Andke andeks see järgnev epistel aga tegemist on tüüpilise sõjaväljapsühholoogia temaatikaga, mis rakendub ka tsiviilelus, näiteks eestlaste-venelaste, "rahvuslaste" vs nochnoidozorlaste vastasseis, antisemitism, väidetav natsimeelsus jms.
Ligitikkuva pederasti näide on väga hea kirjeldus sellest, kuidas kujuneb välja rassism, mõne rahvuse või sotsiaalse grupi vastane viha jms.
Väga laias laastus võib nii rassismi, venelasteviha kui ka homokartuse laadsed hoiakud jaotada kahte tüüpi:
a) suhtumine, kus esiplaanil on kartus/viha/vihkamine ja kogu käitumine lähtub sellest
b) tõdemus ja teadmine, et "võõras" ei meeldi aga seda ei elata igal momendil välja, käitumise ees on kasvatuse filter kuid mitte nii äärmuslikult, et kuuluda rühma d)
Loomulikult on olemas
c) apaatsed, ükskõiksed isikud, kellele ei lähe teema üldse korda
d) silmakirjatsejad, kes suruvad oma suhtumise alla, seda suhtumist siiski omades aga mitte teadvustades
e) kahtlemata on ka inimesed, kes on nö vastaspoolel
Võõristus - endast või oma grupist erinevate isendite vastane vaenulikkus on instinktiivne käitumine. Me näeme seda looma- ja taimeriigis, me näeme seda laste puhul lasteaias ja koolis, me näeme seda ka täiskasvanute puhul ühiskonnas. Kõik, kes pole meie on nemad ja nende eksistentivõimalust ja olemasolu kvaliteeti üritatakse vähendada eesmärgiga "omade" olemasolušansse suurendada. Mis ei tähenda, et see alati oleks tulemuslik ja ratsionaalne käitumine. Võõristuses pole midagi ebaloomulikku aga mõtlev olend nagu inimene laseb selle läbi sotsiaalsete normide ja õpitud käitumise filtri. Soovitavalt mõistlikkuse piires.
Küsimus on eelkõige selles, et kas
a) lähtuda emotsioonist või teadmisest/kogemusest
b) lähtuda üksikteadmisest/kogemusest või üldistusest paljude kogemuste põhjal
c) võtta aluseks ainult vastumeelne suhtumine või vaadata olukorda laiemas tervikus, mille hulka kuulub
- kas oma vastumeelsuse väljanäitamine vähendab vastumeelset nähtust, võib-olla ainult provotseerib, võib-olla ainult süvendab jõuetut vastumeelsust ja/või vihatavat nähtust. Kas on meetodit millega vihatavat tegelikult mõjutada? Kas vihatava mõjutamine on üldse võimalik?
- kas vastumeelsuse üleskütmine mõttekaaslaste hulgas suurendab või vähendab šansse vastumeelse vastu midagi ette võtta või ainult suurendab irratsionaalset raevu. Kas see raev aitab mõtestatult tegutseda? Kas sellel vastutegevusel on mõtet/tulemust?
- kas lähtutakse faktidest või müütidest. Kas teadmine on ammutatud teaduslikest uurimustest või sauna eesruumist, kus "mehed näe rääkisid";
- kas ei oleks võimalik ja/või kasulik "vastumeelsetest" üldse mitte välja teha, end mitte provotseerida lasta, asuda hoopis dialoogi, üritada võimalusel mõista, miks on asjad nii nagu nad on ja/või kasutada neid "vastaseid" vajalikes piires enda huvides;
- kas nähtus millega kokku puututakse on ikka see mida "vihatakse" või on tegemist mingi üldisema hälbega, millel "vihatavaga" eriti pistmist pole. Vt allpool näide, küsimus kas Libressiöö oli labane pättide korrarikkumine või ideologiseeritud vastuhakk, kas eestlaste poolne umbusaldus venelaste suhtes tuleneb ainult venelastest endist või meie valulisest ajaloost ning hävimisest mitte kaugel oleva väikese rahva eksistentsineuroosist jne
- kas vastumeelsuse aktiivne väljanäitamine ei ole osa eneseeitusest või kompensatsioon (tasakaalustav käitumine) mõne muu probleemi varjamiseks/näiliseks leevendamiseks: homoviha varjamaks oma teadvustatud või varjatud homoseksuaalseid kalduvusi, veneviha varjamaks oma muulaspäritolu või hoopis probleeme isiklikus elus
Ühtpidi, kas maksab ja kuidas üles kloppida irratsionaalne raev vastase vastu ja/või kuidas seda ohjeldada ja kanaliseerida kogu võimekus külmalt kaalutlevasse tegevusse mille eesmärgiks on ülekaalukas vastane, lootusetus olukorras, parimaks fileeks konverteerida. Sissi üksinda metsas mõistuse juurde ja ellujäämises on samuti palju sarnast. Samas kas küsimus, et kuidas nende samade "pedede", "venkude" või "memmepoegadega" efektiivselt koos vaenlase vastu võidelda.
varem oli mul neist suht pohhui aga pärast seda kui ühistranspordis üks "seksuaalvähemuse" esindaja mulle ligi hiilis ja mu kintsu silitama hakkas (ise samal ajal seletamas -vene-eesti keele segus- kui mõnus on masturbeerida) pole ma just kah eriti vaimustuses sellistest "koduloomadest"
Rakendades eeltoodut:
- tegemist on Sinu poolt kogetud üksikjuhtumiga, mis ei anna põhjust üldistuseks kogu arvatava seksuaalse kalduvusega inimeste suhtes;
- konkreetne üksikisik on kõigi märkide järgi hälvik kõige laiemas mõistes, see, et ta muu hulgas on ka homoseksuaalne ei tähenda, et kõik homoseksuaalsed on hälvikud. Antud juhul pole küsimus homoseksuaalsuses vaid sõltumata soost, taunitava sotsiaalse käitumisega. Ennast mitte talitseda suutva meesterahva ebasünnis lähenemiskatse naisterahvale avalikus kohas kuulub samasse kategooriasse. See ometigi ei ole tõestus kogu meessoo ebardlusest;
Minu soovitus - suhtuda antud persooni kui sotsiaalsesse hälvikusse üleüldse, mitte konkreetselt kui homoseksuaalide läbilõikelisse esindajasse.
Konkreetsemalt seoses homoseksuaalsusega (ja sellist analüüsi vajab iga vastasseis):
- väga tihti aetakse homoseksuaalsusega oma suhtumise kujundamisel segamini näiteks lapsepõlves kogetud pedofiilsed lähenemiskatsed. Pedofiilial ja homoseksuaalsuse bioloogilised ja sotsiaalsed põhjused on üsna erinevad;
- "hälve", mille all kannatab puht-bioloogiliselt (varase loote-ea ainevahetushäire) 5% või rohkem elanikkonnast, mida on täheldatud ka loomariigis, mis võib esineda teatud sotsiaalsetes oludes ka ilma bioloogilise eelsoodumuseta, mis ilma ligitükkivuseta on täiesti kahjutu, sellisesse nähtusesse ei ole mõtet suhtuda puhtalt vihkamise pinnalt;
- kui meesterahvas sooritab veidi rohmaka lähenemiskatse naisterahvale, siis peetakse seda pigem normaalseks, et juhtub ikka. Kui bioloogilisest sättumusest tulenevalt sooritatakse täpselt samal viisil lähenemiskatse tollele heteroseksuaalsele meesterahvale, siis tundub see paratamatult ebaharilik.
Mis ei tähenda, et homoseksuaalsus oleks midagi erilist ja kaitsemisväärset, et homoseksuaalidele peaks taotlema mingeid eriõigusi nagu me näeme toimuvat, analoogiliselt sellega, kuidas üks rahvus üritab oma kannatusest teha teistest suurema kannatuse, eriõiguse ja müügiartikli. Kõigel on mõistlik piir ja selle piiri leidmiseks on mõistust vaja. Inimsoo eksistentsi seisukohalt (loomulikult viisil oma liigi säilitamine) on tegemist anomaaliaga. Rahvuse eksistentsi seisukohalt on muulaspopulatsioonile eriõiguste andmine enesehävituslik. Vastandumisele ja piiratud teadmistele põhinedes mingi ebainimlike elementidega ideoloogia fanaatiline pooldamine (nt natsionaalsotsialism) ei kõla just mõistlikult. Ühe rahva läbielamiste rõhutamine teistele samavõrra kannatanud rahvastele on lihtsalt ebaõiglane.
Segaduste vältimiseks, nagu sellistel puhkudel on mul tavaks saanud: olen õnnelikus heteroseksuaalses abielus olev kolme lapse isa.