Eks ta üldiselt autoajakiri ongi, kuid see artikkel näitas, et igaüks jäägu oma liistude juurde.Würger 190G kirjutas:TM vohab autospetsidest.
T-34, kui hea või halb ta siis oli?
Ajastut arvestades ei saanud ZIS (Zavod Imeni Stalina) toota midagi viletsat. Loomulikult oli tegu hea relvaga. Ja miks ei peaks hea relv militaarfoorumlastele huvi pakkuma?fossiil kirjutas:No sõnumitoojalt pea kohe maha kaksata - veidi nagu barbaarne või kuidas?
Aga see 57 mm kahuriga T-34 epopöa on tõesti veidi pikem, kui Toivo Laan oma artiklis kirjutas, kuid sel juhul tuleks alustada algusest, ehk ZIS-2 saamisloost - iseasi, kas see võiks ka foorumlastele huvi pakkuda?
Urmas.
-
Kilo Tango
- Liige
- Postitusi: 10218
- Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
- Kontakt:
Olgu peale, üritan siis asjast parasjagu juttu teha ja üldisest suunitlusest mitte väga kaugele eksida.
1940 aasta kevadsuveks oli Nõukogude - Soome sõda just-just läbi saanud ja nõukogude poole sõjandusspetsid tegelesid järjekordse relvasüsteemide reformimisega, seekord võeti erilise tähelepanu alla nii tankitõrjekahurid, kui ka sama tüüpi kahurite paigutamine tankidele. Oma osa sellises suunitluses oli kindlasti ka samal ajahetkel käimasoleval Prantsusmaa kampaanial, juba selle alguses hakkas selguma, kes arvatavalt võidab ning et peagi on sakslaste käsutuses üsna paksu „nahaga“ prantsuse tankid. Ning see mõte ei olnud sugugi meeldiv – hetkel tavarelvastuses olev 45 mm tanki/tõrje/suurtükk oleks jäänud ilmselgelt lahjaks. Mistõttu on üsna loomulik, et peagi läks lahti palavikuline tegevus, uue tankitõrjekahuri väljatöötamisega hakkas tegelema Grabini konstrueerimisbüroo (ОКБ № 92).
Vassili Gavrilovitš Grabin oli erakordne isiksus, kes paistis Stalinit vahetult ümbritseva „kamba“ taustal lausa eriliselt silma. Ta oli osav favoriit, kes oskas oma tagasihoidlikke edusamme suurtükisüsteemide konstrueerimise juures vägagi andekalt serveerida. Ning muidu kõike ja kõiki kahtlustaval Stalinil ei tekkinud miskipärast kordagi mõtet kontrollida, milline oli selles valdkonnas ka asjade tegelik seis... Iseloomulikuks näiteks on tolleaegse nõukogude divisjonisuurtükiväe olukord: sellest hetkest, kui Grabin selle valdkonna monopoliseeris, hakkasid divisjonikahurite (F-22, F-22 USV, ZIS-3) lahingulised näitjad mudelist mudelisse langema, kuid imekombel see tema karjäärile mingit negatiivset mõju ei avaldanud.
Pärast sõda, kui ta lõpuks kaotas Stalini toetuse, saatsid sõjaväelased ta pikalt, ent enne sõda säras tema täht kõrgel ning tema konstrueerimisbüroo asus uue kahuri loomise kallale.
Grabin pidas enda teeneks eeskätt nn. „projekteerimise kiirmeetodit“, mida kasutati tema konstrueerimisbüroos. See tähendas, et projekteerimise juures ei teostatud kõikide arvestuslike väärtuste kontrolli, võimalikke alternatiivseid konstruktsioonilahendusi üle ei vaadatud ning konstruktsiooni, kui tervikut, ei optimeeritud. Katseeksemplar tehti valmis väga kiiresti ning sellega kaasnesid enesestmõistetavalt ka valjuhäälsed raporteerimised, kuid seejärel algas pikk ja piinarikas vigade parandamise periood. Kõik konstrueerimise ajal kokkuhoitud päevad muutusid hiljem pikkadeks kuudeks, mis kulusid konstruktsiooni tootmiskõlblikuks muutmiseks.
Tegelikult alustati korraga kahe 57 mm kahuri väljatöötamisega, esimene neist – ZIS-1KV – kujutas endast divisjonikahuri F-22 USV lafetti, mille 76 mm toru oli asendatud 57 millimeetrisega. Võimsad tagasilöögileevendid võimaldasid sellele monteerida 86 kaliibri pikkuse toru ja saavutada sellega soomuse hea läbilöögivõime. Ent niisuguse toru kasutamine tekitas juba projekteerimise staadiumis kahtlusi, ent selle lühendamise korral vähenes tunduvalt ka tagasilöök, mistõttu F-22 USV tagasilöögileevendid osutusid liialt võimsateks. Seepärast alustati praktiliselt koheselt töid ka 73 kaliibri pikkuse toru kallal, väiksem tagasilöök ja selleks vajaminevad väiksemad leevendid võimaldasid vähendada kahuri kogukaalu. Divisjoni kahuri lafeti kasutamine ZIS-1 lafetiks oli üsna ebaratsionaalne, kuna tõi automaatselt endaga kaasa liialt kõrge tulejoone ning toru mõttetult suure tõusunurga. See sai ilmselgelt valitud vaid tootmist silmas pidades, kuna sellisel juhul ei oleks vaja olnud tootmisprotsessides suuri muudatusi teha. Nüüd otsustati välja töötada uued tagasilöögileevendid, mis valmisid F-22 USV eeskuju silmas pidades, samuti kasutati mitmeid muid selle kahuri sõlmi ja detaile.
Ent nüüd tuleks pöörduda 1940 aasta 13. juuni juurde, sel päeval saatis Kaitsenõukogu Eesistuja S.Timošenko Kompartei Keskkomiteesse ja Rahvakomissaride Nõukogusse ettekande uute tankide KV ja T-34 relvastuse ebapiisava võimsuse kohta, samuti mainiti seal ära ka vajadus vaadata üle ka uute, alles projekteerimise staadiumis olevate tankide relvastus. 27. juuniks määrati Rahvakomissaride Nõukogu ja Kompartei Keskkomitee istung, mis pühendati justnimelt nendele probleemidele.
Nonii, hetkel on kõik, katsun lähiajal edasi kribada, siis tuleb juba ZIS-4 mängu.
Urmas,.
1940 aasta kevadsuveks oli Nõukogude - Soome sõda just-just läbi saanud ja nõukogude poole sõjandusspetsid tegelesid järjekordse relvasüsteemide reformimisega, seekord võeti erilise tähelepanu alla nii tankitõrjekahurid, kui ka sama tüüpi kahurite paigutamine tankidele. Oma osa sellises suunitluses oli kindlasti ka samal ajahetkel käimasoleval Prantsusmaa kampaanial, juba selle alguses hakkas selguma, kes arvatavalt võidab ning et peagi on sakslaste käsutuses üsna paksu „nahaga“ prantsuse tankid. Ning see mõte ei olnud sugugi meeldiv – hetkel tavarelvastuses olev 45 mm tanki/tõrje/suurtükk oleks jäänud ilmselgelt lahjaks. Mistõttu on üsna loomulik, et peagi läks lahti palavikuline tegevus, uue tankitõrjekahuri väljatöötamisega hakkas tegelema Grabini konstrueerimisbüroo (ОКБ № 92).
Vassili Gavrilovitš Grabin oli erakordne isiksus, kes paistis Stalinit vahetult ümbritseva „kamba“ taustal lausa eriliselt silma. Ta oli osav favoriit, kes oskas oma tagasihoidlikke edusamme suurtükisüsteemide konstrueerimise juures vägagi andekalt serveerida. Ning muidu kõike ja kõiki kahtlustaval Stalinil ei tekkinud miskipärast kordagi mõtet kontrollida, milline oli selles valdkonnas ka asjade tegelik seis... Iseloomulikuks näiteks on tolleaegse nõukogude divisjonisuurtükiväe olukord: sellest hetkest, kui Grabin selle valdkonna monopoliseeris, hakkasid divisjonikahurite (F-22, F-22 USV, ZIS-3) lahingulised näitjad mudelist mudelisse langema, kuid imekombel see tema karjäärile mingit negatiivset mõju ei avaldanud.
Pärast sõda, kui ta lõpuks kaotas Stalini toetuse, saatsid sõjaväelased ta pikalt, ent enne sõda säras tema täht kõrgel ning tema konstrueerimisbüroo asus uue kahuri loomise kallale.
Grabin pidas enda teeneks eeskätt nn. „projekteerimise kiirmeetodit“, mida kasutati tema konstrueerimisbüroos. See tähendas, et projekteerimise juures ei teostatud kõikide arvestuslike väärtuste kontrolli, võimalikke alternatiivseid konstruktsioonilahendusi üle ei vaadatud ning konstruktsiooni, kui tervikut, ei optimeeritud. Katseeksemplar tehti valmis väga kiiresti ning sellega kaasnesid enesestmõistetavalt ka valjuhäälsed raporteerimised, kuid seejärel algas pikk ja piinarikas vigade parandamise periood. Kõik konstrueerimise ajal kokkuhoitud päevad muutusid hiljem pikkadeks kuudeks, mis kulusid konstruktsiooni tootmiskõlblikuks muutmiseks.
Tegelikult alustati korraga kahe 57 mm kahuri väljatöötamisega, esimene neist – ZIS-1KV – kujutas endast divisjonikahuri F-22 USV lafetti, mille 76 mm toru oli asendatud 57 millimeetrisega. Võimsad tagasilöögileevendid võimaldasid sellele monteerida 86 kaliibri pikkuse toru ja saavutada sellega soomuse hea läbilöögivõime. Ent niisuguse toru kasutamine tekitas juba projekteerimise staadiumis kahtlusi, ent selle lühendamise korral vähenes tunduvalt ka tagasilöök, mistõttu F-22 USV tagasilöögileevendid osutusid liialt võimsateks. Seepärast alustati praktiliselt koheselt töid ka 73 kaliibri pikkuse toru kallal, väiksem tagasilöök ja selleks vajaminevad väiksemad leevendid võimaldasid vähendada kahuri kogukaalu. Divisjoni kahuri lafeti kasutamine ZIS-1 lafetiks oli üsna ebaratsionaalne, kuna tõi automaatselt endaga kaasa liialt kõrge tulejoone ning toru mõttetult suure tõusunurga. See sai ilmselgelt valitud vaid tootmist silmas pidades, kuna sellisel juhul ei oleks vaja olnud tootmisprotsessides suuri muudatusi teha. Nüüd otsustati välja töötada uued tagasilöögileevendid, mis valmisid F-22 USV eeskuju silmas pidades, samuti kasutati mitmeid muid selle kahuri sõlmi ja detaile.
Ent nüüd tuleks pöörduda 1940 aasta 13. juuni juurde, sel päeval saatis Kaitsenõukogu Eesistuja S.Timošenko Kompartei Keskkomiteesse ja Rahvakomissaride Nõukogusse ettekande uute tankide KV ja T-34 relvastuse ebapiisava võimsuse kohta, samuti mainiti seal ära ka vajadus vaadata üle ka uute, alles projekteerimise staadiumis olevate tankide relvastus. 27. juuniks määrati Rahvakomissaride Nõukogu ja Kompartei Keskkomitee istung, mis pühendati justnimelt nendele probleemidele.
Nonii, hetkel on kõik, katsun lähiajal edasi kribada, siis tuleb juba ZIS-4 mängu.
Urmas,.
Allikaid on niipalju, kui ZIS-2 ja ZIS-4 kohta leidnud olen: Tankomaster 1/99, M-Hobbi 2/06, M.Svirin "Bronevoi Šhit Stalina", Otetchestvennõje bronirovannõje mashinõ" 2 köide.Täpsustav küsimus: mis allikaga on tegu ?
Odot, aga pane küsimus miskitmoodi püsti, eks siis katsume probleemis ka kambapeale selgusele saada.Muuseas, ootasin et alustatakse F-32 ja L-11 tootmisprobleemidega, kuid võta näpust ...
Aga seni veidi järjejuttu - täna kahjuks lõpuni ei jõua, lükkub edasi...
Ning samal istungil olevat 45 mm tankikahurid tunnistatud perspektiivituteks, edasiseks arenguks peeti vajalikuks 55-60 mm tankikahurite väljatöötamine. Kuna Grabini büroo juba tegeles suure võimsusega 57 mm tankitõrjekahuri konstrueerimisega, siis suunati talle ka tellimus sama kaliibriga tankikahurite väljatöötamiseks. See jõustus sama aasta septembris ning siis algas katseeksemplari valmistamine, kuid tööd uut tüüpi kahuri kallal liikusid ääretult aeglaselt, kuna tehas ja konstrueerimisbüroo olid täielikult hõivatud uue 76 mm tankikahuri F-34 masstootmise organiseerimisega. Eriti kaua läks ZIS-1-KV –ga, selle projekteerimine lõppes alles pärast ZIS-2 katsetuste algamist. 57 mm tankitõrjekahurite katsetused kestsid detsembri keskpaigast kuni järgmise aasta märtsi lõpuni. Nagu arvata võiski, ei õigustanud ZIS-1-KV end tegelikkuses, nii pika toru viletsate tehnoloogilis-ekspluatatsiooniliste näitajate tõttu otsustati sellest loobuda ning vaatamata väga headele soomuse läbistamise näitajatele keskenduti edaspidi ZIS-2 arendamisele. Aprillis monteeriti esimene 57 mm kahur (tähistusega ZIS-4) T-34 torni ning saadeti artpolügoonile laskekatsetustele. Selgus, et kõik ei olnud sugugi kõige paremas korras – nii ZIS-2, kui ka ZIS-4 näitasid mõlemad väga ebaühtlast tabavustihedust, samuti kuumenes relva toru pärast 100-150 lasu sooritamist tugevalt üle. Põhjusele ei saadud sugugi kohe pihta, veidi hiljem selgus, et toru vintsoonte kruvijoon oli valesti arvutatud ning isegi pärast kruvijoone laugemaks muutmist tuli heitelaengule lisada flegmatisaatorit. See oli otseselt tingitud Grabini konstrueerimisbüroo „Stahaanovliku töö“ iseloomust, kusjuures kolmekümnendate aastate lõpuks oli väljend „Stahaanovlik töö“ muutunud juba praagi sünonüümiks.
Moderniseeritud kahuriga tanki katsetati 1941 aasta juulis Sofrino polügoonil, ZIS-4 erijooned võrreldes F-34 –ga olid: tüki maad pikem toru, teistsugune luku kiil ja tasakaalustamiseks vajalik vastukaal sängi küljes.
Juuli keskel võeti ZIS-4 relvastusse, kuna sõja alguse meeletud kaotused tingisid kõikvõimalike tankitõrjesüsteemide võimalikult kiire kasutuselevõtu, samuti taaskäivitati ZIS-2 tootmine, mis oli juuni keskel seisma pandud, põhjuseks isegi nõukogude arusaamade järgi tohutu suur praagi protsent.
Siin ei teeks halba selgusele jõuda, mis siis oli juhtunud nõukogude tankitõrjekahuritega, alates 1932. aastast oli ju pidevalt toodetud ja täiustatud 45 mm tankitõrjekahurit ning ladudes nende puudust ei olnud. Kuid kahur ei ole ju ainult toru - ka mürsku on vaja, 45 mm mürsk oma suhteliselt väikese massiga läbistas soomuse korralikult ainult siis, kui ta oli kvaliteetselt valmistatud. Ent lahingumoona tootsid ju samuti „Stahaanovlased“, sõjaeelne soomustläbistavate mürskude tootmise kasv tuli täielikult nende kvaliteedi languse arvelt. Sellise moonaga sai rivist välja lüüa ainult vastase kergetanke ja sedagi vaid õnnestunud tabamuse korral ning suhteliselt väikeselt distantsilt. Sama lugu oli ka 45 mm tankikahuritega.
Ent tootmine ei kestnud kaua – seoses tehnoloogiliste raskustega pandi 23. novembril 1941 kõikide 57 mm suurtükisüsteemide tootmine seisma. Relvastuse Rahvakomissariaadi aruande järgi toodeti 1941 aastal tehases No 92 kokku 133 (või teiste allikate järgi 131) tankikahurit ZIS-4. Esimese seeria viis kahurit oli saadetud 183 tehase konstrueerimisbüroosse, plaani järgi tuli need monteerida katsemasinatesse A-43 ja A-44. Üks kahur jäeti Suurtükiväe Peavalitsuse käsutusse. Tankidele monteerimiseks sai tehas No 183 alates 1. augustist kuni evakueerimiseni 21 kahurit ZIS-4, Stalingradi tehasele saadeti samal eesmärgil 20 ZIS-4 kahurit. Plaani kohaselt oleks tehas No 112 pidanud alates 1. oktoobrist 1941 kuni aasta lõpuni välja laskma 100 57 mm kahuriga tanki-hävitajat, ent statistilised andmed selle kohta seni puuduvad.
57 mm kahuriga relvastatud T-34 –d võtsid osa lahingutest Moskva all, Vladimiris formeeritud 21. tankibrigaadi koosseisus oli 10 seda tüüpi tanki. Sama brigaadi tankipolgu komandöri major Lukin –i pihtasaanud tanki foto (taktikalise numbriga 20) on üsna üldtuntud, foto on sakslaste poolt tehtud 25. oktoobril, paar päeva pärast lahingut. Samuti leidub ülestähendus, et 8 57 mm kahuriga T-34 tanki jõudsid 19. oktoobril 1941 Kalinini rinde 8. tankibrigaadi koosseisu. Samas on mainitud, et neil puudub lahingumoon.
Urmas.
-
Kilo Tango
- Liige
- Postitusi: 10218
- Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
- Kontakt:
Nojah, kuidas võtta - igatahes tundub küll, et Grabin ei olnud sel alal just eriline virtuoos..., vähemalt mitte alati.Iseenesest ei ole sellisel arendusmetoodikal midagi hullu viga kui seda kasutada õigetes valdkondades ning tegeleda riskide maandamisega.
Aga see ZIS-3 video, räme ja maotu propaganda, isegi Svirin, kes muidu järgib oma artiklites vägagi tähelepanelikult poliitkorrektsuse kaanoneid, andis ZIS-3 kohta mõista, et tegelikult oli tegemist paraja saastaga...
Aga nüüd veel viimane jupp:
T-34 tankidele oli seisuga 15. oktoober 1941 paigaldatud 40 ZIS-4 kahurit, sellest daatumist kuni tootmise lõpetamiseni andmed puuduvad, 57 mm kahurid võeti tootmisest maha sama aasta 23. novembril. Kusjuurest tootmise katkestamise põhjust ei ole välja toodud, ent arusaadavalt on silmas peetud praaki, katkestamine oli esialgu mõeldud kui ajutine nähtus. Plaanis oli tehnoloogiline protsess korda saada ning hiljem tootmine taastada. 57 mm kahurid viibisid varjusurmas kuni 1943. aastani, siis kraamiti nad jälle lagedale, sest vahepeal olid lahingutandrile ilmunud päris paksu soomusega uued saksa tankid. Nendest jagusaamine oli „tavalistele“ artsüsteemidele tihti ülejõu käiv ülesanne. Kahur, mida otsustati uuesti T-34 –dele paigaldama hakata oli veidi moderniseeritud ja kandis tähistust ZIS-4M, ta erines eelkäijast eelkõige luku poolest, mis oli nüüdsest unifitseeritud F-34 –ga. Sama aasta juunis valmisid neli katseeksemplari, mis läbisid juulis-augustis katsetused suurtükipolügoonil, augustis saadeti neist kolm rindele „tanki-eriroodu No 100“ koosseisus. 15. augustist kuni 5 septembrini läbiti lahingukatsetused, kuid „tankidel-hävitajatel“ ei vedanud – nende kolme nädala jooksul kohati saksa tanke vaid ühel korral ja kõik kolm 57 mm kahuriga tanki olid sel momendil reservis, mistõttu nad ei suutnudki oma efektiivsust demonstreerida. Ent vaatamata sellele andsid nii roodukomandör kapten Volosatov, kui ka Auto-Tanki Peavalitsuse esindaja insener-polkovnik Zaitsev tankidele kõrge hinnangu, tuginedes mahajäetud vaenlase tankide ja ka punkrite ambrasuuride tulistamisel saadud tulemustele. Rahul ei oldud, nagu siin juba varemgi mainiti – 57 mm tankikahuri kildmürskudega.
1943. aasta jooksul toodeti 172 ZIS-4M kahurit, ent kui uskuda teatmikku „Otetchestvennõje bronirovannõje maschinõ“, köide 2, siis sellise kahuriga tanki ei võetud kunagi ametlikult relvastusse ning teda ei toodetud ka seeriaviisiliselt. 1944. aastal otsustati üle minna 85 mm kahurile, mis tingis ka huvi kadumise T-34-57 vastu.
Urmas.
Nonii, eile sai veidi konsulteeritud inimesega, kes koostab hetkel uut raamatut (või õigemini järgmist) T-34 arenguloo kohta ja ta oli seisukohal, et nii tolleaegses Svirini artiklis, kui ka raamatus "Neizvestnõi T-34" olevad andmed on tugevalt võimendatud. Arhiividest väljakaevatud dokumentide põhjal olevat võimalik kinnitada vaid kümnekonna 57 mm kahuriga relvastatud T-34 valmistamist 41. aastal. Ent täpsemalt saab kõige selle kohta lugeda pärast raamatu ilmumist.
Urmas.
Urmas.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline