Jalaväesoomuk Pasi XA-180

Laevad, lennukid, tankid... Kõik sõjatehnikast.
Vasta
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Ega ma tehingu enda üle otseselt virisegi, tehing tundub hea olema ja rahul olen sellega, et midagigi tehakse.
Lihtsalt ei usu mina, et juhul kui peaks löömaks minema, siis antakse meile võimalus valida, mis tingimustes lahingut lüüa. Olgu meil naaber nii ebaloogiline kui ta on, kuid idioodid nad kah pole. Seega saame sõja kaela meie jaoks kõige ebasobivamal ajal. Siis kui kasarmud on tühjad ja meie väga mobiilsed ratasvankrid ei liigu ei edasi, ega ka tagasi. Tundub, et hakkate unustama kellega meil sõdida tuleb (loodan, et ei tule). Potentsiaalne vastane on harjunud sõdima teedeta maastikul (ja seda enamus Venemaast on sügiseti-kevadeti), vastavalt sellele on neil ka tehnika olemas, nagu minu nimetet BMD 2, soomust eriti pole, läheb igaltpoolt läbi+ kuratlik tulejõud.
Mis läbivusse puutub, 16 tonni tühikaalu (kahjuks on hetkel kaks kolmandikku kummidest siledad, nagu Lenini peakolu), ainult taha linte pannes lähen ilma difri lukke kasutamata täislastis (täismass siis umbes 23-24 tonni), sinna kuhu ma ilma lintideta ei lähe tühjalt ka difrilukke kasutades!
Veelkord toonitan, et roomiksoomuk ei jää taktikaliselt kiiruselt ratassoomukile alla. BMD 1 max. kiiruseks mõõdetud kõval kruusateel 139 km. tunnis (sellel olid küll kõik tehaseplommid maha kakutud). Ainuke, mida vodila ütles, parem pöördekange mitte näppida :twisted:.
sitt päev, kellele kurdad
HeiniR
Liige
Postitusi: 2064
Liitunud: 15 Juul, 2008 19:32
Kontakt:

Postitus Postitas HeiniR »

Jack, see hetk kui meie ratassoomukid maatikul kõige enam "tõrkuma" hakkavad ehk talvel paksu lumekattega, on meie kõigi väeosade kasarmud mehi täis või põrkavad metsas ringi.
Kui vähegi võimalik, siis tuleb siiski kasutada erinevaid metsateid jne, mitte niisama metsas umbes liigelda. Enamjaolt on eestlastel oma metsateed ja sihid jne hästi teada ja kuigi vahel tuleb tõesti teelt tundmatus kohas maha keerata, olgu siis õhuhäire või mis tahes, siis üldiselt usun, et need masinad tasuvad end igati ära.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Otseselt vastu ei vaidle, samas kui palju Eesti metsateedest Sulle tuttavad on? (alati ei pruugi kohalikku soomuki sanga trehvata).
Isiklikult tunnen suht suurt osa Tartumaa võsavahedest, umbes samas suurusjärgus Võrumaa "eluteedest", ning küllaltki märgatava osa Pärnust mööda merekallast ülespoole jäävast osast. Aga mul on vanust 40.
sitt päev, kellele kurdad
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Ratasmasinad liiguvad asfaldil kindlasti kiiremini, kui roomikud. Kruusateel, eriti kevadisel, liiguvad mõlemad praktiliselt võrdselt ja ebaühtlasel pinnasteel liigub roomikmasin juba pisut kiiremini. Maastikul liigub roomikmasin üldjuhul kiiremini. Asjaolu vedrustuses. Ratasmasin hakkab lihtsalt hüppama ja loopima seal, kust roomik sujuvalt üle läheb. Lumi on ka omamoodi faktor.
Ratassoomukitega võib manöövreid teha vaid rinde tagalas, sest eesliinil on teed ilmselt suhteliselt katki pommitatud ja tõkestatud või siis vaenlase kõrgendatud tähelepanu all ning kasutada tuleb kõrvalteid. Kui tahame vaenlast tiivalt haarata, peame sinna tiivale ka kuidagi saama. Kui selles kohas juhtub hea teedevõrk olema, on suhteliselt loogiline, et vaenlane saab sinna külgjulgestuse ka paremini liikuma panna või hoopis meid ennast haarata. Kui aga teid pole, ei pääse me oma ratastehnikaga sinna ise ligi. Loomulikult võime saata rühmad 10 km jalgsirännakule, aga tunni aja pärast, kui nad peaks alles laekuma, on situatsioon võib-olla juba muutunud ning manööver mõttetu.

MT-LB -de puhul pole midagi "kahtlast". Internetis müüakse teda tsiviilisikutele 10 000 USD/tk. Kes tahab, sõitku Rootsi ja ostku endale sealt! Vist on ka juba demilitariseerimise paberid tehtud ja soomuskatus maha lõigutud. Euroopa Liidus peaks MT-LB-sid olema alles veel kuni 1000. Meil tasub vaadata esmalt Rootsi poole. Ekspluatatsioonilt pidi ta olema väga lihtne ja ühtlasi pagana töökindel. Ilmselt töökindlam ja lihtsam, kui Pasi. Ainult peab saama kummipatjadega roomikud ja ma arvan, et nii roomikuid, kui patju on võimalik teatava pusimise järel ka kohapeal toota. Pasi rehve meie mail kindlasti ei tee ja tema varuosadega pidavat üldse üsna halb seis olema, mis ei tähenda, et ta ei laguneks.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Jälle sama jutt, mis käib nende igal pool pakutavate väsinud BTR-ide kohta.

Riigikaitsesüsteemis, kus ületamatuks probleemiks on nt BTR torni M2 Browningu monteerimine või mingite suht primitiivsete lahtiste Pasi tornide valmistamine, pole põhjust hinnata end nii tugevaks, et osta endale tehnikat, mis
1. on kulunud igapäevaseks kasutamiseks kriitilise piirini, reeglina kapitaalremonti vajav
2. mille varuosade tootja asub vaenuliku riigi territooriumil.

Ei maksa meil ennast Soomega võrrelda, Soomes püsivad/püsisid vene masinad tihtipeale koos tänu sealse KV/firmade remondivõimekusele - paljusid masinaid kasutati aastakümneid ise varuosi aretades - nt trofeeks saadud T-34 tankid, mis olid relvastuses 1962 (!) aastani.

Tänaseks on Eesti ja Soome vahe selles, et soomlased suudavad juppidest ehitada hävituslennuki, meie kõige kõrgtehnoloogilisem saavutus siiani on sõja-aja kasutuseks kõlbmatud UAV-d. Soomlased suutsid juba Talvesõja ajal seada korda idanaabri allalastud lennukeid (seda null varuosatarnega), tankidest-autodest rääkimata.

Põhiprobleem, miks Eesti on võimetu efektiivselt tarvitama kuskilt vanaraua hinnaga saadud tehnikat, pärineb tegelikult kõrvade vahelt. Selle parimaks näiteks on siin mõnes teemas A4 hüüatused "miks peab kaader muretsema lahingutehnika korrashoiu pärast, tuleb sõlmida elukestev hankelepingu ja erafirma tuleb ja putitab".

Just sellesama suhtumise pärast pole Eesti ei praegu ega ka lähitulevikus võimeline tekitama vanarauast lahinguvõimelist tehnikat, nagu nt Soome korduvalt teinud on.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kilo Tango
Liige
Postitusi: 10218
Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
Kontakt:

Postitus Postitas Kilo Tango »

Kapten Trumm kirjutas: Põhiprobleem, miks Eesti on võimetu efektiivselt tarvitama kuskilt vanaraua hinnaga saadud tehnikat, pärineb tegelikult kõrvade vahelt. Selle parimaks näiteks on siin mõnes teemas A4 hüüatused "miks peab kaader muretsema lahingutehnika korrashoiu pärast, tuleb sõlmida elukestev hankelepingu ja erafirma tuleb ja putitab".

Just sellesama suhtumise pärast pole Eesti ei praegu ega ka lähitulevikus võimeline tekitama vanarauast lahinguvõimelist tehnikat, nagu nt Soome korduvalt teinud on.
Tõsiasi on muidugi see, et Soomes teevad kõiki keerukamaid arendustöid samuti ettevõtted. On nad siis riigi- või eraomandis poel tegelikult oluline. Üldiselt on mujal maailmas süsteem selline, et ettevõte teeb arendustöö, müüb hooldusbaasi kaitseväele ja koolitab spetsialistid. Edasi hoolitsevad juba kaitseõud ise asjade eest.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Selleks, et ettevõtted saaks keerukat arendustööd teha, peab riigi (tellija, KV vms) poolt olema neil pädev kontroll ja lähteülesanne. Vastasel juhul on tulemus väga töö tegija nägemus (sh ka hinna poolest).

Kas keegi oskab nimetada täna mõnda vanemohvitseri, kes on mehhaanikainseneri kraadiga (pean silmas ka reaalselt ja mingi käegakatsutava tulemusega tegutsenud, mitte neid, kes erialase töö puudusel omal ajal KVga liitusid)? Ja sellest ka ei piisa, sest vaja on ka elektroonikainsenere, elektriinsenere jne jne. Mitte ilmaasjata pole USAs Cops of Army Engineers või muu taoline loodud.

See on umbes sama teema nagu ehitusega - parima tulemuse saad siis, kui sa ikka ise asjast jagad, teed hea lähteülesande ja suudad ise protsessil silma peal hoida (tekib miljon erialast küsimust ja lahendamist vajavat probleemi). Heaks näiteks on kasvõi klaasist praakrist, kus nii projekteerija kui ehitaja lihtsalt tellijast üle sõitsid. Nagu näha, täisteenuse ostmine hea raha eest ei taganud tulemust, sest tellijal polnud nähtavalt vajalikku ehitusalast oidu vältida igasugu ekstravagantsi, mida kunstiööbikud ja ehitajad tahaks pähe määrida. Sest tõsi on see, et mingit "soomuki torni lähteülesande koostamise teenust" Eestist osta ei saa ja kui saaks, siis kaasnevad sellega kohe probleemid.

Kus ma seda tean? Olen olnud mõningate suuremate projektide juures (alates mõnikümmend miljonit) ja kogu tõde on selles, et kui "in house" kompetentsi pole asjaosaliste ja protsessi kontrollimiseks, siis ära head tulemust looda. Erapooletut abi väljast kahjuks osta ei saa.

Soomukiteema kohta tooks selline näite. Kui võtta ette näiteks sõiduauto 1 km omahind, siis üsna kindlasti saaks parima tulemuse mingite 80ndate lõpu autodega. Liisinguauto km omahind on üldiselt taksoga samas klassis. Sellist madalat omahinda on võimalik saavutada ise asja jagades ja kui sa ei pea iga pisiasja korral parandusse jooksma. See kahjuks on täna KV-s täielik vaegvõimekus ja ostes endale kraesse laevatäie väsinud MT-LB-sid isegi vanaraua hinnaga, juhtub üks kahest:

1. neist ei saa eales lahinguvõimelisi masinaid
2. saab, kuid see läheb tohutult kalliks, sest 10 000 dollarisele ostuhinnale lisandub kohe miljon dollarit Patriale, et see teeks neile täieliku renoveerimise. Sest EKV ei suuda enamat kui hädapärane jooksev hooldus.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Oiks
Uudistaja
Postitusi: 13
Liitunud: 15 Mär, 2010 14:00
Asukoht: Kärdla
Kontakt:

Blueprint

Postitus Postitas Oiks »

Ega mõne Sisu XA mudeli kohta ei leidu kuskil korraliku blueprinti, joonist või midagi sellist. Nagu näiteks BTR`i kohta on: http://kwangaeto.egloos.com/6248582

Samas oleks väga huvitatud ka eesti variandi kogu sisustuse piltidest ja veermiku detailide piltidest, ühesõnaga kõik mis põhja alla jääb. Kõik lehed mis Googli pildiotsing leiab on läbi vaadatud.

Suured tänud ette.
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Soomlaste võimekus võtta kasutusele ja hooldada vanaraua-sarnase väärtusega Nõukogude päritolu sõjatehnikat ei tulene nüüd küll sellest, justkui tegeleksid Soome kaitseväes kaadrikaitseväelased ise vahetult tehnika 3. liini hooldusega ja elutsükli-hooldusega. Risti vastupidi – soomlased on tänaseks läinud oma hooldussüsteemiga nii kaugele, et erasektorist outsource’itakse täielikult mitte ainult 3. liini, vaid isegi 2. liini hooldus. Kaitsevägi ise tegeleb täna vaid elementaarse 1. liini hooldusega ehk teisisõnu sellega, kui masinal on välitingimustes midagi vaja putitada, millega saab hakkama tehnika vahetu kasutaja ehk 6-9-kuulise väljaõppega ajateenija-reservväelane.

Kordan veelkord üle, et riigi palgal oleva inimese, sh. kaitseväelase ülesandeks ei peagi olema põhjaliku hoolduse läbiviimine. Kaitseväelase ülesandeks olgu selle tehnika kasutamine ja vajadusel vaid hädapärase ja kiire remondi läbiviimine. Vastasel korral on tegemist kaitseväelase väljaõppele kulunud raha raiskamise ja kahjurlusega.

Ka sellel, et isegi erasektoril puudub võimekus Nõukogude päritolu tehnika hooldamiseks ja rekonstrueerimiseks, on ilmselgelt mingi väga hea põhjus, mis ei peitu kellegi „kõrvade vahel“. Igasuguse hoolduse jaoks on siiski vaja teatavat varuosade baasi, mida Nõukogude tehnika puhul tegelikult enam ei eksisteeri. See on ka põhjus, miks kõik Kesk-Euroopa riigid (aga ka Rootsi ja Soome) loobuvad massiliselt Nõukogude päritolu tehnikast, mis mitmete taktikalis-tehniliste andmete alusel muidu väga kehvakesed ei olegi. Isegi kui selline varuosade ja oskusteabe baas eksisteeriks, oleks Nõukogude aegse tehnika rekkimine siiski lühinägelik ja kokkuvõttes raiskav tegevus. Moderniseerimine võib anda vanale tehnikale uue hingamise küll mõnedeks aastateks, aga kokkuvõttes on selle tehnika füüsiline ja moraalne amortiseerumine pöördumatu protsess.

Seetõttu ei ole mõtet ka kurvastada võimetuse üle Nõukogude-aegset tehnikat ülesse putitada. Isegi nii vaene riigi nagu Eesti hankepoliitika on (üksikute anomaaliate kõrval) selline, et hangitakse Lääne päritolu (vähekasutatud) tehnikat, mille puhul eksisteerib veel varuosade baas ja mille hooldamine on seetõttu võimalik ilma probleemideta erasektorist sisse osta. Kokkuvõttes on selline tehnika Nõukogude omaga moraalselt modernsem ning püsib kauem aktiivses kasutuses. Ja on seetõttu kokkuvõttes ka ilmselt odavam, kui Nõukogude kraami ostmine, kordategemine, kasutusse juurutamine, hooldamine, mahakandmine ja seejärel Lääne tehnikaga sama protsessi nullist kordamine.

Küll aga olen ma Kapten Trummiga nõus selles osas, et erasektorist hoolduse sisseostmise süsteemi normaalseks toimimiseks on vaja kogemusi ja oskusteavet – aga seda mitte ainult kaitseväe, vaid ka erasektori poolel. Kogemused ja oskusteave aga ei saa tekkida tühjalt kohalt, vaid ainult reaalse kogemuse ning omaenda vigadest õppimise läbi. Sellist kogemust meie kaitseväel ja erasektoril kuni viimase ajani sisuliselt polnud täiesti objektiivsetel põhjustel. Kui taasloodud kaitseväe esimese 10-15 aasta jooksul oli keerukamaks remonti vajavaks relvaks Galili automaat, keerukamaks sideseadmeks „vändaga telefon“ ning Nõukogude päritolu sõidukite remonti ja hooldust tehti läbi mahakantud masinate kannibaliseerimise, siis ei olnud ka midagi vajalik ega võimalik erasektorist sisse osta.

Seetõttu kujunes ka sellise mõnele muule riigile imelihtsa ülesande nagu Pasidele soomustatud turellide konstrueerimine sedavõrd keerukaks ja aeganõudvaks ettevõtmiseks, sest keegi lihtsalt polnud sellise asjaga varem kokku puutunud. Tänaseks on nii relvad, sõidukid kui ka sidevahendid muutunud tunduvalt keerukamaks ning on lõpuks tekkinud vajadus ja võimalus nende hooldust sisse osta – ise putitamine on muutunud liiga keerukaks ja kalliks.

Soomes töötab see süsteem nii hästi põhjusel, et kõigil – nii kaitseväel kui ka erasektoril – on seljataga 90 aastane katkematu kogemus, traditsioonid, oskusteave. Kaitseväelased kujutavad senise kogemuse põhjal üsna hästi ette, kuidas koostada selliste asjade lähteülesandeid, milline oleks selliste hangete umbkaudne maksumus ning erasektori vastavatel firmadel on olemas teadmine, kuidas selliseid tellimusi efektiivselt menetleda. Kui Soome oleks sarnaselt meiega 1991. aastal oma kaitseväe loomist nullist alustanud, siis oleks ka nende jaoks soomukile soomustatud kuulipildujatorni aretamine ülikeeruline ettevõtmine.
Lemet
Liige
Postitusi: 20799
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Kui kaitseväelane ei ole suuteline tegema enda käsutuses olevale tehnikale põhjalikku hooldust, siis kust karutagumikust küll võtab seesama kaitseväelane eriolukorras kiirremondi tegemise oskuse??? Mis eeldab märksa suuremat oskust-teadmist kui masina hooldus. Ja siiani on vastamata küsimus, kuidas saabuvad siia lahingutegevuse käigus Soomest firmaesindajad soomukeid remontima.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Lemet kirjutas:Kui kaitseväelane ei ole suuteline tegema enda käsutuses olevale tehnikale põhjalikku hooldust, siis kust karutagumikust küll võtab seesama kaitseväelane eriolukorras kiirremondi tegemise oskuse??? Mis eeldab märksa suuremat oskust-teadmist kui masina hooldus. Ja siiani on vastamata küsimus, kuidas saabuvad siia lahingutegevuse käigus Soomest firmaesindajad soomukeid remontima.
Hooldusel ja hooldusel on vahe – soovitan sul selgeks teha, mis vahe on 1. ja 3. liini hoolduse vahel. Kaitseväelane peab olema võimeline käepärast vahenditega välitingimustes remontima kiiresti võimalikke pisipuudusi – seda on võimalik selgeks õppida väga kiiresti. Teine asi on aga põhjalik hooldus või remontimine, mida tehakse kas siis, kui masin on aastatepikkuse ekspluatatsiooniga viimseni ära kurnatud või saanud lahingutegevuse käigus selliseid vigastusi, et nende parandamine nõuab aega, suurt hulka uusi varuosasid ja kapitaalset remonti.

Rahuajal on igati mõistlik ja loogiline põhjalik hooldus erasektorist sisse osta. Kui aga Eesti (või Soome) territooriumil peaks puhkema konventsionaalne sõjaline konflikt, siis ei kesta see mitte kuid ja aastaid nagu Vabadussõja või Jätkusõja ajal, vaid sellise konflikti aktiivne faas piirdub 2-3 nädalaga. Sellises olukorras pole mingit vahet, kas remondivõimekus on olemas kaitseväel endal või erafirmal – lahingutegevuses purustatud masinate perestroikaks on see niikuinii liiga lühike ning konflikt lõppeb enne, kui lahinguväljal purustatud masin remondihalli transporditakse ja korda tehakse.

Pikalt kestavad konfliktid tänapäeval vaid assümeetrilistes konfliktipiirkondades Afganistanis ja Iraagis, aga nende piirkondade puhul on täiesti tavaline ja normaalne, et erafirma teostab hooldust ka kohapeal.

See kõik võiks tunduda imelik ja totter, kui soomlased just sedasama teed poleks läinud – aga neid me ei pea ju sündinud idiootideks.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Mul ei jää vist muud üle kui tsiteerida Eestis klassikaks muutunud videoklippi(mööndustega)" Mis teil vigastus on?" :twisted:
Käesolev aasta on konkreetselt tõestanud ratasmasinate olematut võimekust, uskumatutele pakun veelkord katseid maastikul.
Ka vene tehnikale on ette nähtud hooldusintervallid, kas keegi nõuka armees käinutest mäletab, et harutati kunagi suuremaid sõlmi lahti, et neid regulliti või vahetati tihendeid? Millist vastupidavust te siis tahate? Ja nüüd leiutas Kapteniherra uuesti jalgratta? :roll:
Tahate heast Lääne kvaliteedist kuulda?
Uus masin seisis esinduses kuu aega, kus sellel keerati polte-mutreid kinni ja katsetati kõikide vidinate töötamist (oma silmaga nägin)!!!
Kui esinduse kuju sõidab 200-a versta kauguselt kohale ja konstateerib, et tal pole võimalik probleemi diagnoosida, sest tal on ainult eelmise mudeli diagnostika otsikud. 2000 tundi töötanud masinal lendas tehase vea tõttu tagadiffer lilleks, differ läks garantii alla, firma maksis kõik muud kulud+liisingus masin seisis 2 kuud.
Võtke heaks või pange pahaks, aga selline tehnika pole muki s.ttagi väärt!
Et kellegil ütlemist poleks, tegemist on maailmakuulsa firmaga ja Eestipoolse esindaja ja hooldajaga. Hetkel on nimetet masin müügis, sest on algusest peale kahjumit tootnud.
sitt päev, kellele kurdad
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Siin kirjutatakse hooldustest ja sellest, kuivõrd kaitseväelane ei pea tegema hooldust rohkem, kui hädaparast ja et kui tore on seda kõike firmades teha.

Mina neist liinidest pole siinai midagi aru saanud, mis Tallinna kabinettides välja on mõeldud ja ilmselt pole üksustes paljud teisedki saanud. eriti need, kes konkreetset tehnikat ekspluateerivad. Ma tean näiteks, mis on trammiliin ja elektriliin.
Tean aga, et armeesõidukitele tehakse kuu-, poolaasta-, aasta- ja kaheaastahooldust tasemetega vastavalt 1-4 (võib ka teisendada kilometraažiks). Neist 1-3 on väeosas kohapeal täiesti tehtavad, kuna nr 1 ja 2 peaks olema kohased igale normaalsele armeeautojuhile. Miks siis ei toimi? Vastus peitub juba aastaid "kolmes vaalas":

1) segane korraldus ja vastutus - puudub toimiv süsteem ja -dokumentatsioon
2) distsiplineerimatus - lihtsalt ei tehta, kuna ei viitsita ega ei kontrollita
3) vilets väljaõpe - srs/vbl/ltn õppekavades praktiliselt puudub tehnikaõpe.

Eelpostitajal on ses suhtes õigus, et lääne tehnika laguneb vähemalt samamoodi, kui vene oma, aga lihtsalt parandamine on tükk maad keerukam ja kallim. Ega nende paside juppe ka palju rohkem saada pole, kui MT-LB-de omi. Ehk siis on saada, aga mis rahade eest... ja sama hinna eest on mõnigi tehas nõus lihtsale MT-LB-le näidise järgi ise juppe tootma. Organiseerimise küsimus. Mootor on vast asi, mis tahaks perspektiivis lääne oma vastu vahetamist.

Tsiviilis perioodilise hoolde tegemine on armeele üsna kallis lõbu. Vähemalt välismaalaste kogemusel (mis nad ise on rääkinud). Tegemist on suhteliselt magusa skeemiga, kuidas erafirmad saavad riigi kõhukast rahakotist hõlpsalt oma taskuid täita. Poliitotsused majanduse elavdamiseks... Väeosa remondirühmal muidugi näpud püsti, sest ega nende palgast ju seda kallist ja üllast tsiviilkoostööd kinni ei maksta. Kaitsestruktuuride raha on aga lõpuks nii ära raisatud ja majanduskriisi tingimustes ei jäägi muud, kui tuleb armeed kokku tõmmata. Ja seda teevad jällegi poliitikud.
Kasutaja avatar
Madis22
Liige
Postitusi: 1502
Liitunud: 09 Mär, 2005 14:11
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Madis22 »

Varuosad, varuosad ... kui ma väike poiss olin, siis oli kõiksugu tehnikal igasuguste varuosadega alaliselt tuuga. Kolhoosi töökojas oli siis alati paar räpast meest, kes treisid, lõikasid, puurisid, viilisid ja keevitasid kuni oli jälle vajalik varuosa olemas. Lukseppadeks nimetati. Iga 10-15 km tagant võis sellist töökoda näha. Täna osatakse ainult pakendist välja võetud varuosi vahetada, kui oskad öelda, mis katki on.
Viimati muutis Madis22, 02 Sept, 2010 8:22, muudetud 1 kord kokku.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3288
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

Soomes töötab see süsteem nii hästi põhjusel, et kõigil – nii kaitseväel kui ka erasektoril – on seljataga 90 aastane katkematu kogemus, traditsioonid, oskusteave. Kaitseväelased kujutavad senise kogemuse põhjal üsna hästi ette, kuidas koostada selliste asjade lähteülesandeid, milline oleks selliste hangete umbkaudne maksumus ning erasektori vastavatel firmadel on olemas teadmine, kuidas selliseid tellimusi efektiivselt menetleda. Kui Soome oleks sarnaselt meiega 1991. aastal oma kaitseväe loomist nullist alustanud, siis oleks ka nende jaoks soomukile soomustatud kuulipildujatorni aretamine ülikeeruline ettevõtmine.
Kommenteeriksin kah, kui lubate.
Kõigepealt siis selle lõigu esimene lause. - Kas ikka oleksid soomlased kah suurtes raskustes soomustatud lahtise kuulipildujatorni aretamisega 20 (kakskümmend) aastat pärast Kaitseväe nullist alustamist? Lubage kahelda sellise arvamuse paikapidavuses.

Ja veel. Õppige möödunud sõdade kogemustest, sest ega kusagilt mujalt meil õppida ju polegi.
Näiteks tuletage meelde, kuidas sakslased oma tehnikat II MS ajal putitatsid. Diviisi tasemel käis remondiüksuses ööl ja päeval vilgas tegevus. Päeva jooksul pihta saanud soomustehnika oli järgmiseks päevaks juba valdavalt rivis tagasi, sest ega suvalisest pihtamisest liikumisvõimetu masin veel pöördumatult kaotatud olnud. Kuid sellele eelnes veel selle masina lahinguväljalt (enamasti ka tule alt) evakueerimine ja muu sellega kaasnev.
Andke andeks, kuid mina küll ei kujuta ette, et kuidas see isegi Soomes hästi toimiv RAHUaegne süsteem sellistes SÕJAaja tingimustes funktsioneeriks. Oma ägedates aruteludes ärge unustage, et relvajõud on tegelikkuses siiski mõeldud just reaalseks sõjapidamiseks, mitte aga rahuaegseks ilutsemiseks ja paraadide-treeningute tegemiseks, missuguse tegevuse tagamise tõepoolest võib igat marki lepingutega tsiviilfirmade õlule panna.

P.S.
Muideks! Eile õhtul oli hea saade ETV2-s Tallinna linna arhitektuurist, projekteerimisest ja ehitamisest läbi aegade. Noh, militaarmaailmaga on sellel teemal tõepoolest kaunis vähe tegemist, kuid üks nüanss haakub küll nii käesoleva, kui ka mitme teise teemaga meie foorumis, kus mõnikord arutelud reaalelust ikka vää-ääga kaugele kipuvad minema.
Nimelt oli jutu sellest, et miks me Eestis omal ajal nii sellest, kui teisest suurobjektist ilma oleme jäänud ja neid pole senimaani, kuigi vajadus oleks ilmne.
Näiteks toodi Tallinna Draamateatri ehitus, maailmastandarditele vastavat ringrajakompleksi j.m. Tuletati meelde vanasõna "PAREM ON HEA VAENLANE !!!" Taheti ikka aina paremini, ei oldud rahul ei selle, teise, ega kolmandaga ja lõppkokkuvõttes ei saadud midagi tehtud, jäädi kõigest ilma. Rahad olid olemas, kuid lõpuks võeti need ikka ja alati tagant ära, sest - sellest saab ju igaüks aru, et raha ju seisma ei pea ja ei pea mitte ootama, kui seltskond omavahel kokku leppida ei suuda.
Ah, jaa! Omalt poolt paneks siia veel ühe näite. 90-ndate alguses täiesti reaalselt olla võinud Kaitsejõudude oma haigemaja, mis just taoliste kemplemiste nahka läks.
Toongi siin paralleeli meil läbi jooksnud teemaga. Küll tankid, küll omamaine soomustehnika, küll ... See pole hea ja teine ei kõlba ja ikka edasi samas laadis. Krt küll! Teistele maailmas see ja teine kõlbab, aga meile ei kõlba mitte?! Lõpptulemus taolisel suhtumisel on aga meil ju alasti tõena silme ees. 20 aastat (no, hea küll, hea küll - 19 aastat) just-kui Kaitsejõudude arengut aga - ei suuda me enda tehnikat suurt miskit remontida, pole meil miskit arvestatavat soomustehnikat (omamaisest rääkimata), pole meil järje peal rahuaegnegi igasugu tehnika remont-hooldus, mis siis veel sõjaaegsest rääkida (selle peale ei julgeta isegi mitte mõelda, mis siis saama hakkaks).
Noh, rahuaegse teeninduse tsiviilfirmade peale panek on mujal pool tõepoolest tehtud ikka sellest kalkulatsioonist lähtudes, et vahetuid kaitsekulutusi vähendada, kuid arvan, et see ei tähenda põrmugi seda, et sama joru sõja ajale edasi jätkuvat arvestatakse. Kindlasti mitte, sest taoline mõttekäik oleks ju igasuguse terve mõtlemise vastane (Kas meil EV aga on seda tervet mõtlemist piisavalt? Või pole seda hoopistükki mitte? :roll: ). Kindlasti on arvestatud selleks ka omad relvajõudude vastavad võimekused, missugused tulevad areenile aga juba siis, kui armee oma õiget ja tegelikku rakendust saama hakkab. Siis neile tsiviilfirmadele enam panustada ju ei saa.
Meil aga mõni mees tõsimeeli arutleb, et kuidas ikka see tsivilist oma tehikaga reaalselt lahinguväljalt tehnikat evakueerib ja seda siis nagu võlukepikese abil kärmesti uuesti lahingukorda seab. :shock: :shock: :shock: No, olge normaalsed!!! :twisted: :lol: :twisted:
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist