Kaitseminister sõjaajaloost

[Kapten Trumm]

888 muutis meil mõtlemist. Mõnevõrra. Hvostov näitaski kõrvu - aegunud teooria aga elas (ja elab kohati ka praegu) Eestis oma elu.

Meedia jälgimiselt tollel perioodil võis lausa eristada eri etappe

1. hüsteeria poliitikute hulgas ja meedias - me oleme äkki järgmised
2. kainenemine ja "NATO-l on plaan" pidevad kinnitused (mis segunesid erinevate, nt Leedu presidendi ütlemistega, et "plaani pole".

Tekib küsimus, miks oli vajalik selline ülereageerimine, kui meil pidid ju asjad "paigas" olema? Iseseisev kaitsevõime, NATO "plaan" jne.

Soomes tollel perioodil mingit hüsteeriat ei olnud? Miks?

Vahest jõudis Eestis reaalsus kohale? Soomes on see ammu kohal ja seepärast seal keegi ei paanitse - asi on tõesti "paigas".

[lamjak]

Miskipärast lähevad nii mõnedki teemad üle kaevikusõjaks hoopis teisel teemal. Püstitati küsimus kaitseministri pädevuse kohta, nüüd on aga kõva vaidlus selle üle, kes on suurem Fukuyama jünger. Tsiteerides kunagist KGB juhti Šelepinit, "lahendame enne ikka põhiküsimuse ära".
Kaitseministeerium ei ole ainus riiklik struktuur, kus juht on tulnud "väljast". Seega ei maksa imestada, kui pressikonverentsil või intervjuul jutt vähe võssa kisub. Juhtub teistelgi. Kirjalike avalduste puhul lastakse tekst harilikult asjatundjatel üle vaadata, kes suurema jama välja roogivad. Suulisel väljendusel seda võimalust pole ja nii ongi asutuse juht võrreldav algaja autojuhiga, keda on küll eelnevalt õpetatud, kuid ise roolis olles ei ole tee peal püsimine sugugi lihtne ettevõtmine. Seega ei maksa väga tähele panna, kui asutuse poliitiline juht suuliselt jama ajab. Probleem on siis, kui jama väljastatakse kirjalikult.

Samas võiks keegi fukujamisti (ja ka fukujamismi) olemuse täpselt defineerida. Minu nägemuse järgi ei kvalifitseeru selleks ei corvus ega Kapten Trumm, kuivõrd minu arust on fukujamist mitte see, kes Fukuyamat tsiteerib, vaid see, kes Fukuyamat usub.

[Lemet]

Agza järsku ei ajaks asja ja järeldaks kõike fukujamalikult positsioonilt (või mõne muu suurmõtleja) ja lähtuks killukesest kohalikust talupojamõistusest. Kõigi nende tsitaatide jms BS taustal on ju kena oma eruditsiooni kenasti särada lasta, aga minnes kodukamara näitele pole ükski asjalistest suutnud ikkagi üheselt ara seletada, miks 50-ndatel suudeti lennuk Ülemiste järvejäält sama päeva õhtuks ää koristada, kuigi ilmastikuolud olid hullemad ja tehnika tase nigelam, meite ajal aga läks selleks kaks korda niipalju aega. Tegelikult, üks minu arust asine ütlemine ikka oli, aga see ei kannata üks-ühele ülestähendamist. Lühike sisukokkuvõte oleks vast selles, et tollal teadsid kõik, mida teevad, miks teevad, ja et teha on vaja tulemuse, mitte pakazuhha jaoks. Või miks on 20 aastase iseseisvusaja jooksul meite kaitsevõimekus täpselt niikaugel kui on. Fukujama või mittefukujama, aga mõistmaks, et asi on sitasti, selleks pole vaja olla eriline erudiit.

[tuna]

Kui nüüd põhiteema juurde tagasi tulla, siis ega Aaviksoo jutt selles intervjuus ei olnud kuidagi vastuolus Eesti eelmise kümnendi ametliku kaitsepoliitikaga. Veidi laiendatult tema jutt.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo 23.04.2010 Tallinnas:
http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=32495
5:18-6:36

KALDRE: Ma tean, et poliitikute jaoks on see ebamugav küsimus, aga ma küsin ikka. Kui mõtleme julgeoleku peale, äkki oleks ikka tulus, kui siin Eestimaa pinnal oleks üks korralik NATO baas?
AAVIKSOO: Ma ei ole päris seda meelt, ega see külma sõja tagasikeeramine või niisuguse füüsilise vastaseisu rõhutamine on siiski ka varasema sõjalise tehnoloogia niisugune relikt, et...
KALDRE: Härra Aaviksoo, mõned arvavad, et külm sõda juba ammu käib.
AAVIKSOO: Nojah, eks muidugi, on ka klassikaline ütlus, et enamus inimesi valmistub alati eelmiseks sõjaks, mitte tulevaseks. Aga me teame, et täna sõjaline heidutus on palju teistsugusem kui ta oli 60 aastat tagasi või isegi veel 30 aastat tagasi, kui kümnetuhandelised tankiarmeed seisid 100 kilomeetri kaugusel ja raketid vaatasid kõikidest šahtidest välja. Sellist vastasseisu meile vaja ei ole, see heidutus peab olema tänapäeval teisiti üles ehitatud ja ma arvan, et me saame sellega ka hakkama. Nii et mina kindlasti ei peaks meie julgeolekupoliitiliseks eesmärgiks nüüd klassikalise paksu soomusega NATO baasi olemasolu Balti riikides.

Ja veidi hiljem (siin sisaldub ka selle teema käivitanud repliik)
11.45-13.53

KALDRE: Siin on oluline see, et see tasakaal nagu öeldakse välja ei läheks, mis on ju ka jutuaines olnud siin Tallinnas ehk siis NATO uus strateegiline kontseptsioon. Et hüva, NATO on võtnud eesmärgiks ja siiamaani on ta seda edukalt teinud, et ta on väga palju väljas olnud, välismissioonidel Afganistanis, ja nagu teiegi ütlesite, et tuleks veelgi panustada ja ilmselt tulekski panustada. Aga küsimus on nüüd see, et selle panustamise varjus ei peaks ohtu sattuma liikmesriikide endi territoorium siin ja praegu.
AAVIKSOO: See on õige, aga nagu ma ka eelnevalt osundasin, et tänapäevased potentsiaalsed ohud ka liikmesriikide territooriumile on väga suure tõenäosusega samasuguse iseloomuga. Meil ei ole tõenäone klassikaline Teise maailmasõja filmidest tuttav niisugune konflikt, pigem on ka nende riskidega, mis võivad ...
KALDRE: Härra Aaviksoo, 2008. alles oli, täpselt selline nagu me oleme Teise maailmasõja filmidest näinud.
RANNAMÄE: Tankid tulid peale ja ...
AAVIKSOO: 2008 ka ei olnud niisugune. Me ei näinud rindejooni, me ei näinud kaevikut, paljusid asju me ei näinud, mida me Teisest ilmasõjast teame. Aga ka sekkumiseks Gruusia konfliktis, mida me NATO liikmesriikide puhul näeme kindlasti hoopis teises võtmes, on vajalikud need samad siiratavad võimed või projitseeritavad võimed, et liitlased ei saa hoida enam igas piirkonnas massilisi baase ja vägesid, vaid kriisisituatsiooni tekkides, soovitavalt veel enne seda, niinimetatud artikkel 4 operatsioonis või konsultatsioonide käigus, paisatakse need sõjalised jõud heidutuse eesmärgil sinna regiooni, kus pinge kasvab. Ka Ämari lennuväljale, mis on tõenäoliselt just heidutuse koha pealt koht, kus kriitilisel hetkel võiks NATO oma kohalolekut näidata ja pinge langudes sellest jälle välja liikuda. Ehk teisitisõnu, need ekspeditsioonisuutlikused on ka artikkel 5 ja artikkel 4 jaoks olulised võimekused, ei ole mõtet neid vastandada, et kas see või teine. Tänapäevaste konfliktide loogika on üsna ühesugune nii artikkel 5 ja 4 kui ka missioonivõimekuste puhul.

See retoorika on iseenesest juba ammu pähe kulunud, Aaviksoo pikkis siia vahele isegi Jürgen Ligi lemmikfraasi eelmistest sõdadest. Üllatav oli, et sellise jutuga pärast Gruusia sõda jälle nii alasti kujul välja tuldi. Et Aaviksoo ennast vahepeal sisse rääkis, sellel võib teoreetiliselt olla kaks seletust: a) kaitseministeerium oli talle küll asja seletanud, kuid ta ei saanud asjast aru või unustas ära; b) ministeerium arvabki niimoodi nagu Aaviksoo seletas. Isiklikult kaldun ma teise variandi poole, sest seda kaeviku-juttu oleme samuti need aastad pidevalt kuulnud.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Päev enne Aaviksoo ülesastumist ilmus Postimehe vahel välisministeeriumi väljaanne Allianss, kus teiste seas kirjutas ka suursaadik NATO juures Jüri Luik.

/.../ Eesti proovib strateegilise kontseptsiooni kaudu mõjutada teiste riikide relvajõudude arengut ja teised proovivad samas mõjutada meie oma. Me oleme huvitatud sellest, et teistel NATO riikidel oleks piisavalt võimeid, et seista vastu igasugustele ohtudele, ka nendele, mis teoreetiliselt võivad Eestit ohustada.

Stampfraas on, et NATO peab olema valmis kõikideks võimalikeks ohuolukordadeks. Meie ülesanne on tõestada, et see on konkreetne nõue, mitte abstraktne tõdemus ning see nõuab hoolt ja tähelepanu.

Probleem on lühidalt öeldes selles, et NATO tähtsaim operatsioon, Afganistan, mõjutab tugevalt meie arusaamist tulevastest relvajõdudest. Need on eelkõige kerged jalaväeüksused, aga ka eriüksused ning tsiviil- ja militaarpoolt ühendavad üksused. Nad on mobiilsed.

Artikkel 5 operatsioonide kohta öeldakse kergel käel, et ka nende jaoks on vaja teisaldatavaid üksusi ja soovitatakse mitte muretseda. See, mis on kasutatav Afganistanis, on kasutatav ka artikkel 5 operatsioonideks. Lihtne analüüs näitab, et kuigi ka territooriumi kaitseks mõeldud üksused peavad olema mobiilsed, on tegu siiski hoopis teist tüüpi üksustega.

Eesti huvides on, et NATO arvestaks ka territoriaalkaitse operatsioone, kus võib vaja minna ka rasket soomustehnikat, õhus ülekaalu saavutamist jm. Selliste vägede teisaldatavus, kiirus, väljaõpe jm esitavad NATO-le hoopis teistsuguseid nõudeid. Kui NATO tahab deklareerida, et ollakse valmis igasugusteks riskideks, peab nendeks ka tõesti valmis olema ja tagama nende võimete reaalse ettevalmistuse. /.../

Võrdluseks:
AAVIKSOO: need ekspeditsioonisuutlikused on ka artikkel 5 ja artikkel 4 jaoks olulised võimekused, ei ole mõtet neid vastandada, et kas see või teine. Tänapäevaste konfliktide loogika on üsna ühesugune nii artikkel 5 ja 4 kui ka missioonivõimekuste puhul.
LUIK: Artikkel 5 operatsioonide kohta öeldakse kergel käel, et ka nende jaoks on vaja teisaldatavaid üksusi ja soovitatakse mitte muretseda. See, mis on kasutatav Afganistanis, on kasutatav ka artikkel 5 operatsioonideks. Lihtne analüüs näitab, et kuigi ka territooriumi kaitseks mõeldud üksused peavad olema mobiilsed, on tegu siiski hoopis teist tüüpi üksustega.

Endine kaitseminister Jüri Luik on nn kaitseministeeriumi grupeeringu vaimne liider. Või siis peaks ütlema, et oli. Niimoodi jääb vägisi mulje, et praegusesse ministeeriumisse on jäänud viimased dinosaurused, kes üritasid NATO kohtumise varjus oma poliitikale elu sisse puhuda.

[Kapten Trumm]

See, mis on kasutatav Afganistanis, on kasutatav ka artikkel 5 operatsioonideks

Kahtlen selles väites. Õigemini on see lause pooltõde.

Näiteks oleks Afganistanis kasutatav suures koguses vananenud tehnikat, mis vs VF armee oleks liikuva märklaua rollis. Igasugu Leopard I tankid, RPG grillidega kerged soomusautod jne. Tõenäoliselt ei tule meil tegemist ka IEDde ega enesetapupommitajatega. Mingid 105 mm haubitsad ei puhuks meil üldse pilli, isegi märksa pädevamad 122 mm mitte.

Meil on vaja tõrjuda kõige ehedamat soomusofensiivi lennuväe toetusel, mida väikesearvulisel armeel on võimalik tõrjuda VAID JA AINULT omades kvalitatiivset ülekaalu. See, mis Gruusias toimus, oli kõige ehedam soomusofensiiv a'la Euroopa sõjateater 1982. Tüüpiline külma sõja manööversõja stsenaarium, mitte mingi ulmeline tulevikusõda.

[tuna]

See, mis on kasutatav Afganistanis, on kasutatav ka artikkel 5 operatsioonideks

Kahtlen selles väites. Õigemini on see lause pooltõde.

Näiteks oleks Afganistanis kasutatav suures koguses vananenud tehnikat, mis vs VF armee oleks liikuva märklaua rollis. Igasugu Leopard I tankid, RPG grillidega kerged soomusautod jne. Tõenäoliselt ei tule meil tegemist ka IEDde ega enesetapupommitajatega. Mingid 105 mm haubitsad ei puhuks meil üldse pilli, isegi märksa pädevamad 122 mm mitte.

Meil on vaja tõrjuda kõige ehedamat soomusofensiivi lennuväe toetusel, mida väikesearvulisel armeel on võimalik tõrjuda VAID JA AINULT omades kvalitatiivset ülekaalu. See, mis Gruusias toimus, oli kõige ehedam soomusofensiiv a'la Euroopa sõjateater 1982. Tüüpiline külma sõja manööversõja stsenaarium, mitte mingi ulmeline tulevikusõda.

Murrad sisse lahtisest uksest. Luik arvab seda sama või kui võtta ajalisest seisukohast, siis on ta jõudnud samale seisukohale.

Artikkel 5 operatsioonide kohta öeldakse kergel käel, et ka nende jaoks on vaja teisaldatavaid üksusi ja soovitatakse mitte muretseda. See, mis on kasutatav Afganistanis, on kasutatav ka artikkel 5 operatsioonideks. Lihtne analüüs näitab, et kuigi ka territooriumi kaitseks mõeldud üksused peavad olema mobiilsed, on tegu siiski hoopis teist tüüpi üksustega.

Tsitaadi kaks esimest lauset kuuluvad kokku, kui väide, mida Luige sõnul esitatakse "kergel käel". Viimase lausega (ja ka järgmise lõiguga) lükkab selle väite ümber.

Tähelepanu väärib aga Luige sõnakasutus. Väide, mis on olnud aastaid Eesti ametliku poliitika üks alustalasid ja mida Aaviksoo nimetatud intervjuus täie tõsidusega jälle esitas, on Luige sõnul ümber lükatav "lihtsa analüüsiga".

[tuna]

Sellise asja jaoks on olemas ajakirjanikud, kellele selle eest ka palka makstakse. Foorumi eelis on see, et siin saab nö vabal hetkel ja hobi korras seisukohti avaldada. Vastus sellele küsimusele huvitaks ka mind väga.