis ja 810 Kielis. Aastatel 1988-1990 valmisid täiendavad 250 masinat Bundeswehri jaoks.

Tanki Leopard-2 valmistamisest võttis osa rohkem kui 1500 firmat. Peatöövõtja oli Krauss-Maffei, kes vastutas dokumentatsiooni, tellimuste täitmise, trenazööride, varuosade, hoolduse ja remondi eest. Mootorid valmistati MTU tehases Friedrichshafenis ja transmissioon Renki tehases Ausburgis.



Kuigi esimene Leopard-2 anti Bundeswehri käsutusse 1979. aastal siis relvastuse täieõiguslikuks domineerivaks liigiks sai Leopard-2 alles 1982. aastal. Esimene partii nimetusega Leopard-2, 380 tanki, võeti Bundesvehri vahemikus oktoober 1979-mai 1982. 460 tanki nimega Leopard-2A1 märts 1982-november 1983 ja 300 ühikut vahemikus november 1983-november 1984. 300 tanki Leopard 2-A3 ehitati november 1984-märts 1987. 370 tanki Leopard-2A4 tuli relvastusse detsember 1985-märts 1987, 1988 valmistati veel 108 ühikut seda modifikatsiooni ning 108 ka 1989. aastal, 34 tk 1990 ja lõpuks 55tk veel 1992. Kokku tellis Bundeswehr 2125 tanki, millega vahetati välja vananenud Leopard-1d, mis müüdi edasi Türgile.

Leopard-2e sisemine kasulik ruumala on 19,4 kuupmeetrit: 2,3 juhile, 10,1 lahinguosale ja 6,9 mootorisektsioonile. Üldiselt erineb Leopard-2e sisemus vähe Leopard-2Kst. Akusid on kuue asemel kaheksa, millega on nende kogumahtuvus tõstetud 500 ampertunnini,korpuse külgkaitsed on asendatud vastupidavamatega, kihilise soomusega esipaneeli paksus ulatub 120 millimeetrini ja on tehnilise hoolduse lihtsustamiseks ülestõstetav. Veidi on muudetud juhtpaneeli kellade asetust. Kolme välisvaatlusseadme haardenurk on suurendatud 140 kraadini. Muudetud on juhi luugi kuju.



Tanki korpusel asub kolmekohaline keevitatud torn, millesse on paigutatud siledaraudne Rh-120 suurtükk. Suurtükile on monteeritud kaks sümmeetrilist tagasilöögikompensaatorit. Tagasilöögi pikkus on raual 340 mm. Suurtükki saab monteerida ja demonteerida ilma torni eemaldamata. Relva kogukaal on 4290 kg. Rauda katab klaasplastist soojusisolatsioon, lasul tekkivad gaasid eemaldatakse automaatselt. Raua eaks on arvestatud 500 lasku.

Suurtüki Rh-120 jaoks töötati välja kaks laengut: soomustläbistav volframsüdamikuga 18,6 kg kaaluv DM23 ja kumulatiiv-kildlaeng DM12 massiga 23,2 kilo. 1987. aastal võeti relvastusse soomustläbistav laeng DM33. Lahingumoona täiendamiseks kasutatakse torni vasakul küljel asuvat luuki. Suurtüki laadimine toimub käsitsi, lahingukomplektis on 42 laengut, millest 15 on paigutatud torni tagaotsa ja 27 asuvad juhtimissektsioonis. Laadimistsükliks on arvestatud 6 sekundit. Torni kõrguseks on 1650mm, mida peetakse minimaalseks, et laadia saaks püsti seistes opereerida. Sihtija asub suurtükist paremal ees, komandöri koht taga veidi kõrgemal ning laadia oma suurtükist vasakul.



Tulejuhtimissüsteem on firmalt Krupp Atlas-Elekronik, kes võttis aluseks analoogse süsteemi USA firma Huges´lt tankilt XM-1. Süsteem võimaldab avastada ja ära tunda sihtmärgi, sooritada tulistamist öösel ja päeval, seistes ja liikudes. Süsteemi kuulub lasersihik-kaugusmõõtja EMES-15, komandöri panoraamsihik PERI-R17, periskoop abisihik FERO-Z18, kahetasandiline elektrohüdrauliline relvastabilisaator WHA-H22, analoog ballistikaarvutaja ja enesediagnostika. Süsteemi saavad korraga kasutada nii komandör kui sihtija, kusjuures komandöri manipulatsioonid omavad prioriteeti.

Sihtija lasersihikusse on monteeritud ka passiivne soojussüsteem, mis on mõeldud kasutamiseks öösel või halva nähtavuse korral. Esimestel 200l Leopard-2l paiknes süsteem PZB-200, mis asus suurtüki maskil. Hilsemad sihikusse monteeritud termosanduriga varustatud tankid said omale nimeks Leopard-2A2. Sihiku optiline kanal omab kuni 12 kordset suurendust. Laserkaugusmõõtja täpsus on +-10m kaugusel vahemikus 200 kuni 10000 meetrit. Sihtija vaateväli kaetakse silmade kaitseks automaatselt lasu toimumisel.

Laadija käsutuses on üks periskoopvaatlusseade. Tema ülesandeks on ka raadioside ning 1200 padruniga kuulipilduja MG3A1 käsitlemine. Üks MG3 kuulipilduja asetseb ka torniluugi juures.

Analoog ballistikaarvutaja võtab arvesse: kaugust sihini, sihi nurkkiirust nii vertikaalis kui asimuudis, tuule kiirust ja suunda, õhu temperatuuri, õhurõhku. Andmed raua kanali kulumisest ning laengute temperatuurist tuleb sisestada käsitsi.

Toru kiirus on 48 kraadi sekundis horisontaalis ja 9 kraadi sekundis vertikaalis. Toru on vertikaalis võimalik suunata vahemikus miinus 9 kraadi kuni pluss 20 kraadi. Sihtimiskiiruseks sõidul loetakse 15 sekundit ning seistes 9 sekundit.

Tankis hoitakse väliskeskonnast kõrgemat rõhku, et kaitsta meeskonda massihävitusrelvade mõju eest. Samuti on olemas automaatne tulekustutussüsteem. Torni kummalgi küljel asub 8 granaadiheitjat. Neid käsitleb komandör kas üksikult, gruppidena või korraga. Moonaks on suits- või kildgranaadid.

Modifikatsioon Leopard-2A3 sai omale uued raadiojaamad ja parema käsipiduri. Leopard-2A4 lahingukomplekti kuuluvad võimsamad laengud DM33 ja ballistikaarvutus toimub digitaalselt. Viimaste modifikatsioonide tankid värvitakse kolmevärvilise kamuflaasmustriga, varasemad värviti kas ühtlaselt halliks või oliivroheliseks.

Esimene välisriik, kes omale Leopard-2d tellis oli Holland. Vahemikus 1982-1986 osteti omale 445 tanki, mis vahetasid välja vananenud inglise Centurionid ja prantsuse AMX-13d. Järgmine riik oli Shveits, kes tegi 1985 lepingu 380 tanki peale, milledest esimesed 35 toodeti Saksamaal ja ülejäänud Shveitsis nimetuse Pz 87 Leopard all. Leopard-2A4st erinesid nad täiustatud massihävitusrelva kaitse poolest, paigaldati USA raadiosaatjad AN/VCR-12, kuna neid kasutas shveitsi armee ja uus tulekustutussüsteem. Leopardid vahetasid Shveitsis välja tankid Pz68. Edasi jõudis Second Hand viisil 160 Leopard-2A4 ka Rootsi relvastusse nimetuse Strv 121 all, 650 tanki sai Hispaania.

Leopard-2 ja tänapäev

Leopard-2A5









See modifikatsioon sündis tänu inglastele 80ndte keskel. Nimelt korraldasid inglased relvastuskonkurssi, millest soovis ka Krauss-Maffei osa võtta, kuid Leopard-2A4 ei vastanud inglaste soovidele. Inglaste põhiline nõue tankile oli tugev soomuskaitse, mis võeti uue modifikatsiooni loomisel prioriteediks.

1990 alustati kahe prototüübi, TVM-1 ja TVM-2 katsetused. Võitis TVM-2, millel oli kasutatud radikaalseid parraste nurgamuutusi (Manheimi konfiguratsioon). Katsetused lõppesid 1993 ja KVM-2 tunnistati Leopard-2A5 etaloniks.

Leopard-2A5 torni küljed ja eesosa sai kaldsoomuse, mille elemente oli lahingolukorras võimalik vahetada. Tänu sellele sai Leopard-2A5 unikaalse kiilukujulise torni, mida on raske mõne teise tanki omaga segi ajada. Torni kuju muudatusest sõltuvalt paigutati ringi ka osad optilised vaatlusseadmed. Lasersihik sai moderniseeritud protsessori ning oli nüüd suuteline markeerima ka vastase helikoptereid. Lahingukomlekti lisati uraansüdamikuga soomustläbivad laengud LKE-1. Tanki mass tõusis 62 tonnini.

Algselt sooviti tasemeni A5 moderniseerida kõik Bundeswehri 2125 Leopard-2e aga 1998 aastaks oli seda tehtud vaid 225 masinaga.

Leopard-2A6




Kuna konkurents relvaturgudel on suur ja konkurentide masinate tehnilised näitajad järjest tõusevad, otsustati 1996 luua modifikatsioon Leopard-2A6. See on siiani ka viimane seeriatootmises olev.

Tanki pearelvaks sai siledaraudne Rheinmetallis toodetud suurtükk L55. Lahingkomplekti kuuluvad suurendatud algkiirusega ja seetõttu ka täpsemad soomustläbistavad laengud DM53. Raua elueaks loetakse 700 lasku. Laskekaugus seistes 3200m, liikudes 2500m. Kahe kilomeetri pealt suudab läbistada 60 kraadise nurga alt (langev mürsk) 350-370mm soomuse. Laskekiiruseks 10-12 lasku minutis. Kuulipildujate moona arvu on tõstetud 5000 padrunini. Firma Atlas-Elekronik tulejuhtimisseadmetele on lisatud "oma-võõras" äratundmismoodul, uuendatud on komandöri vaatlusseadet (PERI-R17A2), juht on saanud öövaatlusseadme BM-8005. Kõik meeskonnaliikmed on saanud monitorid neile vajalike parameetrite edastamiseks. Tagurpidi liikumiseks on torni paigaldatud juhi jaoks kaamera. Paigaldatud on pardaarvuti, uued sideseadmed ning navigeerimisseade LLN GX. Tankil on hoiatussüsteem kui teda markeeritakse vastase laseri poolt. Uus ventilatsioonisüsteem vähendab tanki infrapunajälge.

Leopard-2A7+



Eelmine aasta esitles Krauss Maffei Wegmann oma viimast modifikatsiooni: Leopard-2A7+ . Näitusel ütles firma esindaja, et selle tasemeni on võimalik moderniseerida kõiki tanke alates mudelist Leopard-2A4, ning on võimalik paigaldada lisad vastavalt tellija soovile. Näitusel esitatud tank omas kõiki lisasid ja seetõttu oli tema mass 67 tonni.

Uuendustest märgime tornile paigaldatud distantstulesüsteemi KMW FLW 200, mis kasutab 12,6mm kuulipildujat ja graanadiheitjaid. Ette ja külgedele on paigaldatud lisasoomus. Soojuskaamerad annavad kõigle meeskonna liikmetele tanki übruses toimuvast 360 kraadise vaate. Meeskonnaliikmete jaoks on paigaldatud konditsioneer. Kuna tõusis tanki energiavajadus paigaldati täiendav generaator. Saksa armee plaanide kohaselt tellitakse 150 sellist masinat.



Selline oligi siis pilguheit Leopard-2le sünnist tänapäeva. Loodan, et leidus natuke lugemist igale tehnikasõbrale. Janoh, välja tuli see kõik täpselt nii nagu tuli

[Lemet]

Igati asine lugemine, tänud silmaringi avardamise eest.