kangelaspioneer kirjutas:Trumm, ää lahmi.
Ei ole keegi väitnud, et Venelaste tegemised meid ühestki otsast ei mõjuta ja neid ei pea silmas pidama, lihtsalt ei maksa neid pidada märgiks sõja vääramatust lähenemisest.
Küse on IMO selles, et kas see vägede ekspansioon piiri ääres võib olla meile ohtlik või mitte. Mitte selles, kas homme sõda tuleb, sõjaks on lisaks vägedele veel muid tegureid vaja.
See selleks.
Toon siin välja veel ühe aspekti. Kui põhjendada nimetatud vägede täiskoosseisu viimist ja alaliste baaside juurdeloomist vene armeereformiga, siis on selles midagi väga vildakat.
Vaatame laiemalt. Vene armee on oma arvukuselt suurem kui USA-l, kuid kaitse-eelarve on samas klassis heal juhul Suurbritanniaga. Ja vene ohvede madal palk ei võimalda kindlasti saada 10 korda väiksema hinnaga sama võimekust.
Ehk Vene armeereformi kui ratsionaalse protsessi esimene eesmärk (eeldusel, et rahastamine hüppeliselt ei kasva) peab olema armee arvukuse vähendamine. Nii sõdurite, baaside kui tehnika osas. Ma arvan, et nt brittide armeega võrreldava võimekuse ja eelarvega saab Venemaa lubada ehk paarsada tuhat inimest, kuni 500 sõjalennukit, tuhatkond tanki ja ühe kobedama laevastikugrupi sh võibolla 1-2 lennukikandjat ja 4-5 aatomiallveelaeva. Lisaks käputäie strateegilisi rakette ja õhutõrje üksnes suuremate keskuste kaitseks. Näiteks strateegilised pommitajad võiks üldse unustada - Suurbritannia unustas need 80ndatel kui kehva ellujäämisvõime/löögijõu suhtega relvasüsteemi tuumatriaadis.
Kui me vaatame Borja kirljeldatud muudatusi, siis tegemist on ju risti vastupidise protsessiga. Nüüd on küsimus selles, kas kindralstaabi arusaam armeereformist on risti vastupidine majandusseadustele (niigi karjuva alafinantseerimise korral suurendatakse arvukust, muutes alafinantseerimine veel karjuvamaks) või on tegemist NATO-vastalise agendaga.
Et NATO ründevõimekusest võrreldes aastaga 1990 on tänaseks järel haledad riismed, pole niivõrd kõva luurega riigi jaoks mingit saladust ja seda teavad venelased väga hästi (ja igasugu Simmide kaudu aitavad ka kaasa), et Brüssel ei lase Baltikumi midagi märkimisväärset püsti panna ning siia lähiajal mingit sõjalist ohtu ei teki. Ka ei ole plaanis olev USMC kohitsetud pataljoni suuruse seltskonna maabumine suvel kaugeltki võrreldav oppidega, mida on korraldatud nt Norras või kasvõi Lõuna-Koreas. Sõjalised ettevalmistused regioonis on tilu-lilu, maandame 3 kompaniid mariine, teeme õppuse 8 lennukiga 5 agressori lennuki vastu ja kõlistame banketil klaase.
Lisaks asub vene tegelik tuleviku sõjatanner kaugemal - eelkõige Kaukaasias ja vahest ka Hiina piiril? Ehk Balti regioon ei kuulu HETKEL probleemsete piirkondade hulka. Pihkvast tehnikat-inimesi 2000 ja 7000 km kaugusele lennutada on tõsine logistiline ettevõtmine, mis neelab kõvasti pappi niigi õhukesest eelarvest.
Kui nüüd hakata otsi kokku tõmbama, siis ülatoodust on 3 pointi
1.
Vene armeereformi ratsionaalne eesmärk saab olla vägede arvukuse tuntav kärpimine, mis kahtlemata peab avalduma ka Leningradi SR-s ja Kaliningradis - me räägime mitmekordsest kärpest. Täiendavate baaside kävitamine ja väeosade tugevdamine on sellega rängas vastuolus. Seda enam, et ei motolaskurväeosad Peterburi SR-s ega merejalavägi Baltiiskis ei kuulu nende "first to go" vägede hulka, mida kuskile Kaukaasiasse saadetakse. Sinna võiks panna Pihkva dessandi. Ometi kasvatatakse kõiki kolme. Ka on kahtlane, et vene MO ja kindralstaap idiootidest koosnevad ja aru ei saa, et liidetavate suurendades suureneb ka summa.
2.
NATO Balti ruumis pole Venemaale sõjaliselt ohtlik. NATO plingib neid signaale ka meelega Kremli suunas ja hoiab siin madalat profiili. Seega ei pea vett mingi "venelased valmistuvad kaitsma ründevõimekusega" iba.
3.
Tuleviku tõenäolised sõjatandrid, kus vägesid vajatakse, asuvaid way kaugel selleks, et ekspansiooni siin pidada valmistumiseks Kaukaasia rindel. Kaukaasiale on palju lähemal igasugu kenasid sõjaväelinnasid, kuhu võiks neid brigaade kasvõi tükki 10 paigutada. Vägede airlift, mis on vältimatu nii kaugel asuvate vägede kohale toomiseks, on meeletult kallis ja selleks, et Pihkvast 1 polk Kaukaasiasse 2 korda edasi-tagasi liigutada tuleb kulutada samu summasid, mis võiks kulutada mõne kobeda sõjaväelinnaku rajamiseks.
Corvus lihtsalt demob siin Eestis valdavat tsivilistimõtteviisi - nagunii midagi ei juhtu. Kui ülaltoodu üle natuke mõtelda, siis on lapselegi selge, et Borja kirjeldatud tegevusteks Venemaa poolt puuduvad olulised majanduslikud ja kaitse-strateegilised argumendid ja tegelikult peaks valitsema piiri taga seisak või lausa vähendamine (tegevbaaside asendamine mob depoodega).
Seega, tõde on, et Venemaa on asunud vaikselt ettureid laiali tõstma oma mõjusfääri ambitsioonide toetuseks. Kas see on sõjaline, on iseasi, kuid läbi rääkida on alati lihtsam, kui sul on 1 ühiku asemel nt 4 ühikud sõjajõudu.
Paraku pole Paetid-Kolgad sellest aru saanud, et haukumine ida suunas peab olema võrdelises tugevuses vajadusel torudest lendava metalliga.Muidu meenutab see laste kelkimist, kus üks kelgub, et kui sa mulle midagi teed, siis mu sõbrad tulevad annavad sulle peksa.
Kohati on Eesti idapoliitika kohati olnud üpris agressiivne ja pokkeriässad ümber Välisministeeriumi laua teevad endiselt nägu, et nende kaardipakis on ässad. Tegelikult on aga kuued või lausa tühjad pihud ja loodetakse joomakaaslaste taskus olevate kaartide pääle. Selline on kokkuvõtvalt Eesti kaitsepoliitiline mõtlemine täna ja on seda ka tulevikus.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
