Militaartehnilised kurioosumid...

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Leidsin netist kena "näputöö"
PANZERKLEINZERSTÖRER RUTSCHER
Küsiks soomuse-asjatundjailt: "Kas selline riistapuu ka tegelikkuses eksisteeris? Kui jah, siis mis tööprintsiip, otstarve sellisel kaheraudsel?"

Sihukesi elukaid tagasipõrketa TT-kahurite hulgakaupa kandmiseks pääle sõda ju küllalt tehtud:





Ülemine on japs ja alumine on ami... mõlemad 106mm M40 torudega.

[EOD]

Aru ma ei saa. Mis säherduse asja mõte on? Põlemiskiirus oli liiga väike? Või võttis see hülss osa kambri koormusest enda kanda? Või oli granaat liiga nõrk, et kõrget rõhku taluda?

Üks põhjus oleks siseballistikas. Püssirohi põleb teatavasti optimaalselt teatud rõhu juures. Tavaliste relvade juures saavutavad püssirohugaasid maksimaalse rõhu veidi pärast projektiili liikumahakkamist. Selle kiiruse kasvades põlemisruum suureneb järjest kiirenevalt ja rõhk langeb. Muutumatu suurusega põlemiskambris püsib rõhk ühtlaselt põleva püssirohu puhul optimaalsena.
Teine põhjus oleks võimalus valmistada relv kergem, kuna kõrgele rõhule peab vastu pidama vaid laengukamber. Raud võib olla õhemate seintega.
Ka projektiil võib olla nõrgema konstruktsiooniga, nagu märkisid. Kumulatiivgranaat ju oma otstarbest lähtuvalt tugevat korpust ei vaja.
Miks sellise põhimõttega relvi laialt ei kasutata? Üks põhjus on vast selles, et kahe kambri vahelised avad tekitavad püssirohugaasidele täiendava takistuse ja piiravad projektiili algkiirust. Eks põhjusi ole muidki. Ja rõhku võib teatud piirides ühtlasena hoida näiteks progressiivse põlemisega püssirohtu kasutades.

[Soobel]

Muideks, üks huvitav asi veel: sellelsamal puust ja umbes tsaar Peetri ajal ehitatud "allveelaeva" teemal on ka üks vene ulmekirjanik päris vahva raamatuga maha saanud. Kahjuks ei mäleta ei autorit ega pealkirja aga "Zvjozdnõi Labirint" sarjas ta 10a tagasi ilmus. Katsun üles leida:päris naljakas ja muhe lugemine on, nii ca 250 lehekülge.Vabandan, et teemast mööda, aga see õllevaadikujuline allveelaev seal fotol meenutba nii väga tolle raamatu illustratsiooni!

Mulle meenub sellega seoses miski nõukaaegne film "Back-Capi saare saladus" või mis ta nimi iganes oligi. Seal oli kõvasti aktsiooni ja tagaajamist selliste allveelaevadega, mõni käis suruõhuga, mõni auruga, mõni kruvidega, mõni uimede või aerudega. Aurumasinaid ja kummalisi süsteeme leidus kõikjal.
Nii et "Wild Wild West" ei ole sugugi esimene auru-ulmekas.

[metsanurk]

Mulle meenub sellega seoses miski nõukaaegne film "Back-Capi saare saladus" või mis ta nimi iganes oligi. Seal oli kõvasti aktsiooni ja tagaajamist selliste allveelaevadega, mõni käis suruõhuga, mõni auruga, mõni kruvidega, mõni uimede või aerudega. Aurumasinaid ja kummalisi süsteeme leidus kõikjal.

Oo jaa, see oli lapsepõlve lemmikfilm

http://www.youtube.com/watch?v=Oy8lgBZI0mQ

[Kilo Tango]

Aru ma ei saa. Mis säherduse asja mõte on? Põlemiskiirus oli liiga väike? Või võttis see hülss osa kambri koormusest enda kanda? Või oli granaat liiga nõrk, et kõrget rõhku taluda?

Üks põhjus oleks siseballistikas. Püssirohi põleb teatavasti optimaalselt teatud rõhu juures. Tavaliste relvade juures saavutavad püssirohugaasid maksimaalse rõhu veidi pärast projektiili liikumahakkamist. Selle kiiruse kasvades põlemisruum suureneb järjest kiirenevalt ja rõhk langeb. Muutumatu suurusega põlemiskambris püsib rõhk ühtlaselt põleva püssirohu puhul optimaalsena.
Teine põhjus oleks võimalus valmistada relv kergem, kuna kõrgele rõhule peab vastu pidama vaid laengukamber. Raud võib olla õhemate seintega.
Ka projektiil võib olla nõrgema konstruktsiooniga, nagu märkisid. Kumulatiivgranaat ju oma otstarbest lähtuvalt tugevat korpust ei vaja.
Miks sellise põhimõttega relvi laialt ei kasutata? Üks põhjus on vast selles, et kahe kambri vahelised avad tekitavad püssirohugaasidele täiendava takistuse ja piiravad projektiili algkiirust. Eks põhjusi ole muidki. Ja rõhku võib teatud piirides ühtlasena hoida näiteks progressiivse põlemisega püssirohtu kasutades.

Nojah. Kõiki neid probleeme annab ka teisiti lahendada. Imho on tegemist suhteliselt piiratud (mõnes mõttes lausa ajuvaba) lahendusega, mis ilmselt pidi mingeid tollaseid tehnoloogilisi puudujääke katma. Üldiselt on nii, et kambri rõhku saab suurepäraselt reguleerida põlevaine tera suuruse ja sütiku kuju abil nii, et selliseks imeleiutiseks pole tänapäeval mingit praktilist vajadust.

[EOD]

Nojah. Kõiki neid probleeme annab ka teisiti lahendada. Imho on tegemist suhteliselt piiratud (mõnes mõttes lausa ajuvaba) lahendusega, mis ilmselt pidi mingeid tollaseid tehnoloogilisi puudujääke katma. Üldiselt on nii, et kambri rõhku saab suurepäraselt reguleerida põlevaine tera suuruse ja sütiku kuju abil nii, et selliseks imeleiutiseks pole tänapäeval mingit praktilist vajadust.

Pigem ikka püssirohuelementide kuju määrab, kas põlemine on progressiivne, ühtlane või regressiivne.
Liblede või terade põlemisel põleva rohu pindala muutub järjest väiksemaks ja gaasi tuleb ajaühikus järjest vähem. Põlemine on regressiivne. Kui õõnes püssirohuelement väljast katta, nii, et see saaks põleda vaid seest, siis gaasi juurdetulek ajaühikus suureneb. Põlemine on progressiivne. Suhteliselt ühtlase gaaside juurdevoolu annavad seitsme kanaliga püssirohuelemendid, mis põlevad väljast väiksemaks ja seest suuremaks, kuni lõpuks toimub kollaps.
Praktilise vajadusega on nii ja teisiti. Iseenesest on ju näiteks VOG-25 päris õnnestunud lahendusega. Hülsse kaasas tassima ei pea, laadimine suudmest... Muidugi laskekaugus selliste süsteemide puhul on piiratud.

[Kilo Tango]

Nojah. Kõiki neid probleeme annab ka teisiti lahendada. Imho on tegemist suhteliselt piiratud (mõnes mõttes lausa ajuvaba) lahendusega, mis ilmselt pidi mingeid tollaseid tehnoloogilisi puudujääke katma. Üldiselt on nii, et kambri rõhku saab suurepäraselt reguleerida põlevaine tera suuruse ja sütiku kuju abil nii, et selliseks imeleiutiseks pole tänapäeval mingit praktilist vajadust.

Pigem ikka püssirohuelementide kuju määrab, kas põlemine on progressiivne, ühtlane või regressiivne.
Liblede või terade põlemisel põleva rohu pindala muutub järjest väiksemaks ja gaasi tuleb ajaühikus järjest vähem. Põlemine on regressiivne. Kui õõnes püssirohuelement väljast katta, nii, et see saaks põleda vaid seest, siis gaasi juurdetulek ajaühikus suureneb. Põlemine on progressiivne. Suhteliselt ühtlase gaaside juurdevoolu annavad seitsme kanaliga püssirohuelemendid, mis põlevad väljast väiksemaks ja seest suuremaks, kuni lõpuks toimub kollaps.
Praktilise vajadusega on nii ja teisiti. Iseenesest on ju näiteks VOG-25 päris õnnestunud lahendusega. Hülsse kaasas tassima ei pea, laadimine suudmest... Muidugi laskekaugus selliste süsteemide puhul on piiratud.

Pole VOG-25-ga ise lasknud aga kui see töötab nii nagu mina ette kujutan on pigem tegemist raketiga.

Kuju on muidugi oluline, kuid pigem ikkagi rõhu graafiku kuju kontekstis. Põlemiskiirus on (nagu sa isegi märkisid) sõltuvuses rõhust ja põleva materjali pindalast (lisaks hulganisti igasuguseid muid parameetreid mis antud dialoogis pole olulised). Peenemateralisel rohul on seda pindala lihtsalt rohkem, mistõttu süttib korraga suurem hulk kraami, rõhk kasvab kiiremini ning põlemine kiireneb rutem. Mistõttu kasutavadki püstolimehed mannat ja suurtükiväelased makarone.

[EOD]

Pole VOG-25-ga ise lasknud aga kui see töötab nii nagu mina ette kujutan on pigem tegemist raketiga.

Püssigranaat rauaalusele granaadiheitjale. Suudmest laetav. Süütekapsel ja püssirohulaeng paiknevad granaadi tagaosas (kõrgrõhukamber). Tulistamisel tungivad gaasid granaadi tagaosa avadest rauda (madalrõhukamber). Granaadi rauast väljumise ajaks on püssirohi põlenud, seega reaktiivtõukega tegemist pole.

[Laanepoeg]

http://www.achtungpanzer.com/sturmpanze ... fz-166.htm
http://www.achtungpanzer.com/sturmtiger ... zer-vi.htm
neid elukaid pole veel olnud
http://www.youtube.com/watch?v=SCbFyIaVOPA

[metsaline]

Põhimõtteliselt - kõik on õige...

[Kilo Tango]

Pole VOG-25-ga ise lasknud aga kui see töötab nii nagu mina ette kujutan on pigem tegemist raketiga.

Püssigranaat rauaalusele granaadiheitjale. Suudmest laetav. Süütekapsel ja püssirohulaeng paiknevad granaadi tagaosas (kõrgrõhukamber). Tulistamisel tungivad gaasid granaadi tagaosa avadest rauda (madalrõhukamber). Granaadi rauast väljumise ajaks on püssirohi põlenud, seega reaktiivtõukega tegemist pole.

Arvestades kui lühike see raud seal on, siis ilmselt siiski mingi jääktõukejõud esineb kuni rõhu langemiseni. Aga see pole eriti oluline.

Siiski ma ei mõista, miks mitte kohe valmistada kõrgemat rõhku kannatav kamber selmet see kõrgrõhukamber iga kord minema visata. Selline lahendus muudab moona raskeks.

[EOD]

Arvestades kui lühike see raud seal on, siis ilmselt siiski mingi jääktõukejõud esineb kuni rõhu langemiseni. Aga see pole eriti oluline.

Siiski ma ei mõista, miks mitte kohe valmistada kõrgemat rõhku kannatav kamber selmet see kõrgrõhukamber iga kord minema visata. Selline lahendus muudab moona raskeks.

Igal tulirelval annavad projektiili järel rauast väljuvad gaasid sellele täiendava tõuke, mistõttu Vmax, mis saavutatakse mingil kaugusel rauasuudmest, on suurem suudmekiirusest V0.

Kõrgemat rõhku kannatav kamber peab olema tugevam, seega raskem. Pealegi pole kirjeldatud süsteemi puhul vaja hülssi, mis kaalub ka ja lasu järel tuleb välja heita. Ega ilmaasjata isegi laskurrelvadele hülsita moona ei arendata. Projektiili täiendav mass võib teatud tingimustes kasulik olla, on ju võrdse algkiiruse juures raskemal projektiilil suurem energia.
Ega ilmaasjata pole sellise süsteemi juurde ikka ja jälle tagasi tuldud: Saksa I MS 76 mm Leichte Wurfmine - Jaapani II MS 50 mm nn. Knee mortari miin - Nõukogude "maailmas analooge mitte omavad" relvad.
Ka Saksa ja Nõukogude 50 mm miinipildujad olid ju sisuliselt kahekambrilised, kuna miinidel oli vaid sabapadrun ja lisalaenguid ei kasutatud.
Muidugi sobib selline süsteem vaid lähivõitlusrelvadele. Mürsu suure algkiirusega kahuritele kindlasti mitte.

[Kilo Tango]

Arvestades kui lühike see raud seal on, siis ilmselt siiski mingi jääktõukejõud esineb kuni rõhu langemiseni. Aga see pole eriti oluline.

Siiski ma ei mõista, miks mitte kohe valmistada kõrgemat rõhku kannatav kamber selmet see kõrgrõhukamber iga kord minema visata. Selline lahendus muudab moona raskeks.

Kõrgemat rõhku kannatav kamber peab olema tugevam, seega raskem. Pealegi pole kirjeldatud süsteemi puhul vaja hülssi, mis kaalub ka ja lasu järel tuleb välja heita.

Njah. Selmet kanda kaasas ühte rasket kõrgrõhu kambrit kantakse kaasas mitut moona näol. Kena loogika küll. Imho on see kestata moona teema natuke üle haibitud. Sellel on omad plussid ja omad miinused. Mis puudutab konkreetset moona, siis elementaarsed ballistikavõrrandid on üsna lihtsad - mida suuremat massi sa kiirendad, seda suurem on tagasilöök (ceteris paribus). Mis tähendab seda, et (granaadi puhul) saab sama lõhkeainekogust samast relvast sama tagasilöögi ja raskema mürsu korral (mulle see keelepeer "projektiil" ei meeldi) toimetada väiksemale kaugusele. Seega olen ma jätkuvalt seisukohal, et raske, ja kalli kõrgrõhukambri ühendamine moona külge on üsna äraspidine idee, millel on raske õiget mõtet leida.

[EOD]

Loomulikult pole halba heata ja vastupidi. Ja Newtoni seadused kehtivad ka loomulikult edasi.
Miks siis selliste lahenduste juurde korduvalt tagasi on tuldud?
Eeldame, et tagasilöök on sama. Projektiili (no ei viitsi igakord välja kirjutada, et kuuli, mürsu, granaadi, miini... ) algkiirus on tõesti väiksem, kuid kineetiline energia on ju pool massi korrutatult kiiruse ruuduga! Ei jää see laskekaugus nii dramaatiliselt väiksemaks ühti.
Koos, ütleme, granaadiga vaenlase poole lennanud kõrgrõhukamber on täiendav kildude allikas. Relvast väljaheidetud hülss on lihtsalt vanametall. Vaenlasele see ohtu ei kujuta. Eesmärk on ju ikka võimalikult rohkem vastast kahjustavat kraami teele saata ja kildude kahjustav toime ulatub plahvatusproduktide ja lööklaine omast suurusjärkude võrra kaugemale.

[Kilo Tango]

Loomulikult pole halba heata ja vastupidi. Ja Newtoni seadused kehtivad ka loomulikult edasi.
Miks siis selliste lahenduste juurde korduvalt tagasi on tuldud?
Eeldame, et tagasilöök on sama. Projektiili (no ei viitsi igakord välja kirjutada, et kuuli, mürsu, granaadi, miini... ) algkiirus on tõesti väiksem, kuid kineetiline energia on ju pool massi korrutatult kiiruse ruuduga! Ei jää see laskekaugus nii dramaatiliselt väiksemaks ühti.
Koos, ütleme, granaadiga vaenlase poole lennanud kõrgrõhukamber on täiendav kildude allikas. Relvast väljaheidetud hülss on lihtsalt vanametall. Vaenlasele see ohtu ei kujuta. Eesmärk on ju ikka võimalikult rohkem vastast kahjustavat kraami teele saata ja kildude kahjustav toime ulatub plahvatusproduktide ja lööklaine omast suurusjärkude võrra kaugemale.

See on natuke optimistlik vaade asjadele. Sellise lõhkeainega täitmata hülsi otsas toimuva plahvatuse lõppsaadus on kõver ja katkine hülss, mitte killumeri (vähene killunemine muidugi toimub). V.a. juhul kui see on mingi kõrgkarastusega jorn, kuid siis ei saa seda kasutada kõrgrõhukambrina, kuna see puruneks impulsi mõjul. Ja isegi kõrgkarastusega hülsi korral oleks kildude algkiirus väike ja sestap praktiline mõjuraadius tilluke.

Kui tahetakse suurendada kildude hulka, tuleks suurendada granaadi enda kesta massi, mitte vedada kaasas mingit tühja eelsoonimata ja lõhkeainega täitmata hülssi, millel on plahvatuse käigus lihtsam minema lennata kui kildudeks laguneda.

Ma ei tea, miks selle lahenduse juurde tagasi tullakse, kuid enamasti seda lahendust ei kasutata ju. Tegemist on pigem erandi kui reegliga. Relvast välja heidetav hülss on oluliselt kergem kui see kaasa lendav kõrgsurvekamber. Lisaks on minu teada moodsad 40mm granaadid sootuks nailonhülsiga.

Ainuke variant, kuidas see kaasaveetava kõrgsurvekambriga variant killuneks oleks selline, kus lõplikul kokkupuutel toimub plahvatus viitega ning see granaat on ehitatud selliselt, et granaadi järsul pidurdumisel jookseb hülss lõhkeainekapslile ümber. Sellisel juhul oleks kõrgsurvekamber ümber granaadi ning plahvatusel lendaks killud laiali. Häda on aga selles, et kogu kooslus jätkab siis ka liikumist maa sisse ning suurem osa plahvatusenergiast läheb maasse ning killud paiskuvad laiali ülespoole suunatud koonuse, mitte sfäärina. Nii, et nokk kinni saba lahti. Igal juhul suhteliselt kasutu lüke.