Kunagi palju aastaid tagasi rääkis onu mulle sellise loo, et praeguseks juba umbes 20 aastat mulla all olev vanaisa oli 45a NKVD eest põgenedes matnud kusagile tolleaegse talukoha lähedale vaaditäie relvi ja laskemoona. Vanaisa oli olnud metsavend ja teda süüdistati mingisuguste kommunistide tapmises osalemises. Tal ei jäänudki muud üle kui öösel läbi metsade kodust perega põgeneda. Vaat olnud 200l saksa tsinkvaat, mille kaane vanaisa olla lahtilõiganud, relvad sisse pannud, kaane uuesti kinni tinutanud ja vaadi veel õli täis valanud. Lugu jäi kuskile mälusoppi kripeldama ja kuna nüüd oli juhuslikult rainsiga asja sinnakanti kus kogu lugu aset leidis otsustasime veidike aega võtta ja vähemalt talukoha üles otsida. Peale mõningast ekslemist ja valearvestusi me koha isegi leidsime. Peale sõda seal ilmselt enam elatud ei olnud ja majast oli järel vaid aimatav vundamendi koht. Ilm oli sitt, vihma vaheaegadega kallas, putukad kiusasid ja rohi oli vööni. Siiski panime detektorid käima ja tegime kerge ringi maja ümber. Militaarset nodi ühteist isegi tuli, vene ja inglise hülsse, üks saksa nööp, tsaariaegne kulliga rihmapannal jms.
Üks mingi roomikmasina ratas, mille militaarsuses ei saa küll kindel olla, kuna osa inimesi arvab, et igasugu kõrvalisi kohti on sobilik oma sodi mahalaadimiseks kasutada.
Ja lõpuks leidis Rains ka majast vaid paarikümne meetri kauguselt vaadi, mis sobis, kenasti algse jutuga, kuna sinna küljepeale oli auk löödud ja põhi oli alt ära lõigatud.
Ilmselt oli keegi vaadi leidnud ja seisukorda arvestades juba aastakümneid tagasi välja kaevanud. Seega sai siis tõestatud, et igasugu legendid ei pruugigi nii legendid olla.
