Noore mehena, sattudes segastel asjaoludel (ilmselt pool-juhuslikult) 21. juunil aset leidnud sündmusele, mida nimetati eesti töörahva meeleavalduslikuks rongkäiguks läbi vanalinna (tervitamaks NSVL saatkonna rõdul lehvitavat sm. Zdanovit), märkas ta rahva seas noort neidu, kes kandis sini-must-valget lippu. Lippe oli palju, kuid asjaolu, et KÕIK ülejäänud olid punalipud, muudab selle tõiga eriliseks.
Kõndinud siis nende punalippude keskel kõrvuti trikoloori hoidva neiuga (kuna ametlikult oli Eesti veel iseseisev ning sini-must-valge lubatud), kuni äkki kusagilt nurga tagant hüpanud välja kolm RO meest, punased paelad varukatel. Trügisid neiu juurde ning hakkasid lippu ära kiskuma käest, öeldes, et see on valitsuse käsk: ei tohi olla rahvuslippe! Kuna aga tänavat, kus rongkäik toimus, ääristasid rahvusmeelsed kodanikud, hüppas RO meesele turja mitu tublit eesti meest. Tekkis rüselus, mille tagajärjel RO mehed olid sunnitud taganema. Edasi kulges rongkäik hoopis ülevamas meeleolus, rahvas hõikas tunnustusi noorele lippurile ning ühe tänavaäärse lillepoe müüja kuhjas neiukese lilledega lausa üle.
Enam-vähem rahuliku alatooniga kulges rahvamass kuni Maiasmoka kohvikuni. Seal aga oli vastas juba soomusauto ning 15-20 RO meest, kes kohe tormasid sini-must-valget maha rebima. Loomulikult tuli jällegi rahvas appi ning seejärel läks asi käest ära.
Tekkis tohutu rüselus, mis läks üle kakluseks ning kulmineerus tule avamisega rahva pihta soomuki poolt (ilmselt ka RO meeste poolt). Kogu rongkäik vajus laiali, inimesed põgenesid ning üldkokkuvõttes kukkus kogu see üritus läbi - enamus rongkäigust ei jõudnudki NSVL saatkonnani.
Taat ise nabiti RO meeste poolt kinni ning toimetati, toll`ajal veel eksisteerinud poliitilisse politseisse. Sealt edasi Patarei vanglasse, kust pääses õnneks hommikul tagasi poliitilisse politseisse, kes ta vabadusse lasi. Üle kuulanud (eesti) politseiametnik tuli veel treoile järele ning ütles: "Vaata, et sa teist korda orki ei kuku, siis nii hästi enam ei lähe!"
Vot selline lugu siis. Ise pole ausalt sellest küll kunagi midagi kuulnud. Mida arvate?
PS! Leppisin vanaga kokku, et talve poole hakkan kirja panema tema meenutusi sõjaaastatest 1940-1945 ning hilisematest seiklustest Siberi avarustes. Taadil on, millest rääkida!
, pole kuulnudki, usun, et see võib tõsi olla, ei näe põhjust, miks vanamees valetama pidi.
