Tekkis selline küsimus, et mis kraam vene sõjaväes meestele üldse välja jaotati? Vorm ja kirsad muidugi aga mis veel?
EKV-s anti kohe esimesel päeval kätte vorm, saapad, T-särgid, lühike ja pikk aluspesu, mitu paari tavalisi ja villaseid sokke, taktikavorm, kummikud, gaasimask, telkmantel, rakmed, dzhemper, kampsun, sapöörilabidas, seljakott ise ja kiiver.Kindlasti midagi veel.
Kas toimus ka varustuse kontrolle nagu Eesti sõjaväes? Meil nägi asi välja nii, et kogu mant tuli kasarmu ees telkmantlile laotada ja veebel siis kontrollis. Kui midagi oli maha jäänud, siis heal juhul sai selle jooksuga ära tuua, halvemal juhul harjutas terve kompanii täisvarustusega jooksmist. Noorteajal oli see esmaspäeviti üks rõvedamaid n..asju.
Ja mis juhtus siis, kui keegi midagi ära kaotas? Kas eksisteeris ka EKV-st tuttav tisleritöö traditsioon (kaotad labida, teed puust asemele)?
Meil õnneks keegi relva ära ei kaotanud, ehkki seerudel oli selline traditsioon: üks juhtis tähelepanu kõrvale ja teine hiilis ligi ning pani relva pihta. Jäin isegi kord nii vahele aga asi piirdus pumpadega. Kui keegi oleks aga päriselt automaadi metsa unustanud...ei taha mõeldagi.
Varustuse väljastamine/kontrollimine/kaotamine
Varustuse väljastamine/kontrollimine/kaotamine
” Aga miks on Eestis praegu päris palju paremäärmust? Lahendus lihtne: NSVL lipukiri oli: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik ja nii see NSVL sõna otseses mõttes natsionaalsotsialiste kasvataski. ” Sirje Kingsepp.
Re: Varustuse väljastamine/kontrollimine/kaotamine
Relva ära kaotamine oli suur tsee-pee ,seda otsis siis terve väeosa,kui ikkagi kadunud siis ilmselt karistati süüdlast karmilt ilmselt pidi ka selle eest raha maksma ,mingi dnevalnoi kunagi murdis ära stõk-nozi -väeosa komandör nõudis tüübi käest 700 ruublit ja enne seda rebis veel seersandipagunid rivi ees maha,ma ei tea kas ta tegelikult ka midagi maksisLeBon kirjutas:Tekkis selline küsimus, et mis kraam vene sõjaväes meestele üldse välja jaotati? Vorm ja kirsad muidugi aga mis veel?
HB,PILOTKA,KIRSAD,PARAADMUNDER,FURASKA,PARAADMUNDRI SAAPAD, JALARÄTID,MAIKASÄRK,TRUUSIKUD,ESIMENE VALGE KRAE, PÜKSIRIHM,PEALMINE PLJAHHAGA RIHM ,SINEL ,PAGUNID JA EMBLEEMID KÕIKIDELE MIS TULI KÜLGE ÕMMELDA , KUI OLI KÜLM AASTAAEG SIIS OLI HB ASEMELE PSH ,JALARÄTID OLI SOOJEMAD JA KA PIKK PESE KAS ÕHEM VÕI SOOJEM
EKV-s anti kohe esimesel päeval kätte vorm, saapad, T-särgid, lühike ja pikk aluspesu, mitu paari tavalisi ja villaseid sokke, taktikavorm, kummikud, gaasimask, telkmantel, rakmed, dzhemper, kampsun, sapöörilabidas, seljakott ise ja kiiver.Kindlasti midagi veel.
Kas toimus ka varustuse kontrolle nagu Eesti sõjaväes? Meil nägi asi välja nii, et kogu mant tuli kasarmu ees telkmantlile laotada ja veebel siis kontrollis. Kui midagi oli maha jäänud, siis heal juhul sai selle jooksuga ära tuua, halvemal juhul harjutas terve kompanii täisvarustusega jooksmist. Noorteajal oli see esmaspäeviti üks rõvedamaid n..asju.
JAH TEINEKORD OLID SELLISED PROVERKAD ,ENDAL ÕNNESTUS AINULT ÜHEST SELLISEST OSA VÕTTA
Ja mis juhtus siis, kui keegi midagi ära kaotas? Kas eksisteeris ka EKV-st tuttav tisleritöö traditsioon (kaotad labida, teed puust asemele)?
SIIS PIDID UUE KUSAGILT VARASTAMA ,KUI EI SAANUD HAKKAMA SIIS ANTI RIIETUSESEMETE PUHUL MÕNI KASUTATUD TOODE
Meil õnneks keegi relva ära ei kaotanud, ehkki seerudel oli selline traditsioon: üks juhtis tähelepanu kõrvale ja teine hiilis ligi ning pani relva pihta. Jäin isegi kord nii vahele aga asi piirdus pumpadega. Kui keegi oleks aga päriselt automaadi metsa unustanud...ei taha mõeldagi.
Seda varustust oli parasjagu aga kindlasti vähem kui jalaväe omadel. Sõduri tavariietus ja paraadvorm – see oli vast kõigil ühesugune, kui pagunid, kantide värv ja embleemid – eraldusmärgid välja arvata. Muidugi veel erinevused jalanõudes ja peakatetes piirkonniti, väeliigiti.
Lennutehniline vorm – igapäevane riietus, nii sõduritel kui ka ohvitserkoosseisul, kes olid kasvõi natukene lendamise või selle korraldamisega seotud. Lennutehnilisel vormil ei olnud ühtegi auastmetunnust. Väeliigi tunnus oli ainult talvise vormi poolkasuka seljal venekeelse kirjaga VVS VTA. Meile anti välja kaks komplekti suvist ja komplekt talvist riietust. Suvised riided olid mul helesinised: pluus, püksid ja tumesinine kerge eest lukuga jakk, tennised, sokid barett. Talvel lisaks paksud püksid, poolkasukas, sõrmkindad ja paksud seest karvased labakindad. Mulle anti lisaks veel poolsaapad ja talvised lendurisaapad. Seda riietust kandsime praktiliselt kogu aeg. Välja anti see hulk ühe aasta peale. Kui ära kulus või läks katki siis anti uus – ega siis ei saa räbalates ringi käia. Kaotamist ei olnud ja varastamist meil ei esinenud.
Relvaks AKSU, tääk, relvaruumis häire korral ootamas veel gaasimask, viis pidet padruneid. Toas kapis olid igale mehele seljakotid kolme päeva söögimoonaga – komplekteeriti varustuse meeste poolt ja mille tegime tühjaks alati olenemata häire kestusest.
Siis veel auto. Autos asus ka paras hulk igasugust träni. Raadiojaam või siis ehk raadiotelefon – armatuuri peal olev plokk oli igatahes klassikalise telefonitoruga. Zip-kast, kus asusid tagavarakaitsmed, pirnid, isoleer, klambreid, pasta goi ja piiritusepudel (väga väike) klemmide puhastamiseks ja veel palju mõttetut tavaari. Veel oli võtmekomplekt koos sinna juurde kuuluvaga, ämber. Auto põhivarustuses oli kõigil autojuhtidel omaloominguliselt muidugi padi. Ilma selleta on ikka paha magada.
Kõik eelpooltoodu oli koos voodipesu, kasarmus asuva tabureti ja tapotskatega mulle kinnitatud varustus. Ei kontrollinud selle olemasolu kogu mu teenistusaja jooksul mitte keegi. Võibolla selle pärast, et relvadega üldjuhul midagi ei juhtunud, kõige kehvem oli teatud komandeeringutel kuhu pidi relva kaasa tassima. Muu varustuse osas aga sai alati laost kasutatud ja kulunud asjade asemele uued. Ei mäleta isegi et oleks olnud mingit asjade üleandmist enne kojutulekut.
Lennuki juurde kuuluvad tööriistad ja vajalik tavaar oli kinnitatud lennukile. Võtmekastide komplektsust kontrolliti pidevalt. Tööriist võis minna katki, mitte mingil juhul aga lennukisse kaduma minna. Suurest lennukist võtme otsimine aga on juba omaette teadus. Kui mingit spetstööd tehti väljas toodud seadmetega, riistadega siis vaadati enne ja pärast tööd komplektsus üle.
Relva peitmine kellegi poolt või kasvõi oma relvaga mängimine oli karistatav selle teo läbiviijale. Meie kaptenist jaokomandör, kel oli kaks aastas teenistust Afgaanis selja taga, ei sallinud sellist asja karvavõrdki. Relv ei ole lollitamise ja mängimise objekt. Samuti keelas ta meil kanda relva seljas toru ülespoole. See pidi olema paraadimeeste värk.
Lennutehniline vorm – igapäevane riietus, nii sõduritel kui ka ohvitserkoosseisul, kes olid kasvõi natukene lendamise või selle korraldamisega seotud. Lennutehnilisel vormil ei olnud ühtegi auastmetunnust. Väeliigi tunnus oli ainult talvise vormi poolkasuka seljal venekeelse kirjaga VVS VTA. Meile anti välja kaks komplekti suvist ja komplekt talvist riietust. Suvised riided olid mul helesinised: pluus, püksid ja tumesinine kerge eest lukuga jakk, tennised, sokid barett. Talvel lisaks paksud püksid, poolkasukas, sõrmkindad ja paksud seest karvased labakindad. Mulle anti lisaks veel poolsaapad ja talvised lendurisaapad. Seda riietust kandsime praktiliselt kogu aeg. Välja anti see hulk ühe aasta peale. Kui ära kulus või läks katki siis anti uus – ega siis ei saa räbalates ringi käia. Kaotamist ei olnud ja varastamist meil ei esinenud.
Relvaks AKSU, tääk, relvaruumis häire korral ootamas veel gaasimask, viis pidet padruneid. Toas kapis olid igale mehele seljakotid kolme päeva söögimoonaga – komplekteeriti varustuse meeste poolt ja mille tegime tühjaks alati olenemata häire kestusest.
Siis veel auto. Autos asus ka paras hulk igasugust träni. Raadiojaam või siis ehk raadiotelefon – armatuuri peal olev plokk oli igatahes klassikalise telefonitoruga. Zip-kast, kus asusid tagavarakaitsmed, pirnid, isoleer, klambreid, pasta goi ja piiritusepudel (väga väike) klemmide puhastamiseks ja veel palju mõttetut tavaari. Veel oli võtmekomplekt koos sinna juurde kuuluvaga, ämber. Auto põhivarustuses oli kõigil autojuhtidel omaloominguliselt muidugi padi. Ilma selleta on ikka paha magada.
Kõik eelpooltoodu oli koos voodipesu, kasarmus asuva tabureti ja tapotskatega mulle kinnitatud varustus. Ei kontrollinud selle olemasolu kogu mu teenistusaja jooksul mitte keegi. Võibolla selle pärast, et relvadega üldjuhul midagi ei juhtunud, kõige kehvem oli teatud komandeeringutel kuhu pidi relva kaasa tassima. Muu varustuse osas aga sai alati laost kasutatud ja kulunud asjade asemele uued. Ei mäleta isegi et oleks olnud mingit asjade üleandmist enne kojutulekut.
Lennuki juurde kuuluvad tööriistad ja vajalik tavaar oli kinnitatud lennukile. Võtmekastide komplektsust kontrolliti pidevalt. Tööriist võis minna katki, mitte mingil juhul aga lennukisse kaduma minna. Suurest lennukist võtme otsimine aga on juba omaette teadus. Kui mingit spetstööd tehti väljas toodud seadmetega, riistadega siis vaadati enne ja pärast tööd komplektsus üle.
Relva peitmine kellegi poolt või kasvõi oma relvaga mängimine oli karistatav selle teo läbiviijale. Meie kaptenist jaokomandör, kel oli kaks aastas teenistust Afgaanis selja taga, ei sallinud sellist asja karvavõrdki. Relv ei ole lollitamise ja mängimise objekt. Samuti keelas ta meil kanda relva seljas toru ülespoole. See pidi olema paraadimeeste värk.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Meie tulime suvel ja esimene varustus oli üsna napp - hebee, maika, trussikud, pilotka, jalanartsud, kirsad , vöörihm ja peotäis kraami, mis nende külge tuli õmmelda. Niiti-nõela ei antud.
Paraadmundreid oli alguses vähem kui mehi ja kui keegi linna peale läks, ajas kaptjorkast mõne numbri poolest sobiva selga. Sineleid oli talve saabudes ka paar tükki puudu - kui proverka oli, organiseeris roodukas ilma riieteta mehed kasarmusse toimkonda. Üks võimalus oli keldris olevast nn "alumisest kaptjorkas"t kopitanud kaltsude hulgast midagi endale kombineerida. Ma kaotasin enne lõppu pilotka ära ja käisin mingi suvalise lätuga, mida pärast enam tagasi ei tahetudki. Aga vist sai ka voentorgi poest endale oma raha eest puuduvaid riideid osta kui huvi oli.
Tavaliselt ikka see, mis puudu oli, varastati või hangiti kuskilt, sest raha eest oskab iga loll osta
Varustus, mis proverkal ette näidati - seljakott, telkmantel, kiiver jms polnud personaalne. Kaptjorkas olid valmistehtud komplektid ja neid keelati surma ähvardusel ilma põhjuseta puutuda. Kaks korda aastas toodi jumala päikese kätte, laotati murule laiali ja peideti uuesti tabaluku taha. Kehvemas konditsioonis kiivreid, seljakotte jms vedeles ka kaptjorka nurgas ja igaüks võis sealt võtta kui vaja läks. Heaks tooniks peeti, et see asi ka pärast tagasi toodi või kuskilt vähemalt samaväärne varastati.
Ainukesed asjad, mis mul numbri järgi sõjaväepiletisse olid kantud , olid automaat ja gaasimask. Gaasimask sellepärast, et keegi oma suurele peakolule nr 1 maski ei hakkaks venitama ja automaat relva numbri pärast. Kusjuures gaasimaski number oli tegelikult birka number ja mina vahetasin ta parema vastu, kirjutasin sõjaväepiletisse uue numbri ja lasin staabis templi alla lüüa.
Automaate oli meil erinevalt riietest rohkem kui mehi. Kui õppehäirega evakueeriti, kahmasid mõned lisaks oma relvale kummalegi õlale veel neli tükki. Automaadi numbreid on minu sõjaväepiletis kolm. Esimene anti pärast vandeandmist, kuskil aasta möödudes vahetasime need paremate ja puhtamate vastu. Siis kirjutati sõjaväepiletisse uus number. Viimasel poolaastal toimus ümberrelvastumine , AKM asemele anti AK-74 ja jälle uus number.
Ma ei tea, mis oleks juhtunud kui mõni automaat kaduma oleks läinud. Roodukas oleks tõenäoliselt mingi keemia korraldanud, et kadunud pole mitte konkreetse mehe relv vaid üks roodu omadest. Koos ümbertembeldamisega. Tääk murdus meil ühel vanal ära ja roodukas ajas ise uue välja.
Paraadmundreid oli alguses vähem kui mehi ja kui keegi linna peale läks, ajas kaptjorkast mõne numbri poolest sobiva selga. Sineleid oli talve saabudes ka paar tükki puudu - kui proverka oli, organiseeris roodukas ilma riieteta mehed kasarmusse toimkonda. Üks võimalus oli keldris olevast nn "alumisest kaptjorkas"t kopitanud kaltsude hulgast midagi endale kombineerida. Ma kaotasin enne lõppu pilotka ära ja käisin mingi suvalise lätuga, mida pärast enam tagasi ei tahetudki. Aga vist sai ka voentorgi poest endale oma raha eest puuduvaid riideid osta kui huvi oli.
Tavaliselt ikka see, mis puudu oli, varastati või hangiti kuskilt, sest raha eest oskab iga loll osta
Varustus, mis proverkal ette näidati - seljakott, telkmantel, kiiver jms polnud personaalne. Kaptjorkas olid valmistehtud komplektid ja neid keelati surma ähvardusel ilma põhjuseta puutuda. Kaks korda aastas toodi jumala päikese kätte, laotati murule laiali ja peideti uuesti tabaluku taha. Kehvemas konditsioonis kiivreid, seljakotte jms vedeles ka kaptjorka nurgas ja igaüks võis sealt võtta kui vaja läks. Heaks tooniks peeti, et see asi ka pärast tagasi toodi või kuskilt vähemalt samaväärne varastati.
Ainukesed asjad, mis mul numbri järgi sõjaväepiletisse olid kantud , olid automaat ja gaasimask. Gaasimask sellepärast, et keegi oma suurele peakolule nr 1 maski ei hakkaks venitama ja automaat relva numbri pärast. Kusjuures gaasimaski number oli tegelikult birka number ja mina vahetasin ta parema vastu, kirjutasin sõjaväepiletisse uue numbri ja lasin staabis templi alla lüüa.
Automaate oli meil erinevalt riietest rohkem kui mehi. Kui õppehäirega evakueeriti, kahmasid mõned lisaks oma relvale kummalegi õlale veel neli tükki. Automaadi numbreid on minu sõjaväepiletis kolm. Esimene anti pärast vandeandmist, kuskil aasta möödudes vahetasime need paremate ja puhtamate vastu. Siis kirjutati sõjaväepiletisse uus number. Viimasel poolaastal toimus ümberrelvastumine , AKM asemele anti AK-74 ja jälle uus number.
Ma ei tea, mis oleks juhtunud kui mõni automaat kaduma oleks läinud. Roodukas oleks tõenäoliselt mingi keemia korraldanud, et kadunud pole mitte konkreetse mehe relv vaid üks roodu omadest. Koos ümbertembeldamisega. Tääk murdus meil ühel vanal ära ja roodukas ajas ise uue välja.
Re: Varustuse väljastamine/kontrollimine/kaotamine
Lebon:
Meil õnneks keegi relva ära ei kaotanud, ehkki seerudel oli selline traditsioon: üks juhtis tähelepanu kõrvale ja teine hiilis ligi ning pani relva pihta. Jäin isegi kord nii vahele aga asi piirdus pumpadega. Kui keegi oleks aga päriselt automaadi metsa unustanud...ei taha mõeldagi.[/quote]
Ivan:
Mina olin ka aastal 1992 Piirivalves,aga sellist organiseeritud vargust provokatiivsetel eesmärkidel küll ei tehtud!
Ega meil seerusid ka ei olnud !
Kaks trossi panevad relva pihta(sooritavad kuriteo fabritseerides kaitseväelase väärteo),et hoolimatuse ettekäändel saaks kedagi kannida(lihtsalt fun),päris haige.
Kuskohas selliseid seersante küll toodeti?
Meil õnneks keegi relva ära ei kaotanud, ehkki seerudel oli selline traditsioon: üks juhtis tähelepanu kõrvale ja teine hiilis ligi ning pani relva pihta. Jäin isegi kord nii vahele aga asi piirdus pumpadega. Kui keegi oleks aga päriselt automaadi metsa unustanud...ei taha mõeldagi.[/quote]
Ivan:
Mina olin ka aastal 1992 Piirivalves,aga sellist organiseeritud vargust provokatiivsetel eesmärkidel küll ei tehtud!
Ega meil seerusid ka ei olnud !
Kaks trossi panevad relva pihta(sooritavad kuriteo fabritseerides kaitseväelase väärteo),et hoolimatuse ettekäändel saaks kedagi kannida(lihtsalt fun),päris haige.
Kuskohas selliseid seersante küll toodeti?
Relva pihtapanemine õppustel oli meil küll suht levinud ja kuulub õppuste juurde. Kui ikka metsalaagris valvepostil magama jäid juhtus tihti et vaenlase imiteerijad relva pihta panid. Karistuseks pidid siis mehed omale vibu ja nooled meisterdama ja kogu ülejäänud laagriaja olid need nende ainukesed relvad. Vibu ja noolte eest tuli samuti hästi hoolitseda ja neid korralikult puhastada. See oli päris koomiline vaatepilt kui laskevalmis automaatitega sõdurite vahel olid ka laskevalmis vibutega võitlejad 
Aga kompaniist läks meil üks ak-47 jäädavalt jalutama. Mingi aeg oli meil kompanii korrapidajat valida ainult 2 -e inimese hulgast ja need kaks võtsid üksteiselt vahikordi üle ilma midagi üle lugemata. Pandi aga allkiri alla et kõik korras ja nii ta läks kuude kaupa. Siis aga pandi korrapidajaks üks äsja lahingukoolist saabunud seersant ja see otsustas siis relvakappides olevad relvad ka üle lugeda no ja tuligi välja et üks puudu. Ja keegi isegi ei teadnud millal see täpselt ära kadus. Politseiuurija kes asja uuris ja ka ohvitserid laiutasid lõpuks käsi ja nii ta kadunuks jäigi--suure kella külge asja ka ei pandud ja kedagi süüdistada-karistada ka ei olnud. Reakoosseis üldjoontes teadis kes on asja taga aga keelekandmist meil üldjuhul ei praktiseeritud.
Aga kompaniist läks meil üks ak-47 jäädavalt jalutama. Mingi aeg oli meil kompanii korrapidajat valida ainult 2 -e inimese hulgast ja need kaks võtsid üksteiselt vahikordi üle ilma midagi üle lugemata. Pandi aga allkiri alla et kõik korras ja nii ta läks kuude kaupa. Siis aga pandi korrapidajaks üks äsja lahingukoolist saabunud seersant ja see otsustas siis relvakappides olevad relvad ka üle lugeda no ja tuligi välja et üks puudu. Ja keegi isegi ei teadnud millal see täpselt ära kadus. Politseiuurija kes asja uuris ja ka ohvitserid laiutasid lõpuks käsi ja nii ta kadunuks jäigi--suure kella külge asja ka ei pandud ja kedagi süüdistada-karistada ka ei olnud. Reakoosseis üldjoontes teadis kes on asja taga aga keelekandmist meil üldjuhul ei praktiseeritud.
Utšebkasse tulles sai põhivarustuse - HB, kirsad, pilotka, jalarätid. Aluspesu vahetati saunas, jalarätte ka. Ei mäleta täpselt, millal anti välja "oma" paraamunder. Ilmselt vandeandmiseks.
Vägedesse lahkudes oli siis varustuse ülevaatus. Terve nimekiri asju oli, mis sinna juurde kuulus - Seljakott (Vesmešok), sinel, paraadmundri komplekt koos poolsaabastega, talvemüts, ei mäleta kas veel midagi.
Vägedesse jõudes "sorteeriti" see kaptjorkades kiiresti läbi, paremal juhul andsid demblid suht korralikud asjad asemele, halvemal juhul pandi lihtsalt pihta. MInul nt. paradka läheks kohe vahetusse, asemele sain kasutatu, kuid korraliku
. Sama juhtus talvemütsiga, vägedesse tulime sügisel ja mütsid olid meil tutikad. Talvised demblid tegid kohe vahetuse. Kellele sa ikka kaebama lähed
Relv ja gaasimask kinnistati, need asusid relvaruumis. Lisaks oli minu vastutusel veel kuulipilduja DŠK, mille pidin iga häire korral parki vedama.
Aga see ei olnud mingi paberiga minu nimel kirjas.
Kuigi olin jao/masina komandör, siis mingit ametlikku masina kinnistamist ei olnud. Anti välja kombinesoonid - talveks "tankistikombe" - neid aeti taga ja varastati - kadumise korral oli asenduseks suvekombe, mille alla käis bušlatt. Väliõppustel olime enamasti kombinesoonides.
Padruneid ei hoitud divisjonis. Karauuli minekuks andis polgukorrapidaja välja 60 padrunit nina peale, need olid meil paigutatud puust klotsidesse 30 kaupa (üka magasinitäis). Laadisime magasinid ise enne iga karauuli ja hiljem laadisime tühjaks. Aukudega klotside pealt oli hea vaadata, et kõik padrunid olemas. Iga mees vastutas oma komplekti eest, ei mäleta kaotamise juhtumeid. "Suveniiriks" sai padruneid pehhoota käest laskeharjutustelt.
Samas lahingumasinatel oli teatud perioodidel lahingukomplekt mürske valmis. See käs ka kampaania korras - millegipärast oodati vaenlase kallaletungi just pühade ajal. Siis veeti patareidele täis lahingukomplekt peale ja mingil ajal avastati, et see tuleks jäle lattu tagasi viia.
Kaotamise (varastamise) korral oli põhiliseks vastuseks - otsi, "sünnita". Ise tead, kust saad. Nii varastati kadunud või varastatud asjale uus asemele või otsiti kuskilt laost mingi räbal.
Hullem oli lugu relvade ja padrunitega. Meil ringles lugu peldikusse kukkunud täägist, mida kaotaja OZK ülikonnas ja gaasimaskis pidi otsima minema. Nii kaua sumpas ja sorteeris seal, kuni üles leidis.
Vägedesse lahkudes oli siis varustuse ülevaatus. Terve nimekiri asju oli, mis sinna juurde kuulus - Seljakott (Vesmešok), sinel, paraadmundri komplekt koos poolsaabastega, talvemüts, ei mäleta kas veel midagi.
Vägedesse jõudes "sorteeriti" see kaptjorkades kiiresti läbi, paremal juhul andsid demblid suht korralikud asjad asemele, halvemal juhul pandi lihtsalt pihta. MInul nt. paradka läheks kohe vahetusse, asemele sain kasutatu, kuid korraliku
. Sama juhtus talvemütsiga, vägedesse tulime sügisel ja mütsid olid meil tutikad. Talvised demblid tegid kohe vahetuse. Kellele sa ikka kaebama lähed Relv ja gaasimask kinnistati, need asusid relvaruumis. Lisaks oli minu vastutusel veel kuulipilduja DŠK, mille pidin iga häire korral parki vedama.
Aga see ei olnud mingi paberiga minu nimel kirjas.
Kuigi olin jao/masina komandör, siis mingit ametlikku masina kinnistamist ei olnud. Anti välja kombinesoonid - talveks "tankistikombe" - neid aeti taga ja varastati - kadumise korral oli asenduseks suvekombe, mille alla käis bušlatt. Väliõppustel olime enamasti kombinesoonides.
Padruneid ei hoitud divisjonis. Karauuli minekuks andis polgukorrapidaja välja 60 padrunit nina peale, need olid meil paigutatud puust klotsidesse 30 kaupa (üka magasinitäis). Laadisime magasinid ise enne iga karauuli ja hiljem laadisime tühjaks. Aukudega klotside pealt oli hea vaadata, et kõik padrunid olemas. Iga mees vastutas oma komplekti eest, ei mäleta kaotamise juhtumeid. "Suveniiriks" sai padruneid pehhoota käest laskeharjutustelt.
Samas lahingumasinatel oli teatud perioodidel lahingukomplekt mürske valmis. See käs ka kampaania korras - millegipärast oodati vaenlase kallaletungi just pühade ajal. Siis veeti patareidele täis lahingukomplekt peale ja mingil ajal avastati, et see tuleks jäle lattu tagasi viia.
Kaotamise (varastamise) korral oli põhiliseks vastuseks - otsi, "sünnita". Ise tead, kust saad. Nii varastati kadunud või varastatud asjale uus asemele või otsiti kuskilt laost mingi räbal.
Hullem oli lugu relvade ja padrunitega. Meil ringles lugu peldikusse kukkunud täägist, mida kaotaja OZK ülikonnas ja gaasimaskis pidi otsima minema. Nii kaua sumpas ja sorteeris seal, kuni üles leidis.
-
tambovski volk
- Liige
- Postitusi: 182
- Liitunud: 09 Okt, 2005 18:34
- Asukoht: tallinn
- Kontakt:
Kupis 95 aastal läks Negev jalutama, leiti üles ühe allohvitseri kamorkast voodi alt ja üks reservi minev sõdalane tahtis koos Galilliga jalga lasta, aga ka ebaõnnestunult.ludvig kirjutas:Relva pihtapanemine õppustel oli meil küll suht levinud ja kuulub õppuste juurde. Kui ikka metsalaagris valvepostil magama jäid juhtus tihti et vaenlase imiteerijad relva pihta panid. Karistuseks pidid siis mehed omale vibu ja nooled meisterdama ja kogu ülejäänud laagriaja olid need nende ainukesed relvad. Vibu ja noolte eest tuli samuti hästi hoolitseda ja neid korralikult puhastada. See oli päris koomiline vaatepilt kui laskevalmis automaatitega sõdurite vahel olid ka laskevalmis vibutega võitlejad
Aga kompaniist läks meil üks ak-47 jäädavalt jalutama. Mingi aeg oli meil kompanii korrapidajat valida ainult 2 -e inimese hulgast ja need kaks võtsid üksteiselt vahikordi üle ilma midagi üle lugemata. Pandi aga allkiri alla et kõik korras ja nii ta läks kuude kaupa. Siis aga pandi korrapidajaks üks äsja lahingukoolist saabunud seersant ja see otsustas siis relvakappides olevad relvad ka üle lugeda no ja tuligi välja et üks puudu. Ja keegi isegi ei teadnud millal see täpselt ära kadus. Politseiuurija kes asja uuris ja ka ohvitserid laiutasid lõpuks käsi ja nii ta kadunuks jäigi--suure kella külge asja ka ei pandud ja kedagi süüdistada-karistada ka ei olnud. Reakoosseis üldjoontes teadis kes on asja taga aga keelekandmist meil üldjuhul ei praktiseeritud.
numeros stultorum infinitus est
Samalaadne lugu oli kunagi Eesti Ekspressis seoses padrunitega. Et sell pidi varastatud ja hiljem hirmuga peldikusse visatud padruneid otsima minema, samal ajal kui abiks määratud soldatid pidid altpoolt ulatatud sitta läbi sorteerima. Padrunid küll leiti üles aga kutt ise saadeti kuhugi kaugel asuvasse väeosasse, et kaaslased teda samal ööl maha ei lööks.Meil ringles lugu peldikusse kukkunud täägist, mida kaotaja OZK ülikonnas ja gaasimaskis pidi otsima minema. Nii kaua sumpas ja sorteeris seal, kuni üles leidis.
Toodeti Meegomäel.Kaks trossi panevad relva pihta(sooritavad kuriteo fabritseerides kaitseväelase väärteo),et hoolimatuse ettekäändel saaks kedagi kannida(lihtsalt fun),päris haige.
Kuskohas selliseid seersante küll toodeti?
Aga ega seal midagi hullu polnud, pigem ikka selline õpetlik moment, et relva ei tohi kunagi laokile jätta - ka siis kui asetad ta kõrvale ja kaevikut kaevad, pead ikka silma peal hoidma.
” Aga miks on Eestis praegu päris palju paremäärmust? Lahendus lihtne: NSVL lipukiri oli: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik ja nii see NSVL sõna otseses mõttes natsionaalsotsialiste kasvataski. ” Sirje Kingsepp.
Oi aegu, oi kombeid!
Üldiselt - mitte sittagi pole muutunud.
EKV-s imiteeritakse moodsal ajal relva vargust, nõuka kroonus pidid valvama relva asemel omi uusi jalarätte... (noh kui peale kaeviku kaevamist kirsad jalast ajasid ning partjankad kuivama asetasid ).
Üldiselt - mitte sittagi pole muutunud.
EKV-s imiteeritakse moodsal ajal relva vargust, nõuka kroonus pidid valvama relva asemel omi uusi jalarätte... (noh kui peale kaeviku kaevamist kirsad jalast ajasid ning partjankad kuivama asetasid
).[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Elu õpetab- peale seda, kui vahetuse ülemad kahelt postil magajalt automaadid karaulkasse tarisid ja neid siis postilt välja vahetades kogu marsruudil rinnuni lumes lasid sörkida(79-81 talved olid Bandeeramaal erakordselt lumerohked, võrreldavad tänavuse talvega, tankid jäid polügoonil lumesse kinni) ning rünnakut paremalt-vasalult tõrjuda, oli tunnimehe peamine mure enne silma loojalaskmist automaat omakäeliselt ära peita...äratuskell ajas viis minutit enne vahetuse saabumist üles ja selleks ajaks oli tunnimees jälle täies vormis. Kontrollide puhul avitas selektor.Janka kirjutas:Oi aegu, oi kombeid!
Üldiselt - mitte sittagi pole muutunud.
EKV-s imiteeritakse moodsal ajal relva vargust, nõuka kroonus pidid valvama relva asemel omi uusi jalarätte... (noh kui peale kaeviku kaevamist kirsad jalast ajasid ning partjankad kuivama asetasid
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Janka, said vist ka valesti aru. Kui su partjankad pandi pihta seepärast, et neid endale jalga tõmmata, siis automaadi rottimisel on siiski ilmselge kasvatuslik eesmärk. Ma ilmselt ka mõttes sajatasin jaolülemad selle peale surnuks aga samas, ega see vist normaalne ei oleks kui jätad relva puuoksa peale kiikuma ja ise lähed 30 meetri kaugusele välikpealdikusse. Minu arust on loomulik, et kui sulle relv kätte jagatakse, peab see olema 24H su kontrolli all. Kes kardab, et laseb relva hajameelusest ärandada, sidugu keha külge.Oi aegu, oi kombeid!
Üldiselt - mitte sittagi pole muutunud.
EKV-s imiteeritakse moodsal ajal relva vargust, nõuka kroonus pidid valvama relva asemel omi uusi jalarätte... (noh kui peale kaeviku kaevamist kirsad jalast ajasid ning partjankad kuivama asetasid ).
” Aga miks on Eestis praegu päris palju paremäärmust? Lahendus lihtne: NSVL lipukiri oli: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik ja nii see NSVL sõna otseses mõttes natsionaalsotsialiste kasvataski. ” Sirje Kingsepp.
omal ajal juhtus karauulis samamoodi vaatasin et vahetus tuleb aga kuna saabumiseni (mööda ringi) oli ca pool tundi siis sai silm looja lastud.
kui ärkasin siis relva polnd ja vahetus läinud.
jalutasin siis vahetusele järgi äkki avastan - maas automaat, krabasin selle üle õla ja karaulka poole.
natukese aja pärast minu vahetusse tulnud moskvits ronis padrikust välja (oli junnimas ja marjul käinud) ja kukub hädaldama - kus tema automaat on mina vastan et ei tea.
tema vastu näita mis number on mina vastu mind number ei koti - kus minu automaat on. vahetuse seeru pani pihta vastas see.
natukese aja pärast vajus siis seeru koos vahetatavatega võpsikust välja, vaatasid et minuga mängida ei anna (tahtis vist plusspunkte teenida, ise veel oma tanki komandör) ja sai siis automaadid tagasi vahetatud.
Kui oleksin karaulkasse võõra püssiga läinud siis oleks jamaks kõigil kolmel läinud niiet seekord läks sedasi.
kui ärkasin siis relva polnd ja vahetus läinud.
jalutasin siis vahetusele järgi äkki avastan - maas automaat, krabasin selle üle õla ja karaulka poole.
natukese aja pärast minu vahetusse tulnud moskvits ronis padrikust välja (oli junnimas ja marjul käinud) ja kukub hädaldama - kus tema automaat on mina vastan et ei tea.
tema vastu näita mis number on mina vastu mind number ei koti - kus minu automaat on. vahetuse seeru pani pihta vastas see.
natukese aja pärast vajus siis seeru koos vahetatavatega võpsikust välja, vaatasid et minuga mängida ei anna (tahtis vist plusspunkte teenida, ise veel oma tanki komandör) ja sai siis automaadid tagasi vahetatud.
Kui oleksin karaulkasse võõra püssiga läinud siis oleks jamaks kõigil kolmel läinud niiet seekord läks sedasi.
Ajalugu kirjutavad alati võitjad, ja kaotanud poolte ajalugu kuulub osalejate kahanevale ringile.
(Joachim Peiper)
(Joachim Peiper)
Meie väeosas oli kombeks, et unustatud relvale tuli madalroomates järgi minna. Siis tundus see kiusu ajamisena, kuid tegelikult oli suhteliselt tagasihoidlik karistus. Oleks juhtumile ametlik käik antud, siis võinuks väeosa jurist relvaseadust täies karmuses rakendada ning lasta kohtul halduskaristuse määrata. Veelgi enam: kui kaotatud relvaga sooritatakse hiljem kuritegu, siis saab kaotaja kriminaalkaristuse.
Aga meelega relva välja petmine on loomulikult sigadus.
Aga meelega relva välja petmine on loomulikult sigadus.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Majestic-12 [Bot] ja 1 külaline