Eesti Vabariigi Kaitseliit 1918-1920

[MOrav]

Kopeerin siia loo Eesti Kaitseliidu algusajast, mille allikaviide on antud "Omakaitse veretööd eestlaste kallal 41 aastal" all. Ei ole aega praegu teksti korralikult üle käia, loodan, et loetav.

=====

EESTI VABARIIGI KAITSELIIT
1918–1920

Jarkko Kemppi

Tõlkinud Katrin Raid
Tõlgitud sama pealkirja kandvast soomekeelsest käsikirjast.


OMAKAITSE PERIOOD

Eesti kaitsesalkade sünd oli osaliselt Eesti rahvusliku ärkamise ja
iseseisvuspüüdluste tagajärg. Tähtis osa Eesti vabatahtliku kaitseliikumise
tekkes oli ka Esimese maailmasõja lõpuperioodil Baltikumi
aladel.

Eesti Kaitseliit loodi 1918. a novembris. Uus organisatsioon ei
tekkinud aga mitte päris tühjalt kohalt, sest juba 1917. a septembris
oli Johan Pitka teinud ettepaneku luua vabatahtlik relvastatud
kaitseorganisatsioonTallinnas avaliku korra hoidmiseks ja kodanike
turvalisuse tagamiseks (Kaitseliidu. . . 1934: 8; Eesti. . . 1937:
47). Pitka koostatud põhikirja tutvustati 18. septembril 1917. a 76
organisatsiooni ja ettevõtte esindajaist koosnenud asutamiskoosolekule.
Omakaitse asutamiskoosoleku protokolli ei ole säilinud,
kuid koosolek oli üksmeelselt asutamisettepaneku poolt. Pealegi
oli Eesti autonoomne valitsus protokolli juba ette heaks kiitnud.
Asutamiskoosolekul valiti üheksaliikmeline tegevkomitee, kuhu
kuulus neli eestlast, kaheksa venelast, kaks baltisakslast ja üks
juut. Omakaitse eesmärgiks oli olla sõjaväele ja politseile abiks
tänavatel patrullimisel. Peale selle kuulusid organisatsiooni tegevuse
hulka mitmesugused sõjalist ettevalmistust toetavad kursused,
näiteks laskeharjutused. Seega tegutses Tallinna Omakaitse
selgelt kodukaitseüksusena.Määruste kohaselt said selle liikmeks
üksnes korrektsed, rahulikud ja korda armastavad üle 17 aasta
vanused eestlased (Kaitseliidu. . . 1934: 9–12). Säilinud nimekirjade
andmeil kuulus suurim osa Omakaitse liikmetest keskklassi.
1917. a oktoobris oli Tallinna Omakaitses umbes 2500–3000 liiget.
Ülejäänud omakaitselased olid suuremalt jaolt üliõpilased,
ametnikud, insenerid ja majaomanikud (ERA, f 802, n 1, s 1, l 24–
28). Peale Tallinna loodi 1917. aastal kodukaitsesalku ka mujal
Eestis. Õigupoolest ei olnud Tallinna Omakaitse esimene kodukaitseväeosa
Eestis, kuid ta oli neist kõige enam organiseerunud
ja koordineerituima juhtimisega.
Probleemiks olid bolðevikud, kes olid kuulutanud Tallinna
Omakaitse kontrrevolutsiooniliseks organisatsiooniks, neile
oli see eriliseks pinnuks silmas. Kodukaitsesalkades kardeti, et
bolðevikud teevad varem või hiljem organisatsioonile lõpu. Seda
punased loomulikult ka püüdsid. Tallinnas, kus bolðevike positsioon
oli kõige tugevam, üritasid nad igati häirida Omakaitse tegevust,
näiteks takistades kaitsesalkade öiseid patrullimisi. Lõplikult
otsustavaks sai öö vastu 12. novembrit 1917, kui bolðevikud tungisid
Omakaitse Tallinna kontorisse ja konfiskeerisid kõik sealt
leitud relvad, dokumendid ja raha. Punakaartlased tegid relvituks
kõik tänaval olnud patrullid. Omakaitse kontor suleti ja ametlikult
oli organisatsiooni tegevus seega lõppenud. Tegevust jätkati illegaalselt
ja allesjäänud relvad peideti mitmele poole Tallinna (Pitka
1921: 20; Truuvere 1938: 665).
Enamlaste võim ei kestnud kaua, sest 1918. a veebruaris jätkas
Saksamaa oma edasiliikumist Nõukogude Venemaale. Veebruaris
1918 vallutasid Saksa väed ka Eesti. Saksamaa pealetung ja
bolðevike taganemine tekitasid olukorra, milles eestlased kuulutasid
24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvaks vabariigiks. Sakslased
ei tunnistanud Eesti iseseisvusmanifesti ja Eestis algas ligikaudu
üheksa kuud kestnud ränk okupatsiooniaeg (Siilivask 1998:
128–134).
Korravalve eest vastutasid Saksa sõjaväelased, hiljem formeerisid
okupandid ka oma politseijõud. Okupatsiooniaja alguses
lasksid sakslased mõningatel kohalikel kodukaitseväeosadel üsna
vabalt tegutseda avaliku korra hoidmisel oma politseinike abilistena.
Vähehaaval hakkasid okupandid Omakaitse iseseisvat tegevust pidurdama ja nõudsid organisatsiooni täielikku laialiajamist
(ERA, f 496, n 4, s 482, l 53). 1918. a suvel peeti Tallinnas
Omakaitse riiklik üldkoosolek, kus kinnitati organisatsiooni
ametlikuks nimeks Bürgerwehr. Okupatsiooni alguses lubati organisatsioonil
tegutseda vaid Tallinnas, hoolimata paljude eestlaste
nõudmisest saada Bürgerwehr igasse maakonda. Sakslased
lükkasid selle mõtte tagasi poliitilistel põhjustel. Maakondadesse
hakati kodukaitsesalku organiseerima alles 1918. a suvel. Bürgerwehr’i
esimeseks juhiks valiti Tallinnas väljaantava saksakeelse
ajalehe toimetaja Eugen Wilde. Johan Pitka sai Wilde abiks.
Paljud eestlased püüdsid luua omi, sakslaste poolt keelustatud
riigikaitseüksusi ja jätkata sel kombel algse Omakaitse tegevust
illegaalselt. Näiteks keeldusid mitmed eesti ohvitserid astumast
sakslaste juhitud kodukaitsesalka ning tegutsesid hoopis vastavas
põrandaaluses organisatsioonis (Alver 1926: 79; Uustalu 1952:
164). Illegaalsete kodukaitseorganisatsioonide perioodist ei ole
kuigi palju kirjalikke teateid, sest vahelejäämise hirmus vahetati
informatsiooni suuliselt.

KAITSELIIDU ALGUSAEG

Saksamaa revolutsioon ja sakslaste alistumine Entente’ile 1918. a
novembris avaldasid Eestile otsest mõju. Saksa okupatsiooniväed
lasksid Eesti Ajutisel Valitsusel, mida ajutiselt juhtis Jaan Poska,
taas organiseeruda 11. novembril. Juba 13. novembril võtsid
Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Saksa esindajatelt üle võimu
Põhja-Eestis, lõplik võimuvahetus leidis aset Riias 19. novembril,
mil sakslased loobusid ametlikult oma võimust Eestis (Zetterberg
1977: 132).
Eesti Vabariigi Kaitseliidu ametlik sünnihetk oli 11. novembril
1918 ehk samal päeval, kui Saksamaa andis läänerindel alla.
Sakslased hakkasid tagasi tõmbuma ka Baltimaadest. Kaitseliidu
asutav koosolek peeti Johan Pitka juhtimisel Tallinnas ajalehe Tallinna
Teataja ruumides. Eesti Ajutine Valitsus oli juba oma esimesel
istungil organisatsiooni loomise heaks kiitnud (Pajur 1999: 36;
Pitka 1921: 37). See oli ka enesestmõistetav, sest Eesti Ajutise Valitsuse
esimesi ülesandeid peale kohaliku valitsemise reorganiseerimise, riigipiiri puutumatuse kindlustamise ja riigi majandusliku
olukorra parandamise oli ka riigisisese turvalisuse tagamine.
Miks ei jätkatud vahetult Omakaitse organisatsiooni tegevust,
vaid rajati täiesti uus kaitseinstitutsioon? Kui võtta arvesse sakslaste
juhitud Bürgerwehr’i ja teiselt poolt põrandaaluseOmakaitse
rühmade tegevust, oleks töö otsene jätkamine olnud väga raske.
Vastuolud neis kahes eri organisatsioonis tegutsenud inimeste vahel
oleksid olnud liiga suured. Pealegi oleks endine Bürgerwehr
vajanud tingimata uuendamist ja täielikku puhastamist baltisakslastest.
Hoopis uue organisatsiooni asutamine oli märgatavalt lihtsam
lahendus.
EestiKaitseliidu esimeseks ülemaks valiti Johan Pitka. Faktiliselt
oli esimene ülem kindralmajor Põdder, sest Pitka saadeti juhtima
soomusrongide ehitamist (ERA, f 495, n 12, s 698, l 20–22;
Limberg 1980: 29, 38). Olgu mainitud, et Kaitseliidul oli vahemikus
1918–1920 neli ülemat: Johan Pitka, Ernst Põdder, Eduard
Alver ja Johan Unt.
Kaitseliidu eesmärgiks oli laieneda kogu Eestit katvaks riiklikuks
organisatsiooniks. Selle poole püriti samm-sammult, alates
suurimatest asustatud keskustest kuni kõige väiksemate küladeni.
Kogu maad hõlmav sisekaitsekorraldus eeldas tõhusat riiklikku organiseerimist,
mille tähtsamaid funktsioone peale organisatsiooni
juhtimise oli ühenduse pidamine sõjaväe ja riigi kõrgeima juhtkonna
vahel. Kaitseliidu riiklikku juhtkonda kuulusid peale organisatsiooni
ülema ka peastaap ja juhatus. Tõhusat riiklikku organiseerumist
takistas eelkõige terav puudus peaaegu kogu varustusest.
Eesti sõjaministeeriumil lihtsalt ei olnud ressursse relvade
ostmiseks isegi parasjagu loodavale sõjaväele, rääkimata siis
Kaitseliidust (ERA, f 509, n 1, s 342, l 56; Raud 1991: 130).
EsimesedKaitseliidu üksused püüti komplekteerida tuletõrjujatest,
endistest sõjaväelastest, eri koolide vanematest õpilastest ja poliitiliselt
tasakaalukatest töölistest. Töörahva kaasamist Kaitseliitu
peeti tähtsaks. Iga uus liige oli kohustatud andma kirjaliku tõotuse
kuuletuda Kaitseliidu määrustele ning olema vajaduse korral valmis
relvastatud tegevuseks (ERA, f 509, n 1, s 15).
Relvi läkski varsti vaja, sest vaid kaks päeva pärast Saksamaa
allaandmist läänerindel, 13. novembril 1918 kuulutas Nõukogude
Venemaa Brest-Litovski rahulepingu tühistatuks ja Punaarmee sai
käsu tungida edasi läände. Tagajärjeks oli paratamatult sõda uute
Balti riikide ja Nõukogude Venemaa vahel (Polvinen 1987: 75–
76). Eesti Vabadussõda Nõukogude Venemaa vastu algas 1918. a
novembri lõpul.

KAITSELIIDU ÜLESANDED JA NENDE TULEMUSED

Eespool jubamainitud riigisisene turvalisus on üsna laimõiste, mis
sisaldasEestiVabadussõja aegsetes oludes mitut eri ülesannet.Mis
funktsioonid olid seega Kaitseliidul? Edasi võib küsida, kuidas sai
Kaitseliit talle pandud ülesannetega hakkama.
Kaitseliidu nähtava töö, nimelt patrullimise võimalikult kiire
käimapanek oli kogu Eesti sisemise turvalisuse huvides. Hoolimata
politseijõudude organiseerumisest 12. novembril 1918 oli
politseisüsteem korravalve tagamiseks veel liiga nõrk. Eriti Tallinnas
oli pidevalt rahutusi (ERA, f 495, n 12, s 698, l 21–23;
Tammemägi 1938: 689).
Kaitseliidu vastutusalasse kuulusid võimäärati riigi või sõjaväe
poolt mitmesugused ülesanded, mis oleksid normaalsetes tingimustes
olnud tsiviil- või politseiametnike kanda. See tekitas pahameelt
organisatsiooni kõrgeimas juhtkonnas. Kaitseliidu ülem
ajavahemikus 1. IV–23. X 1919 Eduard Alver kirjutas hiljem, et
Kaitseliit pidi Vabadussõja ajal täitma kõiki ülesandeid tsiviilsektoris
ja osalema samal ajal ka sõjas (Alver 1926: 447). Kaitseliit
võttis sõjaponnistustest täie jõuga osa, muu hulgas rajades ja
saates oma pataljone tegevvägedele abiks. Kaitseliidu pataljonid
moodustati Vabadussõja alguses Tallinnas, Paides, Tartus, Viljandis
ja Pärnus (Eesti. . . 1937: 84). Oli selge, et Kaitseliidu organisatsiooniline
struktuur pandi talle antud paljude ülesannete tõttu
proovile.
Üheks Kaitseliidu vastutusala tähtsamaks eriülesandeks sai
maanteede ja raudteede valvamine. Sõjalisest seisukohast oli olulisem
raudteevalve. Raudteed olid Eesti sõjaväele elutähtsad. Ilma
soomusrongide kaitseta oleks sõjategevuse korraldamine olnud
väga raske. Võib lausa väita, et mõnes mõttes võideti Vabadussõda
just tänu soomusrongidele, sest Tapa, Tartu ja Rakvere
vallutamise operatsioonid õnnestusid suures osas soomusrongide
abil (Krepp 1980: 28–30; Hinnom 1955: 113). Raudteesildade,
-jaamade, ristmike ning veetornide valvamine oli oluline eelkõige
soomusrongide takistamatu liikumise tagamiseks. Sabotaaþioht
oli pidev. 1919. a lõpul tõdeti, et raudteede valvamine on sõjaväe
vaatepunktist Kaitseliidu tähtsaim ülesanne (ERA, f 2315, n 1,
s 47, l 320). Raudteedel oli vahipidamiseks vaja tuhandeid mehi.
Objektide valvamine oli jagatud nende strateegilise tähtsuse alusel
kolme kategooriasse: tavaline, tugevdatud ja erivalve.Vahipidajate
hulk olenes objektile antud klassifikatsioonist. Eesti oli raudteede
valvamise järgi jagatud 13 raudteekaitsetsooniks, mis omakorda
jagunesid väiksemateks alapiirkondadeks. Valvamisega seotud
kulutused jagati võrdselt maakondade ja Kaitseliidu vahel (ERA,
f 509, n 1, s 154, l 5, 31).
Kaitseliidu alluvusse kuulunud vangilaagrites pandi vangid
toiduraha eest tööle, nagu oli määratud ühes käskkirjas: “Kavas
on panna vangid tööle, nii et nad saaksid selle eest söönuks.” Vangide
töölesundimist põhjendati ka sellega, et sõda nõudis kõigilt
eestlastelt suuri pingutusi. Seega ei lastud ka vangidel laagrites
olla tegevuseta (ERA, f 509, n 1, s 41, l 24). Vangilaagrite tegevuse
erijooni oli see, et laagriülematel oli õigus laenata vange
tööjõuks esmajärjekorras laagripiirkonnast väljaspool asunud
taludesse. Eeskirjade järgi pidi vangi eest lisaks laenurahale maksma
100 Eesti marka pandiks, mis tagastati, kui vang toodi laagrisse
tagasi. Väljaspool laagrit töötanud vangide eest vastutasid
täielikult põllumehed.Nad pidid isegi maksma vangidele neli marka
päevaraha, kui tööpäev oli vähemalt 10 tundi. Pool palka tuli
loovutada vangilaagri kassasse. See raha läks aga põhimõtteliselt
vangide ülalpidamiskuludeks (ERA, f 2315, n 1, s 13).
Kaitseliitu kuulumine oli algusest peale idee järgi vabatahtlik.
Alates 1918. a lõpust sai see aga siiski kohustuslikuks.Muudatuse
olulisimad põhjused olid Vabadussõda ja sellest tingitud vajadus
saada rindele üha enam mehi ning riigisisesed rahutused. Kaitseliidu
organisatsioon muudeti rohkem sõjaväe sarnaseks, sest juhtkonna
silmis oli maad võtnud kaos. Lisaks lükkas riik Kaitseliidu
vastutusele üha rohkem ülesandeid, mille täitmiseks ei piisanud
enam vabatahtlikest. Meestepuudust süvendas omakorda seegi,
et enamik 11 000 “algkaitseliitlasest” astus vabatahtlikult sõjaväkke
(ERA, f 504, n 1, s 169, l 107; Eesti. . . 1937: 181).
Uue kohustusliku liikmeksvõtmise korra tõttu tuli teha organisatsioonis
muudatusi. Kaitseliitlased jagati kahte kategooriasse.
Esimesse klassi kuulusid peamiselt nooremad ehk 17–45-aastased
mehed, kes ei olnud sõjaväes. Esimese kategooria mehed määrati
täitma nõudlikumaid ülesandeid, suuremosa saadeti hoopis rindele.
Seega võis neid võrdsustada ajateenijatega ja hiljem kuulusid
nad tegelikult armee alluvusesse. Teise kategooria moodustasid
45–60-aastased mehed, kelle hooleks jäid vähem tähtsad ülesanded.
Põdder oli määratlenud nende töökohustused järgmiselt:
riigisisese korra hoidmine, riigi vara valvamine, röövimiste ja varguste
takistamine ning tänavapatrullimine. Samal ajal pidid ka esimese
kategooria mehed vastavaid ülesandeid täitma, juhul kui nad
ei läinud rindeteenistusse. Esimese kategooria liikmed pidid regulaarselt
osalema mitmesugustel töödel ja ettevalmistustel, vastasel
juhul ei olnud neil õigust saada palka ega varustust. Määrused
nägid ette, et meestele tuli anda iga päev 2–4 tundi sõjaväelist
koolitust, peamiselt laske- ja riviharjutusi (ERA, f 2315, n 1, s 47,
l 46).
Kuidas sunduslik liikmeksvõtt tegelikult käis? Kuidas värvati
mehi Kaitseliitu? Sellega tegelesid maakonnastaapide alluvusse
loodud komisjonid, mis valisid mehi ja ühtlasi jagasid nad eri
kategooriatesse. Kõige tähtsam oli “vastuvõtmise ja registreerimise
komisjoon”. Sellesse viieliikmelisse komisjoni kuulusid peale
Kaitseliidu esindaja veel kohaliku omavalitsuse esindaja, üks
arst ja kaks tsiviilisikut. Komisjon kontrollis rahvust, vanust, aadressi,
töökohta ja isegi perekondlikku tausta. Pere suurus mõjutas
tõenäoliselt seda, kas mees saadeti hiljem rindele või mitte. Komisjoni
ülesandeks oli selgitada, kas isikul on riigivastaseid vaateid.
Vastuvõtmise ja registreerimise komisjon otsustas võimalike
teenistusest vabastamiste üle (ERA, f 504, n 1, s 168, l 1–6).
Täieliku või ajutise Kaitseliidust vabastuse võis saada raske majandusliku
olukorra tõttu. Vabastuse saanud mehed pidid andma
kahe päeva jooksul lähimasse staapi ära oma relva, liikmekaardi
ja ennekõike käesideme. Eeskirja täitmatajätmise korral tuli isik
vastavalt Põdderi määrusele anda sõjakohtu alla (ERA, f 504, n 1,
s 196, l 36).
Liikmete sunniviisilise värbamise ja üldse kogu Kaitseliidu
töö praktiline läbiviimine ei olnud kuigi kiire protsess. Alles alates
1919. a märtsi keskpaigast suudeti Kaitseliidu juhtkonna arvates
muuta Kaitseliidu tegevus riiklikult organiseeritumaks ja
ühtlasemaks. Selleks ajaks oli muu hulgas jõutud liikmed registreerida
ja maakonnatoimkondade tegevus korralikult käima saada
(ERA, f 509, n 1, s 342, l 56). Kaitseliidu liikmeskond oli
sundvärbamise tõttu 1919. a suveks märgatavalt suurenenud. Juuni
alguses oli Kaitseliidul umbes 100 000 liiget, kellest 32 000 olid
“rivikõlbulikud” (esimese kategooria mehed) ja keda sai vajadusel
kasutada sõjaväe abijõuna. Liikmeskonna suurenemine avaldas
paratamatult mõju Kaitseliidu juhtimisstruktuurile, muu hulgas
oli vaja lisapersonali. 1920. a jaanuaris töötas Peastaabis 107 inimest.
Kõige rohkem oli lisandunud sekretäre, käskjalgu ja kirjutajaid
(ERA, f 496, n 12, s 656, l 46; f 504, n 1, s 2, l 1–3).

KAITSELIIDU ALLAKÄIK

Kaitseliidu surmaheitlus algas pärast Tartu rahu allakirjutamist.
Rahulepingu jõustudes määras sõjaministeerium vastuvõtu- ja registreerimisjaoskonna
likvideerimisele ja tühistas organisatsiooni
õiguste hulgast sunniviisilise liikmeksvõtu paragrahvi. See muutis
Kaitseliitu radikaalselt, sest komisjonide tegevus oli muu hulgas
Kaitseliidu ülema Undi sõnul kesksel kohal Eesti kaitse organiseerimisel
(ERA, f 2315, n 1, s 138g, l 68). Kaitseliidu tähtsaima
organi vastuvõtu- ja registreerimisjaoskonna ning sunniviisilise
liikmeksvõtu kaotamine ühel ja samal ajal tõi kaasa selle, et mehi
hakkas teenistusest lahkuma ilma ametliku loata. See oli võimalik,
sest Kaitseliidu korraline personal ei suutnud enam oma liikmete
käike tõhusalt kontrollida. Enamik mehi kasutas kaootilist olukorda
ära ja võttis lahkudes relva kaasa. Hiljem püüdis sõjavägi
endistelt kaitseliitlastelt relvi tagasi korjata (ERA, f 2151, n 2,
s 163, l 7–8; Kaitseliidu. . . 1934: 42).
Kaitseliidu süsteemi üritati päästa, tuues sellesse uusi tegevusi.
Üks selliseid oli kehakultuuri ja spordi propageerimine. Kehalise
kasvatuse ja vabatahtliku riigikaitse ühendamine paistab väga
selgesti silma Kaitseliidu juhtkonna plaanides. Kõrgeim juhtkond
oli ennustanud olukorra muutumist juba üsna varasel perioodil.
Näiteks tutvustas Kaitseliidu ülem Alver 1919. a juulisKaitseliidu
maakonnajuhtide koosolekul oma ideid ja plaane vabatahtlikkusel
põhinevast kaitseorganisatsioonist.Alveri sõnul ei olnud Eestisugusel
väikeriigil võimalik pidada rahu ajal ülal kallist ja ülisuurt
kaitsesüsteemi. Seetõttu oli kõige otstarbekam muuta Kaitseliit
taas vähehaaval vabatahtlikuks organisatsiooniks (ERA, f 509,
n 1, s 100, l 3–4). Kaitseliidu vabatahtlik töö oli esialgu planeeritud
rajanema mittesõjalisel tegevusel, nagu sport ja jahipidamine.
Loodi Kaitseliidu spordisalgad ja Kaitseliidu kütisalgad. Liikmete
saamiseks soovitas Eduard Alver anda seltside liikmetele
mõningaid eelisõigusi, näiteks kütisalka kuulujatele õiguse tasuta
jahipidamiseks riigi maadel ning spordisalga liikmetele õiguse
omada maksuvabalt jalgratast (ERA, f 509, n 1, s 100, l 3–4).
Spordi- ja jahiseltside asutamise käiku vaadeldes võib tõdeda, et
Kaitseliidu kõrgeimal juhtkonnal oli reaalsustaju. Rahu saabudes
oli paratamatult vaja kohandada tegevusvorme uute tsiviilvalitsuse
tingimustega. Oli kujuteldamatu, et endine, üle 100 000-meheline
organisatsioon võiks koos püsida pärast vabatahtlikkusel põhineva
süsteemi taaskehtestamist.
Kaitseliidu juba käimas olnud salkade tegevuse põhiprobleeme
olid suured erinevused maakonniti.Mõnes maakonnas keskenduti
üksnes spordile, teises vaid jahile ning mõnes polnud peale tavapärase
sõjalise treeningu organiseeritud üldse mitte mingit muud
tegevust (ERA, f 509, n 1, s 9).
Iseäranis spordiseltside olukord oli üsna muutlik ja ebaselge.
Juba 1919. a oktoobris oli sellesse sekkunud Kaitseliidu ülempolkovnik

Unt, mainides, et mitmes maakonnas toimib Kaitseliit sel
määral, kuidas maakonnaülem on asjast aru saanud. Mõnes maakonnas
oli pandud suurt rõhku spordile, teises jahile ja kolmandas
polnud seltse ollagi.Ühtlasi nõudisUntKaitseliidu tegevuse kooskõlastamist
kõikides maakondades (ERA, f 509, n 1, s 9, l 39). Teisest
küljest oli spordi- ja kütisalkade asutamine ja tegevus omal
kombel mõttetu. Eestis tegutses juba varasemast ajast niihästi tugevaid
kohalikke kui ka riiklikke spordi- ja jahiseltse. Juba ainuüksi
Eesti väike rahvaarv takistas Kaitseliidu seltsitegevust.
Kaitseliidu salkadesse ei õnnestunud suurtest pingutustest hoolimata
värvata kuigi palju uusi vabatahtlikke. 1920. a aprilliks oli
spordisalkadesse registreerinud umbes 4000 ja kütisalkadesse vaid
2100 liiget (ERA, f 504, n 1, s 169, l 124).
Võib nimetada kolm peamist põhjust, mis viisid Eesti Kaitseliidu
tegevuse languseni.
1. Sundvärbamine, mille tagajärjel kümned tuhanded mehed pidid
osalema Kaitseliidus vastu tahtmist. Pärast sunniviisilise liikmeksvõtu
lõpetamist lahkus suurem osa mehi peaaegu otsekohe
teenistusest. Kui Kaitseliit muutus taas vabatahtlikuks organisatsiooniks,
jäid sinna ainult kõige kohusetundlikumad mehed.
2. Rahva väsimus sõjast. Sageli valitseb sõdade järel kõikides
ühiskondades tugev sõjavastane meeleolu. Eestis arvati üldiselt, et
Tartu rahuga on tagatud püsiv rahuolukord ega peetud vabatahtlikku
riigikaitset vajalikuks. Kaitseliidust lahkulöönuid võib mõista,
sest Kaitseliidu peaeesmärgiks olnud riigisisene turvalisus oli paljude
inimeste meelest saavutatud. Liialdatult võib öelda, et osal
kaitseliitlastest oli peas mõte: “Pärast meid tulgu või veeuputus.”
Samalaadne oli ka riigi suhtumine Kaitseliitu. Üheks, vahest isegi
kõikehõlmavaks seletuseks võib pidada seda, et riik lihtsalt ei
vajanud pärast sõda enam Kaitseliitu. Hoopis iseküsimus on, kas
just Tartu rahu oli see hetk, mis kindlustas Eesti-sisese turvalisuse.
3.Majanduslik kaalutlus. Vabadussõja ajal jäi Eesti relvaostude
tõttu välisriikidele võlgu. Oma osa nõudis ka riigi ülesehitamine.
Palju tehaseid oli hävinud ja põllumajandus ei suutnud toota piisavalt
vilja, mistõttu suur hulk toiduaineid tuli osta välismaalt (Ruusmann
1998: 319). Eesti riik piiras esmajoones sõjaväe väljaminekuid,
millest üksnes relvade ja laskemoona hankimise kulud olid
võtnud sõja ajal umbes 36% riigieelarvest (Eesti. . . 1939: 449).
Ka Kaitseliidu assigneeringud sattusid kärpimiste objektiks. Tegevus
jäi loiuks, sest Kaitseliidul ei olnud enam võimalik pidada
ülal palgalisi töötajaid, näiteks rühmajuhte.
Eesti Kaitseliit jätkas toimimist spordi- ja jahiseltside varal
veel kuni 1924. aastani. Pärast kommunistide võimuhaaramiskatset
adus riigi juhtkondKaitseliidu vajalikkust ja organisatsioon asutati
uuesti.

Kirjandus

A l v e r , Eduard 1926. Kaitseliit 1919. — Kaitse Kodu, nr 12
E e s t i Vabadussõda 1918–1920: Vabadussõja ajaloo populaarteaduslik
väljaanne. I osa. 1937. Tallinn
E e s t i Vabadussõda 1918–1920: Vabadussõja ajaloo populaarteaduslik
väljaanne. II osa. 1939. Tallinn
H i n n o m , Arnold 1955. Suur Heitlus — mälestusi rahvusväeosade
ajast ja vabadussõjast. Lund
K a i t s e l i i d u Tallinna Malev. 1934. Tallinn
K r e p p , Endel 1980. The Estonian War of Independence 1918–1920.
Stockholm
L i m b e r g , Fred 1980. Isamaa Eest. Cardiff
P a j u r , Ago 1999. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934. Tartu
P i t k a , Johan 1921. Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti
Vabadussõja lõpuni. Tallinn
P o l v i n e n , Tuomo 1971. Venäjän vallankumous ja Suomi I. Porvoo
P o l v i n e n , Tuomo 1987. Venäjän vallankumous ja Suomi II. Juva
R a u d , Märt 1991. Kaks suurt — Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja
nende ajastu. Tallinn
R u u s m a n n , Ants 1998. Eesti Vabariik 1920–1940. — Eesti maast
ja rahvast — maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn
S i i l i v a s k , Karl 1998. Maailmasõjast Vabadussõtta 1914–1920. —
Eesti maast ja rahvast — maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn
Z e t t e r b e r g , Seppo 1977. Suomi jaViro 1917–1919. Poliittiset suhteet
syksystä 1917 reunavaltapolitiikan alkuun. — Historiallisia tutkimuksia,
102
T a m m e m ä g i , R. 1938. Kaitseliit Eesti riigi rajamisel. — Kaitse
Kodu, nr 20–21
T r u u v e r e , A. 1938. 20 aastat vabatahtlikku kodukaitse tööd. —
Kaitse Kodu, nr 20–21
U u s t a l u , Evald 1952. The History of Estonian People. London

JARKKO KEMPPI (sünd. 1970) on kaitsnud filosoofiadoktori kraadi
Joensuu ülikoolis 2000. Siinse artikli aluseks on Kemppi väitekiri
“Viron suojeluskuntien organisoituminen ja toiminta 1917–1924” (Joensuu,
2000).

[Õpetaja]

Mnjah.

Olen lugenud soomekeelset väljaannet, eesti keelde tõlgituna on mõned seigad kummalised.
Autori lähenemisnurk on loomulikult teistsugune kui meie autoritel. Pean siinkohal "Kaitse Kodu!" lehekülgedel KL ajaloost kirjutanud Merike Jürjot, Tiit Noormetsa, Olavi Pungat, Hannes Valterit ja teisi.

Teema on iseenesest huvitav.

õpetaja

[Õpetaja]

Jõudu !

Lugesin Jarkko Kemppi kirjatüki tõlget ja tekkisid mõned mõtted. Kuna muule viidata ei ole, toon siinkohal tsitaadid:

Kaitseliidu vabatahtlik töö oli esialgu planeeritud
rajanema mittesõjalisel tegevusel, nagu sport ja jahipidamine.
Loodi Kaitseliidu spordisalgad ja Kaitseliidu kütisalgad. Liikmete
saamiseks soovitas Eduard Alver anda seltside liikmetele
mõningaid eelisõigusi, näiteks kütisalka kuulujatele õiguse tasuta
jahipidamiseks riigi maadel ning spordisalga liikmetele õiguse
omada maksuvabalt jalgratast (ERA, f 509, n 1, s 100, l 3–4).
Spordi- ja jahiseltside asutamise käiku vaadeldes võib tõdeda, et
Kaitseliidu kõrgeimal juhtkonnal oli reaalsustaju. Rahu saabudes
oli paratamatult vaja kohandada tegevusvorme uute tsiviilvalitsuse
tingimustega. Oli kujuteldamatu, et endine, üle 100 000-meheline
organisatsioon võiks koos püsida pärast vabatahtlikkusel põhineva
süsteemi taaskehtestamist.
Kaitseliidu juba käimas olnud salkade tegevuse põhiprobleeme
olid suured erinevused maakonniti.Mõnes maakonnas keskenduti
üksnes spordile, teises vaid jahile ning mõnes polnud peale tavapärase
sõjalise treeningu organiseeritud üldse mitte mingit muud
tegevust (ERA, f 509, n 1, s 9).
Iseäranis spordiseltside olukord oli üsna muutlik ja ebaselge.
Juba 1919. a oktoobris oli sellesse sekkunud Kaitseliidu ülempolkovnik

Unt, mainides, et mitmes maakonnas toimib Kaitseliit sel
määral, kuidas maakonnaülem on asjast aru saanud. Mõnes maakonnas
oli pandud suurt rõhku spordile, teises jahile ja kolmandas
polnud seltse ollagi.Ühtlasi nõudisUntKaitseliidu tegevuse kooskõlastamist
kõikides maakondades (ERA, f 509, n 1, s 9, l 39). Teisest
küljest oli spordi- ja kütisalkade asutamine ja tegevus omal
kombel mõttetu. Eestis tegutses juba varasemast ajast niihästi tugevaid
kohalikke kui ka riiklikke spordi- ja jahiseltse. Juba ainuüksi
Eesti väike rahvaarv takistas Kaitseliidu seltsitegevust.
Kaitseliidu salkadesse ei õnnestunud suurtest pingutustest hoolimata
värvata kuigi palju uusi vabatahtlikke. 1920. a aprilliks oli
spordisalkadesse registreerinud umbes 4000 ja kütisalkadesse vaid
2100 liiget (ERA, f 504, n 1, s 169, l 124).

Niisiis jutt jahisalkadest ja kütiseltsidest ja spordi tegemisest. J.K. leiab, et need ei läinud käima seetõttu, et Eesti rahvaarv oli väike.

Võimalik, et see oli üks põhjusi.
Toon siinkohal ära väljavõtte ühest ajakirja "Kaitse Kodu! artiklist:

7.aprillil 1920. pöördus Eesti Kütiselts Peaministri poole märgukirjaga, milles oli esile toodud vastuolud Kaitse Liidu jahirühmadega, esitades viimaste tegevusele mitmeid pretensioone. Kirja tegelik eesmärk koorub välja viimastest ridadest, miles toonitatakse: “küll aga tuleb ”Küttidele” jahipidamiseks Riigi metsades eesõigusi anda”.
Märgukirjale 19.aprillil 1920. kirjutatud resolutsiooni kohaselt tuli Sõjaministril Kaitse Liidu ülemale korraldus anda, et “Kaitse Liidu organisatsionid oma tegupiiridest üle tungides teisi korraldusi, nagu Eesti Kütiselts mitte asjata suruma ei kipuks.”

Seega polnud küsimus mitte Kaitseliidu vaid muude seltside väljasuremises !!! Kõrgemalt tulnud korraldustega keelati kaitseliidul teha seda, mida sooviti !

Selliseid nüansse leidub J.K. töös veelgi !!!

õpetaja

[Arnold]

Selle vähese põhjal arvan siiski, et tegu oli just KL identiteedikriisiga ja seepärast teiste - omas elemendis juurdunud - organisatsioonide "mängumaale" trügimisega. Õnneks tulid venelased õigel ajal appi ja KL sai uue mõtte. Kusjuures sedavõrd õnnestunu, et tõrjus pool sajandit hiljem surnust ärgates bosside poolt loodud Kodukaitse kolikambrisse. Kirjatüki tõlkes on KL eelkäiatena nimetamata miilitsasalgad, mis minu teada ei olnud bolševike loodud - piinlik nimi?