Uued relvasüsteemid EKV-le

[Lemet]

Kui mu mälu nüüd ei peta, siis ei toimunud ju seegi soetamine ilma üldsuse koleda kisata. Vaindloo saare juures 2006 aasta märtsis alumiiniumiga uppunud laev hakkas kütust läbi laskma, seepeale tuli välja, et pole ei reostuse avastamise ega selle tõrjumise võimekust. Eraldati rahad siis asjade soetamiseks, ja ka varustus plaaniti seitsma maa ja mere tagant osta, kuni keegi ajakirjanikest seitungisse suskas, et vastavat tehnikat ka Maarjamaal toodetakse. Alles aasta hiljem, 2007 aasta märtsis, sõlmiti siis leping piirivalve ja AS LDI vahel leping lennulidari väljatöötamiseks, mida siis 2008 aasta veebruaris rahvale esitati. Asjast ju palju vett merre voolanud, võin mõnes punktis eksida, aga umbes nii see protsess minu meelest käis

[Kapten Trumm]

Selle Lidari teema suskas meediasse Pealtnägija.

Mis puudutab neid D-30 motoriseerimise katseid, siis esiteks tuleks saavutada olukord, et need kaks pataljoni on võimelised tegutsema järelveetaval kujul (st välja õpetatud, mehitatud, kõigega varustatud) ja suudavad reaalselt tegutseda. Seejärel võiks edasi mõelda imeliikuritele.

Ühe FH-70 pataljoniga läheb igatahes kõvasti aastaid.

Et need pataljonid ei saaks valmis nii aastaks 2050, kui muu maailm laserkahureid kasutab, siis tuleb ka ühte-teist muuta väljaõppe korralduses, kuna raha on piiratud, siis suurem STV väljaõpe saab tulla jalaväe arvelt.

Samamoodi on ka Mistralitega.

Ehk päevakorras on sama teema, mille vastu siin A4 hüsteeriliselt kiunus-väljaõppes tuleb suurem rõhk panna tehnilistele üksustele ja nii mõningi trummipõrinaga püsti pandud VÕK osutub valeotsuseks - Tapal pole piisavalt ruumi ja Jõhvis-Võrus pole raskerelvastuse õpe võimalik ei harjutusala puudumise, logistilise tülikuse ja kaadri puudumise tõttu. Võib arvata, et lähiajal hakatakse paaniliselt sibama lisakasaramute ehitamisega Tapal ja mõned jalaväe kasarmud jäävad pooltühjaks.

Seda nimetatakse planeerimine. Kui on planeeritud x ühikut jalaväge ilma ÕT ja STV toetuseta, siis see on vale (võitlusvõimetu armee)planeerimine. See pole sõjavägi, vaid kahuriliha kogum. Ette nägemaks asja, et paljas jalavägi ei sõdi, ei pea küll kuskil udupeenes koolis õppina, see on sama elementaarne kui kaks korda kaks on neli.

[Kilo Tango]

Isiklik kogemus selles vallas on sihuke et ei taheta tellida kodumaiste tootjate käest, sest teada on et hakatakse leiutama jalgratast ning juurdehindlus on 80%. Piiri tagant ostes on vähemalt kogemus samasuguste asjade valmistamisel juba olemas.

Lõppude-lõpuks on suht palju asjadest ka lihtsalt väljast sisse ostetud detailide kokkukruvimine ja koos tööle panemine.

Siit konspiratsiooniteoreetikutele: palju sisaldas näiteks Piirivalvele 15 miljonit maksma läinud lidar eestimaist tehnikat ? Kelle oma on tegelikult see firma kus asi kokku klopsiti ja mis rahvusest need klopsijad olid ?

Mina ei tea konkreetse LIDAR-i lugu, kuid iseenesest ei ole lidaris midagi üle mõistuse keerulist. Laseriehituses on eestlased alati kõvad olnud ning kogu asja keerukus seisneb saadava spektri tõlgendamise tarkvaras, mis võib olla siin või seal tehtud, kuid ma ei kahtle, et Eestis oleks võimekus seda softi kirjutada.

Üldiselt võttes on optika selline valdkond, kus eestlastel on maailmanimesid ette näidata. Alates Walter Zapp-ist ja lõpetades Hillar Abeniga (Glasstress ltd üks asutajatest ning polariskoobi analüüsimeetodite looja - praktiliselt monopol maailmas selles valdkonnas).

[kaur3]

Tulles tagasi D30 juurde, nagu kpt Trumm üritas, siis minu meelest on tegemist igavesti kihvti tööhõive projektiga majanduskriisi ajal - soomlased said laoseisu parandada ja raha peo peale ning lisaks saavad Soome sõjaväelased tööd instruktoritena. Eesti sõjaväelased, kes ei ole ise suurtükkidest eriti huvitatud (tänu nende taktikalistele omadustele), võtavad relvad siiski vastu. Toimub väljaõpe ning liikumine maastikul. Ühesõnaga, inimesed sebivad, papp liigub ja ... lõpuks on ükskõik selle relva sõjaline väärtus.

[Kilo Tango]

...

Mis puudutab neid D-30 motoriseerimise katseid, siis esiteks tuleks saavutada olukord, et need kaks pataljoni on võimelised tegutsema järelveetaval kujul (st välja õpetatud, mehitatud, kõigega varustatud) ja suudavad reaalselt tegutseda. Seejärel võiks edasi mõelda imeliikuritele.

...

Ehk päevakorras on sama teema, mille vastu siin A4 hüsteeriliselt kiunus-väljaõppes tuleb suurem rõhk panna tehnilistele üksustele ja nii mõningi trummipõrinaga püsti pandud VÕK osutub valeotsuseks - Tapal pole piisavalt ruumi ja Jõhvis-Võrus pole raskerelvastuse õpe võimalik ei harjutusala puudumise, logistilise tülikuse ja kaadri puudumise tõttu. Võib arvata, et lähiajal hakatakse paaniliselt sibama lisakasaramute ehitamisega Tapal ja mõned jalaväe kasarmud jäävad pooltühjaks.

Sel järelveetavate torude tõstmine alusvankrile saab niikuinii toimuda alles x aasta jooksul ja selle aja jooksul saab mehi rahulikult järelveetavatel torudel välja õpetada. Mina siin konflikti ei näe.

Mis puutub kasarmute ehitamist, siis minu arvates võiks Eesti hakata tegema kasarmuid hollandlaste meetodil - merekonteineritest. Kui üks koht ära tüütab, võtad soojusisolatsiooni maha, katuse pealt, ühendad kommunikatsioonid lahti ja kolid kogu krempli mõne nädalaga mujale. Pealegi tuleb ka esmane ehitus odavam.

http://www.tempohousing.com/projects/labour-hotel.html
http://www.inhabitat.com/2007/08/24/pre ... t-housing/

[Kapten Trumm]

Siiski tuleb tunnistada maarjamaa rahvatarkust, et pool muna on parem kui tühi koor. D-30d on opstruktuuri massist enamiku andvate üksikute jalaväepataljonide lahingugruppide jaoks märksa kõlbulikumad kui FH-70, eelkõige lihtsamad-lollikindlamad ja kergemini liigutatavad, samas tublisti tõhusamad kui rootsi 120mm MP-d. Lisaboonusena pole ju tegemist mingi NSVL vanaraua, vaid suht korralike vähekasutatud relvadega

Alternatiivid olid ju praegu a)jääda olemasolevate juurde, mida on selgelt liiga vähe b)osta odavalt midagi kasutatavat juurde.

1+0=1
1+1=2

Lihtne. Mina küll pooldan seda otsust. Teine variant oleks olnud eimidagi, sest meie "arengukavad" ju ei näinud ette (EKV vildakad arengukavad, mis toodavad toetuseta jalaväge on omaette teema muidugi).

Ei oska muidugi öelda, mis torudest grusiinid paugutasid, aga Gruusia suurtükiväe põhiline tööloom oli justnimelt see D-30. Pole nagu kuulda ka olnud, kuidas VF suurtükivägi oleks massivne patareivastase võitluse käigus neid brigaadide kaupa vagaseks teinud. Gruusia suurtükiväest moodustas D-30 ca 60%. Udupeeneid masinaid oli seal ju näpuotsaga ja pole nagu käegakatsutavaid tõendeid, et need kuidagi paremini esinesid.

[Lemet]

Mis puutub kasarmute ehitamist, siis minu arvates võiks Eesti hakata tegema kasarmuid hollandlaste meetodil - merekonteineritest. Kui üks koht ära tüütab, võtad soojusisolatsiooni maha, katuse pealt, ühendad kommunikatsioonid lahti ja kolid kogu krempli mõne nädalaga mujale. Pealegi tuleb ka esmane ehitus odavam

Liiatigi on Eestis olemas seltskondi, kes sellise tööga on tegelenud- ehitanud merekonteineritest eluruume.(laevadele) Isiklikult tunnen ühte seltskonda, aga kuulu järgi pidada neid mitmeid olema. Muideks, OT küll, aga laevadel paigutati soojustus konteineri sisepoolele, ümbertõstmine veel lihtsam, ei mingit soojustuse demontaaži, lihtsalt torud-juhtmed lahti ning deki küljest ära.

[Kilo Tango]

Mis puutub kasarmute ehitamist, siis minu arvates võiks Eesti hakata tegema kasarmuid hollandlaste meetodil - merekonteineritest. Kui üks koht ära tüütab, võtad soojusisolatsiooni maha, katuse pealt, ühendad kommunikatsioonid lahti ja kolid kogu krempli mõne nädalaga mujale. Pealegi tuleb ka esmane ehitus odavam

Liiatigi on Eestis olemas seltskondi, kes sellise tööga on tegelenud- ehitanud merekonteineritest eluruume.(laevadele) Isiklikult tunnen ühte seltskonda, aga kuulu järgi pidada neid mitmeid olema. Muideks, OT küll, aga laevadel paigutati soojustus konteineri sisepoolele, ümbertõstmine veel lihtsam, ei mingit soojustuse demontaaži, lihtsalt torud-juhtmed lahti ning deki küljest ära.

Kasarmu puhul pole sellel mõtet, sest konteinerite omavaheline isolatsioon ei pea eriti suur olema. Pannakse kogu majale vill ümber ja kogu moos. Laeva peal on asjad pisut teisiti.

[Jaak]

Aastaid 4 tagasi sai konteineritest kahe kordne maja Päästekoolile Väike-Maarjasse õppeväljakule ehitatud.

[hummel]

Huvitav diskussioon kasarmutest siin teemas.
Et siis mis nõuetele peaks vastama üks meie laiuskraadi kasarmu, kus õpetatakse välja sõdureid või ajateenijaid (näited teenistuskogemusest ja möödapääsmatutest vajadustest):
- Kompanii suurust üksust peab olema võimalik rivistada korraga siseruumis = ühiskoridor alias lennuväli.
- Kasutatakse vaid ühte sissepääsu kompanii ruumidesse, mille juures asub toimkond koos vajalike dokumentidega, varuväljapääse kasutatakse erandjuhtudel = kontroll toimuva üle.
- Kasarmus peavad olema kuivatusruumid individuaalvarustusele.
- Pesemisruumid peavad olema kasarmu koridorist sisenetavad ja 10 mehe peale 1 dušš/wc, kraanikausse natuke enam.
- Kasarmus peab olema nõuetele vastava ehitusega relvaruum.
- Kasarmus peab olema vähemalt paar ladu kallimale varustusele ja kulumaterjalidele.
- Allüksused saab paigutada võimalikult tubade kaupa ja minimaalselt tuba jaole. Tuppa peavad ära mahtuma nii voodid, kui sõdurikapid.
- Kaadri kabinetid kompanii korrusel, 1 iga rühma kohta + juhtkonnale mõned.
Kui selle komplekti konteineritest kokku saate, on kõva küll. Sõdur on ka inimene, kui teda õpetatakse ja kasvatatakse ning inimene on ka väljaõpetaja ja kasvataja. Miskeid ajutisi asju võib muidugi teha, kuid need ei ole lahendus.

Taolised kämping-stiilis laagrid sobivad polügoonidele ja sinna viiakse ajutiselt juba esmase väljaõppe ning kasvatuse kätte saanud sõjamehi.
Samuti sobivad konteinerid välivarustuse hoidlateks. Näiteks iga jv-jao allüksusevarustus (telk, võrgud, pioneerivarustus, kanistrid) mahuks vast ühte 3 m konteinerisse.
Need konteinerid võiksid olla ühtlasi komplekteeritud mobilisatsiooniks. Pole vaja hakata iga labidat-ahju komplekteerima eri laost, vaid kõik ette nähtud ühisvara tuuakse kusagilt valmis konteinerites rekkatega kohale, laetakse maha ja jagatakse otse reservistidele kätte. Anna veel masin, relvad, lahingumoon, peldikupaber, raadiosaatja-binokkel ja valmis.

D-30 paigutamist masinale ma praegu miskipärast ei usu. Kaitseväes puudub koordinatsioonikeskus, mis suudaks tehnoloogilist ja teaduslikku koostööd viljakalt organiseerida, et taolisi projekte teostada.
Kuigi tegelikult eestis on teaduspotensiaal väga arvestatav (tööstuslik ehk mitte nii väga). Meie tudengid osalevad isegi miskis kosmoseprogrammis. Ei väsi kordamast, et kui asja suudetaks koondada ja organiseerida, poleks meile ilmselt suur probleem nikerdada valmis rakett, mis viib lõhkepea 50-75 km taha 30 m täpsusega.

Kui meile ostetakse mingi aeg keskmaa õhutõrje, siis oleks vist natuke imelik arvata, et see hakkaks olema pidevas üleriiklikus valmiduses. Pigem seisavad ikka platsil (angaaris) reas juunist detsembrini nagu muudki õhutõrjerelvad ja detsembrist juunini siis on 1/3 vahelduva eduga platsil või maastikul. Ajateenijaid saab mehitamiseks kasutada, sest vastasel juhul tulevad suured personalikulud peale. Meil puudub ressurss neid 24h metsas ülal pidada. Pidev hajutatus tähendab ka pidevat ekspluatatsiooni + logistikat. Keegi peab kusagil metsaservas passivatele raketsikutele ka 3x päevas süüa viima ning ka kütust ja peldikupaberit. Hakkavad hargnema mitmesugused lisakulud, mis lõpuks muutuvad hoopis primaarseteks. Selles võtmes ma pooldan kahtelmata hävitajatest koosnevat primaarset õhukaitset ja lahinguvalmidust. Hävitajate puhul piisab 2 lahinguvalves masinast ja tosinast abipersonalist, kes koos pilootidega barakis tukuvad ja on valmis 5 min jooksul startima.

Soomustehnikast võiks ka oma 5 kopkat siia poetada. Nimelt ma olen jätkuvalt seisukohal et selle muretsemine on tühiasi ja Leo 1 kompanii võiks hea tahtmise korral üldse transpordihinnaga saada. Algatuseks oleks sellest aga meile küllalt ja kui kord paremad masinad kätte saame, on väljaõppe ja infra kulud juba palju tagasihoidlikumad, sest süsteem on praktiliselt käima saadud ja üles töötatud. Ja siis võime need Leo 1 polükale märklaudadeks jätta ning kuusakoskisse saata.

[Kilo Tango]

Huvitav diskussioon kasarmutest siin teemas.
Et siis mis nõuetele peaks vastama üks meie laiuskraadi kasarmu, kus õpetatakse välja sõdureid või ajateenijaid (näited teenistuskogemusest ja möödapääsmatutest vajadustest):
- Kompanii suurust üksust peab olema võimalik rivistada korraga siseruumis = ühiskoridor alias lennuväli.
- Kasutatakse vaid ühte sissepääsu kompanii ruumidesse, mille juures asub toimkond koos vajalike dokumentidega, varuväljapääse kasutatakse erandjuhtudel = kontroll toimuva üle.
- Kasarmus peavad olema kuivatusruumid individuaalvarustusele.
- Pesemisruumid peavad olema kasarmu koridorist sisenetavad ja 10 mehe peale 1 dušš/wc, kraanikausse natuke enam.
- Kasarmus peab olema nõuetele vastava ehitusega relvaruum.
- Kasarmus peab olema vähemalt paar ladu kallimale varustusele ja kulumaterjalidele.
- Allüksused saab paigutada võimalikult tubade kaupa ja minimaalselt tuba jaole. Tuppa peavad ära mahtuma nii voodid, kui sõdurikapid.
- Kaadri kabinetid kompanii korrusel, 1 iga rühma kohta + juhtkonnale mõned.
Kui selle komplekti konteineritest kokku saate, on kõva küll. Sõdur on ka inimene, kui teda õpetatakse ja kasvatatakse ning inimene on ka väljaõpetaja ja kasvataja. Miskeid ajutisi asju võib muidugi teha, kuid need ei ole lahendus.

Taolised kämping-stiilis laagrid sobivad polügoonidele ja sinna viiakse ajutiselt juba esmase väljaõppe ning kasvatuse kätte saanud sõjamehi.
Samuti sobivad konteinerid välivarustuse hoidlateks.
...

Sa ikka vaatasid seda linki, millele ma siin viitasin? Keenias tehti merekonteineritest 4-tärni hotell!


Hollandlased majutavad tudengeid konteineritest majades.
ja

Mille poolest tudeng vähem inimene on kui sõdur? Kõike eelpoolkirjeldatut saab ka konteineritest ehitades lahendada. Jutt ei ole mingitest suvemajakestest, vaid suurtest, mitmekorruselistes hoonetest kõigi mugavustega.

[A4]

Selle Lidari teema suskas meediasse Pealtnägija.

Mis puudutab neid D-30 motoriseerimise katseid, siis esiteks tuleks saavutada olukord, et need kaks pataljoni on võimelised tegutsema järelveetaval kujul (st välja õpetatud, mehitatud, kõigega varustatud) ja suudavad reaalselt tegutseda. Seejärel võiks edasi mõelda imeliikuritele.

Ühe FH-70 pataljoniga läheb igatahes kõvasti aastaid.

Et need pataljonid ei saaks valmis nii aastaks 2050, kui muu maailm laserkahureid kasutab, siis tuleb ka ühte-teist muuta väljaõppe korralduses, kuna raha on piiratud, siis suurem STV väljaõpe saab tulla jalaväe arvelt.

Samamoodi on ka Mistralitega.

Ehk päevakorras on sama teema, mille vastu siin A4 hüsteeriliselt kiunus-väljaõppes tuleb suurem rõhk panna tehnilistele üksustele ja nii mõningi trummipõrinaga püsti pandud VÕK osutub valeotsuseks - Tapal pole piisavalt ruumi ja Jõhvis-Võrus pole raskerelvastuse õpe võimalik ei harjutusala puudumise, logistilise tülikuse ja kaadri puudumise tõttu. Võib arvata, et lähiajal hakatakse paaniliselt sibama lisakasaramute ehitamisega Tapal ja mõned jalaväe kasarmud jäävad pooltühjaks.

Seda nimetatakse planeerimine. Kui on planeeritud x ühikut jalaväge ilma ÕT ja STV toetuseta, siis see on vale (võitlusvõimetu armee)planeerimine. See pole sõjavägi, vaid kahuriliha kogum. Ette nägemaks asja, et paljas jalavägi ei sõdi, ei pea küll kuskil udupeenes koolis õppina, see on sama elementaarne kui kaks korda kaks on neli.

Mina olen aru saanud (võibolla valesti), et otseselt eraldi 122mm haubitsate üksuseid ei hakata välja õpetama. Suurtükiväepataljon õpetab ka edaspidi iga-aastase tsükli käigus välja ühe tulepatarei ning mingi osa brigaadi STV pataljoni toetusüksustest. Väljaõppe käigus õpitakse tundma ka 122-seid (nagu praegu 105-seid), kuid allüksuse õpe toimub ikkagi 155-stega ning ka reservi läheb igal aastal 155-ste patarei. Ca. kolme aasta jooksul treitakse niimoodi kolmandiku kaupa valmis üks suurtükiväetepataljon (sarnaselt terve brigaadiga).

Teatud aja möödudes, kui õpetatakse peale uued üksused, liiguvad need patareid ja pataljonid brigaadi SA koosseisust välja kaitseringkondade koosseisu ning mobilisatsiooni (või õppekogunemise) käigus relvastatakse need ringkonna patareid 122-stega.

Oma eluterve loogika on selles süsteemis sees, iseasi on aga ilmselt see, kas ja kui efektiivne (ja kokkuvõttes lagingukõlbulik) selline kahe erineva relvasüsteemi paralleelne väljaõpetamine on. Seda oskab kaasfoorumlane hummel ilmselt paremini selgitada, aga loodetavasti pole selle süsteemi tulemuseks see, kus reservväelased ei oska lõppkokkuvõttes korralikult tegutseda ei 122-stega ega ka 155-stega.

Sellest, kui sisutühi on minu arvates jutt "jalaväeüksuste ilgest ületootmisest", oleme juba ju rääkinud. Praegu toodetakse aasta jooksul reservi tegelikult vaid üks pataljon jalaväge (alla 1000 mehe), ülejäänud 1500-2000 tulebki tegelikult nende n-ö tehniliste relvaliikide arvelt (STV, ÕT, TT, side, logistika, tagala, SP, luure, pioneerid), mida Kapten Trummi hinnangul liiga vähe toodetse. Olukorras, kus jalavägi moodustab juba täna alla poole väljaõpetatavatest üksustest, on kohatu rääkida mingist "jalaväe ületootmisest". Sellist juttu, et hakata aastal 1999 reservi arvatud ja vahepeal kümme aastat kodus istununud reservväelastest täisväärtuslikke jalaväeüksuseid vorpima, ei räägi isegi Kunnas mitte.

Jah, maailmamastaabiga võrreldes räägime me tegelikult miniatuursetest numbritest (2500-3000 meest aastas), kuid samas valitseb erinevate relvaliikide vahel siiski mingi loogiline tasakaal, st otseselt pole ei jalaväe ega tehniliste relvaliikide ületootmist.

Ja lõppkokkuvõttes panebki igasugusele suuremale arengule piirid personalipuudus - seda nii ajateenijate kui ka kaadrikaitseväelaste osas. Nagu näitas 122-ste haubitsate juhtum, on teiste riikide vanarauda võimalik saada ka sümboolse hinna eest (sest soomlastele oleks utiliseerimine läinud kalliks, aga antud juhul saadi kraamist tasuta lahti ja maksti veel peale ka), aga täiendavaid mehi uute üksuste formeerimiseks nii kergesti juba ei leia. Juba täna läheneb aastas teenistusse võetavate kutsealuste arv 3000-le ning selleks, et sellist taset järgmistel aastatel hoida, tuleb hakata leebemaks laskma kaitseväelaste tervisenõudeid või siis kehtestada meie üldhariduskoolides noorte tervisele ja toitumisele väga spartalikud nõuded. Iga-aastaste kutsealuste kontingentide vähendamine võtab meilt tegelikult erilised võimalused ajateenijate arvu (ja seeläbi ka reservüksuste arvu) väga järsult suurendada.

[Kapten Trumm]

Praegu toodetakse aasta jooksul reservi tegelikult vaid üks pataljon jalaväge (alla 1000 mehe), ülejäänud 1500-2000 tulebki tegelikult nende n-ö tehniliste relvaliikide arvelt (STV, ÕT, TT, side, logistika, tagala, SP, luure, pioneerid), mida Kapten Trummi hinnangul liiga vähe toodetse. Olukorras, kus jalavägi moodustab juba täna alla poole väljaõpetatavatest üksustest, on kohatu rääkida mingist "jalaväe ületootmisest".

Aga palju selle 1500-2000 hulgas on suurtükiväe või ÕT erialasid? Mis annavad reaalselt tulejõudu? Sellele küsimusele sa juba vastasid, kummastki on üksainus rühm, kokku max 80 nägu. Ülejäänu ju reaalset (kaud)tulejõudu ei tooda.

TT, side, SP, luure on meil ju valdavalt jalaväe "eri" erialad, sest meil pole ju mingeid side- ega erivägesid. Neid näidata eraldi "tehniliste vägedena" on paras hämamine. TT on samasugune jalaväe eriala nagu KP või sanitar.

Tegelikult on tõsiasi, et sellest näiliselt suurest 1500-2000 "tehnilistest vägedest" langeb suurtükiväele ja ka ÕT-le kaduvväike osa. Samas need üksused tootavad suurema osa tulejõust. Kui suurtükiväge pole, pole ka suurt vahet, kas kaevikus plärtsutavad AK4-ja 1000 või 1500 meest. Raskerelvadega (eriti suurtükiväega) tekitab maavägi vastasele kõige suurema osa kaotustest). Vähemalt viimastes sõdades on see niimoodi olnud - vahest on kamin või PS leiutanud uue, revolutsioonilise warfare ilma raskerelvadeta?

Et 122 hakatakse õpetama 155-le lisaks ja ootama, millal uusi reserviste nii palju peale tuleb, et vanad 122 peale saata on jama. See tähendab tõesti, et D-30'd saavutavad lahinguvalmiduse tõesti nii 2030 aastaks. Tüüpiline ebaefektiivne asjaajamine Eesti Kaitseväe moodi, kui nii läheb. Need relvad tuleb muuta reaalseks jõuks lähima 5-10 aasta jooksul ja eelisjärjekorras. Samamoodi tuleb talitada Mistralitega. Sest need toodavad juurde palju suuremat lahinguvõimet kui ükskõik kui hästi väljaõpetatud kergjalaväepataljonid.

EKV peamine probleem pole mitte SA suurus, vaid olematu tulejõud. Selle tugevdamise nimel tuleb astuda suuri samme edasi ja ilma selleta on rääkimine 25 000st opstruktuurist kuritegelik lollus.

Alustada tuleb sellest, et unustada utoopilised plaanid ulmestruktuuridest, mis pole raskerelvastusega piisavalt tagatud. Raskerelvastuse toetuseta jalavägi pole kahjuks soomusvaenlase vastu võitlusvõimeline.

On mõttetu puhuda mullikesi 25 000st, kui raskerelvastust pole isegi 16 000 jaoks. Mis need ülejäänud teevad, marsivad CG toetusel niisama tapale või? Sissisõda, mida nad pidada saaks, meil ju ei õpetata, järelikult see variant langeb ka ära. Järele jääb x tuhat ühikut konventsionaalse sõja kahuriliha.

Nagu näitas 122-ste haubitsate juhtum, on teiste riikide vanarauda võimalik saada ka sümboolse hinna eest (sest soomlastele oleks utiliseerimine läinud kalliks, aga antud juhul saadi kraamist tasuta lahti ja maksti veel peale ka), aga täiendavaid mehi uute üksuste formeerimiseks nii kergesti juba ei leia. Juba täna läheneb aastas teenistusse võetavate kutsealuste arv 3000-le ning selleks, et sellist taset järgmistel aastatel hoida, tuleb hakata leebemaks laskma kaitseväelaste tervisenõudeid või siis kehtestada meie üldhariduskoolides noorte tervisele ja toitumisele väga spartalikud nõuded. Iga-aastaste kutsealuste kontingentide vähendamine võtab meilt tegelikult erilised võimalused ajateenijate arvu (ja seeläbi ka reservüksuste arvu) väga järsult suurendada.

Tüüpiline retoorika! Mis lahendus oleks olnud? Suurendada opstruktuuri veel 9 000 mehe võrra, jättes raskerelvastuse unarusse (millist praegu piisab ainult brigaadile, ülejäänud üksused imegu näppu).

Kokkuvõte:

Jalaväge pole enne juurde vaja, kui kaudtulevõimekus pole olemasolevategi jalaväeüksuste toetuseks vajalikule tasemele viidud. Isegi selleni jõudmiseks kulub veel hulk aastaid ja sadu miljoneid. Enne kui pole võimalik anda iga üksikpataljoni peale vähemalt neljast patareid (või kõrgema taseme üksuse juurde vajaliku suhtarvuga) koos kogu kamaga, on opstruktuuri suurendamine rumalus. Ja äärmiselt vastutustundetu sõdurite suhtes, kes sõja ajal vene suurtükiväe mürsurahesse lihtsalt saadetakse -isegi ilma teoreetilise võimaluseta midagi selle vastu ette võtta. Jalavägi üksi ei pea lahinguid, lahingut peavad raskerelvad ja jalavägi hõivab nende poolt "tasandatud" maa. Jalavägi ei saa isegi Helmandi provintsis poolikult väljaõppinud paadialuste vastu hakkama ilma raskerelvastuse toeta. Tõenäosus, et tulevikusõjas Eestis nii lihtsalt pääseme, on olematu.

[Pirr]

Ei väsi kordamast, et kui asja suudetaks koondada ja organiseerida, poleks meile ilmselt suur probleem nikerdada valmis rakett, mis viib lõhkepea 50-75 km taha 30 m täpsusega.

Soomustehnikast võiks ka oma 5 kopkat siia poetada. Nimelt ma olen jätkuvalt seisukohal et selle muretsemine on tühiasi ja Leo 1 kompanii võiks hea tahtmise korral üldse transpordihinnaga saada. Algatuseks oleks sellest aga meile küllalt ja kui kord paremad masinad kätte saame, on väljaõppe ja infra kulud juba palju tagasihoidlikumad, sest süsteem on praktiliselt käima saadud ja üles töötatud. Ja siis võime need Leo 1 polükale märklaudadeks jätta ning kuusakoskisse saata.

Kindlasti suudetaks mingisugune kuni 100 km tegevusraadiusega rakett valmis konstrueerida. Iseasi, mis see konstrueerimine maksma läheks ja kui hea hinna-kvaliteedi-võimekuse suhtega see toode ka kujuneb ... Ideaalis (hetkel küll utoopia maiguga) poleks muidugi paha kui suudaksime ise toota mingi ~200 km tegevusraadiusega ja 30 m täpsusega lühimaa rakette ...

Kindlasti oleks Leo 1`de hankimine tühiasi väljaminek aga kui juba võtta, siis võiks neid ikka rohkem võtta (~ 50-60 tk), venametalli jõuab nad hiljem alati viia kui paremad ja efektiivsemad relvad asemel, aga kui ei tulegi paremaid asemele või läheb globaalne poliitiline olukord nii kehvaks, et keegi enam ei müügi suurt midagi. Siis oleksid ka vanad Leo 1`d abiks tuletoetusel jalaväele ja mida suuremas koguses neid on, seda parem. Sama põhimõtte järgi võiks meil neid D-30`d ka siiski rohkem olla kui hangitud 42 tk, pool muna on endiselt parem kui tühi koor.

[Kilo Tango]

Ei väsi kordamast, et kui asja suudetaks koondada ja organiseerida, poleks meile ilmselt suur probleem nikerdada valmis rakett, mis viib lõhkepea 50-75 km taha 30 m täpsusega.

Soomustehnikast võiks ka oma 5 kopkat siia poetada. Nimelt ma olen jätkuvalt seisukohal et selle muretsemine on tühiasi ja Leo 1 kompanii võiks hea tahtmise korral üldse transpordihinnaga saada. Algatuseks oleks sellest aga meile küllalt ja kui kord paremad masinad kätte saame, on väljaõppe ja infra kulud juba palju tagasihoidlikumad, sest süsteem on praktiliselt käima saadud ja üles töötatud. Ja siis võime need Leo 1 polükale märklaudadeks jätta ning kuusakoskisse saata.

Kindlasti suudetaks mingisugune kuni 100 km tegevusraadiusega rakett valmis konstrueerida. Iseasi, mis see konstrueerimine maksma läheks ja kui hea hinna-kvaliteedi-võimekuse suhtega see toode ka kujuneb ... Ideaalis (hetkel küll utoopia maiguga) poleks muidugi paha kui suudaksime ise toota mingi ~200 km tegevusraadiusega ja 30 m täpsusega lühimaa rakette ...

Kindlasti oleks Leo 1`de hankimine tühiasi väljaminek aga kui juba võtta, siis võiks neid ikka rohkem võtta (~ 50-60 tk), venametalli jõuab nad hiljem alati viia kui paremad ja efektiivsemad relvad asemel, aga kui ei tulegi paremaid asemele või läheb globaalne poliitiline olukord nii kehvaks, et keegi enam ei müügi suurt midagi. Siis oleksid ka vanad Leo 1`d abiks tuletoetusel jalaväele ja mida suuremas koguses neid on, seda parem. Sama põhimõtte järgi võiks meil neid D-30`d ka siiski rohkem olla kui hangitud 42 tk, pool muna on endiselt parem kui tühi koor.

Raketi hinnast moodustavad valdava osa keemia (täpsemalt oksüdeerija) ja juhtimissüsteem. Mis puudutab raketikütuseid, siis siin pole ise mõtet midagi leiutama hakata - tuleb suurtelt firmadelt lihtsalt sisse osta. Tänapäeva segud on väga keeruliseks läinud. Lihtsalt peab täpselt teadma, milliseid omadusi raketilt tahetakse ja vastavalt hangitakse ka juba valmis mootori sisu või komponendid ja tehnoloogia miksimiseks ja vormimiseks. Muidugi saaks ammoonium perkloraadi ja HTBPE põhised alumiiniumiga töötavad segud (à la süstiku SRB-d ja minu teada ka M270 MLRS-i ja Gradi raketid) ka siinmail valmis miksida, kuid nende häda on pikk suitsusaba, mis reedab laskja asukoha kaugele. Tahkekütusega militaarrakettide juures on olulised järgmised parameetrid:
1. Impulss
2. Rõhk põlemiskambris
3. Põlemiskiirus sellel rõhul (impulsi, massi ja põlemiskiiruse järgi saab rehkendada eriimpulsi) ja põlemiskiiruse gradiendi muut põlemisrõhust lähtuvalt
4. Tahkete osade ja kondensaadi osakaal jääkproduktides (loe: suitsusus)
5. Põlemistemperatuur
6. Füüsiline vastupidavus (kiirendusele, vibratsioonile, survele)
7. Sulamiskiirus
8. Põrutuskindlus
9. Süttimiskindlus
10. Tehnoloogiline sobivus (vormitavus, mullide teke reformimise käigus, paisumine, kahanemine, pragunemine jms.)
11. Säilivus
12. Hind

Kindlasti on midagi veel aga paugust ei tule kõik kohe meelde. Mõne parameetri maksimeerimine tähendab alati kaotusi mujal. Näiteks kui võtta puhtalt nitrotselluloosil ja nitroglütseriinil põhinev segu võidetakse hinnas, suitsususes ja impulsis, kuid kaotatakse süttimiskindluses ja füüsilises vastupidavuses. Kui võetakse aga eelpoolmainitud SRB segu, võidetakse füüsilises vastupidavuses ja hinnas, kaotatakse aga suitsususes. Kui üritatakse kombineerida madalat suitsusust, kõrget impulssi ja vastupidavust kaotatakse hinnas jne.

Juhtimisega on tsipa keerulisem. Elementaarse juhtimisskeemi teeb iga Tehnikaülikooli lõpuklassi robootikatudeng valmis, kuid suurte rakettide jaoks vajalikud lollikindlad lahendused nõuavad mitmekordset dubleerimist ja palju teste, mis ajavad asja kalliks. Kokkuvõttes on lihtsam juba testitud süsteem sisse osta.

Kui kaks kõige kallimat asja sisse osta, siis jääb koha peale suhteliselt lihtne töö, mistõttu tekib küsimus, et miks mitte kogu kremplit sisse osta.

Leo1-tede poole pealt olen jätkuvalt eriarvamusel. See tuletab mulle meelde Soome enim tunnustatud reklaamiagentuuri Paltema-Huttunen-Santala enesereklaami brošüüri, kus oli öeldud midagi sellist, et konkurendid räägivad, et parem on visata noolemängus pidevalt kaheksaid ja üheksaid kui vahest kümme ja siis jälle üks. Jättes mainimata, et kui on täpne käsi, võib kogu aeg kümneid pilduda.

Sama on selle poolikute munade ja tühjade koortega. Miks poolik muna kui võiks kohe terve hankida.