Korpuse mehe tee Afganistani kaudu vabadusse.

[krizz]

Siin sellest artikkel http://www.ekspress.ee/viewdoc/160DEE55 ... 9C0030C0B6

[Lennart]

Vana artikkel juba,kuid tõesti uskumatu ja jõhker lugu.Mehel vedas ikkagi hullupööra.


Teekond nägi välja selline:
Punane joon tähistab punaterrori ikkes olemist,sinine aga põgenemisteed.

[Prinz Eugen]

Kokkupressitud artikli järgi jäi veidi segaseks põgenike staatus.
Ma sain aru nii, et nad praagiti korpuse lahingkoosseisust välja (poliitiliselt ebausaldusväärsed, muud patud?) ja saadeti mingisse tööüksusse, kust nad põgenesidki.
Olid nad siis laskurkorpuslased või jälle tööpataljonlased. Mehe mälestused vääriksid täielikku avaldamist!

[Lennart]

Kogu artikkel oli vist koostatud mehe enda päeviku järgi.
Vot just selletõttu võivadki lüngad sees olla ja mõni asi arusaamatu.

[toomas tyrk]

Alltoodud lõigu järgi pakuks, et mehed olid siiski kirjas laskurkorpuses, aga ilmselt kas reservpolgus või mingis muus tagavaraväeosas. Ning käisid ehitustööl komandeeringus.

15. juulil lahkun Tšebarkuli laagrist. Meid on 37 meest, magame öö jaamas. 16. juulil sõidame välja, keegi ei tea kuhu. Kell 5.25 ületame Aasia ja Euroopa piiri. Kell 8 õhtul oleme kohal. Koha nimi on Ursumka, mägede vahel väike küla, kus asub üle toodud Tuula relvavabrik. Siin alustame ehitustööd. Olen brigadir ja eeskujulik. Ühel päeval on minu brigaad lehes, kus mind ja minu mehi ülistatakse. Saame autasuks uued pluusid jne.

26. juulil sõidan 2 päevaks puhkusele Tšebarkuli laagrisse. Selle tripi teeb kaasa E. Kristall, kuid salaja. Magan ööd ltn Pihlamäe juures, siis saan Laanso käest jahu (tangu), õieti kaeru, mida viin töölaagrisse, sest laagris on süüa kole vähe. Jõuan tagasi 28. augustil. Tapame ühe kitse, koera ja kana, kuid kõik salaja. 15. septembril 1942 sõidab Eesti diviis meilt läbi rindele, muist mehi jääb meie juurde ehitustööle.

Kui nad päris ära oleks saadetud, siis vaevalt neil korpuse juurde puhkusele oleks lastud. Ning "ebausaldusväärsed" läksid hoopis teise režiimiga laagrisse.

[krizz]

Üldiselt vääriks omaette teemana käsitlust see,kuhu sattusid eesti sõjamehed pärast sõda(deserteerumist)ja mis saatus neid ees ootas.(Iseasi,palju sellest teada on)On teada,et saksa poolel võidelnuid teenis hiljem veel liitlaste armeedes,eriti vist just amide juures.Olid näiteks Nürnbergi protsessil valvurid.Mõned jõudsid ka Võõrleegionisse.Räägitakse,et SS-i viimaseid lahinguid oligi Vietnamis,kui prantslased,Võõrleegion seal sõdis.Sest just leegionis oli palju sõja kaotanud mehi,esmajärjekorras muidugi sakslasi.Aga kuhu veel mehi sattus Saksa poolelt Punaarmeesse ja vastupidi.Nagu näha ka Indiasse,Inglise armeesse.Norras sõdisid ka eestlased.Ka Soome poolel.See on huvitav teema ja väärib tõsisemat uurimist.

[VANA LÖUKOER]

kui härras krizz ei pahanda,teen väikesed korrektuurid pärast söda vöidelnud saksa södurite suhtes.
Vietnam oli Prantsuse koloniaalriik.kui vietnamis toimus üleriigiline ülestöus prantslaste vastu,siis saadeti korda looma vöörast kahurilihast koosnev,tol ajal veel Prantsuse Ekspeditsioonikorpuse nime kandev üksus vietnamlasi vaigistama.paraku olid prantsuse ohved endast liiga heal arvamusel,vietnamlased piirasid korpuse sisse ja viimane teadaolev lahing,kus vötsid osa ka endise reichi södurid,oli Den-Bien-Phu lahing,kus korpus pärast pikka piiramist alla andis.
kui sul on vöimalus vaadata History kanalit,siis seal on ka sellest lahingust juttu olnud.

[krizz]

Jah,mingi Vin-Ni-Puh või Den-Bien-Phu lahing see oli

[ancien]

Norras sõdisid ka eestlased.

Norras sõdis 13e DBLE (13e Demi-Brigade de Legion Etrangere) kes kaotas 67 meest surnutena.

20 % leegionäridest 13. DBLE-s olid pärit Hispaaniast ja on võimalik, et nende seas oli marginaalne osa Hispaania kodusõjas osalenud eesti kommuniste/sotsialiste, kes ei söandanud karistuse kartuses tagasi koju tulla.

Leegionile on Norra sõjakäik jätkuvalt hell koht. Teated leegionäride tapatöös, röövimistest ja vägistamistest, ohvitseride vaikival nõusolekul, kinnitas norrakate eelarvamust, et leegion koosneb vaid varastest ja pättidest. Leegioni tõttu hukkus Bjerkvikis enam norra tsiviilisikuid kui saksa sõdureid. Saksa raadio nimetati võõrleegionäre "elukutselisteks bandiitideks". Üks prantsuse sõdur on kirjeldanud leegioni rünnakut millega tagajärjeks olid ”puruks rebitud kehad, lastevoodid üle surnud imikute ning karjuvad haavatud vereloikudes”.
Kokkuvõtlikult. Loodan, et norras polnud leegioni ridades võitlemas eestlasi.

[Jaanus2]

Eestlased Norras:

http://www.postimees.ee/230506/esileht/ ... 202542.php

[Arensburger]

Eestlased Norras:

http://www.postimees.ee/230506/esileht/ ... 202542.php

Siin on ka pilt eestlastest Norra armees
http://forum.axishistory.com/viewtopic. ... 99#1166199

[Arensburger]

Norras sõdisid ka eestlased.

Norras sõdis 13e DBLE (13e Demi-Brigade de Legion Etrangere) kes kaotas 67 meest surnutena...

Kuigi, jah avatud on siin juba täiesti uus teema ühe vana teema all, aga see eestlaste Norras sõdimise teema on mind juba ammu huvitanud. Käisin oma autoga Põhja Norras ringreisul 2004-ndal aastal ja Narvikist põhja suunas välja sõites leidsin tee ääres ühe päris soliidse monumendi (pronksist ja graniidist) püstitatud Narviki lahingutes langenute mälestuseks. Ja seal oli pronkstahvlil Alta pataljoni langenute hulgas ka Arnold Soinla nimi ja nime järel ka selgitus - Eesti vabatahtlik. Kuidagi väga sooja tunde jättis selle mälestusmärgi külastamine.

Antud teemat on tegelikult küllalt uuritud ja isegi Lennart Meri tegeles selle teemaga, kuid siiski lisan siia ühe loo, mille kirjutasin juba väga ammu ringi ühest vanast väliseesti ajakirjast. Kahjuks ma hetkel isegi ei mäleta oli see ajakiri "Meie Tee" või ajaleht "Võitleja". Nagu tolle aja väliseesti väljaannetele iseloomulik, on kogu artikkel ilma isikunimedeta ja autoril on ka ainult kaks tähte nimeks. Põhjuseks ikka see, et kardeti oma mälestuste publitseerimisega põhjustada mõttetuid kannatusi Eestisse jäänud sugulastele ja isikutele keda siinsed võimud võisid antud looga kuidagi seostada.

Märkamatult on ajalend kustutamas päevi, kuid ja aastaid meie elust. On juba möödunud ligi kolm aastakümmet ajast, mil algas II maailmasõda ja kutsus sõjatandreile miljonid sõdurid ja aatemeele ning saatuse sunnil pidi siis ka eesti mees selga tõmbama sõjamehe rüü ja kätte võtma relva, et jälle võidelda oma kodumaa vabaduse ja au nimel. Kuid vaatamata sellele, et see kõik peaks nüüd paistma kauge minevikuasjana, kuna uus sugupõlv on peale kasvanud ja endistest sõdurpoistest on saanud juba sõjaveteranid, kelledest mõnelgi endine uhke sõdurirind juba vanuseküürus, korraldatakse siiski veel sõduriteõhtuid, et elustada ja aus hoida relvavendlust ning mälestusi olnud suurest taplusest ja siis on ka loomulik, et nende õhtute tähe all nii mõnigi võitlejaist sorib oma mälusalved põhjalikumalt kui seda tavaliselt tehakse, et sealt leida ja meenutada ühte kui teist neist aegadest.
Üksikud meist on võinud oma mälestusi avalikkusele jäädvustada kas sõjaromaanides või siis otsestes sõjakirjeldustes ja memuaarides, kuid teame ka, et need moodustavad vaid ühe murdosa juhtunust ja et ehk palju ilusat ning eeskujupakkuvat on veelgi peidetud unustuseesriide taha. Allpool tahaks ma kergitada seda unustuslinikut ühelt mälestuselt Soome Talvesõja ajast, millele ma oma südames ja mälestusis olen hoidnud alaliselt aukoha ...
Eesti sõduri võitlus Norras
Soome Talvesõja lõppedes tõstatati sellest osavõtnud eesti vabatahtlike üksuses mõte minna appi norralastele, keda sakslane juba ründas ja vallutas. Eakamad mehed meie üksuses suhtusid mõttesse eitavalt, kuid koolipingist vastpääsenud asusid asja juurde täie innuga ja lähetasid ühe eesti ohvitseridest Helsingisse, Norra saatkonda, et vajalikku selgust ja informatsiooni saada. Kuna aga Soome oli sellal Saksaga lähemas sõjalises kontaktis, siis puht diplomaatilistel põhjustel ei saadud ega ka tohitud Norra saatkonnas Helsingis midagi ära teha, kuigi sellest abipakkumisest oldi ülimalt liigutatud. Ei jäänud siis meestel muud valikut, kui teostada retk illegaalselt, millise otsuse juurde ka jäädi. Soomele loovutati küll relvad, aga mitte vormiriietus, et vajadusel võida simuleerida puhkusele sõitvaid sõdureid.
Ühel 1940. a. märtsi ööl lahkus salk salaja majutamispaigast Lapualt, kust mindi raudteejaamas piletita rongile ja sõideti Oulusse, et sealt alustada teekonda läbi põhja tundra Jäämere suunas. Salka kuulus 12 eestlast ja üks soome norralane kui tõlk. Oulust mindi 20 km ringis jalgsi kuni laplaste külani, kust palgati põhjapõtrade küüt. Nii sõideti kahes etapis üle 160 km läbi tühjusest haigutava ja külma tundra Põhja Jäämereni välja. Seal ületati Soome Norra piir. Kuid Norra võimude leidmine ja eneste nende korraldusse andmine nõudis veel poolteist päeva tundras hulkumist ja ekslemist enne kui see toimus. Salk transporditi pärast seda umbes 60 km Narvikist allpool asuvasse fjordikülakesse, kus talle kohe anti vajalik norra sõjaväe riietus ja lahingvarustus. Kuigi rinde olukord seal üleval põhjas oli juba ülimalt kriitiline, anti meestele siiski aega nädalaseks väljaõppeks ja ka Norra hümni õppimiseks vannutamise puhuks.
Vannutamine toimunud kaljusse rajatud võlvkirikus, mis selle haruldase sündmuse puhul olnud norralastest tulvil. Pärast vandetõotuse lausumist ja õpetaja õnnistamist andnud komandeeriv norra ohvitser käskluse valveks ja hümni laulmiseks, mille sündides see tseremoonia oleks pidanud lõppema. Aga hetkelise vaikuse järele alanud eesti meeste ridades mingisugune askeldamine ja siis toimus see, mis sundis mind seda mälestuskildu kirjutama.
Meeste salapärasele askeldusele järgnes peagi vali eestikeelne käsklus "valvel", mille järele primitiivse ja lülidest kokku pandud varda otsas tõusis meeste peade kohale sini-must-valge ja kohe selle järele kõlas ka seal kaugel jäämere kaldal "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", kõik kolm salmi laulduna nende kaheteistkümne sõdalase poolt ja seda veel kolmehäälselt. Kalju võlvkirik oma suurepärase akustikaga aitas omakorda esile tõsta laulu võimsust ja ilu, mis võlus väga norralasi. Õpetaja ja ohvitser seisid päranisilmil ja jahmununa nagu näeksid nad ilmutust. Eesti sõdalased seisid aga valvel edasi, iseteadlikult ja julgelt, nagu poleks midagi ebatavalist juhtunud. Siis kogus end õpetaja, astus veelkord sõdurite ette ja ütles kokkuvõttes järgmist, mis samas tõlgiti soome keelde:
"Tunnen suurt rõõmu võida täna kirjutada meie kirikukroonikasse selle ilusamad leheküljed mälestuseks järgnevatele põlvedele. Kauges tulevikus võib see neile tunduda vast ilusa muinasjutuna, kuid meie täna siin oleme tunnistajad, et see ometi on südantlõhestav tegelikkus. Norrale nii raskel katsumise tunnil tulevad need kaksteist eesti sõdalast virmaliste valgusel läbi põhja tundra, et aidata kaitsta meie kodu puutumatust ja au, kuna neil endil oma kodu enam ei ole. Nad ei ole tulnud siia kui palgasõdurid, vaid kui ühe põhjamaa rahva aatelised pojad, kes oma lippu ja hümni ausse tõstavad ka siin, võõrsil ekseldes. Vaevalt meist keegi siin teadis Eesti lipu värve või tundis teie hümni, kuid nüüd olete teie need mõlemad teinud meile unustamatuks ja raiunud Eesti nime meie norralaste südametesse ning pakkunud meile eeskuju, mida meie just nüüd nii väga vajame. Õnnistagu Jumal meie võitlust koos teiega ja teie kannatavat kodumaad."
Kõne lõppedes on kirik täis nutunuukseid ja kui kirikust väljuti, Eesti ja Norra lippude lehvides, moodustasid inimesed kahel pool spaleeri ning üks kui teine haaras Eesti lipu järele, et seda suudelda. See jätkus isegi veel kiriku platsil rivis seistes, kust lõpuks lahkutakse rahva õnnistuste saatel.
Juba järgmisel ööl paigutataks mehed fjordideese positsioonidele. Järgmisel hommikul algas ka sakslaste võimas üldrünnak, kus eestlased kaotasid ühe mehe surnuna ja kaks haavatuna.
Norralased ei suutnud sakslaste tehnilisele ülevõimule vastu panna ja rinne taandub ning laguneb. Sõjaväe riismed põgenevad üle piiri Soome, nende hulgas ka eestlased, kes kõik paigutati Kemi interneeritute laagrisse.
Umbes paari nädala möödumisel saab valvemeeskonnale teatavaks, et laagris on vahi all ka Soome Talvesõjast osavõtnud eesti vabatahtlikke. Asjast informeeritakse kohe Sõjavägede Peastaapi, kust kindral Ecknerilt kui vabatahtlike ülemalt Soome Talvesõjas, saabub telegraafiline korraldus - "eestlased otsemaid vahi alt vabastada, neid varustada vajaliku tsiviilriietusega, toidu- ning varustuskaartidega ning saata Helsingisse neile töökoha leidmiseks."
Oli 1940. a. hilissügis ja ühe õhtu videvikutund. Lebasime ühe Norra sõjast osavõtnud saatuskaaslasega Helsingi ühe hotellitoa vooditel. Ta oli elukutselt pedagoog ja algkoolijuhataja, laulukoorijuht ja ühtlasi kohapealse Kaitseliidu malevkonna propagandapealik ning kuulus ühe meie Noor-Eesti luuletaja sugukonda. Pean tunnistama, et ma pole elus kohanud aatemeelsemat eestlast kui oli seda tema. Tema oli see, kes Eestist põgenedes ainsa varandusena kaasa võttis oma kooli lipu ja selle vardasse heiskas ka Soome Talvesõja päevil, kui käesoleva sajandi Põhjamaade kuulsaim väepealik marssal Mannerheim meid käis inspekteerimas. Oli meeliülendavaks ja unustamatuks elamuseks, kui see vennasrahva auväärt sõjasangar meie rivile oma saatjaskonnaga lähenedes Eesti lipu ees saluteeris. Sama lipu tõstis see eestlane aupaistesse ka norralaste juures ja oli selle sündmuse organiseerijaks ja vaimseks juhiks.
Selles hotellitoas ta siis jutustaski mulle Norra sõjaretkest ning kirikus toimunud sündmusest temale omase tagasihoidlikkusega, lisades veel lõpuks: "Olen võinud kaasa elada nii mõnelegi sündmusele kodumaal, kuid ma pole iialgi tundnud nii suurt ja ülendavat rahvuslikku uhkust nagu tundsin seda seal Norra kaljukirikus sel hetkel ja ega ma vast enam kunagi seda koge."
Kas tuli viimatiöeldu vaistlikust eelaimusest või siis juhuslikust kokkusattumusest, kuid igal juhul ta ei eksinud selle väljendusega, kuna ta peagi pidi oma aatemeele tooma kodumaa altarile ...
Jõulupühade eel 1940. a. saadeti ta pärast vastavat väljaõpet, koos ühe teise eestlasest abilisega luureülesandele Tallinna, kus ta Kopli surnuaial haudade vahel lumes ja külmas tegutsedes ning kaasaantud raadio-saatejaama vahendusel varustas Soome peastaapi vajalike andmetega venelaste ülekohtust Eestis. Parast paarinädalast pingelist tööd toimetati mõlemad noormehed närvide puhkuseks Soome tagasi.
Teistkordsel retkel langes ta aga raskelt haavatuna venelaste-rannavalve kätte ja ta eluküünal kustus Lasnamäe vangla haiglas raskete haavade ja piinamiste tagajärjel. Tema abiline, kes samuti oli Soome Talvesõja ja Norra sõja kaasategija, sai juba rannajääl toimunud lahingus surma. Nii lõppes noorelt nende aatemeelsete võitlejate elutee, jättes endast vaid ilusa eeskuju ja unustamata mälestuse kaasaja ja tuleviku relvavendadele.

II

Fjordidetütre armuhüüd

Möödunud aegu ja sõjasündmusi meenutades kerkib Norra sõja taustal mu mälufookusse veel üks lühiepisood, mis ühenduses ühe Norra sõjas haavatasaanud eesti sõdalase saatusega. Kuigi selle sündmustik ei ole enam otseselt seotud sõjalise tegevusega ja on vaid puht sõjaromantilise tagapõhjaga, tohiks see siiski ehk väärida kirjapanemist ja ka jäädvustamist sellest, mis "Ükskord oli ... !“
Nagu ma oma Norra sõja kirjelduses juba maininud olen kaotasid eestlased Norra sõjas ühe kaaslase surnuna ja kaks haavatuna. Vaatamata sakslaste ägedale pealetungile suudeti langenu siiski matta sõjamehe viimsele puhkusele kaljudepealse õhukese maakamara alla ning taandumisel raskemalt haavatu kanda ühte fjordide kalurionni ja pererahva lahkel loal ning vastutulekul teda seal peita köögi alla keldrisse. Kergemalt haavatu oli aga pärast esmaabi saamist suuteline üksusega koos taanduma.
Et eestlased oma norralastele appiruttamisega kui ka kirikus esinemisega olid endile norralaste südametes võitnud kaunis sooja nurgakese, siis oli seegi kaluripere lubanud teha kõik võimaliku eestlasest haavatu varjamiseks ja ravimiseks ja seda lubadust ka täidetud suure ohvrimeelsusega ning diskreetsusega, nii et sakslastel pole olnud vähimatki aimu „vaenlase" lähedalolust või selle abistamisest, kuigi Saksa komandantuur asunud samas külas. Eriti suurt hoolt ja abivalmidust on haavatule osutanud noor, ilus kaluritütar, kes isegi loonud kontakti norra põrandaaluste vastasrindlastega ning kellede kaasabil üks norralasest arst käinud haavatut korrapäraselt sidumas ning ravimas.
Arusaavalt tagas niisugune hoolitsemine haavatule kiirema tervenemise, nii et ta pärast kolmekuulist ravimist oli niivõrd kosunud, et osutus suuteliseks sellest ohtlikust paigast lahkuma ja oma sõjakaaslastele Soome järgnema. Eriti ohustatud oli aga see kalurirahvas, kuna ju nende julgeolek ja vast ka majanduslik olukord võõra sõdalase parast pidi kannatama.
Norra-Soome piir oli sellal juba sakslaste poolt valvatav ja seega nõudis piiri ületamine siirdumiseks Soome suuremat riski ja ettevaatust, kui see oli vajalik Norrasse sõtta minnes. Kuid siingi hankinud ta päästeingel-kaluritütar põrandaalustelt ringkondadelt kõik vajaliku informatsiooni piiril valitsevast olukorrast ja niiöelda nõelasilmadest, kust võis läbi pääseda. Neiu olnud ka oma hoolealuse piirile saatjaks ja juhiks selle ületamisel ja nii siis seal kusagil põhjas, tundras, Norra-Soome piirimail toimunud nende kahe noore - norralasest fjordidetütre ja eestlasest sõjakalevlase - lahkumine ja jumalagajätt...
See lahkumine kujunenud neile mõlemale kaunis raskeks ja kurvastavaks elamuseks. Märkamatult neile endilegi olid nad ühise saladuse ja kaudselt ka ideesõpruse tõttu saanud mitte üksnes truudeks vandeseltslasteks, vaid ka suuremal või vähemal määral teineteisele nagu elu mõtteks ja sisuks. See pidi eestkätt nii tunduma just sellele sõdalasele, kuna ta pääsemine ja vabadus olenes ju täiel määral tütarlapse eneseohverdusest ja ustavusest, millele lisandus veel süütunne tanuvõla tasumatajätmisest kõige hea eest.. . ja kui siis sõdalane taoliste mõtete ning ahastuse meelevallas tütarlapse kaenlasse tõmmanud, et vähemalt tanusuudlusega oma süü- ja võlakoormat kergendada, siis pole ka neiu suutnud keelata vastusuudlust, ega varjata oma lahkumisängistust ja pisaraid ...
Arusaavalt ei saanud neil lahkumise armuurmaks pikemat olemasolu olla, kuna olukord tingis ettevaatust ja kiiret piirisektorist eemaldumist. Seepärast ulatati käed viimaseks embuseks ning eemalduti teineteisest - üks tundra tühjuse suunas, teine tagasi oma vanemate kalurimajakesse - kummalgi kaasas vaid mälestused kolmekuisest suvest võõra sõduriga või võõra fjordidetütrega. Väikese vahemaa järele hüüdnud kaunis fjordidetütar siiski poolkuuldavalt saksa keeles sõdurile järele "Ma ei unusta teid kunagi"...
See oli armuhüüd tundra tühjuses, mis kaheldamatult tingitud lahkumisvalust ja vist ka mõttest, et see jääb nende viimaseks kohtamiseks. Aga see armuhüüd jäi kajama sõdalase kõrvu ja hinge sel määral, et sai määravaks õnnelikul juhtumil ehk ka selle fjordidetütre edasisel elukäigul, nagu järgnevalt seda loeme.
Meie eestlased-talvesõdalased, püüdsime Soomes eraelus töötades enam-vähem kokku hoida ja koos töötada, mida isegi ametlikult poolt igati soovitati või koguni soodustati ja nii siis johtuski, et sellegi loo tegelane ilmus 1940. a. sügisel Kemi lähedale, ühe sõjaväe laskemoonalao ehitustöödele, meie juurde. Ta perekonnanimeks oli Kalda, kuid kust ta Eestist pärit oli, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Kasvult kuulus ta pikemate meeste gruppi, oli brünett ja umbes 22-24a. vana. Seal ta meile jutustaski sellest Norra sõjaretkest, haavatasaamisest ja kolmekuisest keldriselamisest. Viimase kirjeldamisel oli küll keskpunktiks ilus kaluritütar ja platooniline piiriseiklus temaga, kuid siiski väga mõõdukalt ja napisõnaliselt jutustatuna. Sellepärast tunnen nagu ülekohtusena seda siin „seikluseks“ tembeldada, kuna puht inimlikust seisukohast vaadatuna oli kõik see vaid üks nooruse eluõigustest, ei midagi rohkemat ja pealegi on see seda enam mõistetav, kui niisugustest asjadest ei kõnelda hooplevalt ega pikantselt, vaid respektiivselt, nagu tegi seda tema ...
Aegajalt muutus mees veelgi enam napisõnalisemaks ega ilmutanud üldse huvi kaaslastega seltsimiseks. Tihti jäi ta töö juures mõttesse ja unustas hoopiski ümbritseva elu. See tema endassesüvenemine ja nagu erakuks muutumine kujunes meile lõpuks ebameeldivaks, võiks koguni öelda ebatalutavaks, nii et seetõttu olime meiegi pooleldi sunnitud ka omapoolset kontaktivõtmist vältima. Näis, et see talle koguni meeldis. Kuna peagu igaüks meist sellal kannatas väiksel määral mingisuguse depressiooni all, mille peamiseks põhjustajaks olid kodumaatus, kodutus ja ka võõras miljöö, siis ei osanud meie temagi erakuksmuutumist muust vaatevinklist näha ega seletada.
Siis aga sündis midagi ootamatut, mis avas kogu tõe. Nimelt tuli ta ühel ennejõulusel talveõhtul ehitusmeister Kase poole, kellega ma ühes korteris elasin, et oma tööraha võtta ja meiega jumalaga jätta. Küsitlusel selgus, et ta oli otsustanud taas läbi tundra selle fjordidetütre juurde tagasi minna, seega järgneda tema armuhüüdele! Olime mõlemad Kasega kuuldust jahmunud ja jahmunud enam veel nähtust, sest mees oli juba suusatamisülikonnas, kaasas seljakott ja suusad. Üritasime siiski tema meelt muuta, kuid kõik katsed põrkasid vastu lahkuja kindlat ja veendunud otsust. Teadmine, et meil polnud õigustki teda takistada, vaatamata sellele kui riskantne selline üksikmatk tundra külmas ja karmuses tõotas olla. Eks oli ju temagi kodusoojuseta põgenik ja lootis nähtavasti seda leida sealt kalurimajast, õigemini fjordidetütre seltsist. Või oli see tema armastuse, või saatuse käsk, mida tuli täita, et enese "mina" taas leida. Olles ise veendunud fatalist, siis nüüd neid ridu kirjutades mõistan tema saatuse paratamatust veelgi enam kui ma sel korral seda suutsin.
Olles saanud kätte tööraha, jätsime saatuskaaslasega ja kaasvõitlejaga jumalaga. Ta siirdus meie juurest otse jaama, et tundraretkeks raudteega Oulusse sõita, samaselt nagu see sündis sõttaminekulgi. Vaatasime akna eesriiete vahelt talle veel järele, kuni kadus suguvenna kuju tänavapimedusse. Teadmatus temast on jäänud kestvaks tänini. Tema ettevõtmise õnnestumist katab küllalt reaalne kahtlus, et ta võis tundras väsimusest magama jäädes külmuda, võis huntide poolt ohustatud saada, kes arvukalt Soome Talvesõja päevil tundrasse varjule põgenesid ja seal inimestele (laplastele) hädaohtlikuks muutusid. Aga ta võis piiril ka sakslaste kätte langeda ja hiljem ehk kusagil Saksa vangilaagris hukkuda.
Kui aga Suur Saatus teda sama päästvalt kohtles nagu Norra sõjaretkel, siis võib ta ehk olla kusagil põhja Norra fjordides juba õnnelik perekonnaisa, või ehk koguni vanaisagi, sest 27-aastane ajavahe on sellekski küllaldane. Igal juhul oli temagi üks neist paljudest meie rahva liikmeist, keda kommunistlik okupatsioon ja terror sundis võõrsilt varjupaika otsima ja oma sünnimaalt lahkuma.
Aeg veeres üha laienevas sõjasündmuste keerises ning varsti kajas sõjapasun juba kõigile Soome põgenenud eestlastele kaasalöömiseks kodumaa vabastamisele. Koguneti innustatult ERNA gruppi ja maanduti mere- ja õhudessandi teel taas Eesti pinnale suureks heitluseks. See maabumisretk toimus 10. juulil 1941 kell 2 öösel.
Peagi saabus hilissügis, aastapügalaga 1941. Kogu Eesti oli vabastatud kommunistlikust terrorist ja nende jõugud sunnitud taanduma Maarjamaa pinnalt.
Sammudes ühel päeval mööda Narva maanteed Tallinna suunas, soome sõjameherüü seljas ja haavatud käsi rippumas sidemega kaelas, püüan mõnele saksa sõjaväe autole pääseda, et nii kiiremini Tallinna jõuda, kuna korrapärast rongiliiklust ei oldud veel taastatud. Peale mõningaid tagajärjetuid käetõstmisi astusin ühe talu õueväravast sisse, et külma joogiveega end karastada ning väsimust peletada. Talu asus pahemat kätt Haljala-Kadrina vahelisest maanteest. Nii hooned kui ka kõrge, valgeks värvitud lipuvarras lasid oletada eesrindlikkust ja jõukust. Peagi kinnitas seda ka kusagilt kõrvalhoonest taluõuele ilmunud peremehe iseteadlik ja enesekindel kuju. Palusin juua, kuid kogu ta tähelepanu oli pööratud minu vormi uurivale vaatlemisele ja ta olemisest oli märgata kahtlust ning tagasihoidlikust. Olles aga ära tundnud soome sõjaväe mütsi, elavnes ta märgatavalt ja asus mind samas ebatavalise uudishimuga küsitlema. Selgus, et tema ainus poeg ja ainus laps oli kommunistide tulekul Soome põgenenud, kuna ta olnud kohapealse Kaitseliidu kompanii pealikuks. Märgatava sisemise erutusega ta esitas siis kohe küsimuse: „Vast kohtasite teda Soomes, või tuli ta teiega kaasa." Küsisin temalt poja perekonnanime ja saanud vastuse, tundsin, nagu oleks mu süda hetkeks seisatanud. Pärisin aga enne vastuse andmist siiski veel isikukirjeldust, kuid seegi kinnitas, et tegemist oli ikkagi inimesega, kes selle loo peategelase kaaslasena langes Eesti rannajääl ja küllap minu näoilme kurb tõsidus võis talle juba ennustada mitte head uudist, sest äkki tõsines temagi, küsiv ja tungiv pilk suunatud vaid mulle. Poleks küll kuidagi soovinud sellele auväärsele eesti talumehele nii kurba uudist teatavaks teha, kuid saatuse karmil tahtel ei olnud sellest pääsemist. Ütlesin esmalt, et tundsin ta poega juba Soome Talvesõja päevilt ja siis lõpuks, et ta ei saa enam kunagi koju pöörduda, kuna ta langes kangelasena sama aasta veebruaril Eesti rannajääl.
Sõnumi mõju oli ülimalt kurvastav. Mees kahvatus ja suutis vaid rõhutud ja summutatud häälel öelda - "Jutustage lähemalt". Kui olin oma jutustust lõpetamas, ilmus ka peremehe elukaaslane ukselävele. Mees kutsus siis naise enda juurde ja teatas talle ahastava ohkega: - „Meil ei ole enam poega“. Kiljatades ja nõrkenult vajus naine mehe najale ja siis ei suutnud ka mees oma pisaraid tagasi hoida. Ei suutnud ka minagi enam kauem kaasa elada sellele kurbmängule, vaid suures kaastundes taandusin väravast maanteele, jättes neid kahte nende leinas ja ahastuses üksinda. Mäletatavasti ei saanud ma juuagi, sest see ootamatu kokkusattumus ja kurva sündmuse kiire linastus pani mind unustama kõik muu. Jalad kandsid mind sellest paigast kaugemale, hilisemad sündmused on tõuganud mind aastakümneiks võõrsile, kuid see mälestus sealt kodumaa radadelt on järgnenud mulle kõikjal. Ja ega see ka kunagi saa ununeda.
A. N.

[metssiga]

Põgenemisest läbi Afganistani: Ants Eert, Afgaanide vang, Tallinn 2008 (pole ise küll lugenud, ei tea, mis seal ka kirjas on?)
Eestlased Norra armee Alta pataljonis 1940: ajakiri "Põhjala Tähistel" 2001, nr. 27.
Norras sõdis ja hiljem Soome tagasi tulnutest oli luures Suits, kellega läks nii: "Pärast Talvesõja lõppu värvati Soome sõjaväkke astunud eestlastest vähemalt kuus luureteenistusse. Neist Elmar-Gustav Suits ja Robert Selge langesid NKVD piirivalve kätte 2. jaanuaril 1941, olles kiirpaadiga teel Eestisse, et ära tuua juba eelmise aasta suvest kodumaal tegutsenud Gustav-Adolf Lepik. Mõlemad mehed hukkusid aasta hiljem GULAGis."