Numbrikettata telefon.

[Tarmo Männard]

Tean, et kõrgetel nõuka-aegsetel ülemustel oli laual rohkem, kui üks telefon.
Üks päris tavaline ja teised kõikvõimaliku eriside jaoks.
Muuhulgas oli olemas ka telefon, millel numbriketas puudus. Ketta asemel oli ilma aukudeta ümmargune plaat.

Kas see tähendas, et seesugusel telefonil puudus igasugune väljahelistamisvõimalus ja kõnesid sai vaid vastu võtta?
Või oli tegu süsteemiga, kus juhtme teises otsas istus preili, kes abonente käsitsi ühendas.

[gruppen]

Osad olid lihtsalt siledad - polnud mingit plaati.

[Sollmann]

Pakuks, et pigem oli tegemist sisetelefoniga oma rohkete alluvatega suhtlemiseks, ühenduslüliks sekretär-asjaajaja.
Kindlasti sai ka välja helistada, jällegi sekretäri abil, kui endal polnud mahti tavatelefonil numbreid valida.

[jackpuuk]

Vikerraadio saates:"Säde filmist", (oli vist pealkiri selline), on kah millestki taolisest juttu, see oli otseühendus Keskkomiteega.

[Lemet]

Oli neid ilma kettata kõnetorusid kasutusel igal pool. Alates USA ja NSVL juhtide omavahelisest ühendusest (nn "punane liin") ja lõpetades autopargi elektrike ja akuruumi vahelisest ühendusest (et mitte ümber maja joosta...)või vana Raadiomaja tehnikute tubade vahelisest ühendusest(no ei viitsi ju kolme sammu teha, kui mugavamalt saab...). Nii et isand Sollmannil täitsa õigus.

[VanaUnt]

Millalgi kuuekümnendate lõpus ehitasime poistega ise nelja telefoni vahel sellise side. Olid punased kettata telefonid, millel oli all servas veel punane nupp, tõstsid toru ja vajutasid nuppu, siis kõik teised telefonid helisesid, jooksis see, enam ei mäleta, minu arust vist 3 või 4 traadiga ja veel oli vahel üks trafo, mis tegi mingi kas 24V või oli see 36 V pinget, millega sai need kellad helisema. Ühe tuttava isa töötas sidesõlmes ja tema kaudu selle kama saime, poistel(meil) oli igastahes kuni kevadeni lõbu laialt. Suvel kahjuks lõhuti need traadid majade vahel ära ja uuesti enam me ei suutnudki seda käima saada, sai see jama järgmistele jõnglastele üksipulki maha äritud, kes tahtis kitarre ehitada, kes mida.

[Soobel]

Raudteel oli selline süsteem laialt levinud, eriti jaamakorraldajate ja pöörmepostide vahel. Neil olid veel mingite induktoriväntadega telefonid, mida vändates teine telefon helises. Voolu said need mingitest eriti pika vinnaga patareidest, mäletan, et meie depookorraldaja ja pöörmeposti vaheline telefon suri alles 10kond aastat peale vene võimu lõppu ära.

[Närakas]

Tean, et kõrgetel nõuka-aegsetel ülemustel oli laual rohkem, kui üks telefon.
Üks päris tavaline ja teised kõikvõimaliku eriside jaoks.
Muuhulgas oli olemas ka telefon, millel numbriketas puudus. Ketta asemel oli ilma aukudeta ümmargune plaat.

Kas see tähendas, et seesugusel telefonil puudus igasugune väljahelistamisvõimalus ja kõnesid sai vaid vastu võtta?
Või oli tegu süsteemiga, kus juhtme teises otsas istus preili, kes abonente käsitsi ühendas.

Kui nüüd päris täpne olla, siis selliste telefonide juurde kuulus ka "kommutaator", mis oli selline tavaline lapik kast (midagi kiirvalimise süsteemi taolist) ja mille peal või läheduses selline, ilma millegita telefon asus. Kui oli vaja helistada, siis võtsid toru ja vajutasid kommutaatori nupu alla ja vastavalt sellele, kelle number oli kodeeritud sellele nupule, sa ka ühenduse said. Süsteemi mõte oli selles, et see, kellel helistati omas samasugust kasti ja telefoni helisemisel oli võimalik helistaja tuvastada (komutaatori tuli läks põlema)

[Sollmann]

Sellise Näraka poolt kirjeldatud kommutaatoriga oli au ja õnn endalgi 90-ndate alguse Eesti Politsei ühes korrapidamispuntis töötada.
Minu 'firmas' oli selline riistapuu vaid 'keskuses', ülejäänud pidid leppima tavaaparaadiga.
P.mõte selline, et k.pidaja sai otseühenduse, tumbleri üles lükates, momentaalselt kõikide postidega, kellega parajasti vaja oli.
Teised said toru tõstes ühenduse ainult korrapidajaga, kommutaatoril süttis siis vastava nr-ga tuluke ning undas helisignaal.
Kui tel. oli kinni ning keegi proovis ühendust võtta, süttis tuluke ilma helisignaalita.
Meie asutuse juhi laual midagi kommutaatori-taolist kindlasti kohe ei olnud ja vaevalt-vaevalt et teistegi ettevõtmiste direktoreil.
Mõnikord resideerus direktorikabinet kõrvalruumis ning siis sai, eriti sekretäri äraolekul, mõnel päeval mitmeid kordi esitada ka jalgsikullerit.
Sekretäre pidasid tollal ka pisut väiksemad ülemused, sekretär-telefonineiut sai aga lubada vaid 1 - suur pealik.
Ah jah, ka endal oli, eraldiasetsevana aknalaual, selline salapärane kettata telefon, direktori tähtsa kiirkõne puhuks.

[Style]

Mina sain õpitud omal ajal telefonisti erialal, et see oli ikka otseliin teatud abonendiga. Toru ülestõstmisel liikus signaal otse (läbi oma ATJ) teisele isikule, kelle telefoon selle epale helisema hakkas. Nimetati seda "punaseks" või "kuumaks" liiniks.
Minu kogemused vaid suurte ülemustega ministeeriumites, kes omasid seda liini Min.Nõukoguga.

[polzunov]

Laagripunkt,kus aega teenisin,oli muust asustusest nii eraldatud,et elektrivarustus ja side olid autonoomsed.Telefoniühendus oli lahendatud nendesamade kettata telefonide kaudu ja keskjaamadena tarvitati laagrite valvesüsteemide juhtpulte.
Igas puldis oli väike keskjaam 24 abonendile,mis sihipäraselt olid ette nähtud valvepostide ja vahtkonna vaheliseks sideks.Sealt jätkus ka sidepidamiseks tsoonide ja pataljoni vahel.
Kui kuskil tösteti toru,hakkas puldis vastava abonendi lüliti kohal tuluke pölema.Peale nupulevajutust läks käima magnetofon,kuhu köik köned salvestati ja operaator sai küsida,et mis värk ja keda ühendada.
Nii et kui roodukomandör tahtis mingil alluval oma kabinetist näo täis söimata,sai ta seda teha igal hetkel olenemata sellest,kus alluv parasjagu asus.

[alax]

Olen näinud telefoni, millel numbriketta kohal NSVL riigivapp. Pärit oli see KGB valdustest. Tavalise telefoniga võrreldes oli see vahe, et kõik juhtmed olid varjega ja sees oli metallvarje. Liiniühendusel oli ka klemm maanduse jaoks. Kaalult oli tublisti raskem tavalisest telefonist

[Manurhin]

Olen näinud telefoni, millel numbriketta kohal NSVL riigivapp. Pärit oli see KGB valdustest. Tavalise telefoniga võrreldes oli see vahe, et kõik juhtmed olid varjega ja sees oli metallvarje. Liiniühendusel oli ka klemm maanduse jaoks. Kaalult oli tublisti raskem tavalisest telefonist

See oli ehk siis n.ö. plahvatuskindel e. "mittesädelev" telefon, mõeldud kasutamiseks kohtades, kus võib eksisteerida plahvatusoht, nt. igasugused vedel- ja maagaasiga seotud kohad, bensiinihoidlad, kaevandused jne. Tänapäeval on sedasorti aparatuur tähistatud Ex -markeeringuga.

[alax]

See oli ikka KGB erisidest pärit. Pärast 1991a. putši.Varjestus oli vajalik vähendamaks võimalusi pealtkuulamiseks. Sest osa "lutikaid" püüavad eletrivälja. Kõige kiirgavam osa telefonidel oli kõnetrakti trafo.