Kolm venda

[canislupus]

Panen selle mälestuste alla sest mujale ei oska liigitada.
Jutt ise pärineb aastatest 1995-2001 toonasest Üksik-Vahipataljonist ja põhineb reaalsetel isikutel. Ning nääpsukesest seersandist on saanud tänaseks nooremleitnant. Tema koer on tänaseks surnud ning Miinipilduja kasarmu kus ta elas on maamuna pealt kadunud. Aeg nõuab oma...

Kolm venda.

Elas kord eideke. Mutil olnud kolm poega. Kaks vanemat nagu mehed muiste- prisked leitnandid, kolmas aga sihuke nääpsuke nooremseersant. Kuidas ka noorim poegadest ei punnitanud, mehe mõõtu välja ei andnud. Proovis teine küll ühte, küll teistpidi. Kord oli kont liiga niru, siis jälle naba na nõrgavõitu.
Tulevad velled kolmekesi koos pataljonist purjakil kodu poole, saadavad noorima luurele. Selle asemel, et objektile vaikselt läheneda ja distantsilt vaatlust sooritada, tormas pesamuna otse vaenlasele sülle.
Vanaeit haaras noorimal pojal kõrvadest ja kukkus uhmerdama, ise sajatades: “Sa saadana silmamuna, et on Jumal mind vanainimest küll sellise nuhtlusega karistanud. Sa oled hullem kui kusehäda ja põdrakärbsed kokku! Millal sa ometi meheks saad, vennad peavad pataljonis sinu pärast silmad peast häbenema!”
Sel ajal kui moor usinasti nooremseerut klohmis, vajusid leitnandid varjatult koju ja tegid tähtsat nägu. Vanem vend määras karmil käel teenistustoimkondi, keskmine vend aga lasi pesamunal pumpasid teha. Ise lugemist kogu aeg mõnuga sassi ajades.
Ühel päeval kui pataljonis oli järjekordne vande andmise pave, tulevad leitnantidest vennaksed õhtul koju ja räägivad emale, et kätte on jõudnud see otsustav hetk, mil nende pesamunast saab tõeline sõjamees. Nooremseersant oli jäänud väeossa veidi kauemaks ja kui ta lõpuks koju jõudis, ootas teda üllatus. Ema oli koos vendadega ta seljakoti ära pakkinud, täites sellekõige vajalikuga pikemaks rännakuks. “Nii”, ütles ema, “Täna said pataljonis paljud noored reameesteks ja nüüd on ka sinul aeg meheks saada. Kerge see olema ei saa aga meie pere traditsioone tuleb järgida. Mine kallis poeg ja leia metsast eilse päeva asimuut!” Nende sõnadega saatis ema teele varustuse raskuse all tuikuva noorima poja.Leitnandid itsitasid vaikselt pihku, sest täiendava üllatusena oli kaasa antud kaartidel ilmakaared lootusetult sassis ja sejakoti põhja sokutatud võimas magnet pani kompassinõela vurrina keerlema.
Kulus pave, teine ja kolmaski. Nooremseersant muudkui liikus mööda kummalist trajektoori piki põhjatut padrikut. Einestas NATO pakkidest, väljaheite kattis vähemalt meetri mullaga ja magas telkmantlis kuuse all. Neljandal päeval, kui seeru oli just lõunatama asunud, ilmus tema juurde äkitselt kaitseliidu mundris ja vana vene kolmeliinise vintpüssiga muldvana mehike. “Tere-terekest mehepoeg, mis kange häda sind siia padrikusse toonud on?” küsis kaitseliitlane ja jäi hoolega noormeest silmitsema. “Ega`s ometi Pätsu aeg tagasi pole?” kogeles kaitseliitlane. “No tagasi neh!” vastas poiss, istudes mahalangenud puutüvele. Kiirelt jutustas ta, et Eesti juba aastaid vaba ja meil jälle oma president ja kaitsevägi ning poest saab kaupa ainult Eesti krooni eest. Selle jutu ajal võttis ta lahti seljakoti ja hakkas sööma. Pakkus kaitseliitlaselegi viis aastat vana sülti ja shokolaadi. Vanake tänas lahke pakkumise eest, hakkas sööma ja päris uuesti, et mis häda noormeest nii pikka rännakut ette võtma sundis. Varsti sai vanake tõe jälile ja ütles: “Ma näen, et sa oled kõigiti ustav ning tubli. Tule siia kõvera kuuse alla.” Nii kui nooremseersant puu alla jõudis lõi kaitseliitlane püssikabaga kõmaki vastu tüve. Puu otsast kukkus kaela igasugu rämpsu ja linnusitta. Äkki tundis nooremseersant, et ta paisub kuidagi suuremaks ja kogukamaks. Munder, mis rippus enne seljas nagu märg pesu nööril, sai korraga mehest pingul täis ja jäi õlgadest kitsakski! Kloppinud vormi tolmust ja prahist puhtaks avastas seeru, et pagunitel ongi hoopis ilusad lipnikutärnid.
Värske lipnik nägi veel eemal puude vahel vilksatavat kaitseliitlast, jooksis talle järele, kuid äkki hakkas mets hõrenema ja lipnik leidis end koduõuelt. Kõik vaatasid talle jahmunult otsa, kui äsjane närb seersant saabus tagasi nagu noor lõvi. “Niiiii!”, ütles noorim vendadest ja see kõlas väga ähvardavalt. “Teil on siin kord täiesti käest ära! Kuradi perverdid, kes on vastutav?” Leitnandid üritasid end võimalikult väikeseks teha ja muti selja taha varjuda. Lipnik tormas sisse ja kukus majandama. Dokumentatsiooni stendilt nägi, et köögi- ja koristustoimkonnas on ainult tema nimi. “Mis, see siin on, nii ei lähe see asi kohe mitte! Mina rabagu siin mitme eest, teie kasvatate ainult perset!” Lipnik virutas vihahoos rusikaga vastu lauda, taara kukus kolinal ümber.
Vahepeal olid vanemad vennad end kogunud ja kukkusid õigustama: “Mida sa lipniku-junn siin hüppad, vaat meie oleme staabis tõelised tegijad mehed, meie juhtimisel läheb pataljon….” “Perse läheb kõik!” Ei lasknud noorem vend lauset lõpetada. “Kurat, mina juhin kompaniid aga teie- üks korjab seletuskirju ja teine keerutab lihtsalt sita ümber tolmu ja tekitab majas paanikat!” Seepeale korjas noorem vend oma kola kokku ja läks minema, vanemad velled lollide nägudega järgi vahtimas.
Tagantkätt kinnilöödud ukse mürtsatuse kaja polnud majast veel kadunud, kui esimesena toibus vanamutt. “Pojakesed, nägite mis meie seersandist saanud on: mõelge, kui seerust saab lipnik, saab leitnandist vähemasti kolonel!” Mutt läks hoogu. …”Mine vanaeit oma jutuga õige metsa!” “Ei pojakesed, hoopis teie peate metsa minema. Sealt need auastmed tulevad!” Ei aidanud vastusõdimine ühti- eit lõi vanemad pojad metsa.
Kõnnivad leitnandid päeva, ekslevad teise, koperdavad kolmanda. Õhtu eel jõuavad tihedasse kuusesallu ja näevad eemal lõkke ääres istuvat vanapapit. Astuvad ligi, näe, kaitseliitlane! “Noh, kas auastmelt vanemat nähes püsti ei peagi tõusma?” küsib vanem vend, keskmine aga laseb jahmunud kaitseliitlasel pumpasid teha. “Nii, nii ja relv on ka juba oma sajand puhastamata”, uurib vanem veli vanakese vintpüssi. “Näh, siia on juba keegi endale pesagi teinud!”
Tükk aega ei saanud kaitseliitlane sõnakestki suust sest kätekõverdused olid ta korralikult võhmale võtnud. Kui aga hing jälle korralikult liikuma hakkas, küsis mis kandi meestega tegu ja mis asjatoimetust nad paksus padrikus ajavad? Vennad rääkisid välja, kuidas nende väikeveli oli metsas imelisel kombel lipnikuks saanud ja nüüd kõva majandaja. Ja vanaeit oli neilegi tuule alla teinud- metsast pidi auastmeid ja ameteid tulema mis robin! “No miks ta siis ei tule, tuleb ikka”, ütles kaitseliitlane. ”Te seiske siia selle kõvera kuuse alla.” Kui vennaksed olid end paikka sättinud, lajatas vanake püssipäraga vastu tüve. Puu otsast sadas alla igasugu prahti, tolmu ja linnusitta. Kui vendade silmad jälle läbi rämpsu seletama hakkasid, nägid nad veel kaitseliitlase varju vilksatamas puude vahel. Oh õudust, tärnid pagunitelt olid haihtunud. Alles vaid kitsas triibuke! “Kuradi pederast!” karjus vanem vend.“Järgi talle!” lisas keskmine. Tormasid hoogsalt vanakese suunas, kuid ootamatult läks mets hõredaks ja velled leidsid end koduõuelt.
Jooksumüdina peale uksele tulnud vanamutt nägi oma kahte vanemat poega ja seda hävingut. Kuidagi väga niruks oldi metsas jäänud ning oodatud kolonelitärnide asemel särasid pagunitel vaid kapralitriibud. Vanamutt hakkas halama:”Saada sitt asjale, karga ise kannule!” Mõtles hetke ja röögatas: ”Viis tuhat toimkonda mõlemale! … kaduge tuppa kuradi töllmokad!” Kapralid kadusid vaikselt sisse ja jälgisid nurgast õues laamendavat vanaeite.
Hommikuti kaikus kaugele metsaäärsest majakesest vanaeide röökimine, kes oma poegadele emalikku õpetust jagas: “Kiiremini tropp- sul on selleks viis minutit, millest neli on juba kulunud! Hopp-hopp-hopp, joostes marss marss! Ära onaneeri, ei näe jalgu liikumas! Pikem samm raibe!”…. Ja nii päevast päeva, õhtust õhtusse. Kapralid vudisid kui noored jänesed…. Lipnik aga kolis pataljoni elama, võttis endale koera ja kui ära pole surnud, võib varsti saada lausa nooremleitnandiks.

[mürakaru]

Ei no jah...
Meil käskis seersant Jõuluvana ainult luuletuse kirjutada.

mürakaru

[Feeliks_Jalgraud]

Päris andekas kirjatükk, ainult aru ma ei taipa, miks seda linnusitta sealt puuotsast kukkus

[metssiga]

Päris andekas kirjatükk, ainult aru ma ei taipa, miks seda linnusitta sealt puuotsast kukkus

Ikka kukub, kogu aeg kukub ja mõnele mehele otse pähe ja pidevalt. Aga küssa - kellega neist kolmest vennast lahingusse minna. Tea kas ongi nii väga küsimus

[canislupus]

Muideks kaks vanemat venda on hetkel juba vanemohvitserid. Planeerivad kui jumalad. Küsisin üle - jutt sündis 1999 aasta reservõppekogunemisel kui ca 10 päeva mitte midagi teha polnud.
Aga linnusita kohta... ma ei tea. Ehk värsked tärnid kui linnusitaplärakad?

[hillart]

Ja mis noorimast sai? Jäigi, vaeseke, lipnikuks?

P.S.
Ju ta ikka nooremleitnant on, sest tegevteenistuses nüüd ju lipnikke enam pole.

[Lohetapja]

Muideks kaks vanemat venda on hetkel juba vanemohvitserid. Planeerivad kui jumalad. Küsisin üle - jutt sündis 1999 aasta reservõppekogunemisel kui ca 10 päeva mitte midagi teha polnud.
Aga linnusita kohta... ma ei tea. Ehk värsked tärnid kui linnusitaplärakad?

Kas perekonnanimi algab J tähega?

[Arnold]

Kas perekonnanimi algab J tähega?

See on vist see delikaatsete isikuandmete teema

[runno]

Pigem T tähega, ma arvan.

[canislupus]

No otsustage ise... Kes kolis väeossa elama ja võttis endale koera?
Valikute ring ikka üsna kitsas.

Aga jutu autor elav klassik v-vbl Poogen. Enne küsisin luba kui avaldasin.