Kaitse Kodu!
11. august 2010
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/m ... d=32543537Marksistlikus ajalookäsitluses oli omaette teemaks isiksuse osa ajaloos. Marksistid otsesõnu küll ei eitanud suurte isiksuste rolli inimühiskonna arengu ja sündmuste kulgemise mõjutajana, allutasid selle aga ometi täielikult klassivõitluse ideoloogiale ning nägid isiksusi üksnes suurtes ja paratamatutes ühiskondlikes hoovustes heitlevate päkapikkudena.
Kas samasuguste päkapikkudena peaksime käsitlema ka suuri väejuhte? Mehi, kellest mõned ei kaotanud elu jooksul ühtegi lahingut ning kelle mõju taktika, strateegia, relvastuse ja logistika arengule oli sõna otseses mõttes murranguline? Või kelle osa sõja kui inim- ja rahvusvaheliste suhete ühe vormi filosoofilisel käsitlemisel on paljuski pädev tänase päevani?
Küsimused on muidugi keerulised ja mitmetahulised ning ammendavat vastust pole neile võimalik anda. Siiski on ajaloost näidete otsimine kõigist tagantjärele tarkuse vormidest kõige adekvaatsem viis tõe poole liikumisel. Ehk siis: kas üksikisik, olgu ta oma aja, rollis ja võimete poolest nii piiratud kui tahes, võib ajaloole anda täiesti teise suuna või on see võimatu?
Kui tahes kriitiliselt ma inimest tema ajalises mannetuses ka ei hinda, tundub mulle ometi, et üksikutel hetkedel kerkib üksikisik siiski otsekui kõige — aja, institutsioonide, masside, tehniliste võimaluste ja omaenda võimete — kohale ning suunab nagu rööpaseadja teda ennast mängleva kergusega lömastada võiva ajaloorongi uuele teele. Kusjuures enam kui sageli on nendeks suunajateks olnud just sõjamehed, sõdurkuningad, väejuhid.
Kuulsaim ja mõjukaim niisugustest meestest on kahtlemata olnud Napoleon Bonaparte. Algselt tegelikult ju vaid provintslasest suurtükiväeohvitser, suutis see mees üheainsa geniaalse idee — kontsentreeritud kahuritulega lahinguväljal läbimurdepunkti tekitamine, et seejärel jalaväe ja ratsaväe massiivse kiirrünnakuga vastane killustada ning lõplikult purustada — poliitiliseks võimuks konverteerida. See omakorda (paljuski sõjalisest ja poliitilisest paratamatusest tingituna) konverteerus ulatuslike tehniliste uuenduste rakendamisse nii sõja- kui ka tsiviilelus, modernsesse seadusandlusse, oma kaasaegsele diplomaatiale platsdarmi loomisesse, moodsa Euroopa impeeriumi idee sündi ja loomulikult ätkuvatesse taktikalistesse uuendustesse lahinguväljal,
alates luure tähtsuse suurendamisest ning lõpetades väljaõppe- ja varustusküsimustega.
Kuigi Napoleon l pidi lõpuks kogu Euroopa koalitsiooni ees alla vanduma, muutis ta Euroopa ja seega ka kogu tollase maailma palet tundmatuseni. Mitte asjata ei muutunud Napoleoni-eelne aeg eurooplaste kõnepruugis “vana režiimi” ajaks. Tegelikult rajas just Napoleon kui Prantsuse
revolutsiooni sünnitatud supersõdalane Euroopa tulevaste demokraatiate vundamendi.
Ent väejuhid võivad ajalugu muuta ka märkamatumalt ja alati isegi mitte võites, vaid ka mõnes pealtnäha vähetähtsas lahingus ootamatult lihtsalt surma saades. Niisugune oli näiteks Inglismaa anglosaksist kuninga Haroldi lugu 1066. aasta Hastingsi lahingus. Teatavasti üritas Normandia hertsog William oma dünastilisi pretensioone ära kasutades Haroldit kõrvale tõugata ja jõuga Inglismaa troon hõivata. Loomulikult ei saanud Harold sellega nõustuda. 14. oktoobril põrkasidki kaks väge kokku Hastingsi küla lähedal Caldbeci künkal, kus Harold oli kaitsepositsiooni sisse võtnud.
Lahing algas varahommikul ja William üritas meeleheitlikult anglosakse nende positsioonidelt välja lüüa. Hämardus juba, kui ta viimasele meeleheitlikule rünnakule tormas. Kuigi seekord olid ka anglosaksid vahepeal vasturünnakule minnes oma read segi ajanud ja normanni rüütlite ratsaväe käe läbi raskeid kaotusi kandnud, püsisid nende tuumiku moodustavad kuninglik ihukaitsevägi ja vibukütid endiselt kaitstud positsioonidel ning pole sugugi kindel, kas Williami viimane rünnakki edukaks oleks osutunud.
Anglosaksidele sai saatuslikuks aga üksainus juhuslik nool, sest see nool tabas kuningas Haroldit otse silma. Puhkenud segaduses jätsid paljud ihukaitseväelased positsioonid maha, et kuninga ümber koguneda, maakaitseväelased, kes moodustasid Haroldi väe põhimassi, sattusid aga lihtsalt paanikasse. Inglaste terve päeva vankumatuna püsinud rinne lagunes — ja Inglismaa oli Williami
päralt.
Saatus? Kas Haroldi või Inglismaa saatus? Igatahes tegi ühe mehe surm ajalugu.
