E. Pello mälestused (36; 289; Saimre, Ellandi jm)

[MOrav]

Suhteliselt vähelevinud raamatust (on avalikes kogudes RR, TTÜ, Lutsu rmtk Tartus)

Elmar Pello, "Mälestuste teedel" (Adelaide: Estoprint & Paper, 1994.
158 lk). Neuhammer, Praha, Olpeln , Odense, vangilaager Belgias jne järgnevad raamatus siintoodule.

Ideoloogilisi kommentaare tekstile ei soovi. Sm Dietrich näiteks võiks seda soovi austada.

==================

Lk 32:

Politsei rindepataljon – 36. Schutzmannschaft Battallion.

[---]

Lk 33

Mina kuulusin 31. Schutzmannschaft pataljoni koosseisu, asukohaga Rakvere. 36. pataljon moodustati Saaremaal Kuressaares. Selle koosseisu moodustasid enamuses saarlased. Hiljem viidi see üle Pärnu ja sealt edasi Läänemaale. Kuue kuu pärast oli see Tartus. Staap asus korp. Vironia ruumides.

31. pataljon likvideeriti meeste vähesuse tõttu. Selle meeskond ja ohvitserid saadeti laiali teistesse pataljonidesse täienduseks. Rakveres oli moodustatud autotrantsportüksus, kuhu ka mina kuulusin. See üksus saadeti terves koosseisus Tartusse 36. pataljoni koosseisu. Esialgne leping oli tehtud lubadusega, et kedagi ei saadeta väljapoole riigipiiri ja meie tegevus oli ette nähtud politsei abiväena. Tehti arstlik läbivaatus, ja need, kes tahtsid välja astuda, läksid tagasi eraellu.

36. pataljonist tehti nüüd suur ja täielik pataljon - 640 meest koos pasunakooriga. Sellesse kuulus mehi igast maa nurgast. Oli ka endiseid tegevkaitseväelasi endistest eesti väeosadest. Oli Võrust, Valgast, Viljandist, Pärnust, Saaremaalt, Läänemaalt ja nüüd Rakvere mehed Virumaalt. Pataljon oli väga kirju meeste vanuse poolest. Oli küsimus, kui suur nende sõjaline ettevalmistuski oli. Tartus enam õppusi ei tehtud. Käisid ringi kuulujutud, et varsti viiakse pataljon Tartust välja. Kas rindele või kuhugi mujale teenistusse.

Pataljoni ülemaks oli Eesti sõjaväe ohvitser, kes meie sõjaväe mundris nägi välja nagu endine ajateenija sõdur, pinded ümber säärte mähitud. Esimestel päevadel tuli ta meile pimedas koridoris vastu ja meie ülemus veltveebel JUNKUR küsis, et poiss, kus on see väljakäik. Vastuseks näidati käega, ilma sõna lausumata. Ütlesin siis oma ülemusele, et "poiss" oli vist meie ülemus. Hiljem tuligi välja, et ta oli major MARTINSON.

Veoautoüksuse mehed paigutati kõik ühte ruumi. Endised Viljandi mehed, kelle ülemuseks oli veltveebel VARES ja Pärnu mehed olid tähtsamad autojuhid kui meie olime. Jäme ots oli nende käes. Nad käisid sõitmas ja muid asju ajamas. Meie, Rakvere mehed, näisid olevat vaid reservlased.

Ainult staabi koosseisu kuuluvad mehed elasid Laial tänaval staabi juures. Köök, köögi juurde kuuluvad mehed, transpordi mehed ja autojuhid elasid kõik seal. Sideohvitser (Verbindungs-offizier) Hauptmann KIRHAKE (sakslane) ja tema adjutant ltn. Meyer. Siis austerlased ja sakslased, igasugused sekretärid ja majandusmehed. Neid oli seal poole tosina ümber. Tõlk oli baltisakslane nimega BÜÜDE. Muidugi ka meie pataljoniülem major MARTINSON oma adjutandiga.

Meeskond ja muud ohvitserid elasid kõik mujal, nii et eesti ohvitseridest tundsin ainult neid, kellega oli otsene kokkupuutumine. Nii elasime päevade viisi, ilma et oleks olnud midagi teha. Ainult osa meestest käis sõitudes. Varsti hakkas aga silma paistma, et tehnilised teadmised olid neil puudulikud ja erialasid ei tuntud. Rakvere meeste hulgas oli kaks esimese liigi autojuhti, teised harilikud autojuhid.

Lk 34

Majandusülem läks ühe Pärnu kandist mehega Pihkvasse ja nad jäid tee peal mootoririkke tõttu seisma. Veltveeber JUNKUR tuli sel õhtul minu juurde ja kutsus mind kaasa veomasinaga seda sõiduautot, mis oli jäänud Võru lähedale teele, ära tooma. Oli ilus suvine õhtu ja istusime kahekesi veoauto kastis, seljaga vastu juhiputkat, sest putkas ei olnud küllalt ruumi kolme mehe jaoks. Oli tõesti ilus soe õhtu.

Sõitsime välja Laialt tänavalt, et otse läbi Rüütli tänava minna välja Võru maanteele, juht aga sõitis Toomeorust läbi raudteejaama poole. Kastani tänava nurgal oli silt "WERRO" ja nii läks meie sõit Kastani tänavat pidi otse Võru maanteele välja. Jõudnud Ülenurme lähedale, hakkas meie masin streikima ja jäi seisma. See masin oli vene 1 1/2 -tonnine "CAS" (Ford). Hüppasime autokastist maha, et vaadata, milles viga seisis. Tõstsin mootorikatte üles ja nägin, et manifold oli tulipunane. Sel masinal oli kaks kangi rooliratta peal, üks neist süüte reguleerimiseks, teine gaasi jaoks. Küsisin autojuhilt, et kas ta unustas süütekangi üles lükkamast, mille pärast siis süüde jäi hiliseks. Ta vastas, et ta ei olnud seda üldse liigutanud. Kohe oli näha, et ka temal polnud aimugi sellest masinast. Ootasime kuni mootor jahtus, et siis uuesti seda käivitada. Autojuht ütles, et kui ma nii tark olen, eks siis hakaku ka ise autot juhtima. Nii siis sealt peale juhtisin mina autot edasi. Sõitsime Võrust otse läbi ja varsti leidsimegi otsitud auto seismas tee ääres.

Nii majandusülem kui ka autojuht selgitasid, et masin olevat paugutanud ja siis seisma jäänud. Nähtavasti oli puudus kütteainest. Bensiini oli tankis küllalt. Bensiinipumba filtri kaane olid nad vahepeal ära võtnud ja uuesti tagasi pannud. Käega pumbates tundus, et tõmbas õhku pumba tihenduse vahelt. Kudises nagu vähja suu. Korktihendus oli kuivanud ja kõva. Seda millegagi asendada ei olnud. Läksime lähema elamu juurde, ajasime peremehe üles. Panime tule pliidi alla, et sooja vett teha. Panime tihenduse sooja vette ligunema. Tõmbasime suitsu peremehega ja varsti oligi kork pehme ja paisunud. Panime tihenduse tagasi hoiatusega, et autojuht seda alati ära ei kisuks, sest kõvaks läinud kork ei anna enam head tihendust. Saime masina kohe korralikult käima. Majandusülem küsis, kas see oligi kõik, mille pärast nad pidid sinna teele istuma jääma ja kas ma garanteerin, et nad jõuavad Pihkvani välja. Kinnitasin, et nad jõuavad isegi tagasi koju, ilma et sama häda juhtuks. Paistis, et tema autojuht oli isehakanud juht ilma praktikata.

KOLIMINE

Hakati välja jagama korralikku varustust meestele, kellel seda ei olnud. Juba Rakveresse oli meestele toodud vormirõivastust Lätist. Püksilõige oli väga imelik ja ka kuub ei istunud seljas hästi. Ka ei meeldinud meestele see triip pükste õmbluse peal, mis ei olnud lilla ega ka punane, nagu Läti lipu värv. Seda ära võtta ilma õmblust lõhkumata oli aga raske. Minul oli Saksa politsei vormiriietus, mis oli mul juba Rakverest. Käisin siis tihti sõitmas sakslasest sideohvitseriga Narvas ja Tallinnas. Oma vormiriietuses pääsesin igale poole sisse, ilma et oleks probleeme

Lk 35

olnud. Läti vormis aga ei tahetud mõnikord isegi söögisaali sisse lasta. Vahepeal ma kandsin ka Wehrmachti vormi.

Ühel päeval tuli käsk ümberkolimiseks. Tartu jaama kaubahoovis seisis pikk rong vagunite ja platvormidega. Meil tuli kolimisel terve päeva pataljoni ja jaama vahet sõeluda. Kõik varustus tuli peale laadida. Köögimeeskond oli vahepeal endale muretsenud sea, mis oli juba päris suur ja rammus. Soojad ilmad ei lubanud siga tappa ja pidime ta elusalt kaasa võtma. Kolimine toimus jaanipäeva paiku. Tegime ühte vagunisse mullast vanni, kastsime selle seest veega märjaks ja siga viskas ennast sinna meeleldi külili sisse. Kindlasti teeb meie reisi läbi.

Meie tõlk (DOLMETSCHER) oli baltisakslane ja suur viinanina. Ka tol päeval oli ta ennast jälle nii täis kaaninud, et sai vaevalt sammu astuda. Sideohvitser KIRHAKE pani ta seaga ühte vagunisse, lukustas uksed ja võttis võtme oma kätte, lubades ta vagunist ise välja lasta kui tõlgi pea on selgemaks läinud.

Terve päeva kihas kaubahoov rahvast. Seal oli mehi, naisi ja teisi meie ärasaatjaid. Ajasin juttu ühe Valgast pärit veltveebliga ja vaatasime neid ärasaatjaid. Ühe mehe naine nuttis kogu aeg. Meest tundis see veltveebel ja ütles mulle, et ega see mees sõjast tagasi tule, kelle naine kogu aeg nutab. Tõesti, see mees jäigi Stalingradi juures lahingus kaduma. Ta oli olnud relvurohvitser ja läinud viimase vooriga laskemoona ära tooma. Tee peal olid teda küll hoiatatud, et ei maksa minna, sest ivan on juba seal sees, aga ta läks siiski ja rohkem temast teada ei ole.

Sel õhtul sõitis meie ešelon Tartust välja. Meile ei öeldud kuhu meid sõit viib. Sõit ei läinud Venemaa, vaid Riia suunas.

NOVOGRUDOK

Lõpuks jõudsime Valge-Venesse, ühte väiksesse linna, mida sakslased kutsusid NOVOGRUDOK'iks [kuidas kohalikud elanikud seda linnakest nimetasid, pole aimugi]. See asus ennesõjaaegsel Poola ja Valgevene piiril. Meie pataljon viidi sinna sakslaste julgestuseks ja kaitseks. Osa sakslasi oli kasarmutes juba enne meie saabumist. Sakslastel oli juba käigus ka juutide likvideerimise aktsioon, aga meid ei sunnitud sellest osa võtma. Meie ülesandeks oli ainult julgeolek.

Mulle anti seal kasutada 6-tonnine veomasin "ZIS", mis oli tehtud ameerika BUICK'i järgi, kuid tugevama ehitusega. Vedrud olid nii tugevad nagu raudteevagunil ja sõites põrus masin hirmsasti. Juhikabiin oli tehtud kasepuust, kitsas ja ainult kahele inimesele. Väga sobiv Venemaa halbadel teedel, mis alati auke täis. Tihti tuli sõita ka sealt, kus teid üldse polnudki. Käisin sellega pataljonile toitu toomas BARANOVICH'i linnast, mis suurema elanikkonnaga.

Sealt kandist olid tulnud ka meie poolakatest põllutöölised. Oli vaene ja vilets maakoht, mitte nii põllupinna poolest, kui just suure rahvaarvu tõttu. Põllumaad oli rahvaarvu kohta liiga vähe, maalapid väiksed ja viljasaagist ei jätkunud elamiseks.

Seal oli ka palju juute, 60% elanikkonnast linnades olid juudid. Paljud juudid olid partisanideks, kes põletasid sildu, mis olid puust tehtud. Nad tegutsesid väga aktiivselt. Seal ma siis nägin, kuidas sakslased juute tapsid.

Lk 36

Meie sõidumasin, millega oli sekeldust Võru juures, oli DODGE. Ka siin juhtus selle autoga äpardus. Autojuht küsis minu käest, et mida teha, sest pidurid ei töötanud. Õli pidurite reservuaaris oli otsa lõppenud ja ma hoiatasin autojuhti, mitte harilikku õli seal kasutada. Meil oli olemas ainult harilikku mootoriõli. Õhtupoolikul tuli autojuht minu juurde ja süüdistas mind, et ma ei teadvat midagi. Ta oli pannud hariliku õli pidurite reservuaari ja pidurid olevad kõvad kui pussid. Ma käskisin tal oodata järgmise päevani ja vaadata, kuidas lugu siis on. Järgmisel hommikul lekkisid kõik neli ratast õlist, mis oli välja jooksnud. Sellest päevast peale polnud sel masinal üldse enam pidureid. Ameeerika masina jaoks ei olnud tagavaraosi saada ja nii veeti seda autot, iga kord teise kohta kolimisel, köiega järel.

Enamusel meestel ei olnud päevade viisi suurt midagi teha. Mängiti päevad läbi võrkpalli või lihtsalt suvitati. Autojuhtidel oli vähemalt vahelduseks toiduvedu linnast. Paar nädalat hiljem läks uuesti sõit lahti, seekord otse lõunasse. Maa oli meile võõras ja kohad tundmatud, aga kaardilt jälgisime, kuhu meid seekord viidi. Peatusime Ukraina pealinnas KIEVis, aga seal mahaastumiseks aega ei antud. POLTAVA'st olin ajalooraamatutest lugenud, et Rootsi kuningas Kaarel XII käis seal oma sõjaväega, pidas lahingugi ära ja läks siis tagasi. Meie sõit kestis mitu päeva. Sõitsime ka läbi PINSKi raba, millest oli raudtee otse läbi ehitatud. Siin oli veel näha eelmisel aastal peetud lahingute jälgi. Saksa vedurid olid isegi raudtee ääres rabas, veel välja võtmata. Jõudsime välja juba Ukraina keskossa, GOVEL'isse. Taimestik oli muutunud kogu aeg madalamaks ja kiduramaks. Puid ei olnud varsti üldse enam näha, vaid ainult lagedat maad. Ainult majade lähedale oli puid istutatud, pikad oksad tüve ligi, meie haava sugulased (pappel), kutsuti tooboliks.

Majade juures nägime kasvamas maisi ja kuuride ning madalamate ehituste katustele oli pandud kasvama suures kõrvitsa moodi taimed - ARBUUSID. Inglise keeles kutsutakse neid watermelon'iteks. Hiljem nägin neid kasvamas ka igalpool põldudel. Teravilja- ja kartulipõldusid ei näinud me kuskil, küll aga PÄEVALILLI, mille põllud ulatusid kaugemale, kui silm nägema ulatas. Neil olid pead otsat ära löödud ja siis seemned allapoole oma varre otsa kuivama pandud.

DNEPROPETROVSK ehk STALINO

See oli suur tsaariaegne Ukraina linn, enamasti terve. Lahingu jälgi oli näha väga vähe. Ka selles peatus meie ešelon, aga maha minna meid ei lastud. Kuhu edasi meie tee viis, seda ei teadnud keegi.

DONi BASSEIN

Selles piirkonnas oli asulaid ja linnu palju ja need olid lähestikku koos. Raudteejaamad olid suured ja paljude rööbastega. Rööpapaaride kohal olid numbrid ja mind pani imestama, et kõige suurem number oli 365. Kogu raudteejaam võttis enda alla väga suure maa-ala. Sõitsime läbi linnade MAKEJEVKA, DONETSK. Siis algas

Lk 37

täiesti lage maa. Igal pool oli näha kaevandusi. Makejevkast 60 km ida poole oli üks vana väikene linnakene nimega JASINOVATJA või JENAKIJEVO, vist saksa keele järgi. See ümbrus oli kõik kaevandusi täis. Iga kaevanduse juures oma tuhamägi ja mõned majad, mis vist ehitatud kommunistide valitsuse ajal. Kaevandused algasid juba Dnepropetrovskist ja läksid ida suunas, kes teab kui kaugele.

Sinna linna jäigi meie pataljoni staap ja selle juurde kuuluvad osad. Ülejäänud osa kompaniidest tükeldati ja pandi kaevanduste juurde. Kaevandustel nimesid ei olnud, vaid ainult numbrid. Sakslased olid vene sõjavangid sinna majadesse paigutanud. Traataiad olid neile ümber tõmmatud nii kaugelt, et ka tuhamäed jäid sinna sisse. Meie ülesandeks oli seal neid vange valvata. Iga kaevanduse juures oli vangivahte umbes kümne mehe ümber. Üks tunnimeestest oli tuhamäe otsas, kust ta pikksilmaga võis näha, mis ümberringi juhtus. Varem olid seal sakslased vahiteenistust pidanud, aga nüüd saadeti need rindele või kuskile mujale. Autojuhtidel oli nüüd palju tegemist, sest iga päev tuli vahiteenistuses olijaile toitu vedada pataljoni laost. Vahemaad ei olnud väikesed ja nii tuli sõidus olla kogu päev. Lisaks sellele veel toidukraami muretsemine STALINO'st igal teisel päeval. Käisime seal ikka kahe veoautoga. Teed olid osalt lõhutud ja suuri auke täis. Kesk teed sõita ei saanud. Enamasti ikka mööda tee ääri ja kohati jälle teed pidi. Vihmaga muutus maapind libedaks ning kleepis saabaste ja autokummide külge. Muld oli must ja väga kleepib, kui märg. See tegi sõidu tee äärel väga raskeks.

Autokolonni mehed elasid kõik koos raudtee majades. Raudteeliiklust seal ei olnud, arvatavasti alates sõja puhkemisest. Saime kasutada ka üht suur kuurilobudikku vihma puhul masinate remondiks. Muidu aga samas linnas, kus staap asus.

Linn oli vana ja lagunenud majadega. Osa maju ei olnud näinud uut värvi vist tsaariajast peale. Enamus kaevandustest seisid ja olid koduks vene sõjavangidele, kellest paljud surid iga päev ja maeti samas maha majade vahele. Toit, mis sakslased neile andsid, oli täitsa näljatoit, sest suurem osa neile määratud normist varastati enne kätteandmist ära. Vangid olid kahvatud kui vahakujud ja jõudsid vaevalt liikuda. Suurele traataiale vangilaagrite ümber oli veel traat tõmmatud umbes 10 m sissepoole. Vangid võisid minna kuni selle traadini. Kes selles kaugemale läks, seda tulistas tunnimees. Vangid liikusid majade vahel ja kui keegi neist leidis maast päevalilleseemne, siis võttis selle üles ja pani suhu. Kas seal seemet sees oli, kes seda teab. Nii käisid nad ring päevad läbi, noppides midagi maast.

Põgenemisi tuli ette meie seal viibimise ajal harva. Vangid olevat imestanud, et ei tea, mis maalased need on, kes nii täpselt püssi lasevad. Sakslaste valveteenistuse ajal olevat olnud palju kergem plehku panna. Olevat küll tagant järele lastud, aga harva pihta saadud. Tuhamäe otsast oli viletsal laskjal kauge maa tõttu raske pihta saada.

Septembris läksid sellest linnas läbi Rumeenia väeosad Volga jõe suunas. Ööseks jäid nad linna servale laagrisse. Vankrite ja kahurite vedamiseks kasutasid nad suurte sarvedega halle härgi. Õhtul tapeti üks neist härgadest ja söödi selle liha. Need kuulsad rumeenia mägikütid nägid väga armetud välja, lühike kollakasroheline kasukas seljas ja pinded ümber säärte. Kasvult väiksed, näost kollased ja

Lk 38

vuntsid nina all. Üksikuid kahuritorusid oli neil olemas, mida vedasid härjad, hobuseid kasutati ratsutamiseks. Mehed marssisid jala, sest neil oli ainult üksikuid veomasinaid.

Kui me sinna jõudsime, siis saabus sinna kanti ka Itaalia väeosasid. HARKOVI jaamas seisis öösel meie ešelon kõrvuti nende omaga. Nad laulsid öö läbi, nii et me ei saanud rahulikult magada. Hommikul nägin neid lauljaid, sinistes univormides, golfipükstega. Hiljem kuulsime, et Itaalia ja Rumeenia väed oli paigutatud kõrvuti rindele Volga jõe paremale kaldale, Stalingradist tükk maad põhja poole. Muuseas, Volga jõe parem kallas on kõrge ja vasak madal luht. Samuti ka Doni jõgi.

Stalingradi linn koos kõigi vabrikutega asub Volga jõe paremal kaldal. Venelased uurisid välja kui head need Itaalia ja Rumeenia väeosad olid ja tungisid ülejõe nende kohalt. Kas panid kõvasti vastu või hakkasid kohe jooksma, aga pärast oli rumeenlasi gruppide viisi steppides näha, kerjasid leiba, pakkudes tubakalehti selle eest. Nende kogunemiskoht pidi olema TAGANROG, umbes 500 km eemal.

Vangilaagrite ümbruse inimesed olid enamuses kõik sealt ära kolinud. Toidukraami kohapeal saada ei olnud. Mõnikord võis leida arbuuse, kui teadsid, kuhu neid oli istutatud. Vene tüdrukutel olid taskus päevalilleseemned, mida nad iga päev sõid. Üks pakkus neid kord mulle maitsta, et on minu omadest paremad. Seda nad ka tõesti olid, sest toored seemned olid kõrvetatud panni peal pruuniks ja krõbedaks. Hakkasime ka ise neid niimoodi praadima nagu tüdrukud meid olid õpetanud.

Meie varustamine toiduga ja toitlustamine üldiselt jättis palju soovida. Pataljoni toitlustaja muretses toidukraami ja jagas selle välja kompaniidele. Need omakorda varustasid toiduga vahtkondi. Meesteni jõudnud toiduportsud olid armetult väikesed. Leidsime selle vastu varsti abinõu. Stalinosse oli maad üle 60 km. Määrus nägi ette, et sel juhul tuleb anda meestele marsitoitu. Läksime toidulattu kolmekesi tunnistused kaasas. Sakslased laohoidja ei uurinud pabereid, vaid lõi templid paberitele peale ja ladus meile välja lisa leivad ja suitsud. Hiljem võtsime kaasa ka koju jäänud meeste tunnistused. Laohoidja andis ka nende arvel meile marsitoidu välja. Pataljoni toitlustaja ise kaasa ei tulnud. Ta hoiatas, et küll jääme varsti vahele. Seda meile aga meie sealoleku ajal ei juhtunud. Nüüd said ka ukraina tüdrukud meie käest leiba, sest seda tükkis vägisi üle jääma. Valitsuse poolt oli tehtud neile ukraina tüdrukutele korraldus meie ruume koristada.

Saksa sideohvitser sai siis endale uhiuue TATRA sõidumasina. Sama autojuht Pärnust hakkas sellega sõitma. Ühel päeval olid nad sõitnud sisse päevalillepõllule. Suure tegemise peale olid ikka sealt kuidagi teele tagasi pääsenud. Järgmisel päeval tuli aga meie autobaasi ülem Junkur minu juurde käsuga, et ainult mina võin olla järgmisest päevast alates Hauptmann Kirhake autojuhiks. Vasturääkimist ei olnud, sest korraldus oli juba käskkirjast läbi läinud. Oleksin jäänud meelsamini veoauto peale juhiks, aga ta ütles, et olin juba Rakveres seda tööd teinud ja nüüd pean edasi tegema.

Ülemustel oli juba varem teada, et pataljon viiakse rindele ja seepärast olidki uue auto saanud. See oli siis kas novembrikuu lõpul või detsembri algul. Mul oli

Lk 39

see tähtpäev päevikus, mis läks aga hiljem kaduma. Nüüd pidime kõik oma pataljoni mehed kokku korjama kaevanduste juurest ja raudteejaama transportima. Siis juhtisin ma juba sõiduautot. See oli lahtine auto, tagaratta veo, õhujahutuse mootori ja üldiselt kerge ehitusega. Kui kiireks läks ja ei olnud aega ukselinki kasutada, siis võis kohe üle ukse välja hüpata. Istmetel polstrit ei olnud.

Saksa sideohvitser Hauptmann (kapten) Kirhake oli pikakasvuline ja laiade õlgadega, pärit Hamburg-Altona'st Ta rääkis väga selgelt ja arusaadavalt saksa keelt. Tal oli kodus naine viie tütrega. Mees hoolitses nende eest ja hankis lisa toidunormidele. Eestis olles saatis ta juba isegi sõjaväe leiba koju. Hiljem keelati suurte pakkide saatmine. Ülemmäär oli 1 kg. Pakkide arv aga ei olnud piiratud ja nii ta saatis 20 leiba, igaüks omaette pakis. Mina pidin need siis posti viima ja paberitöö õiendama.

Ta jutustas mulle ka oma eluloo, sest usaldas mind. Ta oli tegelikult Hitleri vastane, mida ta aga muidugi ei tohtinud lasta välja paista. Juba Altonas oli ta olnud politseiohvitser (Ordnungdienst). Hitleri võimule tulles oli ta vallandatud teadmata põhjusel. Oli töötanud lihttöölisena lauavabrikus, tõstes laudu ja planke. Sõja puhkedes oli ta kutsutud tagasi Schutzmannschafti juurde ohvitseriks. Ta ei pidanud ennast uhkeks ega kõrgemaks teistest. Tallinnas Toompeal käies ei jätnud ta mind auto juurde ootama, vaid kutsus alati kaasa söögisaali, mis oli küll ette nähtud ainult ohvitseridele. Korrapidaja uksel ei tahtnud mind sisse lasta, aga ta ütles, et olen tema autojuht. Kõrgema aukraadi pärast ei hakanud keegi temaga vaidlema. Sõidutasin teda Eestis. Vahepeal aga muudeti väeosasid, tehti uusi pataljone juurde, mind komandeeriti mujale, aga nüüd olime jälle koos.

SÕIT RINDELE - STALINGRAD

Ešelon oli raudteejaamas valmis ja sõit läks lahti juba vastu ööd. See Venemaa raudteejaam oli rahvast tühi, ei ühtki ärasaatjat. Paljudel noortel meestel tuli minna rindele esimest korda. Üldiselt oli meeleolu hea. Ei tahetud lasta välja paista, et hirm oli nahas ja kartsid, et kas sealt terve nahaga tagasi pääseb.

Jälgisime kompassiga sõidusuunda, mis näis minevat otse ida suunas. Rindele minek näis kindel olevat. Rong sõitis öö läbi kiiresti. Hommikul valgega jõudsime ühte jaama. Rong jäi seisma ja üllatuseks oli jaamal kohe tuli peal. 'Käkid' ja muud pommid lendasid ka rongile pihta. Neid lõhkes platvormil ja vagunite juures. Mehed jooksid vagunitest vaja vagunirataste juurde varjule või mujale, kus iganes. Oli suur segadus ja palju ringi jooksmist. Läksin oma autot platvormvaguni pealt maha laadima. Auto esimene ots oli veel vaguni peal, kui vedur tõmbas rongi edasi, lohistades auto siiki õnnelikult vigastamata maha.

Selle ilma piduriteta DODGE'i laadisime ka maha ja sinna ta jäigi. 'Käkk' läks otse katusest sisse ja lõi kogu kere laiali. Ütlesin, et näe tuli just õigesse kohta, saime tast lahti, muidu vea nagu surnud hobust endaga kaasas.

Raudteejaam oli nagu ühel pool küljel, majade grupp kobaras koos ja siis tükk lagedat maad. 4 km kaugusel jaamast oli maapragu ja selles suunas jooksis venelasi.

Lk 40

Paljudele meist oli see esimene lahing "elavate" venelastega. Linn või alevik jäi seekord siiski meie kätte. Polnud üldse selget pilti palju neid venelasi seal olla võis. Ka pasunakoori meestele anti püssid kätte ja käsutati lahingusse vaenlase vastu.

Enne rindele sõitmist komandeeriti meie ülemus, major, ja veel üks vanem ohvitser tagasi Eestisse. Nad olevat liiga vanad ja nende tegevteenistus on läbi. Pataljoni juhtimise võttis nüüd enda peale kolmanda kompanii ülem ltn Harald RIIPALU, kes oli noor ja energiline ohvitser, adjutandiks oli n.-ltn. N. RINNE.

Sakslasest sideohvitser Kirhane ei tegutsenud esimestel päevadel ja ma ei olnud talle ka enam autojuhiks. Auto oli nüüd uue pataljoniülema kasutada. Mulle näis, et sideohvitseri orienteerumisvõime oli võrdlemisi puudulik. Hoopis teine lugu oli Riipaluga, kellega oli hea ringi sõita. Tal oli alati kaart ja kompass sõidu ajal põlvedel, ja käsutas, kuhu poole sõita.

Ühes majas selles linnas oli sakslastel informatsioonikeskus, kust mitu korda päevas käisime küsimas andmeid rinde kohta. Üldiselt oli meie pataljon viletsas olukorras. Ei olnud ühtegi sidevahendit olemas. Puudus side teiste rindelõikudega. Puudusid telefonid, raadiost rääkimata. Samuti puudusid raskemad relvad. Olid ainult püssid ja mõned kuulipildujad. Olukorra uurimine saksalstelt oli hädavajalik.

Teid ja eriti teemärke oli harva ja vähe. Kõiki neid ei saanud usaldada kah. Oli küll maa sisse torgatud puulaastudel Saksa sõjaväeosade märke, aga ka need olid juba aegunud, sest lahingud olid sealt juba üle käinud. Enamasti igal pool kasvas stepirohi. Endiseid teid oli harva ja nendest ei olnud ka midagi kasu. Küll oli aga igale poole sisse sõidetud radasid sakslaste autode poolt. Kogu maastik oli lage, ilma puude ja põõsasteta. Maapinnas olid suured praod, sügavad ja järsu kallastega. Mõned neist mitu kilomeetrit pikad. Neist ei saanud isegi tankid üle sõita. Jõevesi oli nad kunagi vist maa sisse uuristanud. Mitme meetri sügavused, kas ehita või terve maja sinna sisse. Stepirohi kasvas ka talve ajal püsti ja oli nii kõrge, et kükitajat ei olnud näha. Suured takja varred oli kollased ja kuivanud, peenike rohi nende varte najal koos. Kui hunt käis hobuse korjust söömas ja jooksis auto lähenedes minema, siis ei olnud teda rohu sees näha, ega saanud ka püssiga lasta. Kogu maastik oli söödis ja nähtavasti mitte kunagi põllumaana kasutatud.

Sellest linnakesest 4-5 km kaugusel võttis meie pataljon positsioonile. Seal oli ka maa sees üks neist suurtest pragudest. Meie sakslasest ülemus laskis sinna endale maa sisse punkri ehitada. Ühest kohast pääsesime ka autoga selle maaprao põhja. Käisin iga päeva selle punkri juures. Õiget püsivat rinnet ei olnudki. Kogu aeg olid liikuvad väeosade grupid koos tankidega. Meie pataljonil muidugi tanke ei olnud. Neid kasutasid sakslased ja samuti autosid. Tanke oli ka venelaste poolel.

Ühel hommikul, juba täie päevavalgusega, olid sakslased seadnud üles paki (tankitõrjekahuri) endise maantee äärde, mis viis mainitud linnakesse. Meie pataljoni mehed olid käinud öösel eemal luurel ja olid vahetanud teesildid ja suunanäitajad ümber. Venelaste autokolonn, umbes 12 masinat, oli eksikombel sõitnud sisse meie positsiooni. Sakslased tulistasid enne selle tagumised masinad puruks ja siis hakkasid esimesi tulistama, kui need ümber pöörata püüdsid. Mõned neist pääsesid siiski minema. Me käisime neid purustatud masinaid revideerimas ja endale

Lk 41

vajalikku materjali muretsemas. Seal oli külmetatud lambaid, makarone, nuudleid ja muud toidukraami. Seal oli ka õhupost Moskvast, terve autolaadung. Vene keele oskajad lugesid neid kirju. Ühe auto peal oli ka külgkorviga mootorratas. Need venelased, kes olid ellu jäänud, viisid sakslased minema. Osa veomasinaid oli muidugi põlema läinud ja sealt ei olnud meil midagi saada.

Umbes nädalapäevad hiljem pidime tagasi tõmbuma ja sinna uued kaevikud kaevama. Ühel päeval ründas meid venelane suurte jõududega. Oli palju jalaväge ja ka tanke. Meie üksinda ei jõudnud nende rünnakut tagasi lüüa. Sakslasi palju abiks ka ei olnud. Ühe niisuguse maaprao sees oli ka meie varustus, toidukraam ja laskemoon. Kui taganemine tuli, siis relvurohvitser hakkas relvi sealt ära vedama. Enne viimasele koormale autoga järele minemist hoiatas neid küll sakslane, et ivan on juba seal sees, aga nad siiski läksid ja jäid sellest päevast peale kadunuks.

Stalingrad oli siis juba praktiliselt ümber piiratud põhja poolt. Linna lõunaosa oli aga vallutamata ja seal olid kogu aeg venelased sees. Varasügisel sai veel linnas käidud, siis kui sakslased ei olnud kotti aetud. Linn oli VOLGA jõe paremal kaldal. Suured Stalinetsi traktorivabrikud hakkasid juba kaugelt enne linna peale. Kogu linn asus suurel maa-alal. Saksa transportlennukid, purilennukid sabas, lendasid meist üle iga päev. Need vedasid sügis läbi rindele varustust.

Venelaste väeosad tankide toetusel liikusid sakslaste tagalas ringi ja tegid suurt hävitustööd. Ühel ööl olid nad hävitanud tagalas täielikult ühe väikese asula, kus asus sakslaste sidumispunkt koos rindehaiglaga. Meist oli see umbes 25 km kaugusel. Käisin seal ka oma ülemusega. Kunagi oli see asula 6-7 majaga, ehitatud madalama koha peale (vist kunagise jõe org). Sel ajal käis seal juba langenute matmine pikkadesse kraavidesse. Käisin ringi, otsides langenute hulgast ka eestlasi. Nägin mõningaid meie meeste kiivreid, sest need olid teistsugused sakslaste omist. Venelaste laipadest oli küla keskele tehtud sirp ja vasar. Tank oli neist üle sõitnud ja kogu pilt oli silmale jube.

Enne sinnajõudmist olime stepis mööda sõitnud purustatud venelaste tankidest T-74 tankid, suured jurakad, mõned veel neist põlesid. Ühe tanki juures oli ilus valge vilt. Läksin seda üles võtma, jalg oli veel sees. Saksa stukad olid neid stepi maastikul edakalt rünnanud ja oma hävitustöö teinud. Lageda maastiku tõttu oli kergem rünnata ja ohvril oli vähe võimalust pääsmiseks.

Tagasiteel sattusime ühele saksa sõjaväemundris mehele, kes uitas ringi stepis. Juurde sõites ilmnes, et see oli eestlasest ohvitser (Neljandik). Kutsusime teda autosse, aga ta ei saanud aru ei eesti- ega saksakeelsest jutust. Arvatavasti oli ta lahingu läbi teinud tolles asulas ja oli peast põrutada saanud. Vedasime ta vägisi autosse.

SURUVIKINO

See oli hobuserauakujuline kasakate küla, asutatud juba vanal ajal suure jõekääru sisse, madalamasse kohta. Umbes 1/2 km eemal tegi maapind järsu tõusu, nagu oleks sel kunagi jõekallas olnud. Nüüd oli aga jõgi omas praeguses sängis ja oli nõnda

Lk 42

sinna jätnud niisuguse tasase maatüki. Seal olid vanavõitu majad, osalt savist, teised puumajad. Seal oli ka sõstrapõõsaid kasvamas, aga mitte ühtegi elanikku ei näinud ma seal, kui sinna läksime. Ma elasin seal sakslastega ühes majas. Auto seisis õuel lageda taeva all. Pataljoniülem Riipalu elas kõrvalmajas koos kogu oma staabiga. Kui kaugel meie meeste rinne oli, seda ma ei tea, sest sinna ei juhtunud ma minema. Koos Leinjärvega tegime endale laskepesa või kaeviku jõe kaldale. Veltveebel Leinjärv oli Hauptmann Kirhane tentsik. Öösel käisime temaga kordamööda kaevikus valvamas, et venelane ootamatult kallale ei saaks. Meie kõrval kaevikus olid sakslased. Need olid Harkovist toodud töökoja mehed, kes ei olnud kunagi varem rindel olnud, nüüd aga meeste vähesuse tõttu olid siia toodud. Päeval, kui kaevasime kaevikut, olime nendega juttu ajanud. Öösel oli seal kõik väga vaikne. Läksin vaatama, et mis juhtunud. Kaevik oli tühi, sakslased olid vist jalga lasknud.

Jõe vastaskallas oli madal lage luht. Raske oli aga näha, kas seal venelasi liikus. Jõgi oli juba jääs ja kandis inimest. Pidime valvama, et keegi ei pääseks sealt märkamata üle tulema. Ühes majas asus meie sidumispunkt, kus oli nii kergelt kui ka raskelt haavatuid. Meil ei olnud autosid haavatute transpordiks tagalasse ja sakslaste kaudu käisid korraldused väga aeglaselt. Ühes majadest, nimetusega KOLHOOS, asus meie majandusülem koos toidulaoga. Seal oli ka kaks suurt põhukuhja.

Ühel pühapäevasel hommikul hakkasid venelased meid 'käkkidega' üle külvama. Vahetpidamata lendas neid väikseid mürske küll majadele ja nende vahele. Üks mürskudest juhtus meie elamu korstnasse. See lõi Leinjärve tahmaga kokku, sest tema magamisase oli just korstna juures. Mürsk lõi korstna luugi või kriska lahti ja kõik tahma talle kaela. Suuremate laskeriistadega meid õnneks ei pommitatud. Olime aga tule all kogu päeva ja hakkasime plaane pidama sellest külast välja kolimiseks.

Sideohvitser Kirhane andis mulle käsu minna 'KOLHOOSI' ja nõuda üht veomasinat kolimiseks. Tal oli selle aja jooksul juba kolm suurt kasti kraami kokku kogutud. Need kastid olid nii suured, et ei mahtunud sõiduautosse. 'Kolhoosi' hoone oli poolest saadik kuni akendeni maa sees. Mehed istusid põrandal, viinapudel käis käest kätte ja pidasid plaani kuidas terve nahaga sealt välja pääseda. Killud lendasid küll podinal savist seina sisse, aga meestele viga ei teinud, nii kaua kui nad maas istusid. Õuel oli veoauto, millele toiduladu juba peale laaditud.

Andsin oma käsu laoülemale edasi, kes aga ütles, et tal ei ole enam vaba masinat. Lubas ise minuga kaasa tulla asja selgitama. Oli juba videviku võitu, kui asusime tagasiteele. Laoülem tahtis väga ise masinaga sõita. Hoiatasin teda, et teedel on juba jää ja need on libedad, võib rooli käest rebida. Lasksin tal sõita. Jääst sai ta ilusasti üle. Teiste majade juures tuli aga meile vastu teine sõidumasin. Autod olid valgeks värvitud ja sõitsid ilma tuledeta. Mõlemad autod sõitsid teineteisele otsa. Teisel autol jooksis radiaatorist vesi. Minu autol radiaatorit ei olnud, sest töötas õhkjahutusega. Kaitseraudu pidi olime nii kõvasti kokku jooksnud, et lahti ei saanud tõmmata. Venelane oli vist kuulnud seda prahmakut ja tõmbas kohe kuulipildujatule

Lk 43

meile peale. Ootasime auto taha kõhuli maas tulistamise lõppemist. Venelane meid ei näinud, aga kuul võis leida küll. Majandusülem läks nüüd jala Kirhanele teatama meie õnnetusest. Kõhuli maas olles püüdsime masinaid teineteisest lahti kangutada. Minu masinal oli kokkupõrkest läinud katki ventilaatori rihm ja seib. Rihm vedas ringi dünamot. Kui see ei tööta, siis läheb patarei tühjaks. Sõitsin tagasi 'kolhoosi' rihma parandama.

Pataljoniülema maja juures oli üks veoauto kraami täis laaditult. Seal kraami hulgas oli ka pataljoniülema Eesti sõjaväe munder. Tema autojuht jutustas sellest mulle hiljem. Kõik oli olnud vaikne. Ta läinud rooli taha, et masinat käivitad, kui oli sattunud kuulipildujavalangu alla. Saanud suure hädaga auto taha varju pugeda. Kogu see autokoorem koos staabi varanduse ja nimekirjadega jäi venelastele saagiks. Need said nüüd teada, kes nende vastu sõdisid ja hiljem Eestis pillutud lendlehtedes olid kõik meeste nimed kirja pandud.

Ventilaatori rihmal sain kuidagimoodi otsad kokku õmmelda peene traadiga. Rihma seibil oli tükk küljepealt ära, aga lootsin, et saab ikka siit autoga välja sõita. Taganemise suund ja tee oli mulle tuttav, sest olin siit juba varem sõite teinud sinnapoole. Kirhakele ma enam järele ei läinud, sest majanduülem oli talle juba olukorda selgitanud. Mitmed vanemad mehed tahtsid minuga kaasa sõita. Auto oli väike ja palju mehi peale võtta ei saanud. Peale minu oli autos viis meest: staabi veltveebel Kostabi, tõlk Buude, meie autobaasi ülem Junkur, ltn. Kiresi ja veel üks, kelle nime enam ei mäleta. Enne väljasõitu ütles mulle Kostabi, et mingu ma redeliga lakka ja katsugu pimedas seal üles leida kott, milles on seakonservid. Ta olevat näinud, kuidas toitlustaja oli selle koti sinna pannud. Need olid väikesed lihakonservikarbid nn. "raudvara", mis oli antud üksusele igaks juhuks, kui toidust oleks juhtunud puudus kätte tulema. Toitlustaja ei olnud neid välja jaganud vaid hoidnud tagavaraks hädakorral. Kott oli tõepoolest seal. Leidsin selle üles ja viisin autosse. Sõitsin siis autoga heinakuhjade juurde varjule, kus oli ka see auto varjul, millega meil oli varem kokkupõrge olnud. Küsisin autojuhilt, et kas ka tema kavatsev põgenema hakata. Tema vastus oli, et ei ole enam võimalik, sest venelased on juba sealpool ees ja satud kohe nende tule alla. Oli täiesti kottpime öö. Heinakuhjade vahel oli nii kitsas, et teine autojuht pidi oma masinat kõrvale nihutama, et ma oma autoga mööda pääseks. Sain hädavaevu temast mööda sõita. Näha ei olnud pimeduses midagi. Hoidsime kõrvad kikki, et kas on midagi kuulda. Otsustasime sõitu alustada. Mehed olid kobaras auto otsas. Tasast maad ei olnud palju, siis algas tõus. Varem oli lund sadanud ja maa oli libedavõitu. Lumekette meil peal ei olnud. Arvasin juba ette, et käiku vahetada on riskantne, sest siis võivad rattad libisema hakata. Mootori häält kuuldes hakkasid venelased tulistama heinakuhjade suunas. Meie auto tagumine ots hakkas käima kahele poole ja põrutas nii nagu kummid oleksid tühjad olnud. Andsin aga gaasi juurde. Auto käis küll kahele poole, aga kuidagi siiski saime sellest tõusukohast üle ja seega esialgsest hädaohust olime väljas. Seal jätsin masina seisma, et kontrollida, mis vahepeal meiega juhtunud oli. Keegi meestest ei olnud pihta saanud, aga autol olid mõlemad tagumised kummid tühjad ja tagavara bensiinipaak lekkis.

Lk 44

Seisime seal arutades mis suunas edasi minna, et venelaste käest pääseda. Maapragu ei olnud meist kuigi kaugel. Kuulsime hobuste kapjade kompimist ja meeste hääli. Haarasime relvad ja läksime vaatama, et mis mehed seal on. Need olid kasakad, kes kah põgenesid venelaste eest. Pimedas venelased ei näinud meid lasta kõrgemalt ja nii maa ligi tulnud kuulid lõhkusid ainult autokummid ära. Me pääsime sellest külast õnnelikult minema.

Leinjärv oskas nii saksa kui ka vene keelt. Tema tõi ka sakslased endaga sealt külast välja. Oli käskinud sakslastel vakka olla, ise oli aga kõvasti vene keeles kamandanud. Sakslastel olid valged jakid seljas nagu venelastelgi. Osa mehi pääses välja alles kella kolme ajal öösel. Külas sidumispunkti õuele olid haavatud välja toodud ja venelaste poolt tääkidega surnuks pistetud.

Läks mitu päeva enne, kui väeosade riismed jälle kokku koguti ja kuhugi tropiks venelastele vastu panna saadi. Meie toidulao masin oli jäänud täislaaditult õuele venelastele saagiks ja teine sõiduauto oli jäänud kah põhuvirnade vahele. Mehed pääsid aga jala tulema. Sakslastelt sain uued kummid ja ka ventilaatoririhma. Üldiselt oli esimestel päevadel probleemi toitlustamisega. Minuga kaasas olevatele meestel jätkus neist lakast leitud konservikarpidest tükiks ajaks. Saksa sideohvitser Kirhake sai oma masina küll kätte, aga ta ei kasutanud seda palju. Ma olin küll sõidus päevad läbi, aga mitte temaga.

Minu järgmiseks peatuskohaks jõulude ajal oli üks kasakate maja. Seal elas üks vana mutt koos väikese 7-8-aastase poisikesega. Majas oli üks suur ruum ja eesruum. Nagu harilikult vene majades suur ahi (petšku) sees. Õues oli neil karvane lehm, kelle jaoks oli tehtud kaks seina tuulevarjuks. Õue peale oli kaevatud ka sügav auk, vist kaevuks, kuid vett seal sees ei olnud. Redel viis selle augu põhja, kus oli rohtu või heinu ja vanamutt poisiga ronisid õhtul sinna magama. Stepirohust tehtud mati tõmbasid nööriga augule peale, et ei sajaks lund ega vihma sisse. Kirhake ja adjutant N. Rinne elasid tagumises toas ja mina eesruumis. Seina ääres olevat kummis kaanega kirstu kasutasin magamisasemeks. Vajusin alati vastu seina, aga kaugemale minna polnud ju. Isegi üks saksa kindral küsis minult kord, et kuna ma viimati magasin (tundis vist silmadest ära) ja käskis teha mu ülemusele korralduse, et saaksin magada 24 tundi järjest. Minu sõidud olid tihti selle kindrali ja teiste punkrite vahel, sest muu ühendus telefoni või raadioga ei eksisteerinud.

VENELANE VÕTTIS KIRBU PEALE.

Meie mehed paigutati jälle rindele. Sõitsin meie ohvitseridega ka rindele. Ilm oli sombane ja kergelt udune. Käskjalgu ei olnud kuskil ja mulle tehti ülesandeks jala rindejoonele käsku viima minna. Läksin teele püsti, sest mul oli valge kaitsevärvi jakk seljas ja niisuguse sombus ilmaga ei olnud võimalik kõigi kaugele näha. Jõudsin esimeste kaevikute juurde. Seal magas noor poiss püss jalgade vahel. Äratasin ta üles hoiatusega, et ta võib nii kergesti venelase kätte vangi sattuda. Käisid üksikud püssipaugud. Läksin seal edasi. Järsku tõmmati mulle peale püssituli, mitte kuulipildujast. Rohi oli selle koha peal hõredavõitu ja lühem kui

Lk 45

mujal. Kõhuli maas lamades tuli mulle meelde lahingutrill mida juba koolis ja hiljem väljaõppel oli kätte õpetatud. Rullisin end edasi mitu korda, enne kui uue hüppe tegin. Maastik läks õnneks natuke madalamaks ja rohi pikemaks. Sain enda peale pandud ülesande ära täita. Pükste värvli ja jope hõlmade vahed olid küll lund täis saanud, aga sooja hoidsid nad siiski hästi. Arvan, et kui ilm oleks olnud selgem, siis ma vist küll ei oleks terve nahaga sealt pääsnud tulema. Olin kuulnud ka suuremaid plahvatusi.

Võtsin suuna oma meeste poole tagasi minekuks. Natuke tagala poole, mitte kaugel eesrindest, olid sakslased üles seadnud suure kahuri, mitte niisuguse, mis liigub ratastel, vaid mille harud pannakse maa sisse. Kahur oli juba kohal ja isegi meeskond oli end osalt maa sisse kaevanud. Ei tea, kas saidki tast pauku teha. Venelane oli pannud ühe mürsu sellest umbes 50 m ettepoole ja teise otse pihta. Kui mina sinna jõudsin, siis anti juba esimest abi haavatutele ja hakati neid siis tagalasse viima. Mitmed mehed olid surma saanud ja kahur oli laskmiseks kõlbmatu. Räägiti kogu aeg, et venelased on head märkilaskjad kahuritest ja see oli kinnituseks, et nad seda olema pidid. Niisuguse ilmaga vastasele kahe pauguga pihta lasta, selleks pidi tõesti hea laskur olema. Kui kaugelt või kust need lasud tulid ja kui kaugel venelaste patarei oli, ei teadnud meist keegi.

Ma pääsin tagasi oma auto juurde terve nahaga. Sel päeval palju rohkem laskmist ei olnud ja kõik istusid arvatavasti oma pesades. Pimeduse tulekul tulid meie juurde saksa ohvitserid nõu pidama, et minna rinde lõiku vaatama ja kuulama, mis seal juhtunud. Mina pidin nad sinna sõidutama. Pidin sõitma tuledeta. Ka seda "pardinokka" ei tohtinud kasutada. "Pardinokaks" kutsuti seda esilampi, millel plekist sirm peal ja ainult pisike pragu tumedaks värvitud klaasis. Õigeid teid seal ei olnud, ainult sissesõidetud teerajad. Kraavisõitu just karta palnud, aga vaevalt teadsin kuhu poole hoida. Algul sõitsime aeglaselt ja jäime tihti seisma, et kuulatada. Kus päeval oli rinne olnud, oli kuulda ohkeid ja hoigamisi. Sinna oli vist haavatud mehi jäänud. Läksime ikka rohkem vaenlase poole peale sisse. Näha ei olnud midagi. Kuulsime küll katalokkide kolinat ja tasast vene keele kõma. Oli vist parajasti supijagamise aeg. Keerasime ringi ja panime nüüd juba valuga tagasiteele, nii kiiresti nagu pimeduses sõita julgesime. Minu arvates oli meie sõit sinna väga hädaohtlik ettevõte. Loota võis ainult, et venelane ei taibanud, kes seal pimeduses ringi sõitsid, kas omad või vaenlased.

Venelased kasutasid omapärast taktikat. Kui täna oli olnud ühes lõigus lahing, siis oli seal järgmisel hommikul vaikne ja kui uurima läksime, siis ei olnud seal ühtegi hinge. Nad kolisid sealt öö jooksul minema. Oli kuulda roomikute kolinat kui nad kolisid ühest kohast teise ja ikka ainult ööseti. Sel põhjusel oli meil seal raske sõda pidada, sest meil puudusid veokid ja ka omavaheline side. Nii pidime käima autoga uurimas sakslaste juures, kuhu venelased olid jälle oma kanda kinnitanud. Jäime tihti hiljaks teatega kuhu poole minna. Jalgsi aga ei saanud ka midagi teha, sest see võttis veel rohkem aega ja väsitas ka mehed ära.

Lk 46

JÕULUÕHTU 1942 VENEMAAL KASAKATE ONNIS

Pühade puhul oli saadetud Saksa sõjaväele GLÜHWEIN'i ja nii said ka meie mehed seda. Kokad olid pannud selle veini teekatlasse ja kuumaks lasknud. Mina olin sel päeval oma autoga ringi sõitmas ja tõin seda haput sooja veini ka meie meestele. Üks sakslaste sõiduauto oli vist kusagilt kaugemalt tulnud, sest tal oli auto tagumise kaitseraua küljes suur männioks, mis oli mõeldud muidugi jõulupuuks. Kauplesin autojuhilt ka endale sellest üht väikest oksakest. Ta nõudis selle eest pudel konjakit. Seal ei kasvanud ei kuuske, mändi ega ka muid puid. Oma 500 km eemal võis alles mõnda puud kasvamas näha. Nii ei jäänud mul muud üle, kui anda talle pudel konjakit, mis mul juhtus juba mõnda aega tagavaraks olema. Sain endale männioksa. Õhtul lõin selle naelaga raiepaku külge kinni. Küünlaid oli meil olemas juhuks, kui muud valgustust ei juhtunud olema. Neid kutsuti meil vanasti kalmuküünaldeks, steariinist valatud ja taht keskele pandud. Need küünlad panin siis paku peale põlema. Adjutant Rinne tuli ka minu juurde ja siis kahekesi koos pidasime seal jõuluõhtut. Veini, mis oli juba jahtuma hakanud, ajasime uuesti tuliseks, sest see hapu vein kõlbas juua ainult väga kuumalt. Sakslane Kirhake tuli kah korraks meie juurde, aga läks varsti oma koikusse magama ja nii jäime jälle kahekesi jõuluõhtut pidama.

Ühel hommikul tuli Krihake suure kisaga toast välja, ülakeha paljas ja särk käes. Karjus LÄUSE (täid)! Ta oli leidnud neid kolm tükki oma särgist. Andis mulle mingi sõjaväeasutuse nimetuse, kust saada täipulbrit ja käsu seda tooma minna. Sõitsin kogu päeva mööda steppi ringi otsides seda kohta, kust niisugust täitapmise rohtu saada. Viimaks ometi sain ühest ambulantsist paki täipulbrit, millel oli suur punane täi peal. Andsin selle kodus kaptenile, kes kinnitas, et see tapab ära kõik täid. Meil endal olid täid seljas juba varem, sest keegi ei olnud ilma nendeta. Ma võtsin endale ka seda pulbrit, panin elusa täi sinna sisse, et näha, kas ära sureb. Täi oli pulbriga koos nagu mölder jahuga, kui ronis ringi ega mõtelnudki ära surra. See sakslaste pulber ei teinud vene täidele mitte midagi. Sõja ajal olid täid nuhtluseks. Neist oli väga raske lahti saada. Käisime saunas ja panime riided kerise juurde. Suure kuumusega saime selleks korraks täidest lahti, aga varsti olid jälle tagasi. Saime täid kas teiste meeste käest või magades kuskil, kus täid olid. Isegi Saksamaa hotellid olid kõik täiu täis ja neist ei saanud enne lahti, kui ameeriklased tulid oma täipubriga, mis nottis täid maha jäädavalt.

Kirhake hakkas nüüd oma elutuba kontrollima. Ta viis voodi välja õue. Toas voodi otsa juures olid maas kõrvitsad ja nende tagant leidis ta kärnkonnad. Konnadest ta sai lahti küll, aga mitte täidest. Varsti pidime ka selle maja maha jätma, sest kindlat rinnet polnud ja pidime uude kohta kolima.

Pärast jõulupühi tuli meie meestel jälle hakata tagala poole liikuma. Iga päevaga ikka jälle mitu kilomeetrit tahapoole. Esimesel jaanuaril jõudsime ühe endise kloostri juurde. Klooster oli tugev telliskividest ehitus. Seal oli ka kõrvalmaju. Kloostri või kiriku aknaruudud olid katki ja aknad laudadega kinni löödud. Sisse me sinna ei pääsenud. Klooster oli keset lagedat steppi. Hommikul, kui meie voor

Lk 47

sealt läbi läks, tuli stepirohust välja siga, valge kesik, mitte just väga suur. Mehed püüdsid ta kinni ja tapsid ära. Järgmises kohas, kus peatusime, keetsid kokad tast suppi ja saime ka värskelt praetud sealiha.

DONI JÕEST ÜLEMINEK

Don on kaunis suur ja lai jõgi. Eelmisel aastal, kui sõda sealt üle käis, oli nähtavasti ka sild üle jõe purustatud ja nüüd oli selle asemel ajutine kitsas sild. Sõjaväepolitsei juhtis liiklust üle selle silla, kord ühte pidi ja siis jälle vastupidi. Politsei laskis ka minu autoga üle silla sõita. Põgenejatest olid tekkinud suured sabad. Sakslaste suured diiselautod, mille mootorid kogu aeg töötasid olid seal mitte enam ühes, vaid vähemalt kümnes reas. Kirhake ütles mulle, et kui me siin taga otsas ootama hakkame, siis ei saa me sillast kunagi üle. Sõitsin külje pealt jõele lähemale lootuses, et ehk saan oma auto nina kuskile vahele sorgata. Nägin, kuidas üks saksa ohvitser oma väikese masinaga püüdis vahele trügida, aga suur diisel lükkas ta puruks. Sakslased sõimaseid teineteist, nii et ila lendas suust. Mul juhtus õnne olema. Üks diislitest ei läinud kohe käima, tekkis väike vahe kolonnis ja ma pääsesin sinna vahele oma autoga. Kui juba kord reas olid, siis oli nähtavasti kirjutamata seaduseks, et sind keegi ei püüdnud puruks muljuda oma suurema masinaga. Sillast üleminek võttis aega mitmed päevad. Õnneks ei tulnud vene lennukit seda kohta pommitama. Nii said sakslased üle jõe vedada ka raskeid kahureid ja muud sõjaväe varustust. Üldine mulje oli, et sakslased ei kavatsenudki tõsist vastupanu venelastele osutada, sest taganemine oli peaaegu paaniline.

SHAKHTY

Sinna linna jõudsid meie pataljoni riismed. Shakhty asub Don-Rostovist umbes 100 km põhja pool. Jõulude ajal oli seal igal pool lumi maas olnud, kuid sulailm oli alganud juba mõned päevad tagasi. Teed olid porised ja raskesti läbipääsetavad Saksa sideohvitser tahtis ühel päeval autoga Rostovi linna minna. Alustasime sõitu hommikul. Meid oli autos neljakesi. Tee oli suuri auke täis, milles oli nüüd vesi ja sõitmine oli peaaegu võimatu. Eriti väikese autoga ei pääsenud neist suurtest aukudest üldse läbi. Ohvitser andis mulle käsu tõmmata tee külje peale, kus näis olevat nagu sööti jäetud põllumaa. Autorattad hakkasid kohe ringi käima ja me pääsenud enam edasi. Mehed kargasid autost välja, et tagant lükata. Möllasime seal suurema osa päevast, et edasi saada. Auto tahtis rohkem maas sisse vajuda, kui edasi minna vaatamata tagant tõukamisele. Selle päevaga saime vaid umbes kolm kilomeetrit sõita ja oli veel tegemist, et õhtuks koju tagasi jõuda. Taganttõukajad olid üleni porised ja väga väsinud. Hommikul, kui läksime välja autot vaatama, saime ebameeldiva üllatuse osaliseks. Oli olnud öökülm, mis oli muda kõvaks külmetunud ümber rataste ja roolikangide ja ei lasknud rooli üldse liigutadagi. See oli kange nagu puuhunt. Tõin köögist kuuma vett ja hakkasin sellega külmanud muda pehmeks sulatama. Kui öösel oleks olnud venelaste rünnak, poleks me oma

Lk 48

autot küll liikuma panna saanud. Ka siia linna ei saanud me pikemaks ajaks jääda, vaid pidime jälle hakkama tagala poole liikuma.

Rongi ešelon koosnes ühest klassvagunist ohvitseride jaoks, loomavagunitest sõdurite jaoks ja paarist platvormvagunist, kuhu laaditi peale meie auto ja köögikatel. Meie ešeloni pikkuseks oli 7 vagunit. Kuulu järgi oli meie sõidusihiks seekord TALLINN. Olime Tartust välja läinud 640 mehega. Nüüd oli pataljonist koos ohvitseridega järel vaid 75 meest. Olin paar päeva sõduritega ühes loomavagunis põhkude peal, mis ei olnud kuigi mugav. Peatustes kolasin ringi, et leida paremat kohta endale. Ühes jaamas leidsin puruks lastud prantsuse teiseklassi vaguni pehmete istmetega ja seljatugedega. Sain sealt kuidagi ühe istme lahti kangutada ja viisin selle oma vagunisse. Ütlesin, kust olin selle saanud ja nii läksid ka teised mehed endale mugavamaid küljealuseid muretsema. Ühes vagunis oli sõjasaak, mille mehed olid kustki muretsenud endale. Seal oli köisi ja sadulaid ja ka Kirhake päevalilleseemned. Ajasime kõik selle koli kokku ühte vaguni otsa ja tegime endale vaguni teise osa elamiseks. Suure presendi tõmbasime vahele, nii et ei olnud vaja tervet vagunit kütta. Raudahju saime jaamast, sest neid oli sakslastel toodud igale poole jaamadesse sõjaväe jaoks. Jaamades oli ka kivisütt ja briketti küttematerjaliks. Punasel vagunil (nii kutsuti raudtee keeles loomavagunit) akent ei olnud. Oli ainult auk seinas raudplaadiga, mida sai vajaduse korral lahti teha. Hiljem muretsesime kustki vana akna, mille kinnitasime selle augu ette seinas, ja nii oli meil vagunis kogu aeg päevavalgus. Need prantslaste vagunist toodud pehmed istmed panime kastide peale, et nad oleksid põrandalt kõrgemal ja nii tegime elu endale transpordi jooksul mugavamaks. Kirhake käis meid seal kord vaatamas. Leidis, et meie vagun oli mugavam, kui ohvitseride kütmata vagun. Oli ütelnud Riipalule, et meeste vagun on mugavam ja see tuleks nende käest üle võtta. Pataljoniülem ei olnud sellega nõus, sest mehed olid need mugavused endale ise muretsenud ja siis jäägu ka nendele.

Olime kuuekesi selles vagunis. Üks meist oli staabikirjutaja Tilk, noor ja suur kombineerija. Ei olnud vist 20-aastanegi. Kirhake kraami seas oli ka püülijahu. Peale ämbri ei olnud meil muud köögiriista. Tegime selle sisse koogitainast. Leidsime kraami hulgast ka päevalilleseemneõli (posla-maslat). Küpsetasime endale tihti kooki ahju peal ämbri sees. Pudelist sai õli otsa. Kirhake kraami hulgas oli ka suurem nõu õliga, mis oli aga ääreni täis. Kui oleksime sealt õli võtnud ja hiljem Kirhake meie varguse avastanud, siis oleks kindlasti tüli tekkinud. Lasksime nõule püstoliga ülespoole augu sisse, et näidata, nagu oleks õli sealt välja jooksnud. Meie saime nii kooke edasi küpsetada.

Meie reis SHAKHTVst TALLINNA kestis täpselt kuu aega. Meie ešelon oma seitsme vaguniga oli niisugune rongi pikkus, milleks ei antud eraldi vedurit, oli aga jälle liiga pikk, et teistele ešelonidele juurde lisada. Nii sõidutati meid mõnikord ainult paar jaamavahet edasi ja jäeti siis jälle sinna paika seisma. Seisime seal oodates, et mõni rong meid uuesti edasi viib. Seistes ühes jaamas saime teada, et selles linnas pidid olema meie ühisabi jõulupakid. Suure segadusega need pakid ei olnud muidugi rindele jõudnud ja läksime neid nüüd otsima. Pika otsimise peale

LK 49

leidsime õige koha üles. Üks tuba oli lahtirebitud pakke täis. Seal oli muu kraami hulgas värvilisi eesti labakindaid ja salle.

KIEV

Siia raudteejaama jäi meie rong jälle seisma, kes teab kui kauaks. Õhtul tuli Kirhake meie vagunisse ja kutsus poisse endaga kaasa KOM-SII-KOM-SAA tegema, mis tähendab, organiseerima. Oli juba videvik kui me viiekesi rongi juurest minema hakkasime. Kirhake plaanitses alati midagi varastada ja endale saaki kokku ajada, et siis Saksamaale saata. Kohe jaama taga olid sealaudad ja muud puust lobutikud. Ta pani jala vastu ukse piita ja tõmbas ukse eest ära. See lobutik aga juhtus tühi olema. Need paistsid olevat sealaudad, aga võibola olid hoopis kanade jaoks, kes seda teadis. Läksime edasi, aga sealt ei olnud suuremat midagi saada. Mulle see asi ei meeldinud, pöörasin otsa ümber, et jaama tagasi minna. Selgus, et järgmiseks hommikuks oli saagiks saadud seitse kana ja üks kukk. Kukk oli suur ja ilusate sulgedega. Selle lubas Kirhake saata elusalt Saksamaale.

Jälle tuli võimalus meie vagunite haakimiseks teise rongi taha ja sõit läks lahti. Järgmine pikem peatus oli BREST-LITOVSK'is. See oli ajalooliselt tähtis linn, sest seal ühes raudteevagunis kirjutati alla vaherahu 1914. aastal Venemaa ja Saksamaa vahel. See vagun seisis ikka veel seal, peajaamast natuke maad eemal. Mul oli fotoaparaat ja aega küllalt, nii et sain ära käia selle vaguni juures pilti võtmas.

Meie vagun oli nüüd väga mugav võrreldes teiste vagunitega. Oleksime kas või pool aastat nõus tee peal olema. Olime jõudnud vaguni teise otsa hulga kivisütt koguda, vaatamata sellele, et kütsime kogu aeg raudahju. Pesemise võimalused olid väga viletsad ja meil kõigil olid täid särkides. Päeva ajal võtsime särgid seljast ja kuumutasime neid ahju juures. Kui täidel hakkas liiga palav, siis kukkusid maha, aga tingud jäid ikka särki.

Viimaks ometi jõudsime TALLINNA jaama. Olime täpselt kuu aega teel olnud. Esialgseks peavarjuks sai meile endine sõdurite kodu Tartu maanteel. Põhud pandi põrandale ja magasime nagu silgud reas. Kõik meie varustus ja "soomus" toodi kah sinna. Kirhake kanade ja kukega oli häda. Neile tuli meil leida koht ja hiljem toitu kah viia. Oma päevalilleseemnete jaoks ta tahtis leida kohta, kus saaks õli välja pressida. Ütles, et mina, kui selle maa elanik, otsigu talle niisugune koht üles. Auto oli mul olemas ja bensiini saime kuidagi pettuse teel. Tagalas ei olnud võimalik bensiini nii kergesti saada kui rindel. Tallinna kunstsarve tehas võttis õli väljapressimise töö enda peale.

Sõja algaastail oli pakkide saatmine Saksamaale ilma piiranguteta. Võis saata nii suuri pakke kui taheti. Posti ülekoormamise pärast hakati hiljem pakkide saatmist piirama. Nüüd lubati saata ainult 1-kiloseid pakke, aga pakkide arv ei olnud piiratud. Kirhake saatis tihti sõjaväe leiba koju. Tegi 24 ühekilolist pakki. Mina pidin need postkontorisse viima ja ära saatma. Nii käisin peaaegu iga päev postkontoris tema pakke Saksamaale saatmas. Aga kukke elusalt Saksamaale saata ei saanud. Käisime maad kuulamas Toompeal, kust vahel veoautod sõitsid otse

Lk 50

Saksamaale, et mõni neist võtaks kuke peale. Sellel ei olnud tulemusi. Hiljem, kui Tartusse kolisime, võttis Kirhake kuke kaasa. Ma viisin selle ühe eramaja keldrisse, kuhu talle ka siis süüa pidin viima. Tartust kolisime Paidesse ja ikka kukk meiega kaasas. Paidest viidi meid Kaunasesse ja sinna me kukke kaasa võtta enam ei saanud. Ta laskis selle ära tappa. Nuttis ise tapetut kukke veel tagagi.

Tartus olles kamandati meie pataljoni riismed ühel päeval Laiale tänavale nr. 5 (endine N.M.K.Ü). Seal võttis meid vastu dr. H. Mäe ja Litzmann. Mäel oli käsi linguga kaelas. Keegi teadis kohe seletust anda, miks tal käsi kaelas. Olevat läinud Litzmanni juurde, et midagi saada. See olevat jalast saapa võtnud ja talle vastu kätt virutanud, et "miks sa jälle lömitad!".

See oli viimaseks päevaks 36. pataljonile. Sellest päevast peale meie pataljon enam ei eksisteerinud. Ohvitserid saadeti laiali teiste väeüksuste juurde. Meie pataljoni ülem Riipalu läks Saksamaale LEEGIONI juurde. Ülejäänud mehed saadeti Näituse tänava koolimajja elama. Seal hakati siis jälle uut väeosa moodustama. Mina oma autoga jäin ikka sakslaste juurde.

Minule oli see sõjakäik esimene, aga mitte viimane. Mul tuli veel viis korda lahingutest osa võtta.

36. rindepataljoni järelejäänud mehed viidi Tallinnast Tartusse Näituse tänava koolimajja, kus hakati moodustama uut rindepataljoni. Endine eesti tegevväe major KOORT. Osa pataljoni endiseid ohvitsere olid läinud LEEGIONI juurde, sakslane Kirhake jäi aga omale kohale edasi. Meie sõiduauto oli jälle korda tehtud ja käisin sellega väga tihti sõitudes. Tartus pidasid ohvitserid tihti pidusid. Kord oli neil jälle pidu politseiplatsi juures ühes majas. Kui pidu hakkas lõpule jõudma, helistati mulle Näituse tänavale, et neid on lubatud mul autoga koju sõidutada. Sõitsin sinna. Mehed olid kõik kõva auru all. Esimesena viisin koju saksa ohvitseri ja tema eestlannast lauakaaslase. Siis tegin veel mitu sõitu erinevatesse kohtadesse. Kesk tänavalt tagasi sõites läks mu sõit Riia mäest alla Küüni tänavasse, kus asus Uuseni rätsepatöökoda. Auto jooksis vastu rentslit ja kui ma siis järsku rooli pöörasin, tuli rooliratta võru kodarate küljest lahti. Need olid peened, umbes 6-7 mm läbimõõduga metallvardad ja olid juba kord Ukrainas viga saanud. Seal oli majanduülem teinud autoga õnnetuse. Rooliratas oli paindunud alla peaaegu armatuuri vastu. Painutasime ta tagasi õigesse positsiooni, aga küllap keevituskohad olid viga saanud. Auto jooksis vasaku esinurgaga vastu maja nurka. Ratas, lamp ja porilaud oli nässus. Kutsusin kohale transportmasina, millega auto viidi töökotta.

Tegin järgmisel päeval skitsi õnnetuskohast, mille lisasin juurde oma õnnetuse kirjeldusele ja andsin sakslase kätte. Tema õiendas ja käis isiklikult õnnetuse kohta seletust andmas. Mind kuulati mitu korda üle. Kahtlustati purjus olekus, sest õnnetus oli juhtunud pärast joomapidu. Rooliratas saadeti Riiga uurimiseks. Kui me juba Kaunases olime, siis tuli lõplik otsus selle õnnetuse kohta. Oli jäänud kindlaks tegemata, mispärast õnnetus oli tekkinud. Süüdistus minu vastu läks tühja ja jäin karistamata.

Uus pataljon nr. 289 kolis nüüd Paidesse. Mina jäin maha, sest auto oli ikka veel remondis. Ka mõned teised mehed jäid maha endise pataljoni tegevust

Lk 51

likvideerima. Üks mu headest sõpradest leidis, et meil ei olnud suurt midagi seal teha ja tegi ettepaneku minna esialgu maale tema vanemate tallu ja võibolla isegi mujale ka. Mul oli seal kandis kunagi vanu "pruute" olnud ja kiitsin nõu heaks. Sõitsime esmalt SAARE'le, kus mu sõbra vanematel oli asundustalu. Sõit bussiga tol ajal oli sõduritele prii. Sõbra vanemad olid vanemad inimesed, kelle lapsed olid juba kodunt läinud. Vanematel oli muidugi rõõm oma poega näha ja olid huvitatud tema seiklustest ja üldisest sõjakäigu arengust. Seal kandis käisime ka teistes kohtades, kus sõbral oli tutvusi.

Mu sõber oli abielus. Tema naine väikese lapsega elasid naise ema juures Tartumaal Põlva kandis, mis oli sealt hoopis kaugel. Läksime ka sinna. Naine lapse ja emaga elasid koolimajas, kus kirjanik Valev Uibopuu oli elanud, kui ta Eestis oli. Vanem vend Juhan oli olnud meiega koos rindel. Käisime seal ka saunas. Mees, kellega me koos sauna kütsime, oli nende õemees. Ta sai surma Neveli juures. Hiljem ma kirjutasin ta isale, kus ja kuidas ta poeg surma sai. Jäime sinna ainult mõneks päevaks, sest kaht meest toita oli neile koormaks.

Tulime tagasi Tartusse. Masin oli nüüd juba remonditud ja sõitsime sellega Paidesse. Paide oli olnud see koht, kus ma hakkasin koolis käima ja mul oli seal tuttavaid. Käisin end meldimas Kirhakele, kes määras mulle elukoha, kus ma olin talle alati kättesaadav. Võttis autovõtme enda kätte ja pani püksitaskusse. TATRA auto oli Boschi-süsteemis: süüte võti on sissetorgatav ja tulede jaoks saab sellest võtmest pöörata. Süüteks lükkab kaks klemmi kokku ja seega ongi süüde sees, tulesid ei saa pulgaga tööle panna. Tahtsin autot pesema viia, aga võti oli majori käes. Vestsin puust paraja pulga, torkasin selle võtmeauku ja süüde oligi sees. Viisin auto pesemiseks jõe äärde. Varsti tuli sinna Kirhake teise masinaga järele ja küsis, kuidas ma olin saanud masina ilma võtmeta käima. Nägi, et olin kasutanud puupulka ja andis siis mulle autovõtme tagasi. Ta ei võtnud enam kunagi võtit mu käest ära, sest taipas, et sellest polnud käsu. Hiljem kui KAUNASES elasime ja major läks kuuks ajaks Saksamaale puhkusele, siis pidin auto esiotsa tungrauaga üles tõstma, ratta alt ära võtma ja ta pani siis selle ja ka tagavararatta tuppa luku taha, et neid sealt keegi kätte ei saaks.

Võimalus oli nüüd ööseks küla peale minna, sest kontrollida ei saadud. Peaasi, et olid hommikuks tagasi, elus ja terve nahaga. Mingit õppust siin ei tehtud. Sõjaväge ei tahetud kauaks tagalasse jätta. Maa päriselanikel oli ses suhtes aga hoopis teine vaade, arvestades kodumaa tulevikku. Osa mehi läks metsa nn. "rohelisse armeesse".

Meie ešelon tehti marsikorda. Kuhu sõit minema pidi, ei teadnud keegi. Kas rindele või tagalasse? Omalt kodumaalt välja aga kindlasti. Paaripäevase sõidu järele jõudsime Leedusse, Kaunase linna.

PANEMUINE

Seda nime kannab üks Kaunase linnaosadest, mis asub üle jõe. Sinna oli ehitatud uued kasarmud sõjaväe jaoks, samuti muud ehitused ja majad ohvitseridele. See kõik

Lk 52

võttis enda alla suure maa-ala. Majade ees oli lille- ja ilupõõsaste jaoks jäetud maa, mille ümber väikesed aiad ja siis kõnniteed. Neid lahutas sõiduteest puuderida. Hoonete keskele oli jäetud suur lage plats, arvatavasti harjutusteks nii meestele kui ka soomusmasinatele. Maju oli seal palju. Nii oli minu ja mu sõbra kasutada kaks tuba pehme mööbliga, mis vist kunagi oli kuulunud juutidele.

Meeskonnaruumid olid väga avarad ja muidugi ka ruumid köögi ja söögisaali jaoks. Need ei jätnud tõesti mitte midagi soovida. Sakslastel oli muidugi veelgi rohkem ruume kasutamiseks. Sinnasõidu ajal oli major Kirhake väga närviline, sest osa mehi hüppas enne kodumaa piiridest väljajõudmist rongilt maha, et minna "rohelisse armeesse". Kui me ešelon kohale jõudis, andis major mulle käsu minna toitlustaja juurde ja nõuda ta käest pudel konjakit. Sakslasest toitlustaja ei uskunud mu juttu ja läks ise majori juurde küsima, kas mu jutt õige oli.

Jõeäärne maa-ala oli liivane ja näis rohkem nagu suvituskoht. Suured puud olid kasvama jäetud. Osalt oli majade ümber maa peale puuplangud pandud, et oleks parem käia kui liiva sees. Õhtul tuli maalt või mujalt sinna inimesi, kes tahtsid midagi müüa või muidu äri teha. Rahvas käis seal õhtuti jalutamas, noored korraldasid tihti tantsupidusid. Talumehed vankritega müüsid põõsate vahel samagonni. Rahvast vedas üle jõe mootorita parv, missugust ma varem ei olnud näinud. Kesk jõge oli pandud tugev post pika trossiga, mille küljes oli siis parv. Parvel oli suur tüürilaud pika roolipuuga. Olenes sellest, kuhupoole tüüri hoiti, veevool pressis parve viltu ja see hakkas kalda poole liikuma. Kui kaldale jõudis ja rahvas oli maha läinud, pööras parvemees tüüri teistpidi ja veevoolu abil hakkas parv teisele kaldale tagasi sõitma. Nii pendeldas see parv kahe kalda vahet.

Major Kirhake läks nüüd kuuks ajaks Saksamaale puhkusele. Ma juba kirjeldasin, mis autoga tegema pidin. Muid instruktsioone ta mulle ei andnud. Sakslasi oli seal umbes kümmekond, kes endile ise toitu valmistasid, sest nähtavasti ei tahtnud või ei tohtinud nad eestlastega koos süüa. Üks sakslasest Oberwachtmeister [muuseas ka minu aukraad selles väeosas oli OBERWACHTME1STER] tuli minu tuppa ja tegi mulle korralduse majori puhkusel oleku ajal minna tööle kööki, aidata laudu katta ja teha muud vajalikku. Pidin minema juba sama päeva õhtul. Mul ei olnud kavatsusel seda teha, sest see mees ei olnud minu ülemus. Läksin pataljoni staapi järele pärima, kas niisugune korraldus on käsukirjast läbi läinud. Minult küsiti, kes mulle selle korralduse oli teinud. Ütlesin Tinter. Mul kästi talle "pähe anda" selle korralduse eest, sest niisugust ei olnud käsukirjast läbi läinud. Läksin hoopis suplema. Kui õhtul koju jõudsin, tuli Tinter minu juurde aru pärima, miks ma ei polnud tema korraldust täitnud. Vastasin talle, et mul pole seda kavatsuselgi. Lubas majorile sellest ette kanda, mida ma tal ka soovitasin teha.

Elu oli mul nüüd vaba. Käisin oma sõbraga, kes oli ka autojuhiks määratud, aga ilma autota, külas tekke vahetamas. Leedulased tahtsid meie sõjaväe halle tekke, et nendest endale lasta palituid teha. Õhtuti käisime seal, kus tantsiti ja oli noori ning vanu inimesi koos. Nii kadus suvine aeg kiiresti.

Lk 53

Nüüd anti mulle tagasi need kaks auto ratast luku tagant ja ma pidin autoga majorile jaama vastu sõitma. Teel koju rääkisin majorile kohe sellest vahejuhtumist Tinteriga. Major kuulas jutu ära ega vastanud sõnagi. Ka hiljem ei teinud ta sellest minuga juttu.

Autosõitusid tuli mul Leedumaal teha palju. Vahemaad linnadel olid pikad ja teed ei olnud sugugi paremad kui meie väiksemad liivased teed. Ei tea, mis õiendusi neil nii palju teha oli. Venemaa poolne piiriala oli partisane täis. Neid ajasid sakslased ise taga. Kirhake oli alati unine. Istudes autos jäi ta tihti magama ja piip kukkus tal suust. Ta ajas ka mulle une peale, sest olime tihti öösiti olnud tüdrukute jahis ja magamisest tuli puudus. Kui major ärkas, siis hakkas kohe oma piipu otsima. Küsis oma piibu järele ka minult, olgugi et teadis väga hästi, kus see oli -auto põrandal muidugi. Kui mul uni kippus vägisi laugu sulgema, siis tegin väikese peatuse, et vett lasta. Siis ärkas ka major kohe üles ja küsis, et mis nüüd lahti on? Ütlesin, et näe pressis peale ja pidin kinni pidama. Siis tuli ka tema autost välja sama asja ajama.

Sain sealt ka korraks kodumaal ära käia, sest isa oli mul vahepeal surnud. Kui paari päeva