Sollmann kirjutas:80-ndate esimene pool.
Rakvere 3. Keskkool.
Õpetaja - major Gontšarov.
Samuti muhe ja lahke inimene.
Samuti koomiline ning nii nagu major Adõlovgi ammendamatu imiteerimisallikas.
Õpilaste suureks õnneks üsna kergesti manipuleeritav.
Alatasa, kui mingi kontrolltöö pidi just-just algama, käisid plikad mulle, kui klassi parimale vene keele oskajale peale, et ma mingi kavala küs-e leiutaksin ning selle õpetajale serveeriksin, et too siis tunnikontrolli ära unustaks.
'Tov. major, raskazhite pzhlsta pro Grenadu, ne stoit li nam bojatsja 3. mirovoi voinõ?' - ja sm major jutustab pikalt ja laialt kuidas asjalood Grenadal parajasti on ning et partei ja valitsus teevad kõik et koledat sõda ära hoida.
Samal ajal teevad klassis kõik juba koduseid töid, märkamatult möödub aeg ja sm majorile ootamatult heliseb järsku vahetunnikell ning kontrolltöö jääbki tegemata.
Ja nii tunnist tundi, üha uuesti ja uuesti ning rusikareeglina ka õnnestunult.
Megalaager kooli lõpus, puuautomaatide ja -granaatidega, gaasimaskide jmt-ga, oli aga selline koomuskikoht, kus nalja sai mitme aasta peale ette
Sama aeg, sama Gontšarov
Gontšaar ei osanud meie arusaamise järgi peaaegu sõnagi eesti keelt. Saadeti teda tagapinkidest üle terve klassi kõva häälega nii inimese kui ka mitmete loomade intiimsematesse kehapiirkondadesse, vahel väga üksikul korral teatas Gontša, et ta saab aru küll kui me talle "nehorošije slova govorim", oleks ta päriselt aru saanud, küllap oleks nii mõnigi meist kõvasti võtta saanud. Õppevahendeid tabas tihtipeale kurb saatus, eriti dosimeetreid, millest oli lõhkumisele lisaks ka midagi võtta, automaadid olid nii kulunud, et nende lahtivõtmiseks ei olnud sageli tarvis teha muud kui põrutada täiest jõust kabaga vastu põrandat. Ainsaks erandiks oli lasketiir - seal sai käidud usinalt ja TOS-idega klõpsitud nii palju kui lubati, õhupüssidest me eriti ei hoolinud.
Meie lennu ajal muutus kolmepäevasena ette nähtud lõpulaager sujuvalt ühepäevaseks. Kooli juurest kolonnis Ussimäe suunas marssi alustades saime Gontšalt ootamatu korralduse "Strojevuju pesnju napevai!"...kusjuures ma ei suuda praegu enam kuidagi meenutada, et ta meile enne mõnda õpetanud oleks...igatahes alustasime kuttidega nagu kokkulepitult hetkel suht populaarset "Alles soldaten, unterohvisieren..." Gontša ei suutnud küllalt kiiresti reageerida, ilmselt ei uskunud ta natuke aega lihtsalt oma kõrvu vmt, igatahes jõudsime minu mäletamistmööda ka sõnadeni "Russish likvidieren", enne kui järgnes kohkunud röögatus "Prekratite pesnju!"
. Natukese aja pärast tuli teine katse, selleks olime sosinal valmistunud ja vastava käsu peale hakkas kõlama pisut modifitseeritud variant laulust "Kivil istus väike konn", täpsemalt siis istus kivil nihuija, kes mõtles, et on tohuija jne, loomulikult ei jõudnud me ka selle lauluga kuigi kaugele...irw. Kaevikukaevamise käigus purunesid umbes 3/4 jalaväelabidatest nagu nõiaväel, peale mingeid manöövreid ja granaadiloopimisi ja pikalt niisama molutamist asusime õhtupoolikul tagasiteed kooli suunas. Marssisime kolmekaupa kolonnides, Gontša keskmise kolonni peas. Jõudes esimesele linnatänavale, Liiva tn vist, astusid kaks äärmist kolonni sammu kõrvale ja pöörasid oma puukoned keskmise suunas, kesmised tõstsid käed kuklale...ja sellesama keskmise peas, meenutame, astus uhkel, rind kummis, ka meie Gontša
...saime sedaviisi ikka jupp aega minna enne kui Gontša silmanurgast midagi märkas...irw. Tagasi kooli õuel, saime korralduse labidad ühte hunnikusse panna. Sinna kogunes nii palju murdunud varsi ja kõveraid terasid, et naeru tagasi hoida oli täiesti võimatu - mida suuremaks risuhunnik kasvas, seda suuremaks läks ka lõkerdamine. Gontša silmitses seda õnnetust ütlemata nukral ilmel ja teatas suht vaiksel häälel, et me oleme "otšen plohije ljudi". Keegi teatas kohe vastu, et me oleme "horošije ljudi, tolko plohije soldatõ".
