H Ojalo - 1939: Kui me valinuks sõja...

[Kapten Trumm]

Siin on üks värske arvamusliidri kirjutis, mis sisaldab tõde kui ka pooltõdesid:

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/ ... d=32449199

Tsiteerin:
/Soomel oli suhteliselt lihtsam, sest tal oli ikkagi üks Põhjamere sadam, kust sai relvi ja muid asju vedada. Tal olid paremad välissuhted hiljem sõja võitnud riikidega, eriti Inglismaaga, kui olid näiteks Eestil. Sest Eesti oli võtnud, kuidas nüüd öelda... pragmaatilisema orientatsiooni. Ja Eestil ei olnud muidugi nii palju jõudu kui Soomel. Eesti oli viis korda pisem kui Soome. Nii et Eesti kaotamine selles sõjas oli tegelikult ette otsustatud, sõjaliselt vastu hakkamiseks ei olnud mingit jõudu./

Kui võtta teema aluseks olev raamat, siis seal on konkreetsed suhtarvud väga kenasti välja toodud - nende analüüsimisel on selge, et polnud see Eesti nii pisike ja nõrguke midagi. Ja mis puutub siia Põhjameri, kui suurim relvatarnija sealtkaudu ei vedanud.

[Kapten Trumm]

Noh, see suhtarvude osa oli päris faktoloogiline (või vähemalt faktoloogia sarnane ). Kokkuvõtvalt oli Soome jah suurem, aga ka kaitstavad alad olid suuremad. Kui vaadata seda koos Salo tööga, siis Eesti polnud teps mitte mingi kaitsetu lambuke. Võimalused mürtsu teha polnud suurt kehvemad midagi. Soome hakkas kaitse teemal tegutsema varem (nt labidajäägrid) ja sai kauem tegutseda.

[Ursus]

Kui ma olin nii aastat 15 noorem, siis olin ka mina kindlalt veendunud, et: 1. 1939 poleks tohtinud nii kergelt järele anda, tulnuks sõja puhkedes mobiliseerida, vajadusel protestida, vaielda, venitada jne, kallaletungi korral aga vastu hakata (nii 1939. kui ka 1940. a kontekstis), mis muutnuks järsult NL võimalusi näidata okupatsiooni-anneksiooni legitiimseina ja parandanud Eesti sõjajärgset staatust (”rahvademokraatia” suunas, nagu nüüd spekuleerib Ojalo); 2. Eesti polnud maastikuliselt halvemas olukorras kui Soome, vastupidi (pikk veepiir Peipsil), võimalikel löögisuundadel võinuks kaitsjate-ründajate suhe meil olla paremgi kui pika avatud piiriga Soomes; 3. Eesti kaitsejõudude väljaõpe polnud oluliselt halvem Soomest, osalt hoopis parem (praegu ei oska küll enam oletada, millises osas); 4. relvastuse olukord oli Eestis isegi parem (suhteliselt tugev välisuurtükivägi ja suhteliselt rohkem automaatrelvi, õhu- ja tankitõrje olukord küll kehv, kuid taas suhteliselt võttes mitte hullem kui Soomes); 5. kui Eesti hakanuks vastu, teinuks seda võib-olla ka Läti, keda NL luges Baltikumis oma peavastaseks, ja võib-olla tõmmatuks sõtta ka Soome ja Leedu (??), mille tulemusena võinuks NL loodeosas tekkida tohutu raudtee- ja teedevõrgu ülekoormus ja segadus, mis seadnuks ohtu tarned Saksamaale ja sõjaks mitte valmis Saksamaa võime üldse sõda pidada. See, et nt viimatimainitud hüpoteetiline võimalus võis ola osapõhjuseks, miks Saksamaa tungivalt soovitas Eestil NL nõudmised vastu võtta, ainult kinnitas minu meelest seda teooriat. Kirjutasin millalgi 1993-94 kord Hvostovi, kord Enn Soosaarega polemiseerides isegi paar vastavateemalist ajaleheartiklit. Sain muidugi aru, et Eesti lüüasaamine avalikus sõjas Punaarmeega olnuks ikkagi paratamatu, aga kaldusin uskuma tõestamatuid väiteid, et kogu rahvast poleks Stalin "siin otse Euroopa silma all" nagunii küüditanud; et Eesti inimkaotused olnuks nõnda vaevalt suuremad kui need II MS tegelikult olid; et meie eliidist, sh kultuurieliidist pääsenuks sel puhul Läände suurem osa kui pääses 1944; et oleks ära jäänud (? kaotatud sõja järel?) vaimne trauma, mis meid tänini pärsib, jne, jmt.
Noorem ja ägedam olin. Mõnesugused mõtted polnud veel peas päris valmis küpsenud ja mõneni polnud jõudnudki. Nüüdseks on mulle ammu selge, et:
1. 1939-40 toimunu oli ette määratud varasema sündmustekäiguga, mistap üks-ühe vastu sõda NLiga (aga muid variante1939-40 ei olnud) lihtsalt ei tulnud kõne allagi.
2. Lüüasaamine olnuks niisiis väga ebatõenäolise (sest enne oleks alistunud nii see juhtkond, mis Eestil oli, st Päts-Laidoner-Eenpalu, kui ka tollase opositsiooni baasil kujuteldav valitsus eesotsas nt Jaan Tõnissoniga, samuti ei kahtle ma, et baasidelepingu ja hilisema alistumisotsuse teinuks vapside valitsus – vt Leedut) sõja korral kiire ja täielik, mingit olulisemat põgenikelainet poleks jõudnud olla.
3. Lüüasaamise n-ö tehnilisteks põhjusteks olid piirikindlustuste ja nende esise eelvälja sisuline olematus, väike territoorium, õhu- ja tankitõrje nõrkus, valmistamatus sissisõjaks.
4. Tegelikud alistumispõhjused muidugi: võimaliku välisabi täielik puudumine, lootus hoida sõda ära v võita aega, venitada rahvusvahelise olukorra muutumiseni, lubamatus seada riikluse säilitamise nimel ohtu rahvuse püsimist, aga muidugi ka pelg oma elu, positsiooni, pere, vara jne pärast, mis oli eriti ilmne 1940. See pelg viis mitmed riigijuhid vääritu käitumiseni, mis on vähemalt minu puhul peamine etteheide neile. Nende teistsugune, väärikam käitumine poleks siiski muutnud mitte midagi. Kas nt Smetona protest ja maalt lahkumine v Merkyse katse seda teha muutis midagi Leedu puhul? Mitte midagi, ja teise ilma rändas Smetona tulekahjuohvrina (ainsana ses põlengus) juba 1944 ja USAs. Aga muidugi oleks südantkosutav kujutleda, kuidas Laidoner paljastatud mõõgaga oma küüditajatele vastu astub – selle asemel, et aastaid eri türmides mädaneda ja mõni nädal enne surma end süüdi tunnistada (süüdistus, meenutan, oli Eesti jõuga eraldamine Venemaast). Pätsu osas kahtlen tema süüdivuses juunis-juulis 1940.
5. Stalini repressioonide ulatus pole muidugi selge, kuid need olnuks igal juhul kordades massiivsemad 1940-41 tegelikult juhtunust. NL esimene okupatsioon olnuks 8 kuud pikem.
6. Nagu keegi siin juba mainis, tähendanuks sõjaline vastupanu seda, et rinne rullinuks Eestist üle mitte kaks korda, nagu II MS juhtus, vaid kolm korda. Koos kõige kaasnevaga.
7. Vastupanu poleks tõenäoliselt muutnud eriti midagi Eesti sõjajärgses riiklikus staatuses. Kui aga tulemuseks tõesti olnuks “rahvademokraatia” (lõpeks oli see variandina üleval veel 1953), siis oleksime praeguseks märksa hullemas jamas. Venelaste (NL) asemel peaksime küüditajaid, timukaid, msg muid totalitaarrezhiimi sulaseid ja peremehi otsima endi keskelt, Venemaaga seoks meid hulk ebavõrdseid lepinguid, jne. Ehkki jah, selle foorumi autorite ilmse enamuse rõõmuks oleks meil praegusest suurem ja rohkema raudvaraga kaitsevägi.

[Kapten Trumm]

Ma lisaks loetelule veel 8. punkti - lisaks raudvara kilogrammidele oleks vast täna rahvuse meelestatus ja kaitsetahe midagi muud. 1930ndate (suhteliselt) kõrge kaitsetahe seisis püsti muuhulgas ka Vabadussõja legacy'l. Võib-olla ma elan linnalegendides, aga ma kahtlen sügavalt, kas Soomes on praegu tingimuslik kaitsetahe "sõdime siis kui keegi (nt NATO) aitab" või "mina olen maailmakodanik ja maksumaksja, las riiki kaitseb minu maksude eest keegi teine". Nt minu 50ndates eluaastates lühisugulastel olid silmad hirmu täis kui algas aprillimäsu 2007 - nüüd tulevad vene tankid, mis see Eesti siin ikka kaitsta suudab jne jne jne. "Legacy" probleem. -inimesed ei usu enese jõudu.

Stalini repressioonide ulatus pole muidugi selge, kuid need olnuks igal juhul kordades massiivsemad 1940-41 tegelikult juhtunust

Selle väite vastu oponeeritakse selles Ojala raamatus päris kategooriliselt - väidetav vihase Stalini poolne maa tühjaks küüditamine NSVL vastu relva tõstnud riikides pole tõendamist leidnud. Tühjaks küüditati neid maid, mis olid juba varasemalt olnud NSVL osad. 1945 ei toimunud ju mingeid kättemaksuküüditamisi nt Ungaris, Rumeenias ja Saksamaal - kuigi need maad tõstsid kõik relva NSVL vastu.

Venemaaga seoks meid hulk ebavõrdseid lepinguid, jne

Soome ........

[Ursus]

Mitte NSVL, vaid Vene impeeriumi osad. Nagu Poola idaosa, mis ongi ainus võrdlusalus, sest hõivati just sügisel 1939, mitte aga hoopis teises olukorras 1944-45. Sealt deporteeriti ainuüksi poolakaid poolteist miljonit, Katõn jne... Aga ma ei rääkinud ju küüditamisest, vaid repressioonidest laiemalt. Juunist 1940 juunini 1941 areteeriti Eestis 8000 (enamik hukkus) ja küüditati 10 000 (pooled hukkusid) inimest -- kas on väga raske kujutleda, et need arvud oleksid kordades (nt KAKS korda, KOLM...) suuremad, kui Eesti vallutatuks sõjaga ja okupatsioon kestnuks 8 kuud kauem? Pluss sõjaohvrid ja otseselt sõjavangid. Ja kättemaksuküüditamisi 1940ndate teisel poolel oli muide nii Ungaris, Rumeenias kui (Ida-)Saksamaal, sh "suveräänsetest" riikidest lausa Siberisse.

Ebavõrdsed lepingud -- jutt oli "rahvademokraatiatest". Soome oli teatud mõttes küll NL vasallriik (YYA-leping jne), aga mitte sedavõrd. Kui näide tuua, siis "rahvademokraatia" korral oleksime riikidevahelise lepinguga juba 1945 seadustanud territooriumiloovutused, NL/Vene baasid oleksid maal olnud vähemalt sama kaua kui olid (st a-ni 1994 + jätk Paldiski ja võib-olla veel millegi osas). Nõuk vasalli staatus oleks olnud rahvusvaheliselt kenasti tunnustatud, st poleks olnud mingit mittetunnustamispoliitikat, rezhiim seaduslik jne.

[kana tagumik]

Nõuk vasalli staatus oleks olnud rahvusvaheliselt kenasti tunnustatud, st poleks olnud mingit mittetunnustamispoliitikat, rezhiim seaduslik jne.

winston "paks koer" churchill teatavasti avaldas lootust, ma ei mäleta täpselt, millisel kohtumisel nõukogude esindajatega, et peale sõja lõppu korraldatakse vähemalt balti riikides rahavahääletus nõukogude liitu astumise küsimuses.

ma ei kahtle hetkekski, et kui "uncle joe" oleks tahtnud "uncle winny'le" vastu tulla, oleks siinkandis vajalik rahvahääletus ca 1946 ära korraldatud nagu niuhti, koos vajaliku tulemusega muidugi.

ja lääne silmis oleksime olnud nii seaduslikult nõukogude liitu astunud, kui vähegi võimalik.


Meie õnn, et see asi korraldamata jäi.

[Ursus]

Jah, Teheranis 1943, aga mitte Churchill (tema oli Baltimaade NLile andmisega nõus juba enne sõda), vaid Roosevelt.

1. detsember 1943 kl. 15.20
Roosevelt. Ühendriikides võidakse tõstatada Baltikumi riikide Nõukogude
Liidu koosseisu lülitamise küsimus, ja ma eeldan, et maailma avalik
arvamus peab soovitavaks, et kunagi tulevikus oleks mingil moel väljendatud
nende vabariikide rahvaste arvamus selles küsimuses. Seepärast ma
loodan, et marssal Stalin pöörab sellele soovile tähelepanu. Mul isiklikult
ei ole mingeid kahtlusi selles suhtes, et nende riikide rahvad hääletavad
Nõukogude Liiduga liitumise poolt niisama üksmeelselt, nagu nad tegid
seda 1940. aastal.
Stalin. Leedul, Eestil ja Lätil ei olnud enne revolutsiooni Venemaal
autonoomiat. Tsaar oli siis liidus Ühendriikide ning Inglismaaga, ja mitte
keegi ei tõstatanud küsimust nende riikide lahkumise kohta Venemaa
koosseisust. Miks see küsimus nüüd esitatakse?
Roosevelt. Asi on selles, et ühiskondlik arvamus ei tunne ajalugu. Ma
sooviksin rääkida marssal Staliniga Ühendriikide sisepoliitikast.
Järgmisel aastal seisavad Ühendriikides ees valimised. Ma ei soovi
oma kandidatuuri üles seada, kuid kui sõda jätkub, siis olen võib-olla
sunnitud seda tegema. Ameerikas on kuus-seitse miljonit poola päritolu
kodanikku ja seetõttu, olles praktiline inimene, ei tahaks ma nende hääli
kaotada. Ma olen selles marssal Staliniga nõus, et me peame taastama
Poola riigi, ja isiklikult ei ole mul mingeid vastuväiteid, et Poola piirid
oleksid nihutatud idast läände – kuni Oderini, kuid poliitilistel põhjustel
ei saa ma praegu osaleda selle küsimuse lahendamises. Ma jagan marssal
Stalini mõtteid, ma loodan, et ta saab aru, miks ma ei saa avalikult osaleda
selle küsimuse lahendamises siin, Teheranis, ega ka mitte järgmise
aasta kevadel.
Stalin. Pärast Roosevelti selgitusi ma mõistan seda.
Roosevelt. Ühendriikides on ka mõningane hulk leedulasi, lätlasi ja
eestlasi. Ma tean, et Leedu, Läti ja Eesti kuulusid ka minevikus ja üsna
hiljuti Nõukogude Liidu koosseisu, ning kui Vene väed taas sisenevad
neisse vabariikidesse, ei hakka ma selle pärast Nõukogude Liiduga
sõdima. Kuid ühiskondlik arvamus võib nõuda seal rahvahääletuse korraldamist.
Stalin. Mis puutub Leedu, Läti ja Eesti rahva tahteavaldusse, siis meil
saab olema piisavalt juhuseid anda nende vabariikide rahvastele võimalus
oma tahet väljendada.
Roosevelt. See saab olema mulle kasulik.
Stalin. See muidugi ei tähenda, et rahvahääletus neis vabariikides peab
toimuma mingis vormis rahvusvahelise kontrolli all.
Roosevelt. Muidugi mitte. Oleks kasulik sobival hetkel teada anda, et
mingil ajal toimuvad neis vabariikides valimised.
Stalin. Muidugi, seda võib teha. Ma tahaksin teada, kas homse ärasõidu
küsimus on lõplikult lahendatud.
Roosevelt. Mulle teatati, et homme on soodne ilm. Meil on jäänud
mõned küsimused, mida me võime arutada täna õhtul. Homme hommikul
kavatsen ma välja lennata.

[kana tagumik]

aitüma, Ursus, ma mälu järgi panin:)

mu raamatud on praegast remondi puhul kaugemale varju alla tassit'.

kuna kõnealuse nõude motiiv läänt esindavale FDRile on selgelt oma näo päästmine, siis on üleüldse kaheldav, kas..olude muutumisel...oleks lääs kahtluse alla seadnud selle hüpoteetilise rahvahääletuse legaalsuse.

Igasugu MRPde ja Müncheni sobingute puhul on hukkamõist läänes kerge tulema: üks osapool ju sõja kaotand hitler. kelle reziimgi kadus koos ta endaga. Sel puhul ju lihtne endale ka natuke tuhka pähe raputada - mingit reaktsiooni pole karta

või mis?

[Lemet]

Kas mitte ei täheldanud Churchill hiljem, et Roosevelt oli sellel kohtumisel valmis andma Stalinile kõike, mida see iial oleks märganud küsida.

[Kapten Trumm]

Roosevelt. Ühendriikides võidakse tõstatada Baltikumi riikide Nõukogude
Liidu koosseisu lülitamise küsimus, ja ma eeldan, et maailma avalik
arvamus peab soovitavaks, et kunagi tulevikus oleks mingil moel väljendatud
nende vabariikide rahvaste arvamus selles küsimuses. Seepärast ma
loodan, et marssal Stalin pöörab sellele soovile tähelepanu. Mul isiklikult
ei ole mingeid kahtlusi selles suhtes, et nende riikide rahvad hääletavad
Nõukogude Liiduga liitumise poolt niisama üksmeelselt, nagu nad tegid
seda 1940. aastal.

Kui üksmeelseid nõukogude liidu pooldajaid/nende vägesid oleks piisava koguse tinaga tervitatud, siis vaevalt, et Roosevelt saanuks sedasi öelda. Selle jutu põhjal pole meil ka eriti põhjust haukuda, sest formaalselt oli kõik korrektne ja kuna seaduslik EW märkimisväärset vastupanu ei osutanud (sellist, mis pälvinuks välisriikide tähelepanu), siis pole meil ka põhjust räääkida relvastatud riigipöördest - lääne jaoks seda ei eksisteerinud. Samas oli EW juba eelnevate otsustega ennast piisavalt auti mänginud. Samas peale nädalasi tänavalahinguid (mida näinuks pealt välisriikide saatkonnad ja meedia) poleks erilist põhjust mingist vabatahtlikkusest rääkida. Vähesed agressiooni mõõtu juhtumid nagu merekindluste hõivamine asusid kahjuks liiga kaugel ja Aegnal välisesindusi polnud.

Kogu Eesti juhtkonna tegevus oli piiri taga väga lihtsasti tõlgendatav eestlaste vaba tahtena (või oli mugav tõlgedada) ja thats it.

[Arnold]

Kui üksmeelseid nõukogude liidu pooldajaid/nende vägesid oleks piisava koguse tinaga tervitatud, siis vaevalt, et Roosevelt saanuks sedasi öelda.

Eks siis oleks veidi teisiti öelnud. Liitlased poolakad müüdi maha, millest siin veel rääkida...

[Ursus]

Trummile eelkõige. Ärme hakka taas pihta selle tagantjäreletarkusega! Selle kohaselt pidanuks EW 20 aastat tegelema ainult sõjaks valmistumisega, teades seejuures ette kõiki hilisemaid maailmapoliitika keerdkäike ja maailmasõja kulgu. Pangem endid ikka tollaste otsustajate rolli, lähtudes neist võimalustest ja ohtudest, teadmistest ja oletustest, hirmudest ja lootustest, mis neil tollal olla võisid. Miks pärast 01.09.39 ei mobiliseeritud? Sest Eestil puudus piir ühegi sõdiva riigiga (Lätil ja Leedul olid need nii Saksa kui Poolaga), NL polnud veel sõtta astunud ja temaga nagunii üksinda sõdida ei kavatsetud, vaid sooviti teda mitte provotseerida, mitte anda ajendit provokatsioonideks, püüti temaga kuidagiviisi kokku leppida v üle mängida.
Miks sõlmiti baasideleping? Sest alternatiiviks oli kindlasti kaotatud sõda, nüüd aga näis, et olulisim (riigi- ja ühiskonnakord) õnnestub NL hambust tänu lepingule välja kiskuda, saades lisaks eluliselt vajaliku kaubanduslepingu, tellimused Eesti tööstusele jne ning loovutades "vaid" sõjalise iseotsustusõiguse. Kui palju see EW olukord 1939/40 siis erineski -- erines muidugi, aga nii põhimõtteliselt, juriidiliselt -- sõjajärgse Soome olukorrast?

[Kapten Trumm]

Minu arvates (elukogemuslik - aastatepikkune töötamine kirsakandjate keskel) erines Talvesõja järgsest Soomest niipalju, et venelane teadis väga hästi, et Soome suunas pauku tehes läheb uuesti sõjaks. Mis ka tegelikult peale 25. juuni 1941 pommitamisi ka juhtus. (Mis sundis NSVL tegema ühte ebaõnnestunud pommireidi, mis tõi kaasa täiesti mittevajaliku täiendava sõjatandri - on muidugi ise teema. Aga tollel hetkel tehti NSVL-s muudki reaalsega mittehaakuvat.) Seepärast ei olnud ka Soomes juunipöörde katseid (loosungeid lehvitati, aga valitsus keeras kohe selle koomale). Eestis oli roheline tuli ära vilgutatud ja kirsakandjad teadsid hästi, et mingit olulist vastupanu ei tulne, seepärast nii naaglalt tegutsetigi.

Nüüd võib hakata kindlasti arutlema selle üle, kas Hanko oli kaugemal kui Paldiski ja Helsinkis ligidal vene sõjaväelasi polnud.

Edit1 -1 lause algus

[Ursus]

Ma ei mõelnud Talve-, vaid Jätkusõda, õieti -- kogu II MS. Muide, Talvesõja lõpetamise põhjused polnud sõjalised (Soome oli juba kaotanud), vaid puhtpoliitilised, ja olukorra muutudes soovis NL -- vaatamata "uue sõja ohule" -- Soomet juba suvel 1940 okupeerida, sj sügisel, nõudis seda takistanud Saksamaalt vabu käsi veel novembris, mil sõda olnuks taas "talvesõda". Miks jäi "juunipööre" Soomes ära 1945-1948, mil SKDL oli eduskunnas suurim erakond, eriti 1948 (mil see toimus Tshehhoslovakkias), see on iseküsimus. Relvapeiduskandaal, NL muud huvid ja mured tol hetkel (1948 valmistuti kallaletungiks Jugoslaaviale läbi Ungari, mis oli kavandatud kusagile 1949/50 kanti ja jäi ära eelkõige Korea sõja puhkemise tõttu), "kapitalistliku" vasallriigi olemasolust tulenenud majanduslikud, propagandistlikud jm plussid...

[Jaanus2]

Baasidelepingutel on siiski vahe. Soome oleks suutnud omapoolselt selle rikkumise korral adekvaatselt reageerida, meie mitte. Sellepärast Soomes midagi sarnast ka ei üritatud. Pool Eestit oli baas ja meeste arvu teate isegi. Miks küll meite mehed arvasid, et ühiskonnakord säilib? Rumal lootus tundub praegu sellistel tingimustel, teadsid ju nemadki (kui iseennast ei petnud), mida NSVL endast kujutab. Hea küll, läks nihu, sõlmiti kogemata halb leping, tegijal juhtub. 1940.a. ikka ei andnud seda iseseisvust kuidagi väärikamalt loovutada? Protestinud kasvõi suuliselt...