Juba teine väga huvitav masin, nagu sa isegi juba märkisid, ameerika poolroomikuid kohtab miskipärast vähe - ju nad siis ei paku mudeliehitajatele huvi...
Kui karbil olevast pildist lähtuda, siis on antud juhul tegemist M4 -ga, mis oli ehitatud poolroomiku M2A1 baasil. M2A1 oligi mõeldud suurtükivedukiks, nii et selles mõttes bingo, ent küsimus on selles, kas miinipilduja jaoks on mõeldud ka kinnitus kere põranda külge? Algne M4 oli mõeldud vaid miinipilduja ja selle meeskonna vedamiseks, tulistamiseks tõsteti pilduja maha ja põmmutati sealt. Ka masinast sai tuld anda, kuid kuna kinnitus kere külge puudus, ei olnud sihikuline tulistamine võimalik. Seetõttu võeti kärmelt ette moderniseerimine, mis nägi ette ka miinipilduja kinnitamise, nüüdsest oli võimalik masinast korralikult tulistada, see versioon sai tähiseks M4A1. Ent mehed ei olnud selle lahendusega sugugi rahul, sest tulistada sai vaid tahapoole, mis nõudis iga kord tulepositsioonile jõudes masina ringikeeramist. Seetõttu tehti vägedes tihtipeale kinnitused ringi, nii et miinipilduja raud vaatas ettepoole.
Mis puudutab ameeriklaste ja sakslaste soomustransportööride võrdlust, siis eks erinevusi oli kah, esiteks mass: M3A1 - 9,3 t, Sd.Kfz 251 - 8 t.
soomus M3A1 esiosas 12,7 mm; Sd.Kfz 251 esiosas 15 mm
kere soomus M3A1 - 6,3 mm; Sd.Kfz. 251 - 8 mm
ent mõnevõrra paksema soomuskaitse juures ei tohi unustada, et "sakslasel" oli see paigutatud ratsionaalsete nurkade alla, mistõttu meeskonna kaitstus oli suurusjärgu võrra parem. Kuid eks kõige eest tuleb maksta: kümnel saksa jalaväelasel oli omas transportööris päris kitsas.
Tulejõu poolest olid ameeriklased üldjuhul üle: võimalus suurekaliibrilisele veel ka mitu väiksemat lisada oli muidugi tugev pluss.
Maastikuläbivuse poolest oli ameeriklase eeliseks vedav esisild, mis kompenseeris lihtsalt pooltelgede otstesse monteeritud roomikute puudused, sakslastel küll esivedu puudus, ent see-eest käis juhtimine cletrac süsteemi abil- rooli pöörates muutis hoovastik roomikute kiiruseid, nii et raske on oletada, kumb kummale selles vallas võis "ära teha".
Ent roomik, mis oli sakslastel kordades keerulisem, omas ka palju paremat haakumist pinnasega, kui jänkide suhteliselt sile kummilint - kujutan ette, et talvel laugetel jäätunud kallakutel võis sellega tõeliselt lõbus olla...

Samas oli jänkide roomiku hooldus ja remont kordades lihtsam, kui saksa analoogil. Samuti oli jänkidel edu mootori erivõimsuses ja kiiruses.
Ent algdetailideks lammutamine - tahad sa seda ikka tõepoolest teada? Mul on küll mõned netist tõmmatud manuaalid poolroomikute kohta, aga ise ma neid juppe küll kokku rehkendada ei viitsiks...
Urmas.