Vene meeste mälestused armeest.

[Radist86]

Monitor pudrune? Minu paha.

116

Lugu juhtus 1979-1981 nõukogude armees teenides. Kasarmus seisab tumbotškal kusagilt auulist pärit turkmeenist päevnik. Siseneb väga intelligentne major Muraško diviisi staabist ja annab päevnikule au. Ähmi täis päevnik kisab:
„Rood, valvel! Komandira tuli!”
Major:
„Ma lähen välja tagasi ja tulen uuesti, tegutse vastavalt määrustikule.”
Kui major uuesti sisse astus, lõugas päevnik:
„Rood, valvel! Ta tuli jälle!”

[Radist86]

117

See juhtus minuga 20 aastat tagasi, kui ma teenisin seersandina teist aastat meie võitmatus ja legendaarses, vapras nõukogude armees. Nagu tavaks, saadeti sügisel kõik kättesaadavad vaprad väed põllumajandust kraavist välja tirima, lihtsamalt öeldes – põldudelt porgandeid korjama. Aga kuna puhast vett polnud ümbruskonnas palju ja vitamiine sõjameestele ei jagunud, järgnes töisele põllumajandusdessandile düsenteeria. Niisiis laaditi meid, viis sitakotti, hommikul UAZ-ikusse ja viidi sõjaväeringkonna hospidali. Seal teostas esmase ülevaatuse lausa praporštšik, kes pani eranditult kõigile „televiisori” (jäme toru, mis viiakse pärasoolde selle uurimiseks). Õudne tunne, kui sa just lilla pole (nemad on harjunud). Sellele vaatamata läbisime kõik katsumuse, istume, punastades valust ja häbist üksteise ees. Prapor uurib miskipärast väga kaua viimast võitlejat ja räägib:
„Kuule, sul on justkui kõik normaalne, kindel, et sul kõht valutab?”
„Ei,” vastab võitleja, „mul on traumatoloogiasse vaja minna, jala põrutasin ära!”
Kuidas meil naerust püksi ei tulnud – siiamaani ei taipa.
Noh, mis seal ikka, paigutati meid palatitesse ja algas meil armee mõistes elu paradiisis – õgid päev läbi vitamiine ja vedeled koikul. Viiene palat, ei mingeid äratusi-öörahusid. Seda idülli mürgitasid ainult kaks asja: riiakas koristajamutt, kes valdas täiuslikult põrandapesuharja kasutamist ja ropendamist, ning naaberkoikus vedelev tatarlasest võitleja Išmuratov – suur ja rumal nagu mammut. Mõnikord pidime andma roojaproovi, milleks medõde tõi meile väikesed nimesildiga purgid. Aga koristajamutil oli suur klaaspott, kus ta hoidis tualetipoti puhastusharja. Ja siis ükskord me kleepisime huligaansel ajendil Išmuratovi nimesildi klaaspotile. Išmuratov oli veidi üllatunud, et temal on suurem purk kui teistel, kuid sai siiski püstitatud ülesandega hakkama. Võite endale ette kujutada, mis toimus hommikul, kui koristajamutt avastas oma ääreni sitta täis inventari, kiri peal, kes seda tegi. Minu jaoks on see hommik üks eredamaid mälestusi.

[oleeg]

Tubli! Kiidan heaks ja kõõksun naerust!

terv
o

[krijgsvolk]

Äge! Lagistasin kah ühe mehise naeru!
Jah, nii ta on: kes entsefaliidu kroonut teeninud pole võib olla isegi ei usu, et sellised asjad ja inimesed üldse olemas on.
Endale aga küll: родная армия моя, я тебя узнаю!..
Ehh!

[Satakas]

115
3. järgu kapten N, kelles lõi lõkkele vihkamine röövlite vastu (tal oli juba 4 kilekotti niiviisi pihta pandud), täis õigustatud kättemaksuiha, riputas kilekotis akna taha 24kg malmist sangpommi.

kuidas see täpselt võimalik oli? mäletan nõukaaegseid kilekotte küll. kandejõud oli kõigile peale trükitud - 3kg. tavaoludes siis 24 kilo kandmiseks vaja 8 kotti teineteise sisse. arvestades nõukogude kile sitta kvaliteeti, võib arvata, et külmaga muutus see eriti rabedaks - seega korrutaks vajaminevate kottide hulga tambovi koefitsendiga, mis antud juhul oleks julgelt 1,5 või ehk isegi 2.

igal juhul läheb vajaminevate kottide hulk üle tervele mõistusele vastuvõetava piiri, mistõttu lahterdan selle loo vähemalt praegusel kujul jamaks.

PS! kilekott oli nõukaajal defitsiit, mida katkimineku puhul õmblusmasina või kuuma triikrauaga paigata üritati. tõenäoliselt oli see kaup kaugel põhjas suuremgi defitsiit kui mujal, seega lisab kahtlusi ka see, et vaevalt keegi oleks raatsinud ohverdada suure hulga defitsiitkaupa selleks puhuks (ehkki - mine sa hulle tea). küll aga usuksin lugu hulga rohkem kui tegu oleks olnud tollal levinud riidest kot(tide)iga. antud juhul siis tugevdatud konstruktsiooniga riidest kot(tide)iga, mis suudaks kanda 24kg.

[Toddie]

Satakas, ära nüüd nõnda pahanda. See lugu kuulub lihtsalt kategooriasse "usume meelsasti". Isegi kui ebareaalseid lugusid veel tuleb, siis minul pole nende vastu midagi, peaasi, et hea lõuatäie naerda saab.

[Satakas]

ei pahandagi. olen lihtsalt vahest selline vastik väike tähenärija. samas on mõni selline ääremärkus ehk isegi kasulik sest õpetab ehk ka mõnele kõrvalseisjale tsipa kriitilist mõtlemist.

[VanaUnt]

Mälestused on viimase peal, saab ikka naerda, et kõht kõveras.
Seoses akna taga rippuvate söödavate asjadega oli meilgi sõjaväes suur skandaal, kui ühe ohvitseri akna tagant virutati ära ukraina soolapekk. Poistele oli viinale sakummi vaja ja nii nad leitnandi pekki tuuri panidki. Leitnant oli ise muidu lahe säga ja enne kojuminekut tunnistasid poisid isegi üles, et nemad ta pekki sakummiks kasutasid, tegid lõpus ohvitserile pudeli. Leitnant viskas veel nalja, et vähemalt õieti tarvitati ära, eks ta isegi oli teda seal rohkem sakummiks viina peale hoidnud.
Venemaal ei rippunud midagi kilekotiga, vaid tavaliselt ikka kilekott oli veel sibulavõrku pandud. Nooremad ei mäletagi selliseid turuvõrkusid, need olid ikka kandevõimega kümnetes kilodes. Kilekott oli venemaal kuum kaup, isegi andsin ohvitseridele oma pakist ära Plastmasstoodete katsetehase kilekotte.

[Lemet]

Neid võrke nimetati avoskadeks, mis peaks tähendama midagi stiilis "igaks juhuks", "äkki", "ehk". Ja mida siinpool vanameister Jaan Kross ka "äkknäkk" kottideks kutsus- "äkki näkkab". Noorematele- oli kord selline aeg, kus kott pidi kogu aeg ligi olema- äkki satud mingi kauba müümisele peale. Ei olnud toona nii, et läksid ja ostsid, kui enne valimise kätte ää ei koolenud.

[Radist86]

See kilekotivärk pani mind ka tõlkimise ajal kukalt kratsima. Ei viitsinud vana pahna hulka tuhnima minna, et äkki leiab mõne nõukaaegse kilekoti, millel maksimumkaal veel loetav. Neil kippus ju värv maha kooruma. Vähemalt oli ajusopis ähmaselt säilinud 3 kg siis õige.
Aga võib-olla Kaug-Põhjas liikus kilekotte rohkem. Kompensatsiooniks raskete tingimuste eest või nii? Ei tea, pole sinna sattunud. Pealegi polnud 20 aastat tagasi kilekott enam ilmaime. Eestimaal liikus lausa välismaa kilekotte juba. Hea mitu rubla maksid. 35+ aastat tagasi oleks teine asi. Siis oli Mona Lisa pildiga kilekott (väidetavalt tuli neid pakkide viisi mereranda - vene korra õõnestamiseks, räägiti) ülikõva valuuta, mida sai vahetada milleks iganes. Üleöö võis sellise paki leidjast jõukas inimene saada, kui "organid" enne mittetöise tulu, spekuleerimise vms ettekäändel käsi raudu ei pannud.
"Äkknäkki" sellise konksuga naljalt läbi ei lõika. Mäletamist mööda olid need nailonist (kapronist) vms sellisest venivast ja väga sitkest nöörist tehtud. Kultuurkihis tuhnides leiaks ka sellise eksponaadi.
Ah, tühja temaga, ehk oli lihtsalt autori näpukas (originaalis oli igal juhul "полиэтиленовый пакет"). Ja sangpomm võis kogemata hoopis 16kg olla.

Paneks siis veel ühe väga kahtlase loo.

118

Isa rääkis loo.
Kui ta aega teenis, sõitsid naaberväeosast nende väeossa sageli sõdurid ja loomulikult räägiti uudiseid. Niisiis.
Oli neil üks prapor. Oli see prapor siis öösel valves ja tekkis vastupandamatu vajadus peldikusse minna. Aga peldikud on õues. Kujutavad endast betoneeritud auku, mis on pealt kaetud raudbetoonist plaadiga. Sellistega kaetakse kanalisatsioonikaevud. Selle peal on puidust prill-laud.
Sättis end augule, pani püksid koos kabuuriga enda kõrvale ja punnitas. Kui hakkas rihma ümber panema, pudenes kabuur august alla. Relva kaotamine lõhnab tribunali järele, seega ei hakanud lärmi lööma. Otsustas oma jõududega hakkama saada. Pani keemiakaitseülikonna selga, gaasimaski pähe, võttis taskulambi, kaika ja ronis pasa sisse. Poole tunni pärast tuli peldikusse soldat. Selleks ajaks oli prapor oma püstoli sitast välja õngitsenud. Aga kuna püstol oli libe, kukkus see uuesti tagasi. Soldat otsustas vaadata, mis seal all toimub. Kujutage ette pilti: talle vaatab vastu klaasistunud silmadega peletis, üleni sitaga koos ja näitab veel taskulambiga valgust ka. Soldatit toibutati kaua.
Kõige huvitavam, et püstol, mille prapor leidis, polnud tema oma. Kui peldik tühjaks pumbati, leiti sealt kolm püstolit, kaks padrunipidet ja üks granaat...

[Radist86]

119

Üks sõjaväeline asjapulk, ütleme, major, suundus tualetti „istungile”. Veetnud vajaliku aja kabiinis, tõuseb potilt ja põrutab peaga kogemata vastu tulekustutit. See kukub põrandale ja hakkab vahtu purskama. Major haarab tulekustuti, et mitte endale ja ümbritsevale interjöörile korvamatut kahju tekitada ning suunab vahujoa tualetipotti, samal ajal appi karjudes. Teine sõjaväeline asjapulk, ütleme, kapten, kuulnud appikarjeid, lööb kabiini ukse lahti ja näeb allalastud pükstega majorit, kes kustutab tualetipotti ja karjub appi. Pikemalt mõtlemata haarab kapten seinalt teise tulekustuti, kaksab plommi puruks ja suunab vahujoa samasse tualetipotti...

[Manurhin]

Kõige huvitavam, et püstol, mille prapor leidis, polnud tema oma. Kui peldik tühjaks pumbati, leiti sealt kolm püstolit, kaks padrunipidet ja üks granaat...

No vot siis. Nüüd, mehed, detektorid õlale ja mahajäetud Nõukogude sõjaväeobjektide välipeldikute poole joostes marss!

[kalleb]

ja ärge geiger-müllereid unustage sest sitamajast võib tulla välja ka tuumajäätmeid

siin oli kunagi mõnus jutuke pärmi mõjust lampkasti sisule ...

[Radist86]

120

Aga kus seinakontakt on?

Minu vend on ohvitser. Teenis 90ndate keskel Baikali taga. Halb aeg. Varustamine on nadi. Palka ei maksta mitu kuud. Väike väeosa. Ta on pataljonikomandör vms. Ja siis sajab talle kasarmusse tagalaülem ning kukub tüütama – küll see pole nii ja too pole naa. Edasi peategelase suu läbi:
„No tüütas täiesti ära. Lõpuks küsib:
„Aga kus on teil, seltsimees major, seinakontakt?”
Ja viitab kohale, kus peaks seinakontakt olema. No ei ole. Juba 2 kuud olen laost küsinud – pole. Kui kasvõi palka makstaks, ostaks ise ja paigaldaks. Aga palka ka ei anta. Nii ma talle ütlengi, et kontakti ei ole ja ei tule. Aga tema:
„Siis võtke kodust.”
Hea küll, mõtlen, kui kodust siis kodust. Kutsun välja võitleja ja annan käsu:
„Võta kruvikeeraja. Lähed praegu koju, keerad kontakti maha ja paned siin paika. Aadress selline ja selline. Said kõigest aru?”
„Just nii!” järgnes vastus.
Poole tunni pärast oli seinakontakt uude kohta kruvitud. Õhtul läks tagalaülem koju ja avastas ühe seinakontakti kadumise.
„Kus on?” küsis naiselt.
„Sa ju ise saatsid võitleja, tema kruviski maha.”
Terve õhtu jooksis tagalaülem mööda väeosa minu venna otsingul. Venna päästis ainult see, et väeosa komandör oskas vääriliselt tema huumorit hinnata (aga ka see, et ta samuti ei sallinud tagalaülemat).

[Radist86]

121

Dembliakord

Kõik üldiselt teavad, mis asi on „dembliakord”. Jutu kangelane hakkas varsti demblisse minema ja läks komandöri juurde, et davai, anna mulle dembliakord. Komandör siis väänas talle (poiss oli vist ebasoosingus):
„Autopargis seisab ilma mootorita UAZ-469. Leiad mootori, paned paika – sõidadki koju!”
Pisut jahmunud poiss lahkus. Kolme päeva pärast tuleb komandöri juurde:
„Mootor on paigas aga midagi on seal nässus – käima ei lähe!”
Nüüd oli komandöri kord jahmuda:
„Lähme autoparki, vaatame.”
Teeb kapoti lahti – tõepoolest, tuttuus mootor vaatab vastu.
„Noh, olgu. Poisid uurivad juba ise, miks see käima ei lähe.”
Jutu kangelane sõitis paari tunni pärast rongiga koju. Aga komandör kutsus soldati ja käskis mootori korda teha. Mõne aja pärast jookseb soldat tagasi ja kannab ette, et mootor ei saa põhimõtteliselt käivituda, sest on üleni puust tehtud!
Paari ööga tegi dembel (noorsõdurite aktiivsel kaasabil) tükkhaaval mootori koopia, pani selle kokku, värvis üle ja paigaldas autole.