Ost Ersatz pataljon "Narva"
Ost Ersatz pataljon "Narva"
Tervist!
Pealkirjas toodud pataljonis teenis minu vanaisa vend. Ta sai surma 28.02.1944 Krivasoo koti läänekõrva likvideerimise katsel. Surmakoht on teadmata, kuigi osades allikates öeldakse, et ta on maetud Narva saksa sõjaväe kalmistule. Sealsetel mälestustahvitel tema nime aga ei leidnud.
Sellest tulenevalt on nüüd nii temal kui ka minul huvi selle väeosa vastu - seda nii Eestis toimunud lahingute kui ka Venemaal toimunute osas. Eesmärgiks oleks panna kokku üksuse ajalugu ning leida mõni Eestis veel elusolev inimene, kes temaga võibolla koos teenis ja midagi täpsemalt tema surma ja matmiskoha kohta oskab öelda, kuigi selles osas me suuri lootusi ei hellita.
Oleme pöördunud ka juba Laidoneri muuseumi poole, kuid nemad ei osanud meile midagi täpsemat vastata. Nad küll tegid järelpärimise Saksamaale, kuid sealt pole vastust siiani veel tulnud.
Pealkirjas toodud pataljonis teenis minu vanaisa vend. Ta sai surma 28.02.1944 Krivasoo koti läänekõrva likvideerimise katsel. Surmakoht on teadmata, kuigi osades allikates öeldakse, et ta on maetud Narva saksa sõjaväe kalmistule. Sealsetel mälestustahvitel tema nime aga ei leidnud.
Sellest tulenevalt on nüüd nii temal kui ka minul huvi selle väeosa vastu - seda nii Eestis toimunud lahingute kui ka Venemaal toimunute osas. Eesmärgiks oleks panna kokku üksuse ajalugu ning leida mõni Eestis veel elusolev inimene, kes temaga võibolla koos teenis ja midagi täpsemalt tema surma ja matmiskoha kohta oskab öelda, kuigi selles osas me suuri lootusi ei hellita.
Oleme pöördunud ka juba Laidoneri muuseumi poole, kuid nemad ei osanud meile midagi täpsemat vastata. Nad küll tegid järelpärimise Saksamaale, kuid sealt pole vastust siiani veel tulnud.
O.E.btl.Narwa
Ojakäär teeni seal 1943.a. kuni 1944.a. I pool, loe tema raamatut "Omad viisid võõras väes". Nüüd veidi lähemalt antud üksusest:
Fischeri pataljon oli välja kasvanud eesti julgestusgruppide tagavara- julgestusgrupist (n.ö. läbikäigugrupist) Narvas ehk saksa keeles Estnische Ersatz-Sicherungsgruppe Narwa. Tagavaragrupp loodi jaanuaris 1942 ja koosnes peamiselt vanemaist ja rindeteenistuseks kõlbmatuist vabatahtlikest, keda formeerimisel 185.julgestusgrupist välja jäeti. Eestlaste hulgas nimetati seda Narva Põhiüksuseks. Nii ambulants kui staap paiknesid Narvas Hermanni kindluses.
Alates 1942 aasta lõpust kandis üksus nimetust Ost Ersatz Bataillon “Narwa”. Tagavarapataljon asus Narvas Hermanni kindluses, kuni lahingutegevus 1944.aasta jaanuaris üksuse eksisteerimise praktiliselt võimatuks tegi. 10.jaanuaril 1944 oli pataljoni rivikoosseisus 205 meest. Narvast saadeti tagavaraüksus Viljandisse.
Tagavarapataljonist saadud meestest ning abiturientide ja üliõpilaste seast mobiliseeritud meestest moodustas saksa kapten Fischer 1943.a. suvel omanimelise eriüksuse, mis võitles partisanidega Narva- Leningradi raudteliini ümbruses. 1944.a. jaanuari lõpus taganes ka nemad Eestisse. Eriüksus sai tuntuks Fischeri pataljonina (Einheit Fischer) kuid kandis ka nimetust Ost Ersatz Bataillon “Narwa”.
Fischeri pataljon kattis sakslaste taganemist jaanuari lõpul 1944.a. pärast Leningradi rinde kokkuvarisemist. Eestlased olid tõrjelahingutes kompaniidena ja väiksemate üksustena, pataljon polnud kunagi koos, taganemine Venemaalt toimus paljuski hajutatult ja koordineerimatult. Seepärast ongi pataljoni sõjateega seotud daatumid vastuolulised, näidates tihti vaid üksikute meestegruppidega seotud päevasündmusi.
31.jaanuaril saadeti 2.kompanii rindele Pljussa jõe äärde, kus käisid ägedad tõrjelahingud.
2.veebruaril saadeti 1.kompanii (115 meest) rindele Kulgu turbarabasse, tõrjuma üle jõe tungivaid punaseid ning takistama rünnakuid Soldino jaamale.
13.veebruaril osales luuregrupp lahingus Kulgu turbaraba raudteetammi ja töölismajade piirkonnas.
Fischeri pataljon tõmmati Narvast välja pärast Nordlandi diviisi osade jõudmist linna.
14.veebruaril osalesid Fischeri pataljoni pioneerid Mereküla dessandi likvideerimisel, kuigi nende kohalejõudes olid venelased juba purustatud.
Vabariigi aastapäeva võeti vastu Jõhvis, pataljoni voor oli aga saadetud Vandu- Eeskülla, Virumaale. Sealt saadeti voor hiljem Viljandisse.
25.veebruaril mindi rindele Auvere alla ja Sirgala koolimaja rajooni, osade kaupa- mõni võis olla veel Kulgus või Jõhvis, kui esimesed osad olid juba Sirgalas. Neis lahingutes kandis pataljon raskeid kaotusi. Esimesena kohale jõudnud ja puruks löödud Fischeri pataljoni osad viidi juba esimesel õhtul Sirgala rindelt ära Toilasse. Nende asemele toodi uued osad, näiteks tankitõrjerühm kolme kahuriga ja pioneerirühm. Viimane oli rindel 27.veebruar kuni 4.märts. 2.kompanii oli viimane üksus Fischeri pataljonist mis toodi Sirgala rindelõiku. Positsioonidele asuti ööl vastu 1.märtsi ning rinnet hoiti nädala jooksul. Peale Sirgalat saadeti pataljoni riismed Jõhvi.
Aprilli teisel poolel likvideeriti pataljon lahingüksusena ning lülitati väljaõppeüksusena Eesti Diviisi koosseisu nagu teisedki idapataljonid. Järelejäänud lahingukoosseisu mehed anti täienduseks Eesti Diviisi 45.rügemendi I pataljonile. Vähemal määral läks mehi ka mujale. Üksus nimetati Fischeri eriotstarbeliseks välitagavarapataljoniks (Feldersatzbataillon zur besonderen Verwendung Fischer- F.E.B.z.b.V.Fischer). Pataljoni ülemaks jäi endiselt kapten Fischer ning staabis olid Wehrmachti allohvitserid. Mai algul vahetati Wehrmachti tunnused mundritel SS- tunnuste vastu. Hakati välja õpetama veebruaris 1944 mobiliseeritud mehi. Esimesena sai väljaõppe rügement "Revali" II pataljon, hiljem ka teised selle rügemendi ellujäänud ning muud mobimehed. Kokku jõuti koolitada umbes kolme pataljoni jagu mehi. Viimase väljaõpetatud pataljoniga läks Fischeri pataljon ka ise rindele. 18.juulil liiguti jalgsi Jõhvist Sinimägedesse, sealt autodel Putki piirkonda kus võeti sisse positsioonid.
15.augustil allutati Fischeri eriotstarbeline välitagavarapataljon ja 288.eesti politseipataljon 300.eriotstarbelisele diviisistaabile mille kaitsta oli Narva rinde lõunalõik. Mõlemad üksused saadeti Jaama küla piirkonda, Struuga jõe meiepoolsele kaldale.
On tõenäoline, et ka Fischeri eriotstarbeline välitagavarapataljon kasutas 18.septembril alanud taganemisel sama marsruuti mis 288.politseipataljon ning lipsas venelaste hardest välja.
Fischeri pataljon oli välja kasvanud eesti julgestusgruppide tagavara- julgestusgrupist (n.ö. läbikäigugrupist) Narvas ehk saksa keeles Estnische Ersatz-Sicherungsgruppe Narwa. Tagavaragrupp loodi jaanuaris 1942 ja koosnes peamiselt vanemaist ja rindeteenistuseks kõlbmatuist vabatahtlikest, keda formeerimisel 185.julgestusgrupist välja jäeti. Eestlaste hulgas nimetati seda Narva Põhiüksuseks. Nii ambulants kui staap paiknesid Narvas Hermanni kindluses.
Alates 1942 aasta lõpust kandis üksus nimetust Ost Ersatz Bataillon “Narwa”. Tagavarapataljon asus Narvas Hermanni kindluses, kuni lahingutegevus 1944.aasta jaanuaris üksuse eksisteerimise praktiliselt võimatuks tegi. 10.jaanuaril 1944 oli pataljoni rivikoosseisus 205 meest. Narvast saadeti tagavaraüksus Viljandisse.
Tagavarapataljonist saadud meestest ning abiturientide ja üliõpilaste seast mobiliseeritud meestest moodustas saksa kapten Fischer 1943.a. suvel omanimelise eriüksuse, mis võitles partisanidega Narva- Leningradi raudteliini ümbruses. 1944.a. jaanuari lõpus taganes ka nemad Eestisse. Eriüksus sai tuntuks Fischeri pataljonina (Einheit Fischer) kuid kandis ka nimetust Ost Ersatz Bataillon “Narwa”.
Fischeri pataljon kattis sakslaste taganemist jaanuari lõpul 1944.a. pärast Leningradi rinde kokkuvarisemist. Eestlased olid tõrjelahingutes kompaniidena ja väiksemate üksustena, pataljon polnud kunagi koos, taganemine Venemaalt toimus paljuski hajutatult ja koordineerimatult. Seepärast ongi pataljoni sõjateega seotud daatumid vastuolulised, näidates tihti vaid üksikute meestegruppidega seotud päevasündmusi.
31.jaanuaril saadeti 2.kompanii rindele Pljussa jõe äärde, kus käisid ägedad tõrjelahingud.
2.veebruaril saadeti 1.kompanii (115 meest) rindele Kulgu turbarabasse, tõrjuma üle jõe tungivaid punaseid ning takistama rünnakuid Soldino jaamale.
13.veebruaril osales luuregrupp lahingus Kulgu turbaraba raudteetammi ja töölismajade piirkonnas.
Fischeri pataljon tõmmati Narvast välja pärast Nordlandi diviisi osade jõudmist linna.
14.veebruaril osalesid Fischeri pataljoni pioneerid Mereküla dessandi likvideerimisel, kuigi nende kohalejõudes olid venelased juba purustatud.
Vabariigi aastapäeva võeti vastu Jõhvis, pataljoni voor oli aga saadetud Vandu- Eeskülla, Virumaale. Sealt saadeti voor hiljem Viljandisse.
25.veebruaril mindi rindele Auvere alla ja Sirgala koolimaja rajooni, osade kaupa- mõni võis olla veel Kulgus või Jõhvis, kui esimesed osad olid juba Sirgalas. Neis lahingutes kandis pataljon raskeid kaotusi. Esimesena kohale jõudnud ja puruks löödud Fischeri pataljoni osad viidi juba esimesel õhtul Sirgala rindelt ära Toilasse. Nende asemele toodi uued osad, näiteks tankitõrjerühm kolme kahuriga ja pioneerirühm. Viimane oli rindel 27.veebruar kuni 4.märts. 2.kompanii oli viimane üksus Fischeri pataljonist mis toodi Sirgala rindelõiku. Positsioonidele asuti ööl vastu 1.märtsi ning rinnet hoiti nädala jooksul. Peale Sirgalat saadeti pataljoni riismed Jõhvi.
Aprilli teisel poolel likvideeriti pataljon lahingüksusena ning lülitati väljaõppeüksusena Eesti Diviisi koosseisu nagu teisedki idapataljonid. Järelejäänud lahingukoosseisu mehed anti täienduseks Eesti Diviisi 45.rügemendi I pataljonile. Vähemal määral läks mehi ka mujale. Üksus nimetati Fischeri eriotstarbeliseks välitagavarapataljoniks (Feldersatzbataillon zur besonderen Verwendung Fischer- F.E.B.z.b.V.Fischer). Pataljoni ülemaks jäi endiselt kapten Fischer ning staabis olid Wehrmachti allohvitserid. Mai algul vahetati Wehrmachti tunnused mundritel SS- tunnuste vastu. Hakati välja õpetama veebruaris 1944 mobiliseeritud mehi. Esimesena sai väljaõppe rügement "Revali" II pataljon, hiljem ka teised selle rügemendi ellujäänud ning muud mobimehed. Kokku jõuti koolitada umbes kolme pataljoni jagu mehi. Viimase väljaõpetatud pataljoniga läks Fischeri pataljon ka ise rindele. 18.juulil liiguti jalgsi Jõhvist Sinimägedesse, sealt autodel Putki piirkonda kus võeti sisse positsioonid.
15.augustil allutati Fischeri eriotstarbeline välitagavarapataljon ja 288.eesti politseipataljon 300.eriotstarbelisele diviisistaabile mille kaitsta oli Narva rinde lõunalõik. Mõlemad üksused saadeti Jaama küla piirkonda, Struuga jõe meiepoolsele kaldale.
On tõenäoline, et ka Fischeri eriotstarbeline välitagavarapataljon kasutas 18.septembril alanud taganemisel sama marsruuti mis 288.politseipataljon ning lipsas venelaste hardest välja.
Arhiivikartoteeki on sedeldatud, et Endel Kurrost on kirjutatud ajalehes Eeti Sõna. Järsku on arhiivis kaardil ka täpsem viide. Võimalik ju ka, et surmakuulutus sedeldatud.
7 Kurro Endel M 1919 Eesti Sõna
http://www.history.ee/cgi-bin/register/ ... mi?q=kurro
7 Kurro Endel M 1919 Eesti Sõna
http://www.history.ee/cgi-bin/register/ ... mi?q=kurro
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5718
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Eks ikka ole kirjutatud
http://www.militaar.net/phpBB2/images/Pro_Patria.xls
See siis rida langenute andmebaasistKurro Endel Viktor-Endel
gefreiter
Saarde v Pärnumaa
09.11.1919
28.02.1944
Maetud Narva sõjaväekalmistul
ES 26.03.1944, Laidoner
http://www.militaar.net/phpBB2/images/Pro_Patria.xls
Kuna matusekuulutuste ajalehte panemine ei ole nende aastakümnete jooksul kuidagi muutunud ja mõnel mehel oli kuulutus mõnes teises lehes juba varem(sugulaste poolt ju siis), ning kõigi järelehüüe ja järelhüüdjad identsed - seega väidan, et on tegemist ühe üksuse langenutega.
Kohk´i surmadaatum on sakslastel vale ja see Törn võib vabalt ka Türn olla.
No eks seal läänekõrva pääl siis oligi. Küsimused tekivad aga selle Narva matmisega. Ei saadud matta langemise ajal - see oleks matjatele sama halvasti lõppenud. Jõhvi on võimalik koht (nagu see Törn-Türn), Jõhvis aga hävitati kalmistu suuresti pealeehitamisega ära ja midagi kaevati sealt välja, samas väidetakse, et suur osa on ainult "paberil" välja kaevatud. Ei tea, pole näinud. Jõhvis on siis vist ka üks taastatud kalmistu? Kuid peamine ümbermatmiskalmistu terve Eesti jaoks on Narvas. Niiet Kurro peab olema sinna nüüdsel ajal ümber maetud. Seega tekib küsimus, miks pole loendis blokki, rida, hauda? Üks võimalus oleks, et kohast, kust mehed välja kaevati, oli nimekiri, aga kõiki ekshumeerituid ei olnud võimalik isikukaupa tuvastada - seega on mees justkui kindlalt maetud Narva, aga samas ka tundmatu! Ei meeldi mulle sellised andmebaasid, kus ühe vastusega saad kaasa kolm uut küsimust!Ta sai surma 28.02.1944 Krivasoo koti läänekõrva likvideerimise katsel. Surmakoht on teadmata...
E.O.btl Narwa
Vabatahtlikkusest siis niipalju, et teadaolevalt ei saanud idavabatahtlikud Wehrmachtiga liituda, sel põhjusel moodustatigi julgestusgrupid (mis hiljem nimetati ümber idapataljonideks). Kuna tagavara julgestusgrupp oli samas süsteemis siis meie vabatahtlik peaks võrduma Wehrmachti Schützega (alates 1943.a. Grenadieriga) ehk EV reamehega.
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5718
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
See Laidoneri muuseumi baas on tekkinud Saksamaa Sõjahaudade Hoolde Liidult saadud paberite järgi. Seal on tõesti segamini nii sõja ajal kuhugi maetud, kui juba nüüd ümbermaetud.Arnold kirjutas: Küsimused tekivad aga selle Narva matmisega.
/snip-snip/
Ei meeldi mulle sellised andmebaasid, kus ühe vastusega saad kaasa kolm uut küsimust!
Mingit märki selle kohta - kes -> millal - seal tõesti pole. Olen isegi imestanud inimeste langemise aja ning matusekoha erinevuste üle...
Kuidas seal aga nii paljud ümbermaetud mehed ilma täpse hauakoha märketa on sattunud - seda tuleb ilmselt uurida otse Saksa SHL ja ehk ka ühelt kopaga ringi sõitvalt hauakaevajalt
Ehk tegelikult - ilmselt otsekontakt Saksa SHL-iga aitab veel edasi...
See peaks (minu tagasihoidlike teadmiste kohaseltIstorik oskab ehk selle "vabatahtlik - freiwillige" kasutamist piiritleda/määratleda?
Seda ma tean jah.See Laidoneri muuseumi baas on tekkinud Saksamaa Sõjahaudade Hoolde Liidult saadud paberite järgi.
Eelmisel nädalal käisin Volksbundi esindajaga Eestis kirdepool Tartut ühes kohas, kus pidi olema maetud üks mees. Andmed näitasid, et tegemist ei ole üksikmatuse vaid kalmistuga. Olin siis tõlgiks ja saime kohe kätte inimesed, kes ka lahkelt näitasid kohta idüllilise karjamõisa pargi nurgas, kust "sakslased" langenud välja kaevanud. Kirjelduse järgi oli mulle kui ka VDK esindajale üheselt selge, kes need "sakslased" olid, paraku ei tea VDK esindaja midagi selle kalmistu kaevamisest (sic!) Ja ta on olnud selliste tööde juht kõigi nende aastate jooksul 90-te keskelt alates. Võrreldes sarnase looga Missost, kus ma kohalike saadud info põhjal asja seisma panin, aga pool kalmistut oli "haihtunud", proovisin uurida, kuidas selline asi võimalik oli ja kuhu luud võisid saada, nii et mingeid jälgi nende ekshumeerimise kohast pole olemaski, jäin vastusest ilma ja võisime koos ainult oletada - niipalju siis otsekontaktidest VDK-ga! Ja see on ainuke mees, kes midagi teabKuidas seal aga nii paljud ümbermaetud mehed ilma täpse hauakoha märketa on sattunud - seda tuleb ilmselt uurida otse Saksa SHL ja ehk ka ühelt kopaga ringi sõitvalt hauakaevajalt
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline