Järgnev on üks Economisti artikkel mis teeb lühikese ja konkreetse kokkuvõte antud manöövrite ning vastavate reaksioonide kohta:
http://www.economist.com/world/europe/d ... extfeature
Nendele kel inglise keelega raskusi teen siin kiire tõlke:
Hirmu õhutamine on kus kaitseplaneerimine ja poliitika kattuvad. Sel kuul (oktoobris) lõppenud suured manöövrid lääne-venemaal ja valgevenes põhinesid järgneval stsenaariumil: etnilised poolakad Lääne Valgevenes tõstavad mässu ja "terroristid" Leedust ründavad Kaliningradi vene enklaavi. Üle 10 000 sõduri nii Venemaalt kui ka Valgevenest reageerisid sündmustele, tugevndades Kaliningradi merelt ja saates eriüksusi vastase tagalasse. Kolm NATO brigaadi, üks väljast toodud, üks Eesti ja üks Läti oma, tungivad Lääne-Venemaale, kus neid tõrjub edukalt Pihkva 76 õhudessantnike divisjon, kes on tugevndatud motolaskurbrigaadiga.
Sõjaväe harjutused vajavad mõttelist vaenalast ja (Venemaa seisukohast) on NATO ilmselge valik. Kuna allianss on laienenud Venemaa piirideni, võttes mitmeid endisi idabloki riike liitu vaatamata Kremli valjule protestile, on seda enam ihaldatav saata tugev signaal. Mis veel, lääneriigid on õhutanud (ja aidanud) Venemaa relvajõududel saada rohkem professionaalsemaks. See vajab drille harjutamiseks.
Venemaa manöövrie pealmiseks eesmärgiks võis tõesti olla mõõta progressi sõjaväe reformimisel, eriti lääne-stiilis autonoomsete brigaadide loomise tulemuslikkust. Samuti ei taha Venemaa ega ole ka võimeline pidama tõelist sõda NATOga. Ent sõjamängud on häirivad naabritele. Nad tuletavad meelde, et sõjale Gruusias 2008 aasta augustis eelnesid ka mitmed aastad harjutamist ja nad juhivad tähelepanu ka asjaolule, et NATOl pole mingeid avalikke plaane Balti riikide kaitsmiseks. Samuti ei ole liit pidanud ühtegi maaväe manöövrit oma uute liikmete territooriumil. Tõepoolest, kaks aastat tagasi NATO ohuhinnang isegi selgesõnaliselt välistas idee sõjalisest konfliktist Venemaaga.
Venemaa seisab silmitsi mitme julgoleku probleemiga oma piiride sees ja ta relvastatud jõud on ikka veel roostes. On raske aru saada miks valmistumine vähetõenäolise Lääne sõjalise sissetungi vastu peaks prioriteet olema; neil päevadel on nii Ameerikal kui ka ta liitlastel vähe aega viimaks läbi suuri manöövreid kuna nende sõduritel on liiga palju tegemist võitlemisega, või valmistumisega võitluseks, sissidega nii Iraagis kui ka Afganistaanis. Samuti idee Leedus põhinevate "terroristide" invasioonist Venemaale on naeruväärne.
Lääne sõjaväe analüütikud on märkinud Venemaa hävitajate ja dessantaluste kutsumist Musta mere ning Põhja-Jäämere laevastikust, tugevndamaks oma nõrka Balti laevastikku. Samuti on täheldatud Venemaa kõige arenenuma õhukaitsesüsteemi S-400 paigutamist Valgevenesse ja paralleelset drilli mis viidi läbi Strateegiliste Raketijõudude poolt. "Nii nende harjutuste maht, kasutatud relvastus, kaasatud üksused kui ka läbi harjutatud stsenaariumid viitavad ühemõtteliselt, et Venemaa harjutab tegelikult täiemahulist konvensiaal-strateegilist sõjalist operatsiooni konvensiaalse vastase vastu", ütleb Kaarel Kaas, analüütik Eesti julgoleku ajutrustist, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskusest.
Jagades harjutuse kaheks: põhjapoolseks (Ladoga) ja lõunapoolseks (Zapad-09) viis Venemaa mõlemad üritused alla 13000-mehe kvoodi, mille järgi on Venemaa kohustatud kutsuma välisvaatlejad. Enamus naaberriikidele ei võimaldatud vaadelda manöövreid (Leedu, kellel oli käputäis vaatlejaid Valgevenes, oli erand). See ei aita luua kindlustunnet.
Sellest mida saab väljastpoolt öelda, oli Vene üksuste sooritus mitterahuldav. Vene-Valgevene ühendstaap töötas halvasti. UAV- lääne armeede suur tunnusmärk- kasutati näiliselt pealmiselt show-ks. Suurte üksuste ja varustuse liigutamine võttis liiga kaua aega (viga mis ilmnes juba Vene-Gruusia sõjast). Pool, Balti ja teised esindajad kohtuvad peatselt Varssavis, et arutada toimunud harjutuste tähtsust. NATO
hindab neid järgmine kuu. Kahtlemata tegi Ameerika tähelepanelikke märkmeid: USS Cole, juhitavate rakettidega varustatud hävitaja, külastas Eestit. NATO sõjalennukid viisid läbi tagasihoidliku õhuharjutuse.
Allianssi võime Balti riike kaitsta sõltub pea täielikult ühendriikidest. NATO "pistrikud" kurdavad, et osa liikmeid (nagu Saksamaa ja Itaalia) blokeerivad katseid luua kaitseplaane kõigi oma liikmete jaoks - mida president Barak Obama on nõudnud. "Tuvid" väidvad, et NATO artikkel 5, mis ütleb, et rünnak ühe oma liikme vastu on rünnak kõigi vastu, on piisav heidutus; uued liikmed kes seavad selle kahtluse alla kahjustavad iseenda huve.
Kuid "idalased" tõstavad oma häält NATO uue "strateegilise kontseptsiooni" kohta, dokumendi, mis peaks defineerima organisatsiooni eesmärgi(d) ja mis võetakse vastu järgmine aasta. Kuna NATO on keskendunud pealmiselt võitlusele Afganistaanis, tahavad nad selget seisukohta, et vanas stiilis kollektiivkaitse on endiselt prioriteet. Ainult see, ütlevad nad, veenab nende valijaid piisavalt (samal ajal kui Venemaa pingutab oma muskleid läheduses), et Afganistaani lisaüksuste saatmine on seda väärt.
Siin on ka Kaarel Kaasi artikkel "Sõnad ja Teras" RKK leheküjel:
http://www.icds.ee/index.php?id=73&type ... b2167673f7
Mõned huvitavamad detailid õppuste kohta:
Zapadi ja Ladoga lahkulöömise põhjustest:
Manöövrite läbiviijatest ning osavõtjatest:Nende ametlik n-ö kaheks löömine on tingitud paljuski poliitilis-sõjalisest mimikrist. Esiteks oleks välismaailmal raske mööda vaadata mastaapsest, piki Balti riikide piire kuni Skandinaaviani ning Vene Põhja laevastiku baasideni Arhangelskis küündiva «rindejoonega» sõjalisest väljaõppeüritusest.
Teiseks on OSCE alusdokumentidega paika pandud õppustel osaleva isikkoosseisu piirmäär, mille ületamise korral on teistel liikmesriikidel – eelkõige vahetutel naabritel – õigus läkitada õppusi jälgima oma vaatlejaid. Selleks piirmääraks on 13 000 õppusel osalevat sõjaväelast. Zapadil osalevate Valgevene ja Vene sõjaväelaste arv on Moskva ametlike allikate teatel napilt alla 13 000 mehe (ligikaudu 8000 sõjaväelast Valgevene ning 5000 sõjaväelast Vene poolelt), Ladogal osalevat ligikaudu 7000 sõjaväelast. OSCE raames liikmesriikide võetud kohustused on küll poliitilised ega ole seega õiguslikult siduvad, kuid välisvaatlejate kohalviibimisest otsene keeldumine põhjustaks üsna kindlasti keskmist mõõtu diplomaatilise skandaali ning tekitaks rahvusvahelisel tasandil hulga Moskvale suunatud ebamugavaid küsimusi.
Mõned huvitavamad seigad relvastusest:Zapadi läbiviimist juhib Vene kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov isiklikult. Õppustel osalevat Balti mere laevastikku käis Kaliningradis inspekteerimas Vene mereväe ülem admiral Vladimir Võssotski. Ladoga juhiks on Vene maavägede ülem Vladimir Boldõrev. See on kõrgeim võimalik sõjaline juhtimistasand ning näitab ilmekalt ettevõtmisele omistatud prioriteetsust.
Zapadi lõpufaasi peaksid praeguste kavade kohaselt ühiselt jälgima Venemaa president Dmitri Medvedev ning Valgevene president Aleksandr Lukašenka.
Mastaabid. Ka ametlikul tasandil teatatud arvud – vastavalt 13 000 ja 7000 meest – on suurimad omasugused pärast Nõukogude Liidu lagunemist. OSCE liikmesriikides pole pea kunagi toimunud 13 000-pealist limiiti ületavaid sõjalisi õppusi. Tegelikud arvud on ilmselt veel suuremad. Kindralstaabi ülem Makarov on ainuüksi Zapadi kontekstis rääkinud kahe armee täiskoosseisus Valgevene territooriumile viimisest. Avaldus, mille peale üks Vene militaarkommentaator poolnaljatledes nentis, et midagi sellist pole toimunud alates II maailmasõja lõpust.
Jättes naljatlused kõrvale ja vaadates reaalseid osalevaid üksusi, on kahtlused arvude paikapidavuses õigustatud. Zapadil osaleb näiteks neljast Vene õhudessantdiviisist ja ühest brigaadist kaks diviisi – Tuulas baseeruv 106. õhudessantdiviis ning Ivanovos baseeruv 98. õhudessantdiviis. Mõlemad on esindatud ühe polguga kahest igasse diviisi kuuluvast polgust. Juba ainuüksi see annab Vene poolelt kokku ligikaudu 3000-mehelise väehulga.
Kaliningradi oblastis toimuvateks meredessantoperatsioonideks on lisaks Balti mere laevastiku merejalaväelastele kohale toodud kolm suurt dessantlaeva merejalaväelastega Musta mere laevastikust ning kaks suurt dessantlaeva Põhja laevastiku merejalaväelastega. Koos Balti laevastiku merejalaväelastega annab see kokku veel ligi 800–1000 meest.
Lisage siia veel Vene poole tankiüksused, osalevate Balti laevastiku aluste meeskonnad, õhuväelased ja raudteeväelased, staabitöötajad jne. Ametlikud arvud muutuvad üsna kiiresti väheusutavaks. Kahe teise laevastiku merejalaväelaste ja aluste koondamine Kaliningradi on muide juba iseenesest kõnekas ja pretsedenditu fakt.
Zapad tugineb peamiselt Moskva sõjaväeringkonna vägedele, kuid kaasatud on ka Volga-Uurali sõjaväeringkonna väed. Ladoga on peaasjalikult Leningradi sõjaväeringkonna õppus, kuid osalevad ka Siberi sõjaväeringkonna väed. Venemaal on sõjaväeringkondi kuus, lisaks Kaliningradi erikaitsepiirkond. Nendest suurõppustest jäävad puutumata vaid kaks sõjaväeringkonda. Need on suurimad ja olulisimad õppused, mis Venemaa pärast 1991. aastat eales korraldanud.
Kokkuvõtvalt: kui kõrvale jätta Tšetšeenia-Inguššia ja Gruusia «küsimusega» hõivatud Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond, siis on Venemaa Zapadi ja Ladoga läbiviimiseks operatsioonipiirkonda koondanud peaaegu kogu oma Euroopa osas leiduva sõjalise potentsiaali.
Kokkuvõte:Nii viiakse õppuste ajaks Valgevenesse kaugmaa õhutõrje raketikompleksid S-400 Triumf. See on Vene uusim ning üks maailma võimsamaid ja moodsamaid õhutõrjesüsteeme, mille rakettide tõrjeulatus küünib väidetavalt 400 kilomeetrini.
Nende nihutamine Valgevenesse loob Leedu kohale õhutõrjerelvade tule «vihmavarju», mis oleks tõsiseks heidutuseks ükskõik millistele lahingulennukitele. Veelgi olulisem on aga žest ise – S-400 on venelastele tänu oma rollile Moskva kaitsel strateegilise tähtsusega relvasüsteem.
Vene kaitseministeeriumi teatel osaleb Zapadil ka ligikaudu 40 lahingulennukit ja kopterit – alates transpordikopteritest Mi-8 kuni strateegiliste pommitajateni Tu-160 ja Tu-95. Viimaste näol on praegusel ajal tegemist peamiselt relvaplatvormidega.
Nende rolliks on tõsta taevasse stardipositsioonidele lennukite relvašahtidesse ja/või tiibade alla kinnitatud tiibraketid. Viimaste laskeulatus on omakorda mitu tuhat kilomeetrit ning tavalõhkepeadega varustatult on need mõeldud vastase strateegiliste juhtimispunktide, lennuväljade, sadamate, vägede koondumiskohtade jms ründamiseks. See on mõjus sõjaline ähvardus ükskõik millistele tavavägedele, mis peaksid Leedu ja tervikuna Baltikumi suunas liikuma.
Vene lennuvägi treenib Zapadi raames ka maandumist-startimist varulennuväljadena kasutatavatelt maanteelõikudelt. See on praktika, mida Nõukogude ja Vene relvajõududes rakendatakse täiemõõdulise konventsionaalse sõja käigus.
Kuldsed sõnad...Õppuste mastaapsus, kasutatav relvastus, osalevad üksused ja stsenaarium viitavad ühemõtteliselt täiemõõdulise konventsionaalse operatiiv-strateegilise sõjalise operatsiooni stsenaariumile teise konventsionaalse vastase suhtes. Kaardile vaadates on selge, et piirkonnas ei leidu teisi konventsionaalseid relvajõude peale NATO liikmesriikide omade. Veel on üheselt selge, et NATO ei ole minevikus planeerinud ega planeeri ka tulevikus Venemaa vastu suunatud ennetussõda – mille puhul käivitada «puhtalt kaitselist iseloomu» kandev sõjaline operatsioon.
Väegrupeeringute paiknemine Valgevenes ja Kaliningradis (viimases harjutatakse läbi ka massiivsed meredessantoperatsioonid) viitab stsenaariumile, mille kohaselt lõigatakse Leedu Mandri-Euroopast ära ning seega suletakse kogu Baltikum n-ö kotti. Viimase kontekstis muutuvad mõistetavaks ka Ladoga raames Leningradi sõjaväeringkonnas toimuvad õppused. Täiemõõdulise konventsionaalse sõja korral moodustavad Skandinaaviaga piirnevad alad Baltikumi vastu suunatud operatsiooni põhjatiiva. Selle «tipus» Arhangelski piirkonnas on NATO võimalikuks reaktsiooniks valmis Põhja laevastik, Venemaa võimsaim ning strateegiliselt olulisim.
Puhtsõjaliselt väärib tähelepanu asjaolu, et veel neli-viis aastat tagasi pidas enamik militaaranalüütikutest selliste mastaapidega ühendväekoondiste – maavägi, merevägi, õhuvägi, dessantväed, siseväed, piirivalveväed – toimumist Venemaal utoopiliseks ja Moskvale üle jõu ja organiseerimisvõime käivaks.
Vast oleks siinkohal paslik tsiteerida lääne ehk ühe läbinägelikuma Venemaa-tunnetaja, Ameerika diplomaadi Georg F. Kennani sõnu tema 1946. aastal vormistatud Pikast telegrammist: «Olles kurt mõistuse häälele, on [Moskva] väga tundlik jõuloogika suhtes. Sel põhjusel võib ta hõlpsasti taanduda – ja tavaliselt taandubki –, põrkudes tugevale vastupanule. Seega, kui vastase käsutuses on piisavad jõud ning ta on teinud üheselt selgeks oma valmisoleku neid jõude vajadusel kasutada, tuleb tal [reaalselt] harva nõnda toimida.