Võitlusgrupid- paraadüksus või sissid paberil?

[sven]

Juhanil läheb VG vägisi sissiks kätte. Aga kuhu siis sissid jäävad? Või kui on sissid, siis kuhu VG-d mahuksid ja miks veel neid juurde vaja?

Ise arvan, et VG-d peaks nende "teiste" üksuste juures olema, nende mis lahinguid peavad.
VG on ühest küljest tugevdatud rühm aga teisest küljest vähendatud kompanii. Viimasel juhul on kompaniist kõik kohmakaks tegev kõrvale heidetud ja jäetud ainult effektiivne osa, et siis kogusummas sel teel effekti saavutada. Asi muutub nii paindlikumaks ja palju muiduleivasööjaid jäävad kõrvale, ega koorma enam. Sellisele paindlikumale üksusele tuleb ette näha kasutusviis ja sellest tulenevalt ka relvastus soetada. Relvastuse juures tuleb muidugi ka silmas pidada rahalisi võimalusi.

VG ei ole siss. Sissi teeb siss ja neid on väga vaja.

[kaur3]

Ligikaudsetest Spike'i hindadest. Poolakad ostsid Sike LR versioonid. Meile sobiks jalaväele ka MR mudel. Kui palju neid ühe VG'sse oleks vaja? Kas jätkata klassikalise jalaväe struktuuriga või jagada see tulejuhtimise ja raketiheiturite komponentideks (nagu juutide Maglan üksus) jne?

The contract for the delivery of 264 launchers and 2,675 missiles with dual-band chargecoupled device/imaging infrared (CCD/IIR) seeker was signed between the defence ministry, ZM Mesko and Rafael in December 2003. The total value of the agreement is close to Zl 1.49
billion (US$397 million) including VAT, of which US$250 million to US$260 million goes to Rafael. The value of a single command-and-launch unit was described by Poland's MND as around Zl 1million, while a missile is worth Zl 300,000 to Zl 400,000.

http://www.rafael.co.il/marketing/SIP_S ... /6/606.pdf

[kert122]

Võitlusgrupp- grupp ei ütle kindlat suurust, aga sõna võitlus määrab üksuse lahinguväljale.
Siss või jääger on rohkem küti moodi.
äkki peetakse võitlusgruppi mingisuguseks multifunktsionaalseks üksuseks, mida saab erinevates olukordades kasutada, näiteks kaitse tugevdamiseks, varitsuse tegemiseks, eeljulgestusüksustena, rünnaku tugevdamiseks jne jne.
Võibolla oli VG lihtsalt kellegi hetkeidee, mõeldi nimi, ja siis hakatakse mõtlema, mida see teha võiks, järgmisena mõeldakse välja sõna soomusründebrigaad, eks siis paistab kes ja kui palju ja millega midagi kunagi tegema hakkab.

[Shiim]

Ise arvan, et VG-d peaks nende "teiste" üksuste juures olema, nende mis lahinguid peavad.

Viimase aja väljaõpe on olnud pigem sissisuunitlusega. Ja harjutatakse mehi ikka selle mõttega, et sõdida tuleb tagalas.

[kaur3]

sven kirjutas:

Sellisele paindlikumale üksusele tuleb ette näha kasutusviis ja sellest tulenevalt ka relvastus soetada. Relvastuse juures tuleb muidugi ka silmas pidada rahalisi võimalusi.

Ma kahtlustan, et loogika on ikka sedapidi, et esimesena võetakse ette Eesti kaart ja tõenäolise vastase tõenäoline tegutsemise viis. Seejärel peaks vaatama, et missuguse tegutsemisega saaks neile kõige suuremat häda teha. Siin tuleb mängu ka rahakott. Ise esitaksin põhimõttelise küsimuse, et kas tasub rassida tänase päeva mahus ajateenijate väljaõppega ja neid drillida võitlema konventsionaalse brigaadi koosseisus, mida tuleb ka konventsionaalse üksuse moodi varustada. Võib-olla peaks ajateenistusse kutsutavate arvu kärpima (mis omakorda tähendab väiksemat rassimist hiljem reserviga) ja mõtlema mittekonventsionaalse sõjapidamise peale. Sellest kärpest tekib raha, mida kasutataks top notch süsteemide ostuks, mis täna tunduvad liiga kallid. Me võime selle brigaadi vastavalt Saksamaa, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa jne strkutuurile ka üles lüüa, kuid mech taseme saavutamiseks läheb ilge papp. See oleks tõenäolise tülikiskuja jaoks samasuguseks kingituseks nagu oleks jänkidele Talibani motoriseeritud pataljoni rünnak Kabuli vastu. Juba tänasel päeval on läinud tohutu papp ÕT peale, mis ei suuda hästi seda brigaadi katta.

Kui brigaad võitleb NATO struktuuri koosseisus, lennukite valve all, kaudtulerelvade laskeulatuses jne; siis Aamen ja roheline tuli. Kui on üsna suur šanss, et see brigaad peab tegutsema omapäi, siis nomaitea ...

Veel kord tagasi Juhani väite juurde:

Spike on hea asi, aga Eesti väga väike eelarve tähendab, et neid pole mõistlik Eestisse suuremat kogust hankida.

A4 kirjutas ühes teises teemas brigaadi vajaduse kohta:

Ma ei ole ajateenistuse ega totaalkaitse vastane. Lihtsalt Eesti reaalsed võimalused ja ressursid panevad igasugusteele suurejoonelistele plaanidele omad piirid.

Kõige olulisem ei ole mitte tehnika ise, vaid inimesed, kes seda tehnikat kasutavad ning olemasolev raha, mille eest seda tehnikat hangitakse.

Te võite süüdistada mind pessimismis ja minnalaskmismeeleoludes, aga keegi ei paku miskipärast välja mingeid arvutusi selle kohta, kuidas mehitada ja rahastada viite sõja-aja jalaväebrigaadi. Isegi kui me oletame, et me ei kuluta raha mereväele, ega ühelegi suuremale õhuväe projektile, siis tahaks ma näha järgmisi arvutusi viie (või kuue brigaadi) suuruse kaitseväe kohta.

Brigaadil peab olema minimaalselt kolm jalaväepataljoni. (u 3000 meest)

Brigaadil peab olema oma suurtükiväegrupp. Õhe suurtükiväegrupi relvastuse ostmine Saksamaalt maksis u 120 miljonit krooni.

Brigaadil peab olema oma õhutõrjedivisjon. 1. Jalaväebrigaadi ÕT-divisjoni Mistral-raketid maksavad miljard krooni. Korrutage see viiega.

Brigaadil peab olema oma tagalapataljon (1000 meest ja varustus, mis maksab paarkümmend miljonit vähemalt).

Brigaadil peab olema oma pioneeripataljon.

Brigaadil peab olema oma sidesüsteem (kui me just ainult traatsidet ei kasuta, siis brigaadi jagu Harrise raadiojaamu jms maksab paarsada miljonit).

Korrutage see kõik viiega. Lisage siia juurde Scoutspataljon välismissioonide jaoks (või siis astume NATO-st välja), mille kulud ülalpidamisele ja missioonidele on mitusada miljonit aastas.

Ainuüksi see kõik maksab rohkem raha, kui kaitse-eelarvest leiduks, arvestades seda rahasummat, mis on seni läinud meie ainukese jalaväebrigaadi varutuse ostmiseks.

Sellele järgneb inimressurss. Nagu ma ütlesin, siis üle viietuhande kutsealuse aastas meil teenistusse kutsuda ei saa. Praegu on ajateenijaid poole vähem, st 2600, ning sellega komplekteeritakse aasta jooksul minu teada järgmised üksused: ÜHE brigaadi ÜKS pataljon, ÜHE brigaadi ÜHE suurtükiväegrupi ÜKS patarei, ÜHE pioneeripataljoni ÜKS kompanii, ÜHE õhutõrjedivisjoni ÜKS patarei. Sellele kõigele lisaks näpuotsaga lisaks side-, sõjaväepolitsei ja luureüksuseid.

Isegi kui selle kõige juures ajateenijate hulka kahekordistada, siis mina ei saa aru, kuidas oleks 5000 ajateenijaga võimalik isegi paari aasta jooksul mehitada viis või kuus brigaadi.

Jah, 5000 ajateenijaga aastas oleks peaaegu võimalik korraga komplekteerida ära üks brigaad korraga, ja selle poole riigikaitse ilmselt püüdlema peakski. Aga kui 5000 ajateenijat tahetakse välja koolitada korraga, ühe umbes aastase tsükli jooksul, siis oleks selleks vaja KAHEKORDISTADA kaadrikaitseväelaste arv ja KAHEKORDISTADA kasarmufond. See omakorda maksab paar miljardit, mis ei jätaks raha viiele brigaadile suurtükkide, õhutõrjerakettide, veoautode, meestele kuulivestide, rakmete ja seljakottide ostuks. Ja praegu pole ma isegi juttu teinud tankidest, mereväest, hävituslennukitest, kuhu mehi kulub vähe, aga raha üsna palju.

Võibolla ma eksin ja olen tõesti liiga pessimistlik või siis vähese fantaasiavõimega. Võib-olla vajab see eraldi teemat, aga tegelikult võiks keegi siiski selgitada, kuidas meie inim- ja rahaliste ressursside juures on võimalik relvastada ja mehitada viis-kuus sõja-aja brigaadi nõnda, et kõigil oleks enamvähem korralik varustus ning kaadrikaitseväelasi oleks piisavalt nii 5000 ajateenija koolitamiseks kui ka reservõppekogunemiste korraldamiseks tervele brigaadile aastas.

http://militaar.elkdata.ee/phpBB2/viewt ... 6784af1e45

Ja nüüd küsimus, et palju sellise brigaadi ülesehitamise eest saaks Spike'sid, Lahat'teid, Nimrode, Jumper'eid jne. Kui võtta poolakate Spike LR hinnad aluseks, siis ma arva, et kõik VG'd saaks Mistrali raha eest Spiked jne, jne, jne.

Kumb struktuur teeks rohkem kurja? Tartu simulatsiooniruumis võiks asjasse pühendatud natuke mängida selle ideega.

[Juhani Putkinen]

Kumb struktuur teeks rohkem kurja?

Ma pean jälle tuletama meelde "Putkineni strateegiat".

Tallinn on vaja enda käes hoida iga hinna eest päris kaua - et oleks üldse lootust, et liitlased tulevad kunagi appi. Seega Tallinna kaitseks on vaja pataljone pidama tõhusat linnavõitlust. Seal on vaja ka see ainuke brigaad tegema vastupealetunge. Absoluutselt kõik vähesed suurtükid ja 120 mm miinipildujad peavad olema Tallinna kaitsjate kasutuses.

Ülejäänud Eesti alal on vaja pidada väga tõhusat sissisõda - peamiselt vaenlase tagalakolonnide vastu. Sinna on vaja kasutada need võitlusgrupid (mida on ilmselgelt üleliia vähe). Võitlusgruppidel peab olema varustus ja väljaõpe nimelt selleks sissisöjaks vaenlase tagalas. Kõige tähtsam on see miinisõda erinevate miinide, lõhkeaine ja distantslõhkeseadmedega.

Et need sissid võiksid suhteliselt vabalt tegutseda, nii nendele on vaja hankida ka õlalt lastavaid taburetita õhutõrjerakette.

Nendele pole Spikesid vaja, aga Tallinna kaitsel olevatel ja Tallinna vahetud läheduses sissisõda vaenlase lahingüksuste vastu pidavatel on vaja ka tankitõrjerakette.

[kangelaspioneer]

Brigaadil peab olema minimaalselt kolm jalaväepataljoni. (u 3000 meest)

Brigaadil peab olema oma suurtükiväegrupp. Õhe suurtükiväegrupi relvastuse ostmine Saksamaalt maksis u 120 miljonit krooni.

Brigaadil peab olema oma õhutõrjedivisjon. 1. Jalaväebrigaadi ÕT-divisjoni Mistral-raketid maksavad miljard krooni. Korrutage see viiega.

Brigaadil peab olema oma tagalapataljon (1000 meest ja varustus, mis maksab paarkümmend miljonit vähemalt).

Brigaadil peab olema oma pioneeripataljon.

Brigaadil peab olema oma sidesüsteem (kui me just ainult traatsidet ei kasuta, siis brigaadi jagu Harrise raadiojaamu jms maksab paarsada miljonit).

Korrutage see kõik viiega. Lisage siia juurde Scoutspataljon välismissioonide jaoks (või siis astume NATO-st välja), mille kulud ülalpidamisele ja missioonidele on mitusada miljonit aastas.

Mille krdi jaoks peab jalaväe pataljonis olema 1000 meest? Oleks aeg loobuda mammutstruktuurist ning asjale mõistuspäraselt läheneda. Kompanii suurus ei pea olema 200 meest, normaalselt juhitav kompanii on maksimaalselt 120-130 meheline. Keda me laseme 81mm miinipildujast? BMP-sid? Väliköök õnneks roogiti kompaniidest välja. Kui igasuguste erinevate funktsioonide katmiseks on vaja luua eraldi rühmad ja kompaniid, siis tuleb vaadata, kas me kasutame õiget varustust ning kas meie süsteem põhimõtteliselt toimib, mitte suurendada struktuuri.
Ei saa ma aru, miks peab JV jao ühte telki ning paart kastitäit laskemoona vedama 5t veokiga, kui Unimogist oleks küll ja veel.

Struktuuri kokku tõmmates saab vähendada ka log. toetuse vajadust või seda vähemalt optimeerida, paigutades vabanenud ressursid seni katmata aladele (nt MEDEVAC).

[Juhani Putkinen]

Keda me laseme 81mm miinipildujast?

Hea küsimus.

81 mm miinipilduja on suhteliselt väheefektiivne relv, mis seob hulga mehi kasutajateks. Kusagil täitsa lagedal sellel on mingisugune mõju jalastunud vaenlase vastu, aga siis neid miinipildujaid on vaja olla suur kogus korraga tulistamas sama märki.

[kaur3]

Lihtsalt kommentaariks. Üks näide brigaadist diviisi struktuuris Danske Division näitel. Vt just struktuuri 1997-2005 enne puhvertsooni tekkismist.

http://en.wikipedia.org/wiki/Danish_Division

Juhani, vabanda, et ma ei kirjutanud, et ma olen väga nõus Putkineni taktika kasutamisega teatud üksuste poolt, mille ülesandeks on häirida vastase halvemini turvatud tagalakolonne. Mind jäi lihtsalt eelmiselt lehelt kummitama Sinu kindel väide, et on olemas igasugused teised üksused, mis peavad rindevõitlust. Minu arvan tagasihoidlikult, et õige väljend oleks "proovivad pidada rindevõitlust". Pakkusingi seepeale välja omalt poolt teravamate hammastega väiksemad üksused.

[Juhani Putkinen]

ülesandeks on häirida vastase halvemini turvatud tagalakolonne.

Arvata võib, et esialgu Venemaa paneb oma tagalakolonni katma mõne BTRi.

Aga kui see kolonn ei tule kunagi kohale (hävitatud halastamatult VGde poolt), nii ma arvan, et Venemaa paneb oma tagalakolonni "turvama" lisaks luurerühma ja mõne BMP. Kui ka see kolonn hävitatakse VGde poolt, nii Venemaa paneb lisaks mõne lahingtanki sinne kolonni etteotsa ja sappa.

Aga las paneb. Nende külgmiinide ja distantslõhkeseadmetega saa hävitada need tagalaveokid vahepealt. Las need tankid sõidavad edasi, ka nendelt saa üks kord laskemoon ja kütus otsa.

Siis tulevad peale lahingtankide ka lahingukopterid jahtima sisse - oleks suurepärane kui VGdel oleks taburetita õhutõrjerakette.

[kaur3]

Iisraeli Maglan üksusest sai paar lehekülge tagasi kirjutatud. Iisraelis on olemas veel spetsiaalsed TT-patajonid Moran ja Meitar.

Unit Moran and Unit Meitar

Unit Moran and Unit Meitar are the Israeli Defense Force Special Forces (SF) long range anti artillery units, and are part of the IDF Artillery Corps,

Table Of Contents:

Profile
History
Reorganization
Selection
Structure
Training
Deployment
Weapons


Profile

Name: Unit Moran (Unit 8899), Unit Meitar (Unit 427).
Mission: long range anti artillery units.
Locations:
Moran - Mit'zpe Ramon Air Force Base (AFB), South of Israel.
Meitar - Yftach army base, North of Israel.

Weapons:

Dedicated Missile Crews - Israeli Military Industries (IMI) Galil 5.56 Short Assault Rifle (SAR) as a personal weapon, various long rang Anti Tank Guided Missile (ATGM).

Reconnaissance Platoons - CAR15 (the carbine version of the M16A1), M24 Sniper Weapon System (SWS) and IMI Negev Light Machine Gun (LMG).

Training: open field combat, navigation, acquiring and targeting.

History

In the past two decades the IDF had place a special focus on portable ATGM, especially since the Arab countries surrounding Israel have been procuring state of the art armor, including American M1A Main Battle Tanks (MBT) and artiellry such as MLRS.

At the same time new advanced ATGM guidance technologies like laser guidance, fiber optics and fire and forget, finally became operational. As a result, in 1984 the IDF fromed the first unit out of the two - Uniy Moran.

Unit Moran was based in south of Israel and was designed to engage the Egyptian army in a time of war. It's also the bigger unit out of the two. Unit Meitar was formed in 1994, when a new Tamuz missile platform became operational. Unit Meitar is based in north of Israel and is designed to engage the Syrian armor in the infamous Golan Heights.

Unit Moran and Unit Meitar were built around the capabilities of one advanced weapon - the Tamuz ATGM. At the time the Tamuz was so classified that its very presence affected the entire units' status. In this case, the units were created to fit the weapon not the other way around.

At the time, Unit Moran was probably the most classified SF units in the IDF and was designed as wartime only unit, in order not to expose its missile's technology.

Reorganization

Originally, Unit Moran was an independent SF unit, receiving its orders directly from the General Staff (the IDF High Command - MATKAL). In order to get into the unit, one had to pass a classified, one-day tryout in his drafting week. The unit was so classified that the people trying out for it didn't even know what was the unit exact role until they were already in.

Back then, Unit Moran was considered elite and was treated as such - best equipment, good lifestyle and hand picked personal. All soldiers were issued CAR15, and had red shoes and red beret, same as in many other IDF SF units.

In 1993, as part of an IDF reorganization process, Unit Moran was reassigned under the Artillery Corps in order to better implant the unit in the IDF order of battle. Shortly afterwards, the second unit - Meitar was formed.

In additional to the organizational and operational reasons of the change in Unit Moran status, there was also a political aspect. The Artillery Corps watched helplessly how all other Land Corps in the IDF had their own SF units, while it alone doesn't. Even the Armored Corps had PALSAR 7 and PALSAR 500, and the Combat Engineering Corps had Unit YACHSAP and Sayeret Yael, not to mention, the dozens of other SF units belong to the other corps.

The Artillery Corps had none, nothing to attract high quality personnel with, or to give the soldiers already in the corps a sense of pride and something to look up to. So making Unit Moran as an integral part of the Artillery Corps was a reasonable act, especially since unlike the enlisted man in most other corps, the soldiers in the Artillery Corps are usually not volunteers, but are rather placed their against their will and as a last option, since they couldn't get into an infantry oriented unit because of low physical condition or other problems.

Accordingly, many of the soldiers in the Artillery Corps are low motivated. So, the Artillery Corps figured out that by putting an elite classified unit within it, with the only way of getting into the it was enlisting to the corps, it can get higher quality and more motivated personal since the ones who don't make it into the unit will eventually stay in the regular artillery battalions, bringing up the manpower quality their.

As one can imagine, the transfer didn't go smoothly. Until the placement under the umbrella of the Artillery Corps, the unit was small, with almost no one to answer to, except for the General Staff. Also, like most other elite SF units, the codes of dressing and other forms of military discipline weren't strict. But once the units were shifted under the Artillery Corps command they had to line up with the Artillery Corps more stricter rules - harsh discipline and routine inspections.

Unit Moran personnel even had to change their red shoes and beret to black ones like the rest of the soldiers in the Artillery Corps. Even the weapons were changed from the CAR15 to the IMI Galil SAR, carried by all the Artillery Corps soldiers. However, all these problems mentioned disappeared in a few years, once the soldiers that were present during the transfer, finished their three years mandatory service.

Today, both Unit Moran and Unit Meitar are rather large battalion size units, and part from the reconnaissance elements within them they more resemble an artillery or armor corps then a SF unit.

Selection

Today, if someone wants to apply to the units he must first enroll to the Artillery Corps and pass a two-day "Gibush" (selection series), which is held during the first week of the Artillery Corps basic training phase.

This selection method, which is similar to the one used by the IDF Combat Engineering Corps for Unit YACHSAP and Sayeret Yael, is designed to attract high quality personal to the corps, and since just a small number of new recruits will eventually make it into the units, the rest will remain in the Artillery Corps regular battalions and improve the manpower quality.

Structure

Each unit is battalion size and composes of three companies:

Two anti tank companies made from Dedicated ATGM Crews ("T'zevet Mokous"/"Yieoudi" in hebrew).

One assisting company which is composed of supply, signals and one Reconnaissance Platoon ("Machleket Siur" in hebrew), which is a Long Range Reconnaissance Patrol (LRRP) platoon. The Reconnaissance Platoon role is to conduct LRRP missions deep within the enemy lines, moving dozens of kilometers ahead of the Dedicated Crews, searching for enemy armor concentrations and delivering back intelligence on the size, structure and type of the enemy armor, as well as targeting data.

Training

As the units' training is extremely expensive and technologically complex, they have a unique completely joint units' training phase. Only after the combined training period is completed, the soldiers are assigned to their permanent units in which they will spend the rest of their service.

The units' training period lasts 13-14 months and consists of:

Three months basic infantry training similar to the rest of the Artillery Corps personnel. After this phase the soldiers are shifted to the units' school and is located in the Mit'zpe Ramon AFB (Wing 25).

The next phase is a two months' advanced infantry training, which focus on navigation and more demanding physical regime, as well as a general familiarization with the units' goals and objectives. Once this phase is completed the soldiers are divided between the Dedicated Crews and the Reconnaissance Platoons. The soldiers selected to the Reconnaissance Platoons are usually the ones who have demonstrated the higher level of physical fitness and better navigation skills during training.

The rest of the training for each team is completely different, pending on each soldier future intended role - reconnaissance or ATGM,

Dedicated Crews

The overall training period for a Dedicated Crew operator is 13 months. Most of it is in classes, learning the complex theory and practice of firing long ranged ATGM. Since the Tamuz missile is very expensive, most of the practicing is done in simulators.

The soldiers first spend hundreds of hours in digitized training. Only after mastering missiles warfare in the computerized environment they are allowed to go into the field and practice on live missiles firing

Reconnaissance Platoons

The overall training period for a Reconnaissance Platoon warrior is 14 months. Most of the training consists of navigation, open field combat, communications and mobile intelligence gathering, as well as a two months course in the IDF Intelligence And Reconnaissance School (MOS), BALISH army base.

After the soldiers complete their training period, they are divided between the two units according to need. Those that are assigned to Unit Meitar are shifted north to their new home base in north of Israel. Those who are reassigned to Unit Moran remain in the same base - the Mit'zpe Ramon AFB and will usually start training the new recruits.

Deployment

Unit Moran and Unit Meitar are located according to the fronts from which Israel can expect a massive armored attack:

Unit Moran in the south, facing the Egyptian armor in the Sinai desert.

Unit Meitar in the north, facing the Syrian armor in the Golan Heights.

Unit Moran and Unit Meitar are the only SF units in the IDF that are defined as wartime-only units, thus they will only function operationally and engage targets during wartime.

This definition, as wartime only units, is very rare, since most Israeli SF units perform missions on weekly and sometimes even on a daily basis. Since from the creation of the units and until today, Israel hadn't engaged in a full out war, the units have yet to prove their full capability. Meanwhile, they spent their time training and preparing for that war.

This decision was made since the Tamuz is such an advanced missile that its full capability cannot be disclosed until it an absolutely must. If the missile was used in the Lebanon or in the Occupied Territories Low Intensity Conflicts (LIC), at one time or another parts of the missile would have arrive to enemy hands, and the covert nature of the Tamuz capability would have been compromised.

Moreover, the missile is simply too expensive for routine use. The amount of money invested in each missile would justify itself only if Israeli faced an all out regional war.

Weapons

Personal Weapons

Dedicated Crews - the warriors are issued the standard Artillery Corps primary weapons - the IMI Galil SAR. This is an exception since all other IDF SF units are issued the CAR15.

The Galil SAR two main problems are its low accuracy and its high weight. But since the Dedicated Crews are not likely to go in by foot, or to engage in an infantry combat, these problems are irrelevant. The issuing of the Galil SAR, instead of the CAR15, was done in order to establish a visible connection between the units to the Artillery Corps.

Reconnaissance Platoon - unlike the Dedicated Crews, the Reconnaissance Platoons warriors are most likely to travel by foot, and have a high chance of encountering enemy forces and engaging in an infantry open field combat. So, they are issued the CAR15.

Tamuz Missile

Over the years, Israel was in many cases denied access to the latest in western high-tech military technologies. As a result it was forced to develop almost everything by itself. Today, Israel has a vast and very advanced defense industry, which manufactures a width variety of military hardware - airplanes, ships, tanks and small arms.

One of the fields, in which Israel had excelled, is the missiles area. The Tamuz ATGM used by Unit Moran and Unit Meitar is the very reason for the existence of the units and is the main ATGM used by them. The Tamuz is launched by the Dedicated Crews according to the intelligence and targeting data gathered by the Reconnaissance Platoons.

Most of the information on the Tamuz missile is deemed top secret even today. Only the general data is made publicly known. The Tamuz is a state of the art long-range ATGM. It's the most advanced ATGM of its kind in the world and is made by the Israeli Armament Development Authority (RAFAEL).

The Tamuz has a truly amazing capability. Every few years RAFAEL upgrades the missile and introduce a better version. The current Tamuz has a range of over 30 kilometers and has a hit ratio of almost 100 percents at a tank size target. It is so effective that one Unit Moran or Unit Meitar Company can wipe out an entire enemy armored battalion in minutes.

Since the exact configuration of the Tamuz platforms is considered classified even today, the units have free access to foreign spy satellites routes database gathered by the various Israeli intelligence agencies. Each time such a spy satellite is passing over Israel, all the Tamuz platforms, which are currently in the open, are inserted to the Mit'zpe Ramon AFB hungers, which is one of the main reasons why the units' main base was located in an AFB in the first place. The platforms, which are far from the base in field exercises during the passing of the foreign satellite, are covered with thick, thermal resistance, camouflage networks.
http://www.waronline.org/forum/viewtopi ... torder=asc

Tamuz peaks olema Nimrodi vana nimi.

[planet64]

Praegu tundub olevat see häda , et meil pole sellist plaani, mille järgi näiteks Kaitseliit tormaks sissetungi korral ettevalmistatud positsioonidele vastasele vastu. AK ja vaskkoonustega kindralitele tõsist muljet ei avalda ja sellele nad ei looda. Kui relvastuses oleksid need taburetita õhutõrjeraketid, Spike-d , uusimad hüppavad tankitõrjemiinid jm. mida me suudaksime efektiivselt ära kasutada, siis seda äkki julgeksid kindralid ka paberile panna ja sinna logistika taha joonistada. Kõike seda relvastust meil kindlasti kohe ei saaks olema, aga ohuolukorras on lootust liitlastelt relvaabi saada. Paar transpordilennukit täiendaks tublisti me varusid. Oluline on, et meil oleksid inimesed, kes tahaksid ja oskaksid neid kasutada ning et me kasutaks relvasüsteeme, mis jätab meid endid vaenlase otsetule piirkonnast välja.

[Juhani Putkinen]

Oluline on, et meil oleksid inimesed, kes tahaksid ja oskaksid neid kasutada ning et me kasutaks relvasüsteeme, mis jätab meid endid vaenlase otsetule piirkonnast välja.

Õige.

Kui peab kasutama näiteks Guste, see tähendab, et "kustimees" reedab oma asukoha välja ja sinna tuleb varsti rauda küll ja küll. Sama asi nende kaitselaengudega kui kasutatakse tõmbesütikut - siss peab olema väga lähedal vaenlast.

Aga kui kasutada neid "vaskkoonuseid" ja distantslõhkeseadmeid, nii siss võib istuda oma augus näiteks 500 m kaugusel vaenlasest ja tunda ennast täitsa turvaliselt.

[sven]

Gustidest ei tasu ka loobuma hakata. Kui lahingutegevus läheb liikuvaks ja tulevahetused toimuvad ettevalmistamata kohtades, siis on gusti vaesemehe kahurina asendamatu asi. Vastasel sellele midagi võrdväärset vastu panna ei ole.
Gusti asendab vajadusel ka kuulipildujat oma kildmoonaga ja kui hästi läheb, teeb seda palju effektiivsemalt. Saab lasta ka mäe tagant, omamoodi kaartuld.

Probleem on pigem arusaamises, et kuidas gustit kasutada ja millist ja kui palju moona peaks olema tagatud. Ärge Gustit relvastusest veel maha hakake võtma.

[Juhani Putkinen]

Ärge Gustit relvastusest veel maha hakake võtma.

Loomulikult mitte - aga sisside põhirelvadeks peavad ikka olema miinid.

Sissid ei jõua tassida piisavalt Guste ja nendele moona, et suuremat võitlust nendega pidada. Külgmiine suudab ikka hunniku tassida iga mees. Ja nendega ei reeda oma asukohta välja nagu Gustiga.