Meeldiv lugeda innovatsioonist praktikas. Setul paistab neid ideid varrukast tulevat, seega palve foorumikolleegidele, et siis esmalt lollina paistvat ideed kohe materdama ei hakataks. Innovatsioon ongi selline asi, et 100-st ideest 10 on pärast mõtlemist kasutatavat ja 1 läheb teostamisele. Samas nood 100, mõned kindlasti ka absurdsed ideed aitavad genereerida järgmised 100 jne.
"Veebikaameratest", millest ka putkinismi (distantsjuhitavate low-tech lõhkeseadmetega vastase tehnika ja elavjõu hävitamine) puhul ka varem juttu on olnud.
Väga odavalt läbi ei saa, sest
- vaja on veebikaamerat alates 2-3 megapikslist. Pigem 5 kuni 10. Vajalik nii hea staatilise pildi kui ka vajadusel digital zoomi jaoks (zoom ilma kaamerat ja fookust liigutamata)
- vaja on tavalisest veebikaamerast valgustundlikumat, mis teatavasti on veebikamerate suur probleem. IR kiirgurid ei tule kõne alla. IR tundlike kaamerate puhul räägime suurusjärgu võrra suuremast hinnaklassist.
- vaja on korraliku zoom-optikaga kaamerat, mida fokuseeritakse mehaaniliselt (el mootor), sest detailide vaatamiseks on vaja zoomida ja objekti leidmiseks on vaja ka üldplaani. Kes on foto- ja videoga tööd teinud see teab milles probleem
- lisaks veel kaamerat liigutav mehaanika/mootorid
- kõik see ilmastikukindlas kuplis, mis ei tohi olla valgust peegeldav
- ülesvaatavad kaamerad on üsna harvad, põhjuseks nende kasutus vihmaga ja määrdumine + mehaanika keerukus juhul kui vertikaalsuuna nurk väga suureks läheb. Kaamera tuleb ka maskeerida ja mida suurem soovitav vaatenurk, seda avalikumalt tuleb paigutada. Kõik puud pole õunapuud, et webcam niidiga oksa külge rippuma panna. Pigem on teemaks puuõõned, linnupesad, hea õnne peale leitud võrakonfiguratsioonid, kust alt asi välja ei paista. Klaasile koguneva sodi ja veepiiskade vastu aitab klassikaline klaasipühkija a la vormelite peal olevad kaamerad. Seal tõsi küll on lahendus teistsugune - klaasipühkija seisab paigal ja objektiivi ees liigutatakse klaasketast.
- kaabliga lahendus on väga kallis. Nimelt maksab see jälgijale elu. Lisaks sellele, et kaablit enda taga vedada tuleb see ka minimaalsel määral ära matta. Esiteks jääb näha, teiseks jääb jalgu ja läheb kergelt katki. Kui leitakse siis lihtne side katkestada ja veel lihtsam jälgija üles leida. Fiibri puhul tuleb arvestada, et vähegi väiksema pöörderaadiusega kurvi puhul on fiibris sumbuvus väga suur. Piisab sellest, et keegi saapaga peale astub ja kaablile nurk või aste sisse astutakse ja see enam ei funka või funkab palju halvemini. Abiks on jäik isolatsioon aga see teeb kaablik raskeks ja jämedaks. Näiteks 2mm läbimõõduga kaabli 800 m väikese sisediameetriga rull on vase puhul vähemalt 20cm diameetriga, sest kaabel võtab enda alla 2 * 90 * 90 mm ristlõikepinna. Ja mitu tükki selliseid poole mehed metsas seljas vedama peavad? Piirang logistiline mitte tehniline. Fiibrit ka nii väikese sisediameetriga pooli peale ei pane, nii, et ainuke võimalus vask ja ka sealtki nii mahuka signaali rohkem kui 200 m kaugusele transportimine on natuke kunsttükk - sumbuvus jms. ADSL-i taoline side või traadi kasutamine lainejuhina oleks teema. Seega fiiber ainult statsionaarsete lahenduste puhul, mis rahu ajal meetri sügavusele kaevatakse.
- lahendus on burst kõrgsagedusside. Infohulk mida edasi kantakse on pildi puhul üsna suur. Me ei räägi reaalajas videopildist vaid kõrge lahutuse ja burst side puhul siiski staatilisest pildist. Võib ka iga 5s tagant aga siiski staatikast. Burst side tähendab siis, et selmet kogu aeg signaal püsti hoida lükatakse saatja sisse ainult seansi ajaks, suurel kiirusel antakse info edasi ja siis uuesti raadiovaikus. Selleks vajalikud raadiosagedused on 100Mhz ülevalpool, seal kusagil 400 ja 600 kandis. Vajalik on otsenähtavus, voolutarve mõistlik, segamise/avastamise/energiasäästu osas aitab kõrgsageduse koonusekujuline suunakarakteristik, samas, mingit imeantenni ei saa kasutada ja tihti on ka vaja kaamera ümber liikuda. Lisaks peab see olema frequency hopping, s.t. et samal sagedusel toimub side pika ajavahemiku tagant - avastamiskindlus.
- Lisaks veel seda, et igasuguse vähegi vaataja poole suunatud optikaga seadet on võimalik avastada vastavate laserseadmetega (järelikult siis laseridetektor kaamerasse?). Igasugust (ka välja lülitatud) elektroonikaseadet on võimalik avastada vastavate radaritega - igasugune elektriskeem on induktiivne, s.t. kiiritades seda piisavalt tugeva raadiolainete vihuga tekitab el-magnetväli elektriskeemis induktiivsuse tõttu omakorda raadiokiirguse ja see püütakse kinni ülitundliku vastuvõtjaga. Kurepesa el-mag kiirgust ei kiirga. Varesepesa võib, kui sinna on veetud hõbelusikas. Täpselt nii töötavad raadiosagedusel töötavate radarite radaridetektorite dektorid. Ja venkud on selliste detekteerimisseadmete ehitamiseks vähemalt sama nupukad kui meie divaisi enda ehitamisel.
Seadmetest siin näiteks Panasonicu turvakaamera aga see on ilmselgelt poolprofimudel
http://www2.panasonic.com/consumer-elec ... 0000005702
Mis raadioühendust puudutab, siis selle skemaatika paneb laiatarbe juppidest kokku iga vähegi asjalikum tipiharidusega elektroonik.
Vastuvõtuseade võiks olla siiski 7 tollise, päikesevalguses vaadatava ekraaniga seade. Kes on iPhone kasutaja see teab, et iPhone 3.6 tolli on ikka lukuauk. Proovitud ka wecami pildi vaatamist ja kui kaameraots on algeline siis tunned ennast phone taga täieliku invaliidina.
Mis kõik ei tähenda, et idee on halb vaid siit väikesed disainijuhised, et kuidas asja edasi arendada ehk leiutise puhul see ülejäänud 90% tööst ära teha. Hinna osas räägime siiski odavast mõttes alates 50 000-st kroonist ühe kaamera-displei paari puhul. Eriti kui tegemist on väikepartiiga. Aga oleks täiesti paras pähkel Eesti elektroonikatööstusele.
ja valgust neelavast kangast tuulelohe. ja "ressiiverina" kasutada käepärast iPhone...vms analoogi multifunktsionaalsemate lisaprogrammidega suurema display'ga mobiiltelefoni.
