Tegu on 1/35 Dragoni tankiga millega olid kaasas Magic track.
Ma ei viitsinud kõikidest katkistest kohtadest pilti teha sest neid kohti on lihtsalt väga palju.
Kõige suurem tükk, mis murdus ära roomiku lüli otsast.
Edasi on praod ja väiksemad ära murdunud tükkidega lülid.
Nende lülide liimimiseks kasutasin tavalist Revelli liimi aga värvisin Model Masteriga.
Millistele pindadele sa liimi kandsid?
Kuidas üks lüli teise sisse läks - ilusti sujuvalt, või pidi tugevalt suruma?
Sa liimisid kogu roomiku algusest lõpuni kokku, enne kui tratastele painutasid, eks - kas purunenud kohti oli pigem nende lülide juures, mis said kauem kuivada?
Kui palju sa liimi panid ühenduskohale? kui paned rohkem liimi, siis on ühendusoht pikemat aega elastne ja annab kauem painduma.
Ma panin liimi ainult lülide keskele, otstele ma liimi ei pannud. Liimi kasutasin suhteliselt vähe ja liimimine käis kiiresti.
Kõige rohkem hakkasid lagunema lülide otsad, kuhu ma liimi ei pannud.
Enamus lülidest läksid ilusti kokku aga mõninga puhul tuli natuke jõudu kasutada.
Nonii, siin on ilmselt tegu siiski veidi vildaka tehnoloogilise järjestusega - seni kuni sa värvisid, jõudis liim juba liialt tugevasti tarduma hakata - juhul kui eelistad kogu rea eelnevalt liimida, pead praktiliselt koheselt alustama veermikule sättimist ja vormimist, pärast on juba hilja. Samas peaksid lülid üksteise sisse minema ilma jõumomendita, saan aru et tüütu, aga miskit pole teha... Need praod tunduvad olevat just sellise liigse pinge tulemusel tekkinud, lisaks veidi väntsutamist peale sättimisel ja krõps...
Ise olen selliste probleemide vältimiseks kasutanud kitsast teibiriba - laon selle kleepja pinna peale lülid kenasti ritta, asetan ülemise poole paigale ja vormin ettevaatlikult roomiku läbirippe ära, seejärel fikseerin välimised ühenduskohad liimitilgakestega (kasutan selleks traadist konksukest, Revelli nõelaga pudelist tuleb hirmsuur tilk). Pärast liimi kuivamist võtan ülemise osa ettevaatlikult maha ja liimin sisemise külje pluss keskmised šarniirid. Rataste ümbrused teen eraldi, alumise poolega pole erilist probleemi - joonlaua järgi ritta ja liimima. Seejärel sean pärast kuivamist kõik jupid ajutiselt paigale ning vormin esimese ja tagumise tõusva osa, need on suhteliselt lühikesed jupid, siis olen need korraga valmis liiminud ja kohe kerge painde andnud.
Kui kõik jupid sobivad kenasti üksteisega kokku, nii et visuaalselt meenutab tulemus tõepoolest roomikut, jätan jupid kuivama ning mitte varem kui paari tunni pärast alustan värvimisega.
Selline korraga üheks suureks roomikuks liimimine ja siis pealepanek, selle jätan proffidele. Kusjuures nad kasutavad selleks spets. aeglast liimi, Revelli liim kuivab liiga kiiresti.
Ma ise reeglina roomikute kokkupanemiseks, mis koosnevad üksisklülidest, kasutan trafaretti. Kõigepealt mõõdan iga ratta asukoha korpusel, siis rataste läbimõõdud ja traki keele laiuse. Mõõdud kannan tugevamale papile mida samas on kerge lõigata. Papile märgin lekaalidega roomiku läbipainde ja lõikan saadud kontuuri järgi ta välja. Evergreen 0,5-1,0 mm plastlehele, mida Kullost saab, märgin papilt kontuuri ja alguses lõikan ta paraja varuga neljakandiliseks ristkülikuks. Sinna lisan veel kolm samasuurt plastiklehte, kaks läbimõõdus umbes 0,25-0,3 mm ja veel üks sama paks kui markeeritud leht, seega kokku saame neli lehte, kaks õhukest ja kaks paksemat. Edasi panen ma kõik lehed ühte pakki kokku, kaks õhukest keskele ja paksemad külgedele kinnitades nad omavahel pitskruvidega. Järgnevalt valin kolm kuni neli kohta kuhu teha avad, et plastikud omavahel poldiga kinnitada, poldi läbimõõta on 3,0- 4,0 mm, vatavalt mis käepärast on ja nende pikkus peab olema suurem kui roomiku laius. Avad poltide alla peavad olema tihedad, et poldid ei loksuks ja puurima peab neid täpselt 90° all.
Peale lehtede omavahelist poltidega sidumist lõikan vineerisaega, alguses väikese varuga, kontuuri järgi välja, et hiljem viilide ja liivapaberiga anda trafaretile õige kuju. Ka siin tuleb kindlasti jälgida 90° nurka.
Järgmiseks kasutan roomikul oleva keele laiust et kõigepealt ühendada omavahel kaks keskmist õhukest lehte, ühendades neid poldi avade juures keelepaksuse laiusega plastikust klotsidega. Paksemad lehed panen roomiku laiuse järgi nende äärtesse, pannes sinna vajaliku paksusega klotsid ja kinnitan kõik selle paketi poltidega kokku.
Keskmise kahe lehe vahele kinnituvad oma keelteg roomikud ja annavad tänu sellele korraliku sirge rea ning lihtsustavda liimimiseks vajalikku traki paigalpüsimist. Liimin ma neid omavahel mitte tervelt korraga vaid kas rattalt rattani või ülemine ja alumine roomiku rida tervelt, vedava ja pingutus rataste ümber eraldi ning eesmise ja tagumise vabalt langev osa eraldi, mis lihtsustab hiljem nende paika sättimist mudelile.
Mudelil olevad rattad kinnitan ilma liimita nii, et nad oleksid vabalt pööratavad ja mahavõetavad. Juhul kui ratas fikseeruvad liiga vabalt panen teljele pisut värvi ja peale ärakuivamist lihvin ta parajaks. Pingutusratta hooba, mis korpuse küljes, jätan liimimatta, et tema nurga muutmisega saaks roomikut täpselt ratastele sobitada.
Nii tekst kui pakutav tehnoloogia on päris pikk, kuid oma kogemusest tean et see tasub kindlasti ennast ära.
Seoses piltidega, ausõna ei viitsi pildistada, kuigi peaks. Rohkem mulle meeldib vaadata teiste ülessevõtteid. Ei tea miks.
Muuseas, seoses trafarettide kasulikkusega, neid saab kasutada mitmeid kordi juhul kui sul on terve sari analoogseid masinaid, näiteks KV, Pz III. Või siis kasutada ainult osa trafaretist, näituseks ümber rataste kui nende läbimõõt on sobilik ning traki keelelaius paras ja ka roomikute painde kohad tugirullikute vahel saaks edukalt modelleerida.
Kas keegi oskaks soovitada, kuidas Helleri Pantheri kummiroomikud korralikult rataste külge kinni saaks liimida. Originaalõpetust järgides, tuleks ainult roomikute otsad omavahel kokku sulatada, aga siis on tulemus pehmelt öeldes *#*//%¤# Lisan pildi ka. Ja see tavaline atsetooni baasil plastiku liim kummi plastikuga kokku eriti ei võta. Soovitusi?
Tervit.
Variante on mitu:
1. kasutada superliimi (Bison, Locktite, Super Glue, midaiganes tsüaanakrülaatliim) vihaselt punnitav liimimiskoht tuleb liimimise ajaks kindlalt toestada - kui ülemine kerepool küljes, siis saab porilaua alla toed toppida.
2. võimalikult peenikese traadiga roomiku pealmine pool rataste telgede külge kinni siduda.
3. sulatada alusvanni sisse roomiku pealmise osa allasurumiseks nööpnõelte jupid, mis hoiavad roomikut paigal.
4. osta eraldi lülidest (näiteks Friul) roomik. Metall ja puha - laskub ise lõdvalt ettenähtud asendisse. Ent hind on muidugi soolane.
Hetkel rohkem pähe ei tule, kui valid ükskõik millise esimesest kolmest, siis poleks paha veoratta juures punnitavat kohte eelnevalt veidi kuumas vees töödelda - kastad korraks kuuma vette ja siis hoiad punnitavat kohta tagurpidi paindes ning jahutad külmas maha. See kõik on selleks, et veoratta taha ei jääks hullumoodi punnitavat lõiku.
Superliimi (super attack) olen kunagi proovinud samas situatsioonis, kui T-34 linte üritasin liimida. Võib-olla need liimid mis sa välja tõid on natuke käredamad.
