Väejooks Saksa sõjaväest.

[ivalo]

Teema all - miks võideldi SS-is kaldus jutt väejooksule. Probleem minu arust huvitav ja väärib eraldi käsitlust.
Kindlasti sai sedalaadne tegevus alguse juba 1941 aastal , suurem aga esimese lepingulise teenistusaasta lõppedes.
Põhjuseid väejooksuks oli seinast seina ja kindlasti oli teine (?) suurem laine 1944 aastal. Seoses sellega oli aga ka väga huvitavaid intsidente, kus Krivasoo all olnud üksus lahkus omavoliliselt rindelt ja siirdus Tartu rindele.
1944 aasta juuli lõpus Ambla lahingukoolist oma väeosadesse naasnud transport jõudis sihtpunkti täiskoosseisuliselt , mis näitas meeste meelsust Sinimägede lahingute aegu.
Kindlasti oleks huvitav teada statistikat -palju mehi üldse ja millistel põhjustel väeosadest lahkus?
Enamasti kirjeldatakse väejooksu juhtumeid küll piirikaitserügementide , politsei- ja kaitsepataljonide ning Omakaitse lahinguüksuste koosseisust , kui suur oli aga reaalne ärakargamine Leegionist, Brigaadist ja Diviisist?
Kui punaarmees oli jooksiku saatuseks ainult mullatoit , siis Saksa pool ja eriti Eesti väekoondis suhus asja sootuks leebemalt.
Astusid ära ju paljud põllumehed -kes vilja koristama jne. töö lõppedes tuldi väeosadesse tagasi, juhul muidugi , kui ei langetud välipolitsei jm. küüsi.

[ivalo]

1944 aasta augustis lahkusid RAD-i Abteilungist - 6/182 Muizniekist Lätimaal kaks eesti arbeitsmanni . Lahkuti teadaolevalt Eesti suunas , varastades kamraadidelt lätimaa kaardi ja käekella!

[ivalo]

2. veebruari mobilisatsiooniga sattus rügementi kahesuguseid inimesi. Oli tõsirahvuslasi , kes tulid rindele kättemaksuihaga 14. juuni küüditamise ja 1940. aasta võõrandamise eest. Oli teisi ,kellele sõda oli vastumeelne tegevus. Niipea ,kui rügement rindele läks, kujunes rügemendis ka omapärane tegevus - väejooks, mida viisakalt nimetati omavoliliseks lahkumiseks väeosast. Oli ka puhkuseleminejaid, kes puhkuse lõppedes ei tulnud väeossa tagasi. Oli neid ,kes otse väeosast lahkusid , võttes teinekord kaasa isegi relva. Oli teateid ,et mõningad neist olid läinud üle punaparashütistide poolt moodustatud punapartisanide salkadesse. Suurem osa aga läks lihtsalt koju põllutöödele. Väejooksikutega õiendamine andis rohkesti tööd minule , kui rügemendi kohtuohvitseri kohusetäitjale. Peaaegu iga päev rändas minu allkirjadega omavoliliselt lahkunute tagaotsimiskirju politseikomissariaatidesse ning peaaegu iga päev tuli välisandarmeeria saatel Iisakust kinnipeetud väejooksikuid diviisi kohtuohvitseri nõudega vormistada kinnipeetu kohta materjal süüdlase sõjakohtu alla andmiseks.
Rügemendiülem andis aprillist septembrini kohtu alla vaid kümmekond väejooksikut , kes olid väeosadest lahkunud mitmel korral. Karistuseks läksid nad pikemaks ajaks rügemendis loodud distsiplinaarkompaniisse.
Ühekordsete väejooksikutega lahendas " vana Moltke" arveid ikka kohtuta. Milleks aega raisata ja kohtupidamisega pabereid määrida. "Vana Moltke" lahendas lühiajaliste väejooksikute asja oma käskkirjaga distsiplinaarkorras , jättes diviisikohtu ettekirjutused täitmata.
Distsiplinaarkompanii ülemaks oli vironius lipnik Kiima ning neid mehi kasutati eluohtlikel kindlustustöödel. Neil oli siiski õnne. Distsiplinaarkompanii meestest ei saanud keegi haavatagi.
Oli ka üks raskem väejooksujuhtum. Teiskordselt väeosast põgenenu tunnistas kohtu ees , et tema relvaga teise inimese vastu ei võitle ja keeldus relva kätte võtmast. Asi tuli arutusele diviisikohtus sakslasest kohtu eesistuja juhtimisel ja mees mõisteti surma. Otsus viidi täide eesliinil ja mahalaskjateks oli karistuskompanii vastav komando.
Kui Mehikoorma all üle Lämmijärve Eestisse tunginud punaarmee jõudis Tartu alla , toimus rügemendi esimeses pataljonis , kuhu kuulusid Tartumaalt mobiliseeritud mehed , omapärane väejooks. Esimese pataljoni koosseisu enamik põgenes rügemendist koos kuulipildujatega Emajõe rindele Tartut ja Tartumaad päästma.

E. Kirs

[ivalo]

...........Viimastel päevadel oli meeleolu Tartus muutunud võrdlemisi saksavaenulikuks, mida põhjustasid peamiselt eesti sõjaväelaste ja omakaitselaste jutustused , kes süüdistasid sakslasi arguses ja hoolimatuses, sest kunagi ei antavat eestlastele kahuritule ega lennukite toetust. Sakslased jälle süüdistasid eestlasi laialijooksmises. Tegelikult oli tõesti juhtumeid , et eestlased jooksid laiali , kuid põhjusel ,et need olid täiesti väljaõppeta mehed ja neile ei antud kahuritule ega lennukite toetust.
Nii näiteks jutustasid jupo jahikommando resp. kompanii ( ül.ltn. Naber ) mehed ,et neid olevat saadetud ühte rindelõiku Reola juures. Lõik olevat kulgenud kahel pool Reola teed. Kompaniile oli toetuseks juurde antud üks saksa pak. Hommikul ,peale positsioonide sissevõtmist , ründas kompanii seisukohti ca 20 vene tanki. Saksa pak ei olevat kordagi tulistanud , vaid kohe peale tankide ilmumist ära sõitnud. Tankitõrje relvadeta jäänud mehed saanud raskete kaotuste osaliseks , teiste hulgas saanud raskesti haavata kompül. ltn. Naber , ja ülivõimsa vastase tule all jooksis kompanii laiali , suurema osa surnuid ja haavatuid maha jättes.
Samuti rääkisid ühe SS-pataljoni mehed ( meeste seletuse järgi pat. nr. 47 ) , et nende rindelõigus Kambjas olevat saksa kahurvägi täiesti puudunud , rääkimata lennukitest. Ka seda pataljoni olevat vene tankid suurel hulgal rünnanud ja tankitõrje relvade puudusel olevat pataljon raskete kaotuste järel laiali jooksnud.
Rahva meeleolu allakiskuvalt mõjus veel asjaolu ,et 20. ja 21. augustil vooris saksa üliraske ja raske kahurvägi mööda Võru ja Riia teesid üle Emajõe sildade Tallinna suunas.


Käesolev ülevaade on koostatud septembris 1944 Eesti julgeolekupolitsei B III osakonna ametniku poolt esitamiseks Saksa julgeolekupolitseile rahva meeleolude esiletoomiseks.

[hillart]

Paraku jään allikate osas võlgu, kuid teema on huvitav. Nimelt, 5 aastat tagasi pikemat aega Saksamaal viibides, oli mul võimalus põhjalikumalt vastavat ajaperioodi käsitlevaid ajaloomaterjale ja kirjandust uurida. Tehtud koopiad ja ostetud raamatud aga läksid postipakiga saates õnnetul moel kaduma.
Kas see oli nüüd raamat "Waffen-grenadierdivisionen SS" või "Heeresgruppe Nord", kuid ühes neist olid toodud konkreetsed dokumendid Armeegruppe Narva ettekannete kohta, kus 1944. aasta juulis oli tõsiselt päevakorras 20.diviisi rindelt välja viimine, ja seda just massiliseks muutunud väejooksu tõttu. Ei peetud enam usaldusväärseks rinnet hoidma. Ja toodud arve nähes võib seda täiesti mõistetavaks pidada. Nimetatud ettekandeid lugedes olid neis antud ka konkreetsed üksused ja deserteerunute arvud kindlate ajaperioodide jooksul eraldi võetuna reakoosseisu, allohvitseride ja ohvitseride osas. Arvud olid igatahes kõnekad.
Nimetatud ettekannetes toodud arvude tõepärasuse kohta sain tõestuse ka leides samu numbreid muudest üldtabelitest.
KUID!!! Ikkagi loeti eesti ja läti Waffen-grenadier diviise võõrrahvustest üksuste hulgas parimaiks ja võitlusvõimelisemaiks.
Ning väidetav põhjendus, et lahkuti mingilt rindelõigult selleks, et minna kuhugile mujale võitlema, on kergelt öelda, jama, sest sellesse teise rindelõiku, kuhu suurest kodumaa-armastusest justkui siirduti, jõudis sellest üksusest reeglina vaid käputäis teeleasujaist. Ning käsuta rindelt ja oma üksusest lahkumisele ei saa olla mingit sõjalisest aspektist mõistetavat vabandust ega põhjendust.

[Tapper]

Põhjus vähemalt üks neist on minu arvates sellest, et lahingute eestisse jõudmisega ja sakslaste selge poliitika (mitte anda eestlaste kätte raskerelvi ja eesti mahajätmisplaan) Võttis paljudel meestel sõdimsisu. Kuna asi kippus välja nägema juba Vaterlandi st. saksamaa eest sõdimisega. Paljud motiveerisid ennast muidugi kommunismi vastu võitlusega mida järjest rohkem toonitas ka saksa propaganda. huvitav kus oli see suur kommunismi vastane võitlus 30-aastate keskel ja lõpus kui kaht suuremat venda ja sõpra olid 3 Reich ja NSVL? Pidagem meeles et II MS ajal tegid hilisemad nn surmvaenlased ühisparaadigi ära .

Kuid paljud kes olid sõtta läinud mõttega sõdida kommunismi vastu olid saanud teha seda 41 aastast saati ja leiti et aeg on sellelt rongilt minema astuda (rongi all mõtlen saksa taganevate vägedega kaasaminekut) kes metsa kes kodu kes välismaale.
Ühesõnaga olen Ivalo väidetega nõus.
Ja sakslased kes meid Kremli seinte vahel 39 aastal maha müüsid võivad perse sõita ja suu eestlaste nii ja naasugusest käitumise kohta suu kinni panna.

[ivalo]

W. Haupt oma raamatus "Armeegrupp Nord" annab Sinimägede lahingute ajast sellise pildi: ...vabatahtlikud Euroopast võitlesid sama raevukalt ,kui suure lahingukarastusega 11. Ida Preisi jalaväediviisi sõdurid. Eestlased teadsid ,et kaalul on nende kodumaa saatus. Neil päevil ei lahkunud oma väeosast ükski SS-vabatahtlik. Ainult seal ,kus seisid ilma lahingukarastuseta politsei ja piirikaitse üksused , kes polnud sõdinud nõukogudega, kasvas desertööride hulk.
Ainult Eesti 4. ja 6. piirikaitserügemendist jooksis vastase poole üle (autori sõnastus) 6 ohvitseri ja 923 sõdurit (millise perioodi jooksul see toimus, ei ole ära toodud).
Samas kirjutab Haupt : "45. rügemendi I pataljon tõi ennast ohvriks - kattes raskerelvastuse taandumist ( milliseid raskerelvi ja kustkohast välja tõmmati Sinimägede lahingutes 26. juuli paiku)???


Eesti Diviisi mehi shokeeris noil päevil väejuhatuse otsus tagasitõmbumisest Narva jõelt. Peeti ikkagi jõge selleks sümboolseks piiriks ,millest üle idanaabrit ei lasta. Tollaste päevade eneseohverduse musternäiteks olid veltveebel Männik ja leitnant Unt.
Aga see muidugi teine teema.

[drachenheim]

[quote="hillart"]Kas see oli nüüd raamat "Waffen-grenadierdivisionen SS" või "Heeresgruppe Nord", kuid ühes neist olid toodud konkreetsed dokumendid Armeegruppe Narva ettekannete kohta, kus 1944. aasta juulis oli tõsiselt päevakorras 20.diviisi rindelt välja viimine, ja seda just massiliseks muutunud väejooksu tõttu. Ei peetud enam usaldusväärseks rinnet hoidma. Ja toodud arve nähes võib seda täiesti mõistetavaks pidada. Nimetatud ettekandeid lugedes olid neis antud ka konkreetsed üksused ja deserteerunute arvud kindlate ajaperioodide jooksul eraldi võetuna reakoosseisu, allohvitseride ja ohvitseride osas. Arvud olid igatahes kõnekad.

2. augustil 1944. a. on saadetud Berliini saksa luureohvitseri kiri, kus öeldakse, et juhtkonna vigade tõttu kandis 46. rügement raskeid kaotusi. Praktiliselt ümberpiiratuna, taandus segaduses ning jättis tiiva lahti, mille tõttu piirati ümber 4. SS-brigaadi “Nederland” 48. SS-rügement ja hävitati. Suuremast kaotusest päästis 47. rügemendi 2. pataljoni (Rebase pataljon) kangelaslik heitlus. (Peale seda vabastati Waffen-Standartenführer Juhan Tuuling rügemendi ülema kohalt ja viidi korpuse staapi. Tema asemele sai Alfons Rebane). Diviisis valitsev meeleolu oli peale rindeõgvendamist äärmiselt halb, sakslaste vastu lausa vaenulik. Seda demonstreeriti sageli ka avalikult, ähvardades sakslasi relvaga. Väejooksikute arv oli suur: juulis 1944 1571, kelledest 23 ohvitseri. Seetõttu III SS-soomuskorpuse juhtkond ei pidanud diviisi enam täielikult usaldusväärseks. Eesti diviisi arvuline koosseis juuli lõpus- augusti algul 1944 oli peale ränki lahinguid u. 6000 meest ning desertööre seega u 25% koosseisust. 20.SS- tagavara- ja väljaõpperügemendist, mis asus Kloogal, oli juulis-augustis 1944 desertööre samuti u 25 % u. 3000-mehelisest koosseisust. (märtsis 1944 oli desertööre 65).

[ivalo]

Kuidas said eestlased vastu seista musttuhandele venelasele , kui neilt võttis sakslane ise raskerelvade tuletoetuse . Meeleolu languse põhjustaski peamiselt saksa väejuhatuse otsus Narva jõe kallas maha jätta ja tõmbuda Sinimägede joonele. Esimene väljatõmbumise katse ka tühistati -eestlaste raevuka vastuseisu tõttu. Vaikselt aga viidi ära laskemoon ja kahurvägi. Peale vene 25 juuli turmtule lõppu ei antud eesti positsioonide ette isegi tõkketuld. Suurtükke oli aga sakslasel hulgim ,samuti laskemoona. Eesti sõdur tundis end reedetuna seniste relvavendade poolt. Teine asi ,mis käis vastu maksa oli kämbude pidev rinde õgvendamine . Juba Meerapalu lahingute aeg öeldi sõnad -" ära õgvendavad meie Eestimaa" Usun ,et eesti sõduri moraal ja võitlustahe olid tugevad , kui neid poleks sakslased ise nõrgestanud ja reetnud. Arvan ,et peale Narva jõe sündmusi oli karikas täis ja sellest ka suur käegalöömine ja viha kämbude vastu. Et Eestimaa on pea venelaste valduses oli ilmselge ja paljud lihtsalt loobusid.
Soome väljalangemisega sõjast oli Eestimaa hoidmine minetanud Saksamaale tähtsuse ja plaani "Aster " järgi lasti lihtsalt organiseeritult jalga. Ja jälle jäeti eesti väeüksused maha. Kämbudele moodustasid need aga toreda puhvri nende endi ja venelaste vahel. Teadupärast aga pole püssiga Jossif Stalini tankide ja T-34 vastu mitte midagi teha.
Reeturid olid sakslased ja paljud eesti sõdurid lugesid eelnevad "kokkulepped" kehtetuiks.