Eesti erivägede kajastus

[Lupus]

Füüsilised katsed
Füüsilised katsed on valiku esimeseks etapiks. Kes selles astmes minimaalset
nõutavat taset ei näita, kukuks valikust nagunii välja paari järgmise päeva jooksul.
- Üldfüüsiline test: vähemalt 240 punkti 18-30 aastaste arvestuses ja vähemalt
80 punkti igalt alalt st 62 kätekõverdust 2 min jooksul, 72 istessetõusu 2 min
jooksul, 2 miili/3.2km jooks ajaga alla 13:49.
- Rippes käte kõverdamine ehk lõuatõmbed: kasutada võib pealt või alt haaret,
asendit võib soorituse vältel muuta, keha alla lastes tuleb käed lõpuni sirgu
lasta („nõksutamine“ ei ole lubatud), teha tuleb maksimaalne arv sooritusi
Ujumine
- 400 meetrit basseinis, aja peale, vabalt valitud stiili kasutades, ilma
ujumisprillideta
- 25 meetrit vee all, ilma basseini äärest äratõuketa, ükski kehaosa ei tohi
pinnale tulla enne 25 m läbimist
- Sukeldumine 4,5 meetri sügavusele, seal oleva sukeldumismaski näole
panemine ja õhust tühjaks puhumine ning kontrollitud pinnale tulek
Muud ülesanded
Valiku jooksul tuleb kandidaatidel täita mitmeid erinevaid vastupidavust, jõudu ja
osavust nõudvaid ülesandeid. Orienteerumistel ning rännakutel tuleb läbida pikki
vahemaid, tihti pimedas ning raskel maastikul seljakotiga, mis kaalub minimaalselt 25
kg + kohustuslik vesi ja toit.
Soovitused valikuks valmistumiseks
NB! Täpse treeningplaani koostamiseks konsulteeri spordiinstruktori või mõne muu
pädeva isikuga, täpsem treeningplaani sisu sõltub hetkevormist, kasutada olevast
ajast ja võimalustest.
- suurenda treeningkoormusi järk-järgult
- tee soojendus alati enne treeningu algust
- alati peale treeningu lõppu venita lihaseid, hoides lihaseid 20-30 sekundit
püsiva pinge all
- võimalusel varieeri treeningu päevasid (raskem-kergem, ülakeha-alakeha)
- väldi ületreenimist
- harjuta seljakotiga rännakut, tule valikule sissekäidud saabastega
- ära jookse seljakotiga – see ei pruugi liigestele hästi mõjuda
- arvesta, et rännakutel sinu jalad tursuvad, seega jalanõud peaks olema pool
numbrit suuremad sinu jalanumbrist.
- kui ei saa sooritada rännakuid, siis tee kükke seljakotiga/kompleksharjutused,
harjutad jalalihaste koormamist.
- harjuta orienteerumist: liikumist asimuudil, vahemaa määramist sammupaaride
abil, enda asukoha määramist kaardil, kaardi lugemise (suundade ja
distantside määramine, tingmärkide tundmine, marsruudi planeerimine,
koordinaatide märkimine) oskust, võimalusel ka pimedas ja seljakotiga.
Orienteerumist harjuta1:50 000 KV kaardiga
- valdav enamus jooksutreeningust tuleb teha aeroobses tsoonis (ilma
suuremate raskusteta peab olema võimalik veel rääkida)
- vee all ujumisel proovi olla võimalikult rahulik, ära harjuta seda ilma paariliseta
- enne sukeldumist veendu, et suudad kõrvades rõhu tasakaalustada
- treeningute juures on väga tähtis ka regulaarne magamine (7-8 h ööpäevas)
- joo piisavalt vett ja söö, proovi süüa koheselt pärast treeningut, pikemate
treeningute puhul ka treeningu jooksul
- väldi alkoholi ja tubakatoodete tarvitamist
- iga nädal peab olema vähemalt üks treeninguvaba päev

Need siis ametlikud soovitused!

[setu]

Kahju, et taasiseseisvunud aja gümnaasiumites pole säilinud esimese vabariigi aegset nii suurt poksi traditsiooni. See on näiteks alles Tallinna Reaalkoolis. Minigi aeg tagasi mainis seda teemat luuletaja Jürgen Rooste oma case'ist, kus oli Soomes kõrtsi laua taga ja mingi ryssa hakkas nagu neil kombeks suure sõimuga ühele kentsakale suhteliselt kuivetunud purjus soomlasele kallale minema. Kidur mehike "vana kooli kombekohaselt" hakkas end lõpuks kaitsma, tegi paar traditsioonilist chaplinilikku liigutust, mille peale venelastel (mitu) nägu naeru täis ja hakkasid kallale minema. Aga peale paari tou saamist oli kohe nenaada lahti. See poksi arhailine traditsioon on kultuur on vajalik, ei pea olema mingi "moodsalt ejakuleeritav" aasia action.

tervit,

[Kuperjanov]

...

[Motronicus]

Unusta karate, taekwondo jms, need annavad vaid pseudoenesekindluse, võitlusega seal palju tegu pole.

Põhjendamatult üleolev suhtumine sul. Triibuline madrusesärk veel puudu.

võitluskunstist on kasu? või õpitakse seal hoopis teisest puust asja?

Kindlasti! Mõte tegelikult järgmises. Misiganes sportlikul ja/või klassikalise võitluskunstiga sa tegeled, on seal tavaliselt hulk reegleid, mis näevad välja nii, "varba peale ei astu", "munadesse ei löö", "alla vööd ei löö", jne. Piisab juba tänavale astumisest, kui need reeglid kipuvad kaduma, seda enam võitluses elu eest. Et sellisteks olukordadeks valmis olla, peab ka vastavates (sarnastes) tingimustes treenima.
Tegelesin 80'ndatel päris hulk aastaid "erinevate võitluskunstidega". Kaks aastat sai käidud paralleelselt kahes karate trennis, sportlikus ja klassikalises, kokku 6 korda nädalas. Lisaks õhtused "vabatreeningud tänavatel", elik suht reeglivaba "treening" hämaras/pimedas.

[TheCorruptedOne]

Unusta karate, taekwondo jms, need annavad vaid pseudoenesekindluse, võitlusega seal palju tegu pole.

Ma ütleks ka siinkohal sõna sekka. Isegi klassikalised võitluskunstid kuluvad igal juhul ohuolukorras marjaks ära, piisab juba õige asendi sisse võtmisest mõne vähem motiveeritud "võitleja" peletamiseks tänaval. Kindlasti on arvestatav väärtus ka nende võitluskunstide õppimisel omandatud distsipliinil ja üldfüüsilisel ettevalmistusel, mis on eriti kasulik jõustruktuuridesse pürgijale.

Nõustun ka Motronicusega, ega reaalses olukorras ei kehti samad reeglid nagu treeningsaalis. Räägin oma mitmeaastasest kogemusest klassikalise karate trennis (kuid klassikalisele tehnikaosale lisandus muidugi ka raske üldfüüsiline treening enamasti jooksu ja jõuharjutuste näol), muidugi hõlmas treening ka vabavõitlust reaalses olukorras.

[Medusa]

Mina peaks mistahes võitluskunsti juures kõige olulisemaks just mõtteviisi kujunemist.

Tulles tagasi teemaalgataja postitustesse, siis kui Sa vähegi teaksid mis on CQB, tahaksid Sa ennast sellest võimalikult kaugele hoida. Lähikontaktid on alati väga vägivaldsed, ning vastane ei pea ka väga osav olema, tal peab lihtsalt vedama, st hea päev olema.

Oluline on inimese maailmavaade üldse, mistahes vanuses tatte= egotsentristlikud rambo-vannabiid ( ei viita siin postitajale, vaid üldse) ei taha keegi eriüksusesse, vaja on kaine ja ratsionaalse mõtlemisega inimesi, kes on intelligentsed ja õppimisvõimelised ning säilitavad külma närvi mistahes olukorras.

[Some]

Unusta karate, taekwondo jms, need annavad vaid pseudoenesekindluse, võitlusega seal palju tegu pole.

Põhjendamatult üleolev suhtumine sul. Triibuline madrusesärk veel puudu.

võitluskunstist on kasu? või õpitakse seal hoopis teisest puust asja?

Kindlasti! Mõte tegelikult järgmises. Misiganes sportlikul ja/või klassikalise võitluskunstiga sa tegeled, on seal tavaliselt hulk reegleid, mis näevad välja nii, "varba peale ei astu", "munadesse ei löö", "alla vööd ei löö", jne. Piisab juba tänavale astumisest, kui need reeglid kipuvad kaduma, seda enam võitluses elu eest. Et sellisteks olukordadeks valmis olla, peab ka vastavates (sarnastes) tingimustes treenima.
Tegelesin 80'ndatel päris hulk aastaid "erinevate võitluskunstidega". Kaks aastat sai käidud paralleelselt kahes karate trennis, sportlikus ja klassikalises, kokku 6 korda nädalas. Lisaks õhtused "vabatreeningud tänavatel", elik suht reeglivaba "treening" hämaras/pimedas.

Ei ole üleolev suhtumine. Sai ka ise idamaised stiile alustuseks proovitud. Väga vahva oli. Ainult et täpselt seesama mida sinagi ütlesid - reeglid on paigas ja kontaktitunnetus praktiliselt puudus. Hinnati tehnikate sooritamist. Füüsiliselt andis kindlasti juurde, aga paraku jah - kui tänaval vastu satub tegelane kes natukenegi teab kuidas ennast kaitsta ja ennast ilusatest löökidest/asenditest ära ehmatada ei lase, siis läheb sportlike võitlusstiilide harrastajatel raskeks. Lihtsalt harjutatud on raamides. Muidugi on nähtud ka häid täiskontaktkaratekaid MMA ringis, aga millegipärast sarnaneb nende karate siis rohkem juba poksile/tai-poksile. Sõjaväelastele ma soovitaks siiski pigem maadlust, sambot/mma-d ja poksi harrastada kui sportlikke idamaiseid võitlusviise. See ei ole viimaste halvustamisena mõeldud, lihtsalt üsna erineva lähenemisega spordialad. Minu jaoks näiteks oleks ebamugavaim vastane maadleja...

Aga jah, eriüksused teeb heaks just laitmatu taktikaline koostöö ja oma erialaste oskuste hea kasutamine. Käsivõitlus on vaid väike osa sellest mida nad teadma/oskama peavad, kuigi efektne.

[kert122]

ääh, mees peab olema külma närviga, meeletult rahulik, füüsiliselt võimekas, sihikindel, koostööaldis jne.
ega see et karated ei oska, ei tähenda et mees CQB-s vähem agressiivsem on, agressiivsus avaldub kogu üksuses, selle kiiruses ja otsustuskindluses.

linnalahingu puhul liigub üksus kiirelt peale ja ei peatu, kui keegi jääb ette ja läheb käsitsimaadluseks, siis üksuslane kas lööb noa näkku või haarab püstoli ja laseb kohe kuuli pähe ja läheb askeldab edasi.

[Some]

Kert räägib õigust. Ma juhtusin Remnikul sellesse lendu kus tulirelvi veel polnud. Selle asemel saime kogu väljaõppe perioodi metsikult füüsist, käsivõitlust andis mälu järgi paar afgaani sõja veterani + üks miilitsa 6.osakonna instruktor, varem Ida-Saksamaal vene diversante treeninu. Nimesid ei mäleta, mälu ikka väga nadi. Iga päev oli hommikul 5 kilomeetrit taktsammujooksu kirsades (jalarättidega muide), hommikuvõimlemine, 2 tundi rivi, siis jälle 5 kilomeetrit taktsammu jooksu botastes ja sellele järgnes väga karm kahetunnine käsivõitlustrenn. Soojenduseks oli tavaliselt ilma kaitsmeteta rägbi, siis tehti nukkidel kätekõverdusi ja võeti omaraskune partner selga ja üritati küünte/hammastega Peipsi liivakaldast üles ronida. Käsivõitlust harjutati ilma mattideta, kukkumine tehti muidugi esimesena selgeks. Ja nii iga tööpäev. Ülepäeviti oli orienteerumine kümnel ruutkilomeetril, orienteerumisvabadel päevadel oli sissitaktika metsas. No ja muidugi piirivalvuri erialane õpe... Remnikust lõpuks piirile said, siis oli tunne et oleksid nagu puhkekodus Käsivõitluse võtteid ei läinudki lõpuks piiril vaja, Salvo kumminui tegi oma töö paremini. Aga poiste võitlusmoraalile mõjus see mahv hästi, ajad olid tollal väga segased. Aasta oli 1991.

Asi läks nüüd pigem mälestuste rubriiki, aga mõte on pigem selles et käsivõitluse harjutamisel üksustes on pisut teine tähendus kui ninjade koolitamine. Tegelik madin läheks tõesti pigem Kerti skeemi järele.

[kert122]

no kujutage nüüd ette ühte situatsiooni:

rivi läheb ukse taha, uks lastakse näiteks pumbaga hingedelt ja visatakse sisse 1-2 granaati, sees on vastane kes on pooluimane, üksusest läheb sisse kiirelt kaks meest, segaduses vastane tormab peale, mis nüüd saab?!

a) üksuslane laseb kiired lasud pähe ja kerre näiteks püstolist, või haarab tõesti noa ja lööb selle vastasele kõrri või näkku, teine mees kontrollib toa üle ja kannab ette (uks paremal, ruum puhas vms)
b) üksuslane võtab sisse positsiooni ja lajatab jalakannaga vastasele munadesse või kukla taha ja siis peksab niikaua kui jaksab?!

see b variant on kuidagi koomiline, vastane tuleb saada kiirelt maha ja edasi liikuda, kaks kiiret kuuli on kiirem kui mistahes taekwandoo"n shit.

kui vastane tuleb elusalt kinni võtta, siis on granaadi asemel näiteks kas mingi kummigranaat, ere valgus, suits ja kärt mürts, ja üksus läheb ikkagi sisse ja lajatab sellele vennale kas siis kummikuulidega või lasebki maha, ikka juhtub.

keegi ei lase vastast käeulatusse, sest õpitakse omenda turvalisus esimesena. kui on võimalus lasta, siis lastakse mitte ei hakata bruce leed näitama.Või kuidas?!

[swatest]

tekib küsimus kumba minna kas kuppi luuresse või vahiapati SP-sse? mõlemal on teatud plussid,kahte korraga vist minna ei saa

[sigalahe]

Kert räägib õigust. Ma juhtusin Remnikul sellesse lendu kus tulirelvi veel polnud. Selle asemel saime kogu väljaõppe perioodi metsikult füüsist, käsivõitlust andis mälu järgi paar afgaani sõja veterani + üks miilitsa 6.osakonna instruktor, varem Ida-Saksamaal vene diversante treeninu. Nimesid ei mäleta, mälu ikka väga nadi. Iga päev oli hommikul 5 kilomeetrit taktsammujooksu kirsades (jalarättidega muide), hommikuvõimlemine, 2 tundi rivi, siis jälle 5 kilomeetrit taktsammu jooksu botastes ja sellele järgnes väga karm kahetunnine käsivõitlustrenn. Soojenduseks oli tavaliselt ilma kaitsmeteta rägbi, siis tehti nukkidel kätekõverdusi ja võeti omaraskune partner selga ja üritati küünte/hammastega Peipsi liivakaldast üles ronida. Käsivõitlust harjutati ilma mattideta, kukkumine tehti muidugi esimesena selgeks. Ja nii iga tööpäev. Ülepäeviti oli orienteerumine kümnel ruutkilomeetril, orienteerumisvabadel päevadel oli sissitaktika metsas. No ja muidugi piirivalvuri erialane õpe... Remnikust lõpuks piirile said, siis oli tunne et oleksid nagu puhkekodus Käsivõitluse võtteid ei läinudki lõpuks piiril vaja, Salvo kumminui tegi oma töö paremini. Aga poiste võitlusmoraalile mõjus see mahv hästi, ajad olid tollal väga segased. Aasta oli 1991.

Asi läks nüüd pigem mälestuste rubriiki, aga mõte on pigem selles et käsivõitluse harjutamisel üksustes on pisut teine tähendus kui ninjade koolitamine. Tegelik madin läheks tõesti pigem Kerti skeemi järele.

neid diversante treeninuid oli algselt kaks,ühe nimi oli Ruus.Vanem mees aga vinske kui juurikas ja väga karm.Teine oli Ilisjani nimeline.Samuti karm aga natuke lõbusama hoiakuga.

[Some]

Ruus oli sel juhul. Eesti mees oli. Afgaanidest tegeles meie rühmaga vist Vassili, tema oli tiba vähem rets - lubas nukkidel kätekõverdusi asfaldil teha. Btw, ninjakutsikad olid ka meie lennust kui ma õieti aru sain. Olid muidu tavalistes rühmades laiali ja said meiega ühist mahvi. Erinevuseks oli see et nad käisid langevarjuhüpetel ja seoses sellega kasutasid sokke ja nöörsaapaid. Eraldi üksus sai neist Remniku lõpetamisel kui meid laiali punktidesse jaotati. Võin ka eksida, ei tundud tollal teema vastu erilist huvi - rühmad omavahel tollal eriti ei suhelnud, ropp koormus oli peal. Kusjuures, piirivalvesse aega teenima saamine oli tollal raske. Oli pikkuse alampiir - 176 cm kui õieti mäletan. Lisaks veel füüsilised katsed - kätekõverdused, 24 kg sangpomm ja jooks. Kes ajateenistuses korda rikkus saadeti koju või pandi majandusrühma. Sügelistesse haigestunud saadeti ka koju. Ju tahtis Savisaar vene piiril ehtsate aaria natsidega eputada

[sigalahe]

Ruus oli seal suht lühikest aega,poole lennu pealt kadus ja keegi ei teadnud midagi kuhu või miks.Jlisjan oli samuti eestlane.Niiöelda ninjakutsikad,algselt olid laiali,õigemini neid ei olnudki,kas lennu lõpus või järgmise alguses moodustati neist eraldi rühm ja kasutati ka instruktoritena füüsilises ettevalmistuses.Ilisjani hüüdnimi oli ninja,sellest ka hakati tema loodud gruppi nii kutsuma.Afgaane oli kaks üks oli jah Vasja,tema oli dembel,teine ei olnudki afgaan vaid dessantvägedest deserteerunud kutt,nimi mäletamist mööda Mart.Elas veel selle noore med õega kokku seal,kes avariis surma sai.vene tips oli kohalik,kuskilt kohtla järvelt vist.Langevarjuhüpetele said ennast kõik registeerida aga hüppama ei jõutudki .käidi seal lennuväljal ainult mis sillamäe ja narva vahel asub suure maantee ääres.võibolla hiljem mingid hüpped olid,kuigi ise pole nendest midagi kuulnud.süstemaatilist ja regulaarset langevarjutreeningut kohe kindlasti mitte.Sügelistega ei saadetud kohe kedagi koju.Kui seal epideemija oli siis löödi rühmade kaupa karantiini kompaniis ja anti salv kätte ja jooksmisest oli terve rühm vabastatud,kuna hugistada ei tohtinud ja pesta samuti mitte sügeliste ravi ajal.

[Motronicus]

Jlisjan oli samuti eestlane.

Lembit Ilsjan.