Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[Karuke]

Kui se snaipri tegevus nii tõhus on,miks siis kõik võitlejad snaiprid ei ole?

Arvestades vastase ülekaalu nii tehnikas kui elavjõus, meie sõja kaitseiseloomu ja meeste vähesust - oleks loogiline kui snaiprite osakaal oleks märkimisväärselt suur
NATO standardite alla see muidugi ep mahu...

[sigalahe]

mulle pole vaja lagedal toru ette joosta,mina sinuga koos rünnakule ei lähe.ma passin ennem snaiperpüssiga põõsas.ja mis ajudesse puutub siis mnjah...

[Leo]

Korralikeks täpsuslaskuriteks saab õpetada mõned protsendid võitlejatest. Keskmiselt on kompaniis täpsuslaskurite jagu või igas rühmas paar-kolm meest. Oleneb riigist ja armee struktuurist nimetatakse neid erinevalt, eesti keeles on täpsuslaskur ja snaiper, mis on sõjaliste erialade nimetused.

Nõuded kandidaatide vaimsetele ja füüsilistele võimetele seavad ühe piirangu, teine on täpsuslaskurite enda pühendumine ja viitsimine pidevalt harjutada. Sellest ei piisa, et ajateenistuses või Kaitseliidus läbitakse mõnenädalane eriala kursus ja siis käiakse mitme aasta tagant kordusõppusel ennast nädalakese kaupa täiendamas. Treenida tuleb palju rohkem, sellepärast ongi täpsuslaskmine Eesti kaitsejõududes peamiselt kaadri ja kaitseliitlaste teema. Muidugi saaks x arvu "täpsuslaskureid" kokku ka nii, et korraldatakse muudkui kursuseid ja jagatakse võitlejatele optilise sihikuga püsse, kuid ega teatud relv või maskeerimiskostüüm ei tee kellestki spetsialisti, vaid ikka kogemus, mis tuleb aastatega.

Kahjuks on eriala ümber palju jura, legende ja müstikat, mis tõmbavad ligi igasugu naljamehi, wannabesid ja tugitoolirangereid, kellel pole tegelikult lootustki erialal hakkama saada, sest see on raske ja keeruline.

Täpsuslaskuriks saamiseks peab ajateenija kandideerima täpsuslaskuri eriala kursusele peale SBK lõppu. Snaiprikursusele lubatakse ainult kaadrikaitseväelasi, sest sellele kandideerimiseks peab kõigepealt läbima täpsuslaskuri kursuse ja seejärel teenima täpsuslaskurina. Ajateenistus on liiga lühike selle kõige jaoks.

Kaitseliitlased peavad pöörduma oma allüksuse pealike poole, kes siis sobivad kandidaadid täpsuslaskuri eriala kursuse katsetele esitavad. Täpsuslaskuri kursuse lõpetanute hulgast valitakse parimad snaiprikursusele.

Täpsuslaskurite varustus maksab palju, näiteks mainitud TRG 42 ületab koos lisavarustusega 100 tuhande krooni piiri. Kui lisavarustuses on ka laserkaugusmõõdik ja öösihik, on hind juba veerand miljonit krooni. Hind paneb ka piirangu täpsusrelvade hulgale, näiteks Suurbritannia armee ostis 580 snaipripüssi.

Üks padrun kaliibris 308 maksab 25-30 krooni ja 338 jaoks 60-70 krooni ning neid kulub palju. Muidugi on võimalik palju täpsuslaskuri varustuse elemente osta relva- ja matkavarustuse poest, kuid ilma pädeva juhendamise ja pideva väljaõppeta on see raisatud raha, sest täpsuslaskuriks raamatut lugedes ei õpita. Nendele, kes erialale jõuavad, on Eesti Kaitsejõududes täiesti piisavalt relvastust ja varustust.

Taktikaliselt ei suuda ainult täpsuslaskurid mingit piirkonda vallutada või enda käes hoida, küll saavad täpsuslaskurid oluliselt oma üksust aidata, hävitades täpsete laskudega vastase relvameeskondi ja ülemaid ning võtmeisikuid ning külvates hirmu vastaste ridades, kes ei tea, millal ja kelle pihta järgmine kuul tuleb. See tähendab mitte ainult vastase tapmist, vaid peamiselt oma võitlejate elude päästmist. Näiteks tulistades vastase tulejuhti, tapab täpsuslaskur 1 vastase, kuid päästab kümneid oma kaaslasi, kes muidu hukkuksid vastase kaudtule all.

[sigalahe]

arvan ka seda ,et vastase hulgas pideva hirmu külvamine ,tähendab ka kaudselt piirkonna kontrolli all hoidmist.

[Juhani Putkinen]

Leolt järjekordselt suurepärane kommentaar. Lugege see uuesti.

Snaiperiks ei saa kirjakursusel, vaid see eeldab väga sügavat pühendumust. On vaja harjutada, harjutada ja veel harjutada.

Külmharjutusi on vaja teha väga palju - ja mitte üksinda vaid koos oma lahingpaariga + veel abi. Juba ainult selle tulepositsiooni valimise ja maskeerimise õppimisega on vaja vaeva näha küll ja küll.

Aga ka päris pauku on vaja teha. Nagu Leo kirjutas, nii 100 tk. .338 Lapua Magnumeid maksab suurusjärgus 6000 krooni.

Peaks vähemalt vahepeal olema võimalus harjutada ka tõusvatesse märklaudatesse - mitte ainult staatilisi märke. Näiteks 300 m, 500 m ja 800 m kaugusel olevad märgid, mis on üleval ainult lühikest aega. Jälle külmharjutust on vaja palju - aga ka päris pauku on vaja teha. Igal pool pole ju lasketiirusid kus saaks kaugele tulistada - seega ka autoga sõitmist on parasjagu.

[ivanorav]

arvan ka seda ,et vastase hulgas pideva hirmu külvamine ,tähendab ka kaudselt piirkonna kontrolli all hoidmist.

Arva,arva!

[Unto Pulkkinen]

Eestis võiks korraldada snaiperõppuseid ja võistluseid rohkem kui hetkel.
Eriti võistlused tõstavad snaipride oskusliku tase.
Ühes sellega võistlused andavad eesmärgi ja motivatsiooni harjutada jätkuvalt.

Soomes reservväelased harrastavad pidevalt ja laialt. See võib tõdeda ka internetis.
Soomes on kaks reservväelaste organisatsiooni, kes konsentreerivad ainult snaipritegevusse.

Tarkka-ampujakilta (Snaipergild, Finnish Sniper Guild) www.takilta.fi
See on tegutsenud juba umbes 9 aastad ja kattab terve riigi.
Gild korraldab igal aastal rahvusvahelise snaipervõistluse, kelle nimi on:
HÄYHÄ – Annual Sniper Competition
See on nimetatud Simo Häyhä järgi.

Pohjanmaan tarkka-ampujat ry (POHTA) www.pohta.fi
Seeki on tegutsenud umbes 10 aastad peamiselt Lääne-Soomes.
POHTA korraldab nii snaiperkursuseid kui ka igal aastal snaipervõistluse: FINNSNIPER.
See on ka rahvusvaheline võistlus.

Eesti snaiprid, võtke aktiivselt osa nende võistluseid!

[kaur3]

Minusuguse diletandi arvamuse kohaselt ei tohiks muutuda .338, .50, 14,5 mm, 20 mm jne "kahurid" kinnisideeks. Üks snaipri definitsioon raamatust "Illustrated manual of sniper skills." Autor on Mark Spicer.

Sniping is the employment of individual shooters from concealed positions with no warning, from any distance, depending on the range of the weapon. This is not to say, of course , that to maximize the chances of sniper surviving to fight again, the longer the distance between him and the victim the better. Conversely, if the sniper is able to conceal himself and endage successfully at close range, then that is also sniping.

[kaur3]

Vabandan, et sekkusin eile teemasse ilma viisakusavaldusteta. Tahaksin foorumis tervitada teenekat Unto Pulkkineni, kelle haridustöö Eestis ei ole olnud mitte väikene.
Tahaksin Unto ja Juhani käest nüüd täpselt üle küsida, et kas Häyhä saavutus 500 ja pluss olid kõik sniper kills ehk sooritatud pystykorvaga või olid pooled neist ikkagi konega? Ühes raamatus olla kirjutatud nii:

In his book "Kollaa kestää" that was written right after Winter War Erkki Palolampi writes about Häyhä. He says that Häyhä shot more than 250 enemies with the riffle and about the same number with Suomi sub machine gun. Häyhä's record was, according to Palolampi, kept in the unit war diary. However, it does not contain all of his kills because Häyhä was ordered to report them first after he had already established himself as a marksman.

[Juhani Putkinen]

Tahaksin Unto ja Juhani käest nüüd täpselt üle küsida, et kas Häyhä saavutus 500 ja pluss olid kõik sniper kills ehk sooritatud pystykorvaga või olid pooled neist ikkagi konega?

Minu teada need sniperkills pandi igaüks eraldi kirja täpselt - nendele on teine nägija (kinnitaja) peale Häyhä.

Kokku Häyhä saatis rüssasid parematele jahimaadele ca. 700. See on minu teada Soome Sõja-arhiivist selgeks tehtud.

[Gfreak]

jah, mina olen ka aru saanud, et vindiga umbes 500 pluss. ja konega mingi paarsada, st. et kinnitatud laske.

[TimoT]

Simo oli jah väga kõva snaiper,3,5 kuu jooksul pani 542 ????? magama,see teeb c.a 5 nägu päevas!
Soome kaotas sõjas 26 600 meest ja Punaarmee erinevatel andmetel
126 875,see teeb a-la 4,7 meest per nägu !
Nii,et Vend Häyhä oli laias laastus vähe üle keskmise mees!

Võrdle ikka 542 ja 4,7 ning ei saa öelda et vähe üle keskmise

[ivanorav]

Simo oli jah väga kõva snaiper,3,5 kuu jooksul pani 542 ????? magama,see teeb c.a 5 nägu päevas!
Soome kaotas sõjas 26 600 meest ja Punaarmee erinevatel andmetel
126 875,see teeb a-la 4,7 meest per nägu !
Nii,et Vend Häyhä oli laias laastus vähe üle keskmise mees!

Võrdle ikka 542 ja 4,7 ning ei saa öelda et vähe üle keskmise

Sorri,ajasin segi Simo päevase saagi ja kogu sõja üldsaagi !

[Leo]

Unto Pulkkinen oli iseseisva Eesti esimeste täpsuslaskuri kursuste organiseerija ja ka Soomes selle alaga palju kokku puutunud. Ma tean, et see mees on tõesti see, kelleks ta ennast nimetab ja tema kirjutisi tasub lugeda täie tõsidusega.

Täpsuslaskmine kui väljaõpe sellisena ei ole jäigalt seotud mingi kindla relva või kaliibriga. See, mis kaliibrit kasutatakse, on välja kujunenud eri riikide võimaluste ja vajaduste tõttu. Eriala on tihedalt seotud järgmiste erialadega - luure, sissitegevus ja tulejuhtimine. Neid kõiki erialasid on täpsuslaskuri kasulik tunda.

Kaliibritest kasutatakse lääneriikides kõike alates 5,56 ja lõpetades 20 millimeetriga (ei ole näpukas, see on 2 sentimeetrit);

jao täpsuslaskur - jao automaatrelv, tavaliselt valitud juba tehases täpsemad relvad ja neile lisatud väikese suurendusega sihik, liigub koos jaoga. Kaliiber 5,56 või 7,62;

rühma täpsuslaskur - tavaliselt eraldi ehitatud relv, näites Dragunov. Kaliiber 7,62x51;

Kompanii täpsuslaskur või snaiper - Kaliibrid alates 308 Win, 300 Win Mag, 338 Lapua Mag. Snaiprid võivad kasutada sama relva kui rühma täpsuslaskur, kuid ka raskeid 12,7, 14,5 jne täpsuspüsse, peamiselt vastase tehnika vastu.

Lisaks veel eri kaliibrite praktilised laskekaugused, see on u 2/3 relvasüsteemi maksimaalsest laskekaugusest, sest eeldatav tabavus peab olema 90% kanti;

5,56 NATO - 400 m
7,62 NATO - 600 m
7,62 Win Mag - 800 m
8,6 Lapua Magnum - 1000 m
12,7 NATO - 1500 m

Palun säästke ruumi ja ärge lugege üles nende kaliibrite ametlikke rekordkaugusi, mis on märgatavalt suuremad numbrid, sest iga 100 m lisandumisega tabamisvõimalus väheneb kolinal, täpsuslaskurite tegevus planeerimisel arvestatakse peamiselt reaalsete võimalustega, mitte äärmustega, mis tekkisid sellest, et ühel võitlejal oli väga hea ja teisel väga halb päev...

Täpsuslaskurid suutsid keskmiselt II maailmasõja jooksul keskmiselt tabada 120 vastase võitlejat ehk 1 kompanii. Simo Häyhä oli selle koha pealt erakordne juhus, et tema tulemus sündis Talvesõja 3 kuuga, mitte II MS aastatega. Lisaks on tema tabamused päris täpselt registreeritud ja tunnistajate poolt tõendatud. Soomlastel ei ole üldiselt kombeks kiidelda, ja see number on tõele väga lähedal. Sisuliselt saatis ta hauda ja laatsaretti vastase pataljoni. Sakslaste ja venelaste tulemustel II ilmasõjas on tugev pullikaka ja propagandapasuna maitse juures, sest oli vaja näidata, et meie võitlejad on ikka need kõige-kõige. Suhtun nendesse rekorditesse suure skepsisega, kuid samas on kindel, et II maailmasõja mõlemal poole võitles snaipreid, kes olid tabanud sadu vastaseid. Ma rõhutan just "tabanud", mitte "tapnud", mis oleks otsetõlge inglise keelsest sõnast "kill". Kindel on see, et vastast tabati, kuid seda ei ole võimalik tihtipeale kindlaks teha, kas vastane lapiti laatsaretis kokku või jäi samasse kohta mädanema, kuhu kukkus. Haavatud vastane ei suuda enam võidelda ja tema eest hoolitsemine seob märgatavalt rohkem jõudu, kui langenud võitleja matmine. Sellepärast on snaipritegevus väga tõhus ja inimsõbralik võitlusmeetod, vähendades aktiivselt võitlevate vastaste ja selletõttu oma poole kaotuste hulka.

[Gfreak]

Sellepärast on snaipritegevus väga tõhus ja inimsõbralik võitlusmeetod.

IRW.

Untole minu poolehoid. tuleb välja, et nagu lätlased juhivad meie majandust, nii soomlased ajavad eesti kaitsmise värki. ei imestaks, kui järgmine kaitseminister on soomlane.

ühesõnaga, KUHU on jäänud eestlane? ja MIKS?

snaiperluse enda kohta pole midagi öelda, kuna kogemused puuduvad ja päris tundmatut jama suust kah välja ajada ei tahaks...