Minu peamine mure - millest nii elegantselt üle libiseti - oli: "Võib muidugi teha igasuguseid koolitusi mälestiste äratundmiseks jms., aga kuidas ja kus saaks õpetada AUSUST?"
Meenub veel üks õõvastav seik, kus arheoloogiamuuseumis valvekorda pidav inimene pidi kuulama ärplemist Tamula kiviaegse asulakoha ekspositsiooni ees esinevalt "profilt", kes väitis ennast merevaikehteid kohapeal kannaga purustavat, sest see pole korjamist väärt.
Peaksin vist ka ühe lörriläinud kriminaalasja toimiku arhiivist välja nõutama - seal KAPO kõneeristused nimedega ilusti olemas - teemavälistele inimestele hea lugeda
Ausust saab õppida pühakute elulugusid tudeerides. Inimesed on oma pahedes mitmekülgsemad ja huvitavamad. Minu tagasihoidliku isiku seostamine Tamula ja veel millegiga on üpris huvitav hüpotees. Kui Sa seal valvekorras olid, siis kuidas reageerisid? Merevaikehteid kannaga purustav tegelinsi on iseenesestmõistetavalt ka minu jaoks barbar, olgu lugu ise nii rahvaluule, kui iganes. Ajaloolased muidugi tegelevad ka folklooriga, siin ei ole teistel vast õiendada midagi. Kui kõikvõimalike toimikute uurimine Sinu arvates seda alateemat kuidagi edasi aitab viia, siis loomulikult uuri. Remargi korras lisan, et alates nõuka ajast on igaühe kohta meist kusagil mingi toimik ja pea kõiki saab milleski süüdistada. Vähemalt ei saa seda välistada. Mina ei ole hingelt koristaja ja ämbrite ning luukeredega kolistamine minus ka mingeid erilisi emotsioone ei tekita. Proovin nüüd uuesti teemasse süüvida, kui lubad.
Ma ei teadnud, et Sina seal muuseumis laiasid!?! Ma töötasin seal majas mitu aega enne muuseuminurga paikasaamist.
Pühakud pühakuteks - pätid on pätid!
Tegelik olukord on veidi teine. Meie üksteist ei tunne, pole kunagi näinud ega juttu ajanud. Ka selles väidetavas muuseumis mitte. Kõik, mis me teineteisest arvame teadvat, asetseb kusagilt kuuldud jutu või kellegi teise arvamuse tasandil. Ma ei kasuta nimme sõna kuulujutt põhjusel, et mind huvitab kogu see detektorite teema rohkem, kui võhivõõraga kraaklemine.
Tundub, et üksteisele "koha kättenäitamine" on oluline.Varsti hakkavad siin teemas ka "tõprad"ja muud loomad ringi lendama
Aga kuidas tõesti õpetada ausust? Kellegil meist pole otsaees silti"aus" või
"valetaja", või on? Ausus on juba ajastute ja põlvkondade teema minuarust...
Tundub, et üksteisele "koha kättenäitamine" on oluline.Varsti hakkavad siin teemas ka "tõprad"ja muud loomad ringi lendama
Aga kuidas tõesti õpetada ausust? Kellegil meist pole otsaees silti"aus" või
"valetaja", või on? Ausus on juba ajastute ja põlvkondade teema minuarust...
Meil on internetiajastu, kus igaüks saab oma seisukohta, arvamusi, aga ka manipulatsioone - kui mitte kogu ühiskonnale - siis vähemalt mingile kogukonnale esitada, aga ka pähe määrida.
Sildi kohta otsaees ei oska öelda, aga meie tegude sabad lohisevad meile järele, ja mitte ainult mingites riiklikes registrites, kuhu saavad vaadata valitud, vaid ka "suulises pärimuses" Sõnade ja tegude kattuvus on võtmeküsimus. Tõpraks tituleerimine pole muidugi lahendus.
Ehk paneks siis veel mõne kapsa kapsaaeda...
Nimelt keegi foorumis või artiklis väitis,et maa sees olevate esemetega ei juhtu mitte midagi (a`la ei purune,ei kidane ega mädane),küntagu seda põldu kuidas tahes ja kui kaua tahes.Samas on olnud ka juttu,et kui inimene kaevab mullast välja mingi eseme, siis on juba rikutud leiu konteksti ja leid hakkab hävinema jne.Kuidas siis asjad tegelikkuses välja ehk näevad..
Oletame, et on põld ja sellel põllul on olnud kunagi mõned majad.Seega on sinna inimtegevuse tõttu tekkinud kultuurikiht.Eestis kultuurikihi paksus kõigub mõnest sentimeetrist kuni 40 sentimeetrini,harva isegi kuni 6 meetrini.Ok, no oletame, et ei elatud seal põllul väga kaua ja seega on kultuurikiht üpris õhuke.Kuna need majad põllul on olnud kunagi väga ammu ja kes seda teab, kuna juba hävinenud, kasutati seda põllumaad edaspidi sihipäraselt.Põldu on juba väga pikka aega küntud,kultiveeritud,väetatud ja teab veel mida tehtud.Esemed,mis jäid sinna kultuurikihti, ei ole enam juba ammu oma sihipärase koha peal ega saa ka kunagi olema.Liigub muld,liiguvad ka esemed.Üks hooaeg kündi (sügis-kevad),liigutab esemeid juba umbes 1 meetri jagu kus iganes suunas.10 aastaga teeb see juba umbes 10 meetrit.Nüüd võib ainult oletada ja arvutada, kaua meil põlde on traktoritega haritud....ja kui kontekstis need leiud saavad olla. Tegelikult ei saa ju kunagi 100% teadma, mis seal toimus...
Teine kapsas siis see,et väljakaevatud ese on hävimisohus jne. Kui sellega peetaks silmas ilmastikuolusid või hoopis kokkupuudet õhuga, siis tekib jällegi küsimus.
Nimelt kasutatavad põllutööriistad liigutavad ju mulda ja koos sellega ka esemeid.Ühel aastal vedeleb see ese künnipeal (saab päikest,õhku ja mine tea, mis kemikaale otsa veel),järgneval aastal küntakse see ese 15 sentimeetrit mulda.No järgmisel aastal vedas ja see ese ei tulnud välja,mis aga juhtus hoopis ülejärgmisel aastal. Kaua mingi õrnem ese selliseid tingimusi kannatab, jääb igaühe enda mõelda...Kes vähegi haritud põllul jalutanud, julgeb ehk väita,et tõesti vedeleb asju lihtsalt põllupeal.
Kolmas kapsas tekkis sellega,et kas põllutöömasinad võivad lõhkuda mullas asetsevaid esemeid.
Kui natuke loogiliselt mõelda, siis ikka peaksid lõhkuma küll. Mingisugused füüsikaseadused peaksid veel ju ikkagi ka mullatöödel kehtima.No kui kaua näiteks väike hõberaha kannatab põllutöömasinate poolt seda survet ja hõõrumist - kivid,muld,liivaterad,raud. Muudkui aga segatakse ja selle ajal toimub ka ju hõõrdumine (kui mitte otsene purunemine).
Vanasõna peab ikkagi paika,mis liigub, see kulub.
Eks aegade jooksul täiustub ka põlluharimistehnika.Väga vahvalt teevad oma töö ära sügavkobestajad,mida talunikud endale soetavad.Ja kui nendega ikka edasi põldu haritakse,mida ka kindlasti tehakse,siis huvitab mind küll, kui kaua õrnemad esemed vastu peavad...Kas selline "ajalugu" ikka säilib...
Ei tahtnud kellelegi halba ega kedagi solvata.Kui keegi oskab midagi asjalikku lisada,oleks tore.
Ela ise ja lase teistel ka elada.
Ma vähe teistsuguse mõttelaadiga...ela ise ja lase teistel ka elada.
Vastuseks Penn'ile ja ehk ka muidu infoks
Tegelikult on suhteliselt palju mujal maailmas uuritud arheoloogilise materjali säilumist aktiivses kasutuses olevatel põllumaadel. Loomulikult toimub seal materjali hävimine, nagu aja jooksul on paratamatu, aga oluliselt kiirendatud tempos. See protsess jaguneb siis kaheks – 1. MEHHAANILINE ja 2. KEEMILINE Mehhaaniline kahjustumineMehhaaniline kahjustumine tuleneb metallesemete liikumisest pinnases. Mida rohkem on liikumist, seda rohkem on ka hõõrdumist. Kaua kasutatud karjamaadelt leitud metallesemed on tihti palju paremas konditsioonis kui analoogilised esemed, mis on tulnud päevavalgele intensiivselt haritavatelt põldudelt. Põhjuseks on suuresti asjaolu, et karjamaadel paiknevad metallesemed liiguvad vähem kui küntavatelt põldudelt leitud samasugused esemed. Metallesemete liikumine künnimullas sõltub mitmetest teguritest, muuhulgas näiteks esemete suurusest ja kujust. Küntavatelt põldudelt leitud metallesemete mehhaaniliste kahjustuste suurus sõltub vaid osaliselt esemete liikuvusest. Teine oluline mõjur on pinnase koostis. On loomulik, et väga kivine pinnas võib metallesemeid rohkem kahjustada kui väheste kividega muld. Kolmas tegur on maaharimisel tekkiv füüsiline kontakt põllutehnikaga, kuigi tõenäoliselt juhtub seda tunduvalt rohkem kas väga suurte esemetega. Siin võib arvatavasti suuremaid kahjustusi tekitada pigem teisene maaharimistehnika nagu rootorpurusti, kultivaator jms., kui adrad, mille terad on tavaliselt nii suurte vahedega, et enamik metallesemeid läheb nende vahelt läbi. Lõpuks, kui põld on küntud, puutuvad künnimullas olevad esemed kokku väga erineva temperatuuri, ôhu- ja pinnaseniiskusega. Vesi võib tungida korrosioonialtitesse metallesemetesse ning öösel külmudes külmumis- ja sulamiskahjustusi tekitada. Samuti võidakse põllumaad harides sealseid metallesemeid aeg-ajalt välja künda, mis tähendab, et need on talvekuudel tuule, külma ning vihma meelevallas ja suvel päikese mõjutada. Võrdluseks - need metallesemed, mis on künnikihi all või karjamaal, säilivad paremas konditsiooonis tõenäoliselt pikemat aega, kuna nad stabiilsema keskkonnaga pinnases. Keemiline kahjustumine ehk korrosioonIgasugust metallide hävimist ümbritseva keskkonna toimel nimetatakse korrosiooniks. Korrosiooniproduktid (näiteks raua puhul rooste), on mahult alati suuremad, kui puhas metall. Seega mikropragudes alanud korrosiooniprotsess lõhub eset ka mehhaaniliselt. Igasugune põllumajanduskeemia lisab pinnasesse elektrolüüte, mis soodustavad elektrokeemiliste lagunemisprotsesside teket. Korrosioon võib toimuda vaid esemete oinnal, aga võib ka mikropragude kaudu tungida esemete sisemusse. Kõige rohkem kannatavad esemed, mis on tehtud mitmest erinevast metallist (näiteks raudneediga pronksripatas). Moodustunud galvaanipaaris hävineb alati kiiremini raud, kui aktiivsem metall. Keemiliselt on kõige vastupidavam kuld. Teiste metallide lagunemise kiirus sõltub pinnase happelisusest, õhu saastatusest ja eelkõige kasutatavatest põllumajanduskemikaalidest. Kokkuvõtteks
Erinevad uurimisrühmad ja teadlased on tõestanud, et intensiivne maaharimine hävitab arheoloogilist materjali suhteliselt kiiresti. See ei tähenda küll, et peaks kibekiirelt kõik maa seest välja sikutama, aga väide, et las jääb kõik puutumata ja järgmised põlved siis uurivad on kah tobe. Siin ongi see ühisosa otsijate ja arheoloogide puhuks ongi. Kuidas seda mõistlikult reguleerida, ei oska nüüd küll enam öelda. Viimase 60ne aastaga on materjal rohkem kahjustunud, kui eelneva 600 aastaga (1930ndal leitud sõlg, münt vms. on tunduvalt paremas seisus, kui sealtsamast 2000ndatel aastatel leitud ese).
Väga tubli täiendus Mägga.
Seega ei ole varsti enam põldudel olevatel kaitsetahvlitel (kui neid üldse on) suurt mõtet.Mida seal ikka kaitsta,kive ja õhku leidub igapool.
Ma vähe teistsuguse mõttelaadiga...ela ise ja lase teistel ka elada.
Arnold kirjutas:Olin üks põhitegijaid 2007 Saaremaa mündiaarde leidmise juures (korjasin üles vähemalt kolmandiku leiust ja ametist tulenevalt said ka selle osa eest leiutasu teatajad). Keegi ei olnud ahistatud, ei ehitajad, ei omanik. Ainukesed ahistatud olid aardekütid, kes üritasid lobisemishimulise leidja haneks tõmmata telefonikõnedega "muinsuskaitsest"
...Hoopis teine tase on aga juba see kui lehvitatakse maaomanike silmade ees "muinsuskaitseameti" poolt väljastatud "tõendite" ja "lubadega" või jäetakse heausklikele inimestele igaks juhuks mõne "muuseumi" telefoninumber, kuhu siis helistada tuleb kui...Ühe Läänemaalt pärit maainimese üllatusel polnud loomulikult piire kui "arheoloogide" poolt talle jäetud "muuseumi" numbrile vastas hoopistükis...
P.S. Vältimaks üksteise vääritimõistmisi, kordaksin siinkohal üle, et antud juhul ei ole juttu detektoristide enamusest kui sellisest vaid ikkagi nendest konkreetsetest kaabakatest ja sulleritest, tänu kellele see teema militaarneti foorumis jätkuvalt päevakorral on, keda aga millegipärast siin osade persoonide poolt agaralt ja ennastohverdavalt kaitstakse...
Peetri kabeli asupaiga inspekteerimise vajadus tulenes seal juba varemalt tegutsenud “mustade arheoloogide” jultumusest. Kohalik elanik: “Umbes kaks aastat tagasi sõitsid dziibiga kohale endid arheoloogidena tutvustanud kaks meest. Üks nendest oli õlgadeni ulatuvate tumedate juuste ja habemega, teine aga pikemat kasvu ning prillidega... Mehed müttasid seal 3–4 päeva, kusjuures kaevati ruutmeeter päevas. Kogu kabeli alust nad siiski läbi kaevata ei jõudnud, kuid lubasid hiljem kindlasti tagasi tulla. Mina pole peale seda seal aga enam põldu kündnud. Viibisin ka ise kaevetööde käigus vahetevahel kohal, sest pidasin kaht härrasmeest tõsimeeli arheoloogideks. Kabelist polnud alles mingeid müüre, küll aga olid säilinud põrandaplaadid. Mehed andsid mulle sealt leitud tinanööpide eest 500 krooni.”
Enim purustusi tekitab ainesele viimasel kümnendil populaarsust võitnud meetod, kus sügiskünni asemel kasutatakse kõrrekoorimist. Alustati rapsi- ja teraviljapõldudega, tänaseks kasutatakse pea kõikjal. Olete vast näinud keskmiselt 8-10m laiust seadeldist, millel reastikku õõneskumerad lõiketerad. Vahel kahes reas. 8-10l meetril on neid siis 160-200 pesukausisuurust lõikeketast, millede eesmärk on läbi lõigata mulda jäänud taimeosade juurestik 12-15 cm sügavuselt ja läbilõigatud kamar ümber pöörata. Kettad ei anna võimalust millelgi eest nihkuda, vaid lõikavad suunaga ülalt alla pooleks kõik ettejuhtuva. Isegi telliskivid. Vene ajal nimetati seda vist randaaliks.
Arnold kirjutas:Meenub veel üks õõvastav seik, kus arheoloogiamuuseumis valvekorda pidav inimene pidi kuulama ärplemist Tamula kiviaegse asulakoha ekspositsiooni ees esinevalt "profilt", kes väitis ennast merevaikehteid kohapeal kannaga purustavat, sest see pole korjamist väärt.
Folkloor? Mõne mehe jaoks vist küll, mitte aga minu jaoks . Ka turvakaamerad ei tõlgendanud seda sündmust kohe kindlasti mingi alusetu või aja jooksul teisenenud rahvaluulena
Arnoldi poolt kirjeldatud hetkel viibisid näitusesaalis lisaks kahele selles teemas sõna võtnud postitajale veel mõned tavakülastajatest vanaprouad ning kaks valvekorras olnud arheoloogi. Kui viimased olid selliste "muinasteadlastest" bravuuritsejatega juba ka varemalt piisavalt palju kokku puutunud ning nende olemasolust igati teadlikud, siis lihtsaid külastajaid ehmatas "proffide" käitumine ikka kohe täiega...
Aga kuidas tagatakse ikkagi kontroll detektorite kasutamise üle? Kui muinsuskaitseamet ei suuda kaitse all olevate objektide turvalisust tagada, siis mis saab lauskeelustamise puhul? Pakun, et politsei peatab su auto. Näeb su pakiruumis detektorit. Saad 3000.-eek trahvi ja masin võetakse ära. Sest reaalselt asuvad ju mälestised teedest eemal(va Tallinna ümbrus). Oma valdusi üle vaatav maaomanik või juhuslik möödasõitja astub ligi. Küsib mis teete siin? Annad talle kolme allkirja ja pitsatiga kaevamisloa ja küsid et oled siit varem ka midagi leidnud. Talunik toob pronkssõle. Annad talle Lauaviina leiutasuks."Oota naabri Jüri leidis mõõga, aga see maksab 500.-."
Mis puutub sellesse, et päevas kaevati 1 ruutmeeter. Usun et noored vihased mehed kaevavad kalme läbi poole päevaga ja asulakoha, kus kive pole teevad väärismetallist nädalavahetusega puhtaks.
Muinsuskaitseametnike peamine viga on minu meelest selles, et oma mitmekordse kõrghariduse juures unustavad nad et kalmeid ja ka sõjahaudu rüüstavad valdavalt lihtsad keskpärase haridusega noored mehed kelle eesmärgiks on asjade omamine üks kõik kas edasimüügiks või teistele näitamiseks.
Kahjuks ei oska ma ise mingit lahendust välja pakkuda.
Sõnade ja tegude kattuvus on võtmeküsimus. Tõpraks tituleerimine pole muidugi lahendus.
. Ka turvakaamerad ei tõlgendanud seda sündmust kohe kindlasti mingi alusetu või aja jooksul teisenenud rahvaluulena 
