Evald Loosaar, "Eesti mehe lugu", lk. 160-161:
Tulin sakslase juurest ära ning ütlesin Alfredile ja Klaudile, et läheme nüüd minema. Meie jätsime oma varustuse ja seljakotid maha, kuid Klaudius ei raatsinud seda teha. Kui ta oli õuelt lahkumas, seljas kandam nagu kaamelil, märkas veltveebel Klaudiust. Pidas ta kinni, hüüdes: "Kuhu lähed? Tagasi!" Ja Klaudiusel ei jäänudki muud üle kui tagasi pöörduda. Nägin teda viimast korda. Kui ta ümber pöördus ja tagasi läks, paistis mulle, et ta ei olnudki nukker, et äraminek ebaõnnestus. Tema edaspidisest saatusest on kaks varianti, mis võivad mõlemad õiged olla. Üks variant on juttude järgi, et Klaudius oma lellepoja Eugeniga ja veel mõned mehed kavatsesid Rootsi põgeneda, kuid laev olevat merel põhja lastud ja mehed hukkusid.
Teine variant on usutavam ja nii see võiski olla. Nagu temaga ühes olnud mees aastaid hiljem oli rääkinud minu vennale Endlile, langes Klaudius Väike-Emajõe ääres. Klaudius kaitses kuulipildurina Emajõge, takistades venelaste ületulekut jõest. Ta kaaslane rääkis, et Hirv oli päris hull võitleja, muudkui nõudis laskemoona ja tulistas üle jõe venelasi. Sakslased ja teised eestlased olid juba lahkunud, kuid Hirv jätkas oma kuulipildujaga võitlust, nottides armetult venelasi maha, kes aga vaatepiirile ilmus. Tema kaaslane laadur, saades aru olukorra ohtlikkusest ja võitluse jätkamise mõttetusest, hüüdis Hirvele, et viimane aeg on jalga lasta, sest teised on juba taganenud, kuid Hirv vastas, et neid raisku ta üle jõe ei lase. Siis oli Klaudi laadur jalga lasknud. Ta oli veel tagasi vaadanud, kui seeria Vene mürske lõhkesid jõe kaldal, kus Hirv oli kaitsel. polnud enam midagi näha. Suits heljus jõe ja kalda kohal. Kuulipilduja oli vaikinud ja vaiknud oli ka tema peremees, kes hukkus sangarlikult, kaitstes oma elu hinnaga teiste ohutut taganemist, pidades oma tulega venelasi kinni. Klaudius oli end juba varem hulljulgena näidanud, nii Erna pataljonis, Omakaitses kui ka Saksa sõjaväes. Ta vihkas kõigest hingest venelasi ja kommuniste, ehkki ise oli võrsunud kehvikute perekonnast ja tal oli väga raske lapsepõlv. Klaudiuse soov läks täide. Ta sai venelastega kakelda ja päris ausalt, mehemoodi. Temast on jäänus mälestus kui ühest alati elurõõmsast, humoorikast ja abivalmis sõbrast.
Loosaar koos oma kaaslastega oli määratud täienduseks Saksa üksusele (21. jalaväediviis?). Erna pataljoni puhul on ilmselt tegu Erna II pataljoniga, kuna Hirv oli Punaarmeesse mobiliseeritud, ning alles peale sealt põgenemist läks ta Põhja-Eestit vabastama. Andmebaasis on märgitud Klaudius Hirve võimalik lellepoeg Eugen Hirv, surmaaeg 27.01.1945 (Saksamaa). Klaudius Hirv (Evald Loosaare tädipoeg) oli pärit Vivva külast Orava vallas.
Võimalik nimekuju on ka Claudius ning Vastseliina vallas on 13. veebruaril 1990 ka sellenimeline isik surnud. Tundub, et too isik elas seal vähemalt 1948. aastast alates, kuna sel aastal hakkas ta juhendama Vana-Saaluse rahvamajas rahvatantsurühma. Igal juhul ei ole eriti usutav, et Loosaar, kes elas sealsamas lähedal Orava vallas (arreteeriti 1950. aastal, peale laagreid elas samuti samas piirkonnas), ei oleks oma tädipoja elusolemisest midagi teada saanud.
http://www.vastseliina.edu.ee/index.php/10885/
Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteek annab: Hirv Claudius M 1917 1950, 1970