Lugesin nalja pärast teema päris algusest peale läbi. Jääb mulje, et inimesed ajavad vaatamata vastupidise väitmisele segamini ikka reaalsuse ja nostalgia. Kuna minu lapsepõlv jäi samuti nõukaaega, siis ma ei valeta, kui ütlen, et jah, mu lapsepõlv oligi õnnelik. Samas mõtlen, et aeg ja mu vanemad-vanavanemad iseenesest vaevalt õnnelikud olid. Lihtsalt lapsepõlv on meile kõigile tagantjärgi ilus aeg.
Mõnes sõnavõtus on eriti rõhutatud faktile, et ka tänasel kapitalistlikul korral on suuri vigu. Ega siin polegi midagi vaielda, muidugi on. Aga no kurat, vaatame nüüd maailmas ringi ja mitut arenenud riiki me oskame nimetada, mis toimiks teistel alustel? Kuidagi elab ära ka Põhja-Korea tööline, aga kes ütleb, et tööline olla tema riigis on parem, kui näiteks USA-s? Minu taust on pigem vaesuse lõhnaga, kuna mu vanemad olid mõlemad teenistujad, kes teatavasti ise oma sissetulekuid nõukapäevil oluliselt mõjutada ei saanud. Täna olen ma otse öeldes lihttööline ja elan kordi paremat elu, kui minu vanemad toonases "õiglases ja targas" riigis, mul pole materiaalset puudust, mul on perekond, võin reisida ükskõik millisesse maailma nurka. Selleks ei pea ma olema ärimees või omama meeletuid tuvusi juhtivtöötajate juures, ma ei pea varastama ega petma, ma olen kõik enda kätega teeninud. Ma ei oska öelda, kas sellise võimaluse on mulle andnud kesikud või reformvoodirahvas, aga ma tean, et selline võimalus on tänases riigis igaühel, kes tööd ei põlga. Banaalne jutt, seda tunnistan ise ka

Aga parasjagu ei osanud kuidagi paremini selgitada, miks mind isiklikult paneb ahastama, kui keegi hakkab mingit uusmaasaaja-stiilis jura ajama.