Dietrich kirjutab:
Seda Vaikali Nürnbergi artikklit ei tasu ka piiblina võtta.Saan aru:see mees võitles kommunismi vastu,kuid kõiki asju ei saa ka emotsioonide toel rääkida.Nt see sama Keiteli kaitsmine
Kinnitan - ma ei ole üheski oma artiklis kaitsnud ei Keitelit ega ühtegi teist natsikurjategijat, vaid püüdnud välja tuua fakte.
Ja siinjuures toon veel mõningaid faktid Nürnbergi protsessi kohta.
Iga kohtuprotsessi puhul tekib otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista. Nürnbergi kohtusüsteemi õigusfilosoofia üle vaidlevad juristid tänapäevani. Teatavasti olid Nürnbergi tribunali kohtunikeks Teise maailmasõja võitjariikide - USA, N. Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa - esindajad.
Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise. Selleks võtsid nad 1945. aasta suvel vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta. Liitlaste kinnitusel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist.
Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal, koosnedes võitjariikide kohtunikest, polnud seetõttu õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus. Rahvusvaheline kohus on näiteks praegune Haagi Jugoslaavia tribunal, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse huvides oleks Nürnbergis kohtumõistmisse tulnud kaasata ka neutraalsete riikide, nagu Rootsi, Shveitsi jt. riikide esindajad.
Vastuvõetamatu on ka see, et seadusandja kehastub ümber kohtunikuks. Ometi Nürnbergis nii juhtus - mitu juhtivat Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta väljatöötajat nimetati protsessil kohtunikeks või süüdistajateks.
Protsessil kasutatud õigus oli kirja pandud Hartas, mis koostajate endi kinnitusel sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelist õigust. Hartas nähti ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsusevastased kuriteod.
Kui sõjakuriteod olid karistatavad juba Esimese maailmasõja ajal, siis paljude juristide arvates ei olnud vallutussõja alustamine 1939.-1941. a. kehtinud seaduse alusel karistatav. See tähendab, et Saksa agressorid rikkusid küll Briand-Kelloggi pakti, rääkimata eetilistest põhimõtetest, kuid sõjasüütajate kriminaalkorras vastutuselevõtmiseks teo toimepanemise ajal vastav rahvusvaheline õigusnorm puudus.
Samal ajal Nürnbergi kohtus arutusel olnud mittekallaletungi lepingut ja vallutussõja alustamise nõudeid ei rikkunud mitte ainult Saksamaa, vaid ka N. Liit, kes ründas 1939. aastal sõda kuulutamata Poolat ja Soomet ning 1945. aastal Jaapanit. Seda loetelu võib veelgi jätkata, kuid Nürnbergi tribunalis neid küsimusi ei arutatud.
Nürnbergi protsessil ei arvestatud ka põhimõtet, et süüdi mõistetavalt ei saa nõuda nende õigusnormide täitmist, mida kohtumõistjad ise pole täitnud. See tähendab, et analoogiliste kuritegude toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada, või siis oleks tulnud samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlasi (näit. N. Liitu).
Nürnbergis jäi kahjuks võitjate poolt toime pandud kuritegudele juriidiline hinnang andmata. Veelgi enam - N. Liit süüdistas Nürnbergis natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises Katõnis, kuigi liitlased teadsid, et veresauna pani toime N. Liidu NKVD. Stalini korraldusel ei tohtinud protsessil puudutada MRP salaprotokollide teemat. Nii juhtuski, et nõukogude sõjaväelastest kohtunikud mõistsid Ribbentropi süüdi kallaletungi eest Poolale, kuigi nende endi armee oli Poola hävitamises osalenud.
Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.
J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris: “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli veel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.
9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday Pietorian’is kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimistulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 137el natsi süüalust jõhkrate võtetega piinatud.
Võitjariikide kontosse kuulub veel teisigi Nürnbergi protsessi õiguspunktide rikkumisi. Nii tulnuks punkti – kuriteod inimsuse vastu - alusel võtta menetlusse näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade massiline pommitamine, mis toimus “pommi Harrise” ettepanekul otseselt Saksamaa tsiviilisikute hävitamise eesmärgil, mille käigus hukkus 593.000 tsiviilisikut, 26.000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39.000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900.000 inimest, kelledest 76.000 hiljem surid. USA poolt mittesõjalistele Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatompommid tapsid 140.000 tsiviilisikut.
Samal ajal jätkus aga ka veel Nürnbergi protsessi ajal sakslaste massiline küüditamine ja tapmine N. Liidu kontrolli alla langenud aladel. Isegi mitte N. Liidus ja viimase poolt okupeeritud riikide elanikud ei pidanud läbi tegema selliseid sundmigratsiooni ja deporteerimise õudusi, mis langes 1945. aastal osaks sakslastele.
1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias, Tšehhi Sudeedimaal, Pommeris ja mujal, läände – põhiliselt Briti okupatsioonitsooni Saksamaal. Küüditatud pidi üle elama ränki kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenenud inimesi teel 250.000, Poolast põgenenuid 1.250.000 ja teistest Ida-Euroopa riikidest põgenenuid 600.000 inimest. 1946. aastaks oli Saksamaa elanikkond ida poolt Elbet kahanenud 17.260.000 inimese võrra
Siintoodu on vaid osa neist kuritegudest, mida Nürnbergi sõjatribunalis ei arutatud. Olen täielikult seda meelt, et natsikuritegude üle tuli kohut mõista, kuid mitte ühe sõjasüüdlase – N. Liidu eestvedamisel, kes võitles Nürnbergi protsessil tema endi poolt sooritatud inimsuse- ja sõjakuritegude arutamise vastu sama raevukalt, kui oli seda teinud Stalingradi varemetel…
Seepärast julgen väita, et Nürnbergi protsess oli kohtupidamise farss.