Mul küsimus Mistrali kohta - kui see laevuke osutub ühel päeval ohtlikuks (ärge rääkide pikast etteteatamisest, mida meie ALATI arvame saavat), siis millega EKV kavatseb iseseisva riigikaitsevõimekuse raames selle ohu neutraliseerida? Või vähemalt eemale hirmutada?
Kogume D-30'd kokku ja anname kogupaugu? Paneme "radarile nähtamatu" metsavahi lõhkeainet täis ja otsime ühe kamikadze-lenduri? Sõidame Admiral Pitkaga ligi ja annabe 76 mm peakaliibrist?
Ei. Isegi kui see on võimali, ei jätku Eestis selleks mune.
Tegelikult saadame abipalve Brüsselisse ja kaitseme end senikaua kaitsepoliitiliste dokumentide, Genfi konventsiooni ja 5. artikliga? Nõuame rahvusvahelist hukkamõistu ja inimõiguste järgmist?
20 aastat peale iseseisvumist?
Mul on kohati piinlik olla pisike ülem selle riigi armees. Sõdur tuleb, küsib, mis me teeme - ütlen, et võtame rootsi rühmalabida ja kaevame sügavamale. Laeva vaatleme läbi 60. aasta Rootsi humanitaarabi binokli (millel on ajahammas juba tuhandiku kriipsud kulutanud), kuni pimeneb. Sest öövaatluseadmeid ka pole. Kui ta üldse visuaalvaatluse kaugusele tuleb. Ilmselt ei tule. Kanname "kuskile" ette, teades, et "kuskil" pole selle infoga midagi teha, sest lasta pole millegagi ja lihtsalt peastaabis vuristatakse telefoni "this is Echo-Sierra-Tango, requesting anti ship missile strike" ja nelja tunni pärast on RAF Tornadod võib-olla kohal.
Hale. Samal ajal on vist Norra raketikaatrid juba ära müüdud. Keegi mujal ei süganud mune ja ei kahelnud vastavusele assümmeetrilistele ohtudele - ladus raha letti ja ostis ära. Kõik. Meie varjame end edasi paberitega, kamina vaipade ja peastaabi mööbliga. Leiutame digivormi, jagame ohviterimõõku ja korraldame võidupüha paraade, jagades muidu surnud hingedele varustust, et näiline "armee" kokku panna. Ja seletame siin üksteisele, kui targad, osavad ja pragmaatilised me oleme. Näe, pole ostnud odavaid tiibrakette - kui me oleks ostnud, oleks ju raha raisatud olnud, VF pole ju rünnanud
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
