Venemaa sõjaliseks superjõuks ei naase

[Lemet]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=30263169

[oleeg]

Huvitav, kuid samas ka pinnapealne...

Üks näide. Esimeses ehk sissejuhatavas osas on toodud järgmised laused:

On sõlmitud vaid mõningaid marginaalseid tehinguid — näiteks piloodita lennukite ehk UAV-de (unmanned areal vehicle) ostmine.

Eelnenud näited ja faktid olid vaid sissejuhatuseks.

Siinkohal võiks tõmmata paralleeli NLiidu tegevusega kahe maailmasõja vahel välismaiste relvastus- ja tehnikanäidiste sisseostmisel. Tuntuimaks näiteks on vast BT seeria tankide saamislugu, kus lisaks näidisele ja dokumentatsioonile toodi ka konstruktor Venemaale ja ehitati tehas.
Milline oli kogu sellise tegevuse mõju venemaa tankiehituse edasisele arengule, pole raske ette kujutada.
Tulles nüüd tänasesse päeva, mil lahinguväljast pildi omamine on muutnud tunduvalt juhtimise operatiivsust jne. Väita, et piloodita lennukite ehk UAV-de soetamine on "marginaalne tehing" -

Hämmastav.

terv
o

[Kapten Trumm]

Üsna selge, et Venemaa on võimeline vajadusel 10 aastaga hambuni relvastuma. Kui võrrelda armeed ja relvastust 1929 ja 1939, siis siin polegi nagu midagi võrrelda....1929 oli tegu veel mahajäänud agraarmaaga, 1939 paberil maailma võimsaima armeega. 10 aastat ei istutud käed rüpes.

Lihtsalt küse on selles, kas Venemaal leidub poliitikuid, kes selle ära teevad ja kas vene inimene kuuletub tuimalt või hakkab seekord mässama. NSVL hambuni relvastamine tuli ikka päris kenasti eluolu arvelt.

Vahe 1920ndate ja praegusega on see, et tsaarivalitsuse ja NSVL vahele ei jäänud eriti hingamisruumi ja vabadst, praegu on aga vene inimene saanud varsti 20 aastat (vene kontekstis) suht vabalt olla.

Küsimus on selles, kas vene inimene on nõus loobuma oma uuest autost, krediitkaardist ja välismaa reisist selleks, et toita mingit abstraktset võitlust järjekordse välisvaenlasega. Väikesi sõdu peetakse ka edasi - sest need ei kõiguta kuigivõrd igapäevast elu. Aga järjekordset totaalset imperialismivastat võitlust poejärjekordade ja defitsiidi hinnaga?

[Gideonic]

Üsna selge, et Venemaa on võimeline vajadusel 10 aastaga hambuni relvastuma. Kui võrrelda armeed ja relvastust 1929 ja 1939, siis siin polegi nagu midagi võrrelda....1929 oli tegu veel mahajäänud agraarmaaga, 1939 paberil maailma võimsaima armeega. 10 aastat ei istutud käed rüpes.

Lihtsalt küse on selles, kas Venemaal leidub poliitikuid, kes selle ära teevad ja kas vene inimene kuuletub tuimalt või hakkab seekord mässama. NSVL hambuni relvastamine tuli ikka päris kenasti eluolu arvelt.

Vahe 1920ndate ja praegusega on see, et tsaarivalitsuse ja NSVL vahele ei jäänud eriti hingamisruumi ja vabadst, praegu on aga vene inimene saanud varsti 20 aastat (vene kontekstis) suht vabalt olla.

Küsimus on selles, kas vene inimene on nõus loobuma oma uuest autost, krediitkaardist ja välismaa reisist selleks, et toita mingit abstraktset võitlust järjekordse välisvaenlasega. Väikesi sõdu peetakse ka edasi - sest need ei kõiguta kuigivõrd igapäevast elu. Aga järjekordset totaalset imperialismivastat võitlust poejärjekordade ja defitsiidi hinnaga?

Sa unustad ära ka pisiasja, et NSVL'is elas sel vahemikul sama palju rahvast kui ülejäänud Euroopas kokku ja inimesi maailmas oli vaid 2 miljardi kandis. Hetkel on Venemaal elanikke üle kahe korra vähem kui näiteks USAs. Seega ei ole tegu enam kaugeltki sama kaalukategooriaga maaga. Loomulikult oleks probleem väga kole, kui praegune Venemaa hakkaks stalinistlikul viisil sõjaväge ülesse ehitama, kuid see ei oleks kaugeltki nii suur probleem kui oli 30'ndatel.

[Kapten Trumm]

Venemaa rahvastikuarv võrreldes NSVL-ga on langenud peamiselt NSVL osade eraldumise tõttu- eelkõige Ukraina, Valgevene ja Kesk-Aasia riikide tekke tõttu. Millest paljud on Venemaa liitlased ja tõenäoliselt ka vasallid. Valemist puuduvad peamiselt pisiriigid, mis NATO-sse said ja teatud islamiriigid.

Ekspansiooni loomulik osa on oma endisaegse territooriumi tagasisaamine, praegu tundub, et rohkem vasallriikide meetodiga - meenutame nt Ukraina presidendivalimisi ja sellele järgnenud sõjalise koostöö kraanide kiiret avanemist.

Külma sõja tipphetkel jäi ka NSVL rahva-arv alla Euroopale, räägimata NATO-st tervikuna. Ometigi ei seganud see võidurelvastumist. Rahvas sõitis mossedega ja seisis defitsiidijärjekordades lihtsalt.

Ka Iraagi rahvaarv polnud maailmas TOP 6-s, ometigi oli Iraagil Lahesõja eel maailmas suuruselt kuues armee. Rahvaarvu mõju on relvastumisele kaudne - eriti kui riigis on rohkelt maavarasid, mida saab müüa või poolmuidu ise tarvitada.

[Karuke]

Eks vanasõna ütleb - "Ära iial ütle iial"

Üldiselt kipun artikli autoriga nõustuma.
Ja seda kahel põhjusel:
Esiteks muidugi inimresurss. Nagu Kapten Trumm õiglaselt märkis, puudub vene sõjamasina ülivõrdeliseks forsseerimiseks nö ühiskondlik tellimus.
Ehk siis lihtsalt ei leidu enam piisavas koguses neid kes oleks valmis isikliku heaolu umbmääraste eesmärkide heaks loovutama.
Selle takistuse kõrvaldaks vast ainult mõni eepiline suur sõda...

Teiseks, tehnoloogiline mahajäämus. Puudutab ilmselt peaaegu kõiki relvastuse saamise ja toimimise etappe alates umbmäärase ja ettearvamatu kvaliteediga toormaterjalidest kuni isikkooseisu väljaõppe ja distsipliinini.
See kõik on ületatav kuid selleks kulub väga palju aega ja veel rohkem raha.
Ja nagu näib, puudub jällegi "ühiskondlik tellimus". Vene rahamehed ja niiditõmbajad ei pea endale ja oma järglastele hea äraelamise tagamiseks meretaguses kõrbes naftapuurtorne vallutama