Õhutõrje
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
Soomes võetakse aega teenima maaväkke kaks korda aastas - jaanuaris ja juulis.hummel kirjutas:Kui meil on teatava valmisoleku kehtestamisest võimalik rääkida u 3-4 kuud aastas (kevadel), siis seal on see 1,5-2 + 1,5-2 kuud aastas, ehk siis kui soome ajateenijatel-sõduritel on käes oma 6-kuuse teenistuse lõpufaas. Seda peaks juhtuma 2x aastas, millal neit tsükkel vahetub, ei oska hetkel öelda.
Mõlematel kordadel osa meestest teenib 12 kuu, osa 9 kuu ja osa 6 kuu. Nii talvel kui suvel osa on baaskursusel, osa reserohvitserikursusel, osa allohvitserikursusel, osa läbib erialakursuseid, jne.
Seega nendes brigaadides on alati ports "vanasid" kes oskavad ka sõdida. Kõige hullemad ajad on jaanuarikuu ja juulikuu. Noored on alles baaskursusel. Ülejäänud aasta aga pole häda midagi.
Vabandan ette, kuid veel natuke teemavälist juttu.
Siin on Soome ajateenijate ettevalmistussüsteem. Natuke keeruline on, kuid mulle isiklikult arusaadav.
Minu väide on, et isikkoosseisu on võimalik rakendada vähemalt rahuldavalt siis, kui (Soomes) sõduritel on läbitud baaskursus 8 nädalat ja erialakoolitusest, 9 nädalast, enamik ehk noh nii 6 nädalat. Järele jääb makismaalselt 12 nädalat ajateenistuse lõpuni, mis moodustab aktiivseks kasutusperioodiks maksimaalselt 2,5 kuud. Aastas siis jah ok kuni 5 kuud, mitte vb 4.
Meil on baaskursus 10 nädalat, ehk 2 nädalat pikem ja ilmselt õppemaht natuke suurem, mis jalaväeüksuste hädapärase lahinguvalmiduse saavutamisel annab kindlasti juurde. Isegi KP ja TT relvad saab minu arvates igati hästi selgeks. Erialaõpe algab uuel aastal ja võib öelda, et veebruari alguseks oleksid kompaniid/patareid juba valmis häda korral (sõltumata relvaliigist) komplektsena lahingusse välja sõitma. Märtsi alguses on lugu juba rahuldav ja aprilli alguses hea. Seega on aktiivne kasutusperiood lahinguvalmiduses maksimaalselt 4 kuud. Tehtaks meil 2 pataljoni lendu aastas, oleks kaetud kuni 8 kuud, ehk enamus aastast. Järele jäänud 2 + 2 kuu jooksul saab teha kordusõppusi 2x aastas.
Juhani viitab seersantide ja autojuhtide õppele, mis on lõppenud juba varem, kuid sõdurite eriala veel õppimata. Jah, kui neist mingite kastreeritud allüksuste kokku klopsimisega lisaks arvestada, saaksid soomlased max 2,5+2,5 kuud aastas valmidust lisaks (kokku kaetud 10 kuud) ja meie 1,5+1,5 kuud (kokku kaetud 11 kuud).
Tulemus on pm sama, kuid mina sellele valmis formeerimata seltskonnale erilist sõjalist panust ei teeks. Pigem selline linnuke-kirja-teema. Linnaku lähikaitse jah, kuid sinna saab rakendada ka noorsõduri, kes üle kuu aja ära teeninud. Kui peaks reaalselt minema väljasõiduks, siis nendest jaoülematest ja autojuhtidest omaette adekvatsete üksuste kokku klopsimine ja rakendamine on paras segadus. Lisaks on neid sõjalise heidutuse tekitamiseks lihtsalt väga vähe. Kompanii seerude ja autojuhtide komplektist saaks kokku 1-1,5 rühma. Autojuhid on kasutatavad vaid autojuhtidena või lihtlaskuritena - nii siin, kui sealpool lahte.
Jah, hetkeseisuga on meie olukord enam-vähem sama, soomlastel ehk tegelikult natuke parem, kuid kui meil oleks 2 lendu aastas, oleks meie olukord parem. Lisaks nad saavad aga valida normaalseid autojuhte ja seersante, kuna meie peame piirduma u 1/2 ulatuses lambapeadega, mis vähendab kogu kaitseväe ra-sa lahinguvõimet märgatavalt.
Oleks meil aga kõigile 11 kuud ja 2 kutset aastas, oleks meil praktiliselt kogu aasta ära kaetud ja head seerud-autojuhid kah valitud.
Siin on Soome ajateenijate ettevalmistussüsteem. Natuke keeruline on, kuid mulle isiklikult arusaadav.
Minu väide on, et isikkoosseisu on võimalik rakendada vähemalt rahuldavalt siis, kui (Soomes) sõduritel on läbitud baaskursus 8 nädalat ja erialakoolitusest, 9 nädalast, enamik ehk noh nii 6 nädalat. Järele jääb makismaalselt 12 nädalat ajateenistuse lõpuni, mis moodustab aktiivseks kasutusperioodiks maksimaalselt 2,5 kuud. Aastas siis jah ok kuni 5 kuud, mitte vb 4.
Meil on baaskursus 10 nädalat, ehk 2 nädalat pikem ja ilmselt õppemaht natuke suurem, mis jalaväeüksuste hädapärase lahinguvalmiduse saavutamisel annab kindlasti juurde. Isegi KP ja TT relvad saab minu arvates igati hästi selgeks. Erialaõpe algab uuel aastal ja võib öelda, et veebruari alguseks oleksid kompaniid/patareid juba valmis häda korral (sõltumata relvaliigist) komplektsena lahingusse välja sõitma. Märtsi alguses on lugu juba rahuldav ja aprilli alguses hea. Seega on aktiivne kasutusperiood lahinguvalmiduses maksimaalselt 4 kuud. Tehtaks meil 2 pataljoni lendu aastas, oleks kaetud kuni 8 kuud, ehk enamus aastast. Järele jäänud 2 + 2 kuu jooksul saab teha kordusõppusi 2x aastas.
Juhani viitab seersantide ja autojuhtide õppele, mis on lõppenud juba varem, kuid sõdurite eriala veel õppimata. Jah, kui neist mingite kastreeritud allüksuste kokku klopsimisega lisaks arvestada, saaksid soomlased max 2,5+2,5 kuud aastas valmidust lisaks (kokku kaetud 10 kuud) ja meie 1,5+1,5 kuud (kokku kaetud 11 kuud).
Tulemus on pm sama, kuid mina sellele valmis formeerimata seltskonnale erilist sõjalist panust ei teeks. Pigem selline linnuke-kirja-teema. Linnaku lähikaitse jah, kuid sinna saab rakendada ka noorsõduri, kes üle kuu aja ära teeninud. Kui peaks reaalselt minema väljasõiduks, siis nendest jaoülematest ja autojuhtidest omaette adekvatsete üksuste kokku klopsimine ja rakendamine on paras segadus. Lisaks on neid sõjalise heidutuse tekitamiseks lihtsalt väga vähe. Kompanii seerude ja autojuhtide komplektist saaks kokku 1-1,5 rühma. Autojuhid on kasutatavad vaid autojuhtidena või lihtlaskuritena - nii siin, kui sealpool lahte.
Jah, hetkeseisuga on meie olukord enam-vähem sama, soomlastel ehk tegelikult natuke parem, kuid kui meil oleks 2 lendu aastas, oleks meie olukord parem. Lisaks nad saavad aga valida normaalseid autojuhte ja seersante, kuna meie peame piirduma u 1/2 ulatuses lambapeadega, mis vähendab kogu kaitseväe ra-sa lahinguvõimet märgatavalt.
Oleks meil aga kõigile 11 kuud ja 2 kutset aastas, oleks meil praktiliselt kogu aasta ära kaetud ja head seerud-autojuhid kah valitud.
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
Soomes läbib ajateenistuse ümmarguselt 25 000 meest aastas. Peale on lepingulisi sõdureid, kaadrikaitseväelasi, jne. Nendest mingisugune ports saa ikka vastupanu osutatud kuni toimub mobilisatsioon, milles formeeritakse kiiruga 350 000 mehe sõja-aja kaitsevägi.hummel kirjutas:mina sellele valmis formeerimata seltskonnale erilist sõjalist panust ei teeks.
Kui on vähegi aimu, et võib olla hakkab midagi toimuma nii märkamatult mobiliseeritakse tähtsamaid katteväeosasid - nagu õhutõrje.
Ma pole nõus, et Soome olukord oleks pea sama halb kui Eesti oma.
Mina ei suhtuks sellesse rahuaegsete väeosade valmiduse-küsimusse nii dramaatiliselt.
Pidev lahinguvalmidus oli riigikaitse jaoks eluliselt oluline 1990. aastate esimesel poolel, mil Eesti pinnal paiknesid veel Vene baasid, Eesti julgeolekupoliitiline olukord ei olnud nii stabiilne kui täna ning valmis tuligi olla igasugusteks ootamatusteks ja provokatsioonideks (a la Pullapää). See omakorda väljendus ka tollases kutsealuste teenistusse suunamise süsteemis, kus aasta peale oli kolm või neli üsna võrdse suurusega "kutsumist", mis tagas selle, et igas väeosas oli pidevalt olemas mingi kontingent mehi, kelle väljaõppetase oli piisav lihtsamate lahinguülesannete läbiviimiseks. Samas ei mõjunud selline süsteem eriti hästi suuremate reservüksuste formeerimisele, ühtsele väljaõppele ja kokkuharjutamisele.
Otsus n-ö valmidusest loobuda ja keskenduda suuremate üksuste koosharjutamisele oli minu teada üsna teadlik otsus ja ka kaitseväe juhtkonna poolt heakskiidetud. Vaatamata negatiivsetele arengutele Venemaal on üsnagi selge, et sõda üle öö ei alga ning pikas perspektiivis saavad otsustavaks suurem arv reservüksusi, kui väikesed, aga see-eest kõrges "valmisolekus" kompanii-suurused üksused. (Kuigi samas on selge, et võimaliku kriisi korral võivad pidevas valmisolekus elukutselised üksused ning erinevad eriüksused jõulise ja ennetava tegevusega suuremat kriisi üldse vältida).
Kui neutraalne Soome suudab ilma erilise valmiduseta rahulikult magada, siis suudab seda ka NATO-liikmeks olev Eesti.
Ükskõik, kuidas ajateenistuse süsteemi ka ümber ei korralda (nt kahe pataljoni väljaõpetamine aastas senise ühe asemel) jäävad "pidevas valmiduses" olevate sõdurite arv siiski suhteliselt väikseks ning paratamatult tekivad aasta jooksul siiski suured augud, mida vaenlane ei jätaks ära kasutamata. Nt kui jaanuaris alustada ühe pataljoni ekvivalendi väljaõpet Kuperjanovis ning juulis teise samasugusega Jõhvis, siis on üks kahest peamisest suunast poole aasta jooksul ikkagi üsna katmata. Kui mõlemas väeosas korraldada väljaõpe nii, et jaanuaris võtta teenistusse pool pataljoni ja juulis teine pool, siis jääb löögijõud ikkagi suht väikseks - pooleteise jalaväekompanii ning pooliku miinipildujapatarei ja pooliku STT-kompaniiga kaugele ikka ei sõua.
Lahendus saab ikkagi olla seal, kust ta ka praegu peitub - ohu korral reservüksuste ülikiirel mobiliseerimisel. Seni määrati valmidusreservi (st valmisolek tuleks saavutada 48 tunni jooksul) üks äsja Kevadtormilt tulnud pataljon (üheks aastaks), edaspidi on teatavasti kavas see tegelikult neljakordistada, st laiendada minu arusaamist pidi terve brigaadi peale. Kerge see loomulikult pole (eriti keerukamates väeliikides nagu suurtükivägi ja ÕT), samuti nõuab see mobilisatsioonisüsteemi tõrgeteta toimimist (sinna on veel pikk maa minna), aga paremat lahendust mina ei näe.
Kui aga selline tase ühel päeval saavutatakse, siis võime ennast ilmselt päris hästi tunda - selle asemel et igas väeosas oleks valmiduses mingisugune kompaniisuurune võitlusgrupp, on vähimagi ohu korral 48 tunniga valmiduses terve brigaad - olenemata sellest, kas parajasti näitab kalender maikuud (maksimaalne valmidus) või hoopis juunit (täiesti surnud seis).
Pidev lahinguvalmidus oli riigikaitse jaoks eluliselt oluline 1990. aastate esimesel poolel, mil Eesti pinnal paiknesid veel Vene baasid, Eesti julgeolekupoliitiline olukord ei olnud nii stabiilne kui täna ning valmis tuligi olla igasugusteks ootamatusteks ja provokatsioonideks (a la Pullapää). See omakorda väljendus ka tollases kutsealuste teenistusse suunamise süsteemis, kus aasta peale oli kolm või neli üsna võrdse suurusega "kutsumist", mis tagas selle, et igas väeosas oli pidevalt olemas mingi kontingent mehi, kelle väljaõppetase oli piisav lihtsamate lahinguülesannete läbiviimiseks. Samas ei mõjunud selline süsteem eriti hästi suuremate reservüksuste formeerimisele, ühtsele väljaõppele ja kokkuharjutamisele.
Otsus n-ö valmidusest loobuda ja keskenduda suuremate üksuste koosharjutamisele oli minu teada üsna teadlik otsus ja ka kaitseväe juhtkonna poolt heakskiidetud. Vaatamata negatiivsetele arengutele Venemaal on üsnagi selge, et sõda üle öö ei alga ning pikas perspektiivis saavad otsustavaks suurem arv reservüksusi, kui väikesed, aga see-eest kõrges "valmisolekus" kompanii-suurused üksused. (Kuigi samas on selge, et võimaliku kriisi korral võivad pidevas valmisolekus elukutselised üksused ning erinevad eriüksused jõulise ja ennetava tegevusega suuremat kriisi üldse vältida).
Kui neutraalne Soome suudab ilma erilise valmiduseta rahulikult magada, siis suudab seda ka NATO-liikmeks olev Eesti.
Ükskõik, kuidas ajateenistuse süsteemi ka ümber ei korralda (nt kahe pataljoni väljaõpetamine aastas senise ühe asemel) jäävad "pidevas valmiduses" olevate sõdurite arv siiski suhteliselt väikseks ning paratamatult tekivad aasta jooksul siiski suured augud, mida vaenlane ei jätaks ära kasutamata. Nt kui jaanuaris alustada ühe pataljoni ekvivalendi väljaõpet Kuperjanovis ning juulis teise samasugusega Jõhvis, siis on üks kahest peamisest suunast poole aasta jooksul ikkagi üsna katmata. Kui mõlemas väeosas korraldada väljaõpe nii, et jaanuaris võtta teenistusse pool pataljoni ja juulis teine pool, siis jääb löögijõud ikkagi suht väikseks - pooleteise jalaväekompanii ning pooliku miinipildujapatarei ja pooliku STT-kompaniiga kaugele ikka ei sõua.
Lahendus saab ikkagi olla seal, kust ta ka praegu peitub - ohu korral reservüksuste ülikiirel mobiliseerimisel. Seni määrati valmidusreservi (st valmisolek tuleks saavutada 48 tunni jooksul) üks äsja Kevadtormilt tulnud pataljon (üheks aastaks), edaspidi on teatavasti kavas see tegelikult neljakordistada, st laiendada minu arusaamist pidi terve brigaadi peale. Kerge see loomulikult pole (eriti keerukamates väeliikides nagu suurtükivägi ja ÕT), samuti nõuab see mobilisatsioonisüsteemi tõrgeteta toimimist (sinna on veel pikk maa minna), aga paremat lahendust mina ei näe.
Kui aga selline tase ühel päeval saavutatakse, siis võime ennast ilmselt päris hästi tunda - selle asemel et igas väeosas oleks valmiduses mingisugune kompaniisuurune võitlusgrupp, on vähimagi ohu korral 48 tunniga valmiduses terve brigaad - olenemata sellest, kas parajasti näitab kalender maikuud (maksimaalne valmidus) või hoopis juunit (täiesti surnud seis).
Ei viitsi eriti siia midagi vastu kirjutada. Jutt täitsa teemast väljas ja tegelikult mode võiks sellest eraldi teema tõsta.
Üldiselt:
1) Keegi pole välistanud reservväe vajadust. RA armeega kogu riiki ei kaitse. Rahuaja kv teatud väiksema valmiduse tagamine on oluline garantii reservväe formeerimisele.
2) Reservväe ei mobiliseerimist ei algata mitte kaitsevägi, vaid poliitikud. See muudab asja üsna ettearvamatuks. Vaevalt juletakse sellist tõsist sammu enne ette võtta, kui viimasel minutil.
3) Kaitseväe administratiiv-logistiline suutlikus paarist pataljonist suuremat reservväge formeerida, eriti veel 48 h jooksul, on, hoolimata viimaste aastate tormilisest aretustööst, üsna vilets ja senist arengut arvestades võib oodata märkimisväärset muutust alles u 10 a pärast. Seda muidugi juhul, kui süsteemidesse maetakse rohkem raha ja suurendatakse märgatavalt ka kv ra personali.
4) Soomlaste ja meie olukord ei ole sõjaliselt, välispoliitiliselt ega sisepoliitiliselt võreldav 1:1 meie omaga. Meil on seis viletsam. Lisaks soosib neid geograafia - suur territoorium, aga ka kohest esmast reageerimist võimaldav raskerelvastus (näit õhuvägi).
5) Kui otse meie piiri taga on vähemalt 10+ lahingupataljoni ja veel kahekohaline arv suurtükiväe ning muid lahingutoetuspataljone praktiliselt pidevas ja "päris" lahinguvalmiduses, olles võimelised liikuma oma baasidest välja iga kell ja maksimaalselt pool päeva peale käsku ka üle piiri, tasuks meilgi oma kääbus-õppearmeega tasakaaluks teatud esmast valmidust hoida.
6) Teatav lahinguvalmidus või vähemalt selle arusaadavus tõstab kaitseväelaste, eriti aga ajateenijate eneseusku ja motivatsiooni teenida, samas ei maksa riigile vähegi arukal organiseerimisel praktiliselt mitte midagi.
7) Lahinguvalmis üksusi on väga hea kasutada kiire mobilisatsiooni ettevalmistamisel, julgestamisel ja isegi läbiviimisel. Seni ongi enamus õppekogunemistest suudetud ette valmistada vaid ajateenijate tööjõudu kaasates ja siis läheb kah aega.
Üldiselt:
1) Keegi pole välistanud reservväe vajadust. RA armeega kogu riiki ei kaitse. Rahuaja kv teatud väiksema valmiduse tagamine on oluline garantii reservväe formeerimisele.
2) Reservväe ei mobiliseerimist ei algata mitte kaitsevägi, vaid poliitikud. See muudab asja üsna ettearvamatuks. Vaevalt juletakse sellist tõsist sammu enne ette võtta, kui viimasel minutil.
3) Kaitseväe administratiiv-logistiline suutlikus paarist pataljonist suuremat reservväge formeerida, eriti veel 48 h jooksul, on, hoolimata viimaste aastate tormilisest aretustööst, üsna vilets ja senist arengut arvestades võib oodata märkimisväärset muutust alles u 10 a pärast. Seda muidugi juhul, kui süsteemidesse maetakse rohkem raha ja suurendatakse märgatavalt ka kv ra personali.
4) Soomlaste ja meie olukord ei ole sõjaliselt, välispoliitiliselt ega sisepoliitiliselt võreldav 1:1 meie omaga. Meil on seis viletsam. Lisaks soosib neid geograafia - suur territoorium, aga ka kohest esmast reageerimist võimaldav raskerelvastus (näit õhuvägi).
5) Kui otse meie piiri taga on vähemalt 10+ lahingupataljoni ja veel kahekohaline arv suurtükiväe ning muid lahingutoetuspataljone praktiliselt pidevas ja "päris" lahinguvalmiduses, olles võimelised liikuma oma baasidest välja iga kell ja maksimaalselt pool päeva peale käsku ka üle piiri, tasuks meilgi oma kääbus-õppearmeega tasakaaluks teatud esmast valmidust hoida.
6) Teatav lahinguvalmidus või vähemalt selle arusaadavus tõstab kaitseväelaste, eriti aga ajateenijate eneseusku ja motivatsiooni teenida, samas ei maksa riigile vähegi arukal organiseerimisel praktiliselt mitte midagi.
7) Lahinguvalmis üksusi on väga hea kasutada kiire mobilisatsiooni ettevalmistamisel, julgestamisel ja isegi läbiviimisel. Seni ongi enamus õppekogunemistest suudetud ette valmistada vaid ajateenijate tööjõudu kaasates ja siis läheb kah aega.
Viimati muutis hummel, 23 Aug, 2009 22:32, muudetud 1 kord kokku.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Minu arvates viljeletakse Eestis lubamatut mugavust, pigedes klisheede "Soomes on ka nii", "oleme juuuu NATOs" ja "pole 1992. aasta".
Oleks tore, kui kõik korras oleks. Mina isiklikult ei usu asjadesse, mille kohta ülaltpoolt räägitakse, et muretsemiseks pole põhjust.
Ülalpool oleva unelaulu juurde paar jäisemat asjaolu kah
1. Soome pole endine NSVL vabariik, seal pole 40% elanikest kahtlase lojaalsusega muulased ja Soome suhtes ei oma VF vaenulikke territoriaal-poliitilis ihasid. Soomes ei puudu ainult vaenulik viies kolonn, vaid ka kodakondsetest supinahku ja logardeid on suurusjärk vähem. See kõik on heidutuse osa. Ega venelane karda 60 lennukit ja 120 tanki, vaid vaenulikku herilasepessa sattumist. Eelkõige tulenevalt sellest, et Soomes pole Eesti laadset selektiivset ajateenistussüsteemi ja sõjaväes käinu on seal ka tööandja silmis mees. Eriti hinnas on need, kes on saanud juhtivatesse ametitesse. Seega "Soome ka" siin ei päde.
2. Soome territoriaalne sügavus on teisest suurusjärgust kui Eestis. Võtke kaart ette. Soomesisene sõit Helsinki-Tampere (kus isegi regioonist ei väljuta võrdub sõiduga Tallinnast Narva. Seega on soomlastel rohkem aega. Pealegi on suur osa venega piirnevast alast kehvakese infrastruktuuriga ja halvasti läbitav kui paar suuremat maanteed välja arvata.
3. Soomes on piisavalt relvajõudu esmase ehmatuse puhuks, mida saab ilma erilise kärata hakkama panna. Näiteks neesamad Hornetid. Pealegi, nagu ma eespool kirjutasin, võtab teatud relvasüsteemide olemasolu (ja pidev valmisolek) ära paljude kindralite liiga äkilised mõtted.
4. Vene relvajõud ei ole juba hulk aastaid degradeerunud joodikute ja varaste kamp, kes läks 1994 mütsiga Groznõid võtma. Ikka ja jälle elame me valekujutlustes, et venelastest pole sõjamehi. Vastupidi, vene ohvitser on taas saamas inimeseks ja armeel on erinevalt 1994. aastast kindel siht silma ees.
Oleks tore, kui kõik korras oleks. Mina isiklikult ei usu asjadesse, mille kohta ülaltpoolt räägitakse, et muretsemiseks pole põhjust.
Ülalpool oleva unelaulu juurde paar jäisemat asjaolu kah
1. Soome pole endine NSVL vabariik, seal pole 40% elanikest kahtlase lojaalsusega muulased ja Soome suhtes ei oma VF vaenulikke territoriaal-poliitilis ihasid. Soomes ei puudu ainult vaenulik viies kolonn, vaid ka kodakondsetest supinahku ja logardeid on suurusjärk vähem. See kõik on heidutuse osa. Ega venelane karda 60 lennukit ja 120 tanki, vaid vaenulikku herilasepessa sattumist. Eelkõige tulenevalt sellest, et Soomes pole Eesti laadset selektiivset ajateenistussüsteemi ja sõjaväes käinu on seal ka tööandja silmis mees. Eriti hinnas on need, kes on saanud juhtivatesse ametitesse. Seega "Soome ka" siin ei päde.
2. Soome territoriaalne sügavus on teisest suurusjärgust kui Eestis. Võtke kaart ette. Soomesisene sõit Helsinki-Tampere (kus isegi regioonist ei väljuta võrdub sõiduga Tallinnast Narva. Seega on soomlastel rohkem aega. Pealegi on suur osa venega piirnevast alast kehvakese infrastruktuuriga ja halvasti läbitav kui paar suuremat maanteed välja arvata.
3. Soomes on piisavalt relvajõudu esmase ehmatuse puhuks, mida saab ilma erilise kärata hakkama panna. Näiteks neesamad Hornetid. Pealegi, nagu ma eespool kirjutasin, võtab teatud relvasüsteemide olemasolu (ja pidev valmisolek) ära paljude kindralite liiga äkilised mõtted.
4. Vene relvajõud ei ole juba hulk aastaid degradeerunud joodikute ja varaste kamp, kes läks 1994 mütsiga Groznõid võtma. Ikka ja jälle elame me valekujutlustes, et venelastest pole sõjamehi. Vastupidi, vene ohvitser on taas saamas inimeseks ja armeel on erinevalt 1994. aastast kindel siht silma ees.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
Peale selle absoluutselt kõik Soome sillad on konstrueeritud ja valmistatud ette kiireks õhkimiseks vaenlase eest või alt õhku. Õhitud sild loomulikult ei takista vaenlase liikumist, aga aeglustab seda - saadakse aega mobilisatsiooni toimepanemiseks.Kapten Trumm kirjutas:Pealegi on suur osa venega piirnevast alast kehvakese infrastruktuuriga ja halvasti läbitav kui paar suuremat maanteed välja arvata.
Kas Eesti teedel ja raudteedel olevad sillad ja truupid on valmistatud ette õhku laskmiseks? Kas on plaanid tehtud? Kas mehed kes selle peavad teostama on saanud selleks väljaõppe? Kas lõhkeaine on varutud (mujale kui Tapa kesklattu)?
Justnimelt. NATOt ei saa ja ei tohi tuua ettekäändeks oma kaitsevõime mittetugevdamisel (isegi olulisel nõrgendamisel, nagu Läti ja Leedu puhul). "Pole 1992 aasta".. Rünnak oli 1992 ehk lähemal, kuid oht ei ole täna sugugi väiksem. Meie naaber oli, on ja jääb imperialistlikuks riigiks.Kapten Trumm kirjutas:Minu arvates viljeletakse Eestis lubamatut mugavust, pigedes klisheede "Soomes on ka nii", "oleme juuuu NATOs" ja "pole 1992. aasta".
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
Võtaks veel ühe vaatevinkli.
Soomes on mõned õhutõrje ning lennuväe juhtimispunktid väga sügaval väga kõva kalju sees. Neid on võimatu hävitada isegi tuumapomidega. Kahjuks nii sellised kaljud kui ka juhtimiskeskused puuduvad Eestist - palun ärge hakage rääkima Ämarist.
Seega juhtimine peab olema kindlustatud mitmete mobiilsete juhtimispunktide baasil. On väga lühikest aega ühes kohas ja koheselt kolib uude asukohta.
Ühest sellisest pole mingit abi.
Aga milline on olukord hetkel ja milline nähtavas tulevikus?
Soomes on mõned õhutõrje ning lennuväe juhtimispunktid väga sügaval väga kõva kalju sees. Neid on võimatu hävitada isegi tuumapomidega. Kahjuks nii sellised kaljud kui ka juhtimiskeskused puuduvad Eestist - palun ärge hakage rääkima Ämarist.
Seega juhtimine peab olema kindlustatud mitmete mobiilsete juhtimispunktide baasil. On väga lühikest aega ühes kohas ja koheselt kolib uude asukohta.
Ühest sellisest pole mingit abi.
Aga milline on olukord hetkel ja milline nähtavas tulevikus?
Siia teemasse sobiksid need lood. Selleks, et sündmused oleks lihtsalt fikseeritud.
1.9.2009
FINNISH AIR FORCE’S EXPEDITIONARY UNIT DEPLOYS TO GERMANY FOR EVALUATION
Controlling the Skies Part 1
http://www.youtube.com/watch?v=NnjwbSTKxKw
1.9.2009
FINNISH AIR FORCE’S EXPEDITIONARY UNIT DEPLOYS TO GERMANY FOR EVALUATION
http://www.ilmavoimat.fi/index_en.phpIn Germany, a multinational evaluation team will assess the unit’s capabilities in the air defense role against the performance criteria set by Nato. The primary objective in this assessment will be the unit’s ability to conduct air-to-air operations such as the enforcement of a no-fly zone in an area of crisis management operations.
Controlling the Skies Part 1
http://www.youtube.com/watch?v=NnjwbSTKxKw
20.09.2009 "Aeg luubis" juttu Baltimaade ühisest eskadrillist tulevikus. Algus 14:10
http://uudised.err.ee/external/iframepl ... &vid=25778
http://uudised.err.ee/external/iframepl ... &vid=25778
Mis kasu meile sellest on,kui need ostetakse läti ja leeduga kolme peale. Sest siis on leedulastel hea argument,et enne olid nato lennukid meil miks siis ei võiks balti eskadrill seal olla. Tuleb sama sugune jama nagu selle nato trasspordilennukitega.kus meil on ainult maksmise rõõm ja otsene sõjaline kasu on nulli lähedane.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist