Näide langevarjust YT-15 ja selle väärkasutusest
Mälestused langevarjuhüpetest.
Idioodid raisk.Telc kirjutas:http://www.youtube.com/watch?v=PqzNaBXh6z0
Näide langevarjust YT-15 ja selle väärkasutusest
sitt päev, kellele kurdad
Mina jään vastuse võlgu - pildid (kokku ca.20 rulli, mis vajavad digitaliseerimist), ajakirjad, materjalid, märgid, tunnistused ning medalid, kuulusid aasta eest manalateele läinud isale, kes oli instruktor NL sõjaväes, meistersportlane ning Eesti NSV meister langevarjuhüpetes. Olen aga ise asja vastu kõvasti huvi tundnud. Ülesse kasvades sai kodus aga ainult D-1 näpitud.Telc kirjutas:Muuseas, kamraad Noor, kuidas teha ranitsa järgi vahet YT-15 ja käsiavamiseks pakitud D1-5U vahel?
Ise hüppasin sõjaväes D-6ga. Vanemaid varje ei ole ise kahjuks proovinud ning enda hüpetest on nüüd kah juba aega mööda läinud kuid antud teemat lugedes võtsin vanad pildid ja materjalid taas välja...
Ostan või vahetan kõike, mis puudutab EW lennundusega seonduvat.
Jätame siiski veri-higi-pisarad hiljemaks. Järgmiseks tuli siiski koolitus uuesti, vene kroonus ei huvitanud kedagi, oled enne hüpanud või ei. Võrreldes varasema kogemusega lisandus hüpe tornist ja see on tõeliselt vastik . Torn on 25 meetrit kõrge, metalltorust raamile on laiali laotatud zapaska Z5 ja see on trossi küljes, mille otsas ripub vastukaal. Miks see tornist hüppamine nii vastik on? Sellepärast, et asi on liiga reaalne, maa on liiga ligidal . Ühte Kohtla-Järve vene poissi räägiti minutit 15 ära, enne kui kutt hüppas. Noh, higi on selles jutus sees 
. Ehh Sanja, kujutan ette, kuidas sa end toona tundsid 
. Mis tunne on hüpata, kuidas seda sõnadesse panna? Enamik sõidab autoga ja on kogenud, et nüüd läheb käest ära, põld, puu, post, kohe tuleb ja teha pole peaaegu midagi (ainult külma närvi) . Adrekas on jõhker, eriti alguses. Peale kolme hüpet ühel päeval, olid silmaalused sinised nagu oleks tappa saanud. Aga selle eest on uni hea
. Torn on 25 meetrit kõrge, metalltorust raamile on laiali laotatud zapaska Z5 ja see on trossi küljes, mille otsas ripub vastukaal. Miks see tornist hüppamine nii vastik on? Sellepärast, et asi on liiga reaalne, maa on liiga ligidal . Ühte Kohtla-Järve vene poissi räägiti minutit 15 ära, enne kui kutt hüppas. Noh, higi on selles jutus sees . Ehh Sanja, kujutan ette, kuidas sa end toona tundsid . Mis tunne on hüpata, kuidas seda sõnadesse panna? Enamik sõidab autoga ja on kogenud, et nüüd läheb käest ära, põld, puu, post, kohe tuleb ja teha pole peaaegu midagi (ainult külma närvi) . Adrekas on jõhker, eriti alguses. Peale kolme hüpet ühel päeval, olid silmaalused sinised nagu oleks tappa saanud. Aga selle eest on uni hea sitt päev, kellele kurdad
Aastal ca 1983 seisin Tõravere observatooriumi rõdul (vast mingi 4-5 korrus) ja kallistasin kahe käega kuplit, et mitte ainult alla vaadata. Umbes samal ajal tulin poole pealt tagurpidi alla Suure Munamäe vaatetornist. Kui kamraadid hüppasid 3m kõrguselt saepuru hunnikusse, siis minul jäi see tegemata.redhott kirjutas:Mis järgmisena jutuks võtta, veri? higi? või pisarad?
Vabandan teema solkimise pärast, aga paganama "karm" on lugeda rahvast, kes tulid tõõtava mootoriga asjast välja, mul on nimelt tõsine foobja asja kohta , sukeldumas olen käinud ja meeldib, aga peale 6-7 meetrit maast üles hakkab teema pihta...
... peaasi, et sealt kuradi kõrgustest alla saaks.
Niiet vast veri ja pisarad jäävad välja, aga higi olen piisavalt maha jätnud.
Aga siis... mingil hetkel käis krõps läbi, kannatas (küll mööndustega) lennata nii suuremate, kui vähemate lennumasinatega, alates Mi2-st lõpetades Ty-dega.
Sõjaväest naastes tekkis huvi vähemate lennuaparaatide vastu ja mõni aasta hiljem seisin juba täie tervise juures oleva piloodi juhitud, täiesti töökorras lennumasina uksel ja (vist) terve mõistuse juures olles astusin sealt 1km kõrgusel välja. Ja nii korduvalt. Umbes teisel korral ununes see "sirged jalad ja raskus küljele" tarkus ja mõlemad põlved said korralikult haiget.
Aga oli juba kapitalismi aeg, raha makstud ja sai ka viimane hüpe tehtud. Kipsist pääsesin, aeg parandas haavad ja nüüd on kõik kõrgust kartvad tööd minu teha, alates värvimistest-korstendest, kuni korvis okste lõikumiseni. Ekstreemsematest näidetest vast ehk ilma ukseta lennumasinas, vaid vöörihma toel, kaamera käes paari tunnine lend- paremal küljel vaid 600m tühjust.
Mingil hetkel jõudsin ka iseseisva lennumasina juhtimiseni, tunde kogunes hulgim, aga litsentsist jäi lahutama doktori allkiri.
Haara härjal sarvist, võta ühendust mõne lennuklubiga ja tee mõnel vaiksel suveõhtul üks rahulik tiir. Peaks aitama ja jäädavalt ravima.
Ulan-Ude40, 75274
Kamraad hulgus, tea kas on parim soovitus (ehkki korra võiks alustuseks niisama ju lennukiga õhus ära käia ). Tean ühte eluaegset ehitusmeest (praegu on ta umbes 60 vanuse ringis), kes taburetist kõrgemale ei julge ronida, mismoodi ta meheke on eluaeg seda tööd teinud, see jääb minu jaoks mõistmatuks . Ok, see aga teemast juba mööda, väeosas tuli veel üks treeningelement juurde, hüpped MI-6 ja AN-12 maketist. Makett kujutas endast pmst. vastavate lennuvahendite torudest keevitatud sabaotsa, mille laes jooksid relsid. Treeningvahendiks olid dessantvarju rakmed, mille külge oli võimalik kinnitada rullikutega "riidepuud". Rullikud käisid relsside soonde ja nende najal sõitsid alla, läbi tehes etapid "väljahüpe" ja "maandumine". Koos kõige vastava lugemise, rõnga väljatõmbamise jne. kompotiga. Kõrgused olid väiksed, meetrit 10 vast. Mõne proovimiskorra järel juba teadsid, millised riidepuud kergemini jooksid (said suurema kiiruse), siis sai vaikselt neid valitud .
Egas midagi, proovin siis seekord pajatada higist JA pisaratest.
Õppused. Hüppame MI-6-st, nagu ette nähtud, olen mina üks potoki viimastest (väikest kasvu ja toona ka ei kaalunud suurt midag), tuul on kõva, hüppan välja ja vari avaneb. Hüpete platsi kutsuti meil Sahhaaraks, mingi 5 kilti pikk ja 2 lai, puhas liiv ja üksikud põõsastikud, ühel äärel väljaõppe kompleks. Vari läheb lahti, ning avastan, et tuul kannab mind täpselt hüppetornide peale, nende taga aga betoneeritud näidiskaitseliin. Litad, kuhu te mind viskasite? Raisk, tornidest sain üle, tuul oli palju tugevam, kui arvasin. Litad, betoneeritud kaevikud ja jooksurajad tulevad, raisk, mida te ometi mõtlesite? Tirin troppe ja saan neist üle, maandumine pühib jalad alt ja varju kustutada ei jõua. Lohisen ja saan kolakaid, käed väsivad ära ja lasen tropid lahti, kiirus kasvab. Kusagilt kupli äärte tagant paistab mingi vall, küll ta sinna taha pidama jääb! Pe.sse, saan vast mõni 4 meetrit õhulendu, zapaska laksab mööda magu ja AKS-y vastu põske. Lõpuks tuleb mingi võpsik vastu, saan pidama. Korjan varjud kotti ja hakkan kogunemispaika marssima, lahtine liiv on pahkluust saadik, võhm on täiesti väljas, mida te raisad ometi mõtlesite, et ühele kõige väiksematest RPG selga riputasite??? Pisarad jooksevad, endast on hale ja oma kunagistest unistustest, hambad ristis pressin ikka edasi (kelle asi see on, et omaette pisaraid nõristasin!).
Põõsastik, ning sellest vahivad 2 kuplit välja, üks täies purjes, teine niisama tilla-tölla, kaaberdan läbi liiva ligemale ja näen.
Kutid maandudes risti sattunud, see kelle kuppel tilla-tölla käib, see poolselili võsas sees ja teise kuti tropid jooksevad üle kõri, see aga kuplit kustutada ei jõua nagu minagi, käed on juba ammu väsinud. Mõlemad põõsastes kinni.
Ma loll ei taibanud alguses kola maha visata, vast meetrit 20 trampisin kolaga läbi liiva ja võsa, siis jõudis kohale, virutasin kõik seljast maha.
Suht nibin-nabin jõudsin kupli kustutada (hea, et niigi palju taipasin, troppe ei läinud venitama). See kellel tropid üle kõri, jupp aega ainult korises, ise näost sinine (mina tema juurde minna ei jõudnud, võhm oli nii väljas), teine kutt oli võsas nii kinni, et ei saanud kah liikuma kohe.
Nii nad istusid seal maas ja nutsid, ühel vist hea meel, et eluga pääses, teine aga õnnetu, et varju ei suutnud kustutada. Minul aga oli tolleks hetkeks vist juba kõik pohhui. Nii füüsiline kui vaimne olid täiesti maha käinud. Nii me siis natukese aja pärast koos kogunemispunkti komberdasime.
). Tean ühte eluaegset ehitusmeest (praegu on ta umbes 60 vanuse ringis), kes taburetist kõrgemale ei julge ronida, mismoodi ta meheke on eluaeg seda tööd teinud, see jääb minu jaoks mõistmatuks . Ok, see aga teemast juba mööda, väeosas tuli veel üks treeningelement juurde, hüpped MI-6 ja AN-12 maketist. Makett kujutas endast pmst. vastavate lennuvahendite torudest keevitatud sabaotsa, mille laes jooksid relsid. Treeningvahendiks olid dessantvarju rakmed, mille külge oli võimalik kinnitada rullikutega "riidepuud". Rullikud käisid relsside soonde ja nende najal sõitsid alla, läbi tehes etapid "väljahüpe" ja "maandumine". Koos kõige vastava lugemise, rõnga väljatõmbamise jne. kompotiga. Kõrgused olid väiksed, meetrit 10 vast. Mõne proovimiskorra järel juba teadsid, millised riidepuud kergemini jooksid (said suurema kiiruse), siis sai vaikselt neid valitud . Egas midagi, proovin siis seekord pajatada higist JA pisaratest
.Õppused. Hüppame MI-6-st, nagu ette nähtud, olen mina üks potoki viimastest (väikest kasvu ja toona ka ei kaalunud suurt midag), tuul on kõva, hüppan välja ja vari avaneb. Hüpete platsi kutsuti meil Sahhaaraks, mingi 5 kilti pikk ja 2 lai, puhas liiv ja üksikud põõsastikud, ühel äärel väljaõppe kompleks. Vari läheb lahti, ning avastan, et tuul kannab mind täpselt hüppetornide peale, nende taga aga betoneeritud näidiskaitseliin. Litad, kuhu te mind viskasite? Raisk, tornidest sain üle, tuul oli palju tugevam, kui arvasin. Litad, betoneeritud kaevikud ja jooksurajad tulevad, raisk, mida te ometi mõtlesite? Tirin troppe ja saan neist üle, maandumine pühib jalad alt ja varju kustutada ei jõua. Lohisen ja saan kolakaid, käed väsivad ära ja lasen tropid lahti, kiirus kasvab. Kusagilt kupli äärte tagant paistab mingi vall, küll ta sinna taha pidama jääb! Pe.sse, saan vast mõni 4 meetrit õhulendu, zapaska laksab mööda magu ja AKS-y vastu põske. Lõpuks tuleb mingi võpsik vastu, saan pidama. Korjan varjud kotti ja hakkan kogunemispaika marssima, lahtine liiv on pahkluust saadik, võhm on täiesti väljas, mida te raisad ometi mõtlesite, et ühele kõige väiksematest RPG selga riputasite??? Pisarad jooksevad, endast on hale ja oma kunagistest unistustest, hambad ristis pressin ikka edasi (kelle asi see on, et omaette pisaraid nõristasin!).
Põõsastik, ning sellest vahivad 2 kuplit välja, üks täies purjes, teine niisama tilla-tölla, kaaberdan läbi liiva ligemale ja näen.
Kutid maandudes risti sattunud, see kelle kuppel tilla-tölla käib, see poolselili võsas sees ja teise kuti tropid jooksevad üle kõri, see aga kuplit kustutada ei jõua nagu minagi, käed on juba ammu väsinud. Mõlemad põõsastes kinni.
Ma loll ei taibanud alguses kola maha visata, vast meetrit 20 trampisin kolaga läbi liiva ja võsa, siis jõudis kohale, virutasin kõik seljast maha.
Suht nibin-nabin jõudsin kupli kustutada (hea, et niigi palju taipasin, troppe ei läinud venitama). See kellel tropid üle kõri, jupp aega ainult korises, ise näost sinine (mina tema juurde minna ei jõudnud, võhm oli nii väljas), teine kutt oli võsas nii kinni, et ei saanud kah liikuma kohe.
Nii nad istusid seal maas ja nutsid, ühel vist hea meel, et eluga pääses, teine aga õnnetu, et varju ei suutnud kustutada. Minul aga oli tolleks hetkeks vist juba kõik pohhui. Nii füüsiline kui vaimne olid täiesti maha käinud. Nii me siis natukese aja pärast koos kogunemispunkti komberdasime.
sitt päev, kellele kurdad
On küll, sõjaväes on selleks tavaline sthõk-noz, DOSAAFIS näidati meile ka spets nuga (kui õieti mäletan, siis ümardatud otsaga (et ühe tropi läbilõikamisel teisi troppe mitte vigastada, ega kuplit). Kui oled 300 meetrit ja rohkem proovinud tugeva tuulega kuplit kustutada, siis ei pruugi sul enam isegi selliseks pisiasjaks jõudu jaguda, eriti kui oled kusagil võsas. Ka tuleb mõistus selge hoida, kas see ka alati õnnestub?
sitt päev, kellele kurdad
Pisiasi veel, kamraad Troll, kroonu vara rikkumine on väga tõsine kuritegu. Selle kohta on meil vist eraldi teemagi mälestuste all, tänapäeval maksab mõni Anton oma 8 millist võlga tagasi kui aega saab, toona võis ka kõrgema määra alla sattuda, mis meie ajal polnud enam tavaline. Dispatt polnud siiski midagi meelitavat.
sitt päev, kellele kurdad
Oli ikka nuga, ilma ei tohtinudki hüpata. Kontrolliti. Ainlt et......kui MAA PEAL oleksid oma tropid läbi ajaviiteks saaginud........kardan et tera tömbi poolega oleks endal pärast midagi maha saetud! Puhas sabotaaz oleks olnud selle tegevuse klassifitseerimine, kulla semud! Pluss süüdistus et kindlasti tahtsid troppi pihta panna......tropid olid nimelt kuum kaup, igasugu makaagid nõidusid neist kokku neid va akselbande vai kuis seda pundart kutsutigi.
voina k voinu, a obeb-po rasparjadku!
Kuidas oleksin zapaska Z-5 (ehk varuvarju seljas maandunud)
Kui loete eelneva uuesti läbi, siis on seal üsnagi palju juttu varjude pakkimise ja kontrollimise kohta, ka hüppamisprotseduuride kohta.
Ka on juttu sellest, et kontroll ei välista inimlikku lollust, ega lihtsalt ebaõnne-eksimusi. Nagu liikluseski juhtuvad õnnetused kahe (vähemalt) teguri koosmõjul, nii ka hüpetel (st. üks tegur ei too tavaliselt raskeid tagajärgi). Varjud pakitud-kontrollitud, kobime MI-6-te (sellest pajatan eraldi), tõuseme kõrgusele 600 meetrit, hakkab tavaline hüppeprotseduur. Mina hüppan parempardalt (äratõuge parema jalaga ), hakkan lugema: pjatsot odin, pjatsot dva, pjatsot tri (ei mäleta enam, mitmes see hüpe võis olla, kuid lootsin automaadi avamisele vabalangemisest viimase võtmiseks, see oli rangelt keelatud!!!), pjatsot tsheõre, mida raisk 
?
Tõmbasin rõngast, rapsakas oli natu järsem kui tavaliselt. Maandusin "Sahhaaras", kogu aeg oli mõttes, midagi läks viltu. Sain tagumised jalad maha, kähku ranits seljast, splindi ots automaadis sees. Virutasin ranitsa vastu maad, splint hüppas välja ja kuulsin automaadi surinat (3 sekundit) ning klõps.
Splindil oli "mõned keerud" sirgeks tõmmanud, kuid koonusots oli nagu uus.
Kuna üks liikluse osapool järgis eeskirju, siis õnnetust ei juhtunud, küll sain ehmatuse osaliseks, nagu ühes eelnevatest postidest mainisin.
Kui loete eelneva uuesti läbi, siis on seal üsnagi palju juttu varjude pakkimise ja kontrollimise kohta, ka hüppamisprotseduuride kohta.
Ka on juttu sellest, et kontroll ei välista inimlikku lollust, ega lihtsalt ebaõnne-eksimusi. Nagu liikluseski juhtuvad õnnetused kahe (vähemalt) teguri koosmõjul, nii ka hüpetel (st. üks tegur ei too tavaliselt raskeid tagajärgi). Varjud pakitud-kontrollitud, kobime MI-6-te (sellest pajatan eraldi
), tõuseme kõrgusele 600 meetrit, hakkab tavaline hüppeprotseduur. Mina hüppan parempardalt (äratõuge parema jalaga ), hakkan lugema: pjatsot odin, pjatsot dva, pjatsot tri (ei mäleta enam, mitmes see hüpe võis olla, kuid lootsin automaadi avamisele vabalangemisest viimase võtmiseks, see oli rangelt keelatud!!!), pjatsot tsheõre, mida raisk ?Tõmbasin rõngast, rapsakas oli natu järsem kui tavaliselt. Maandusin "Sahhaaras", kogu aeg oli mõttes, midagi läks viltu. Sain tagumised jalad maha, kähku ranits seljast, splindi ots automaadis sees. Virutasin ranitsa vastu maad, splint hüppas välja ja kuulsin automaadi surinat (3 sekundit) ning klõps
.Splindil oli "mõned keerud" sirgeks tõmmanud, kuid koonusots oli nagu uus.
Kuna üks liikluse osapool järgis eeskirju, siis õnnetust ei juhtunud, küll sain ehmatuse osaliseks, nagu ühes eelnevatest postidest mainisin.
Viimati muutis jackpuuk, 01 Okt, 2010 10:28, muudetud 1 kord kokku.
sitt päev, kellele kurdad
Kamraad tuletas privas meelde tema mõningaid alguse väljahüppamisi, siis põrutan eelmisele postile kohe uue lisaks. Tema rääkis küll hüppamisest väikesel kiirusel. Kuid nimeted konnapoosis suurest lennukist hüpates annab sellised pöörded peale, et meil tuli kutt maha (minust poolteist rohkem teeninud, kuid kogu aeg kusagil komandirovkas olnud) peaaegu ülespooduna. Kiirusel kuni 400 hakkab kohe keerutama ja kui sul mingi jäse ripakile jääb, siis keerutab sind niimoodi, et maani saad tiirelda. (kes meist tatikana pole kiiku keerutanud?)
Toona oli hüpe viiesajalt ja tont oli maale jõudes näost sinine, ning kael oli rihmadega tõsiselt läbi hõõrutud. Rääkimata sellest, et ta oli ennast rõvedalt täis oksendanud.
Toona oli hüpe viiesajalt ja tont oli maale jõudes näost sinine, ning kael oli rihmadega tõsiselt läbi hõõrutud. Rääkimata sellest, et ta oli ennast rõvedalt täis oksendanud.
sitt päev, kellele kurdad
Pajatan seekord siis hüpetest helikopterilt MI-6. Väeosas tegime esimesed 2 hüpet MI-8-st, sellest hüpatakse taha rampi. Kiirused on samad kui MI-6-st hüpates, kuid sellelt kiiruselt rampi hüpates on see tõesti nagu taburetilt hüpata. Ühe sõnaga: "idüll" . Kopter on märgatavalt väiksem kui MI-6, müra on võrreldes 6-ga olematu.
http://www.youtube.com/watch?v=f_8RnKqxPBo
Siin saate erinevusi märgata, vabandust, et MI-8 jaoks ei viitsinud paremat videot otsida, kuid seegi annab pildi ette. Kamraad Lemet surfab igasugu huvitavatel saitidel, vast viitsib tema mõne hea video juurde lisada.
Kolmandaks hüppeks aeti kohale MI-6, eelnenuga võrreldes on see hoopis karmim kogemus. Peale seda vannuti iga kord, kui 6-e hääl kostis. Sellel on nimelt väga vastik ja spetsiifiline tiiviku labadelt lähtuv vile, mis on väga kaugele kuulda (ega see muidu vast väga ei häirikski, kuid tuletab varakult meelde, et nüüd on jälle minek). Nagu see kostus, nii hakkas mõmin pihta, opjat korovu jobennuju prignali . MI-6-e hüüdnimi oli "korova", ehk siis lehm. Liikus "linnalegend", et peale Läänes katsetamist olevat teadlased öelnud :"ei füüsika, ega keemia seaduste järgi ei tohiks see asi lennata, kuid teeb seda siiski" .
Kirss tordile, peale hüpet lennukist IL-76 ei kostunud enam nurinaid "korova" teemadel.
. Kopter on märgatavalt väiksem kui MI-6, müra on võrreldes 6-ga olematu. http://www.youtube.com/watch?v=f_8RnKqxPBo
Siin saate erinevusi märgata, vabandust, et MI-8 jaoks ei viitsinud paremat videot otsida, kuid seegi annab pildi ette. Kamraad Lemet surfab igasugu huvitavatel saitidel, vast viitsib tema mõne hea video juurde lisada.
Kolmandaks hüppeks aeti kohale MI-6, eelnenuga võrreldes on see hoopis karmim kogemus. Peale seda vannuti iga kord, kui 6-e hääl kostis. Sellel on nimelt väga vastik ja spetsiifiline tiiviku labadelt lähtuv vile, mis on väga kaugele kuulda (ega see muidu vast väga ei häirikski, kuid tuletab varakult meelde, et nüüd on jälle minek
). Nagu see kostus, nii hakkas mõmin pihta, opjat korovu jobennuju prignali . MI-6-e hüüdnimi oli "korova", ehk siis lehm. Liikus "linnalegend", et peale Läänes katsetamist olevat teadlased öelnud :"ei füüsika, ega keemia seaduste järgi ei tohiks see asi lennata, kuid teeb seda siiski" .Kirss tordile, peale hüpet lennukist IL-76 ei kostunud enam nurinaid "korova" teemadel
.
Viimati muutis jackpuuk, 01 Okt, 2010 18:14, muudetud 1 kord kokku.
sitt päev, kellele kurdad
Viskan selle MI-8 video postist välja, siia panen uue, oleks ma seda teadnud, mis siin, siis oleks vist süda paha
http://www.youtube.com/watch?v=a0DaGIzN ... re=related
http://www.youtube.com/watch?v=a0DaGIzN ... re=related
sitt päev, kellele kurdad
Sellel esiotsa peal sitsimine nii hästi välja ei tulnud
http://www.youtube.com/watch?v=SMVKEv3jcio&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=SMVKEv3jcio&NR=1
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline