"Tankid EKV-le"

[Qtec]

Amatöörlik ketser nagu ma olen...
Eesmärgiks ei saa olla mingisugune viivitamine. Seda enam, sellise pudru ja kapsaga, mida siin on kirjeldatud. See on vaid efektiivne viis kiiresti oma vähesed olemasolevad jõud ära jahvatada.
Nüüd kindlasti peavad kaasfoorumlased oma kohuseks mulle meelde tuletada, et ülekaaluka vastase vastu üritades rinnet hoida tambitakse ta segamini. Ei tambita midagi, kui see rinne ei istu staatiliselt paigal ning omab vähegi tuletoetust. Lisaks on oluliselt kergem sõdida, kui tead, et peamine oht tuleb ühelt poolt, mitte 360 kraadi igal poolt...
Kuidas seda täpsemalt teha, teavad härrased ohvitserid väga hästi ka ise. Protesteerin lihtsalt selle mentaliteedi vastu, kuidas me vaenlase jõudusid kulutades viivituslahingutega taganeme kuhugi...kuhu???

[Kapten Trumm]

Vaenlase peatamisega tegelevad meie pataljonid, mis on toetatud brigaadisuurtükiväe tulega ja tulevikus ka meie tankiüksus(t)e poolt.

1. TT raketid ei kuulu Eestis ei kompanii ega rühma relvastusse, neid on vaid pataljonil ja üsna väike käputäis, niiet laialijagamisest eriti juttu pole.
2. otsetule kontakti ülekaaluka, paremini relvastatud ja soomustatud vastasega on meile üsna verine perspektiiv, sest me oleme üsna kiiresti "outgunned and outmaneuvered"
3. tankide ja brigaadi suurtükiväe vähest arvukust teades pole eriti tõenäoline nende "vihmavarju" alla sattumine - nagu ka ÕT vihmavarju alla sattumine.

Tuleb möönda, et soomusrusikas on Eestis vajalik, kuid märksa vajalikum on kaartulevõimekuse tunduv kasvatamine ja TT rakettide arvu suurendamine - viimine madalamale tasemele - raskemad, nt Milanid kompaniisse ja kergemad, nt Javelinid, rühma. Viimased oleks väga vajalikud ka KL võitlusgruppidele - praeguse TT nalja asemele. Kuna Javelin rühma kuulub meie rahakoti juures ulme valdkonda, siis hädapärast tooks need Milanid aste allapoole.

Igal juhul peab concept olema selline, et Ksp-ga "maastiku puhastamine" peaks jääma viimaseks väljapääsuks, vastane tuleb hõrendada ära enne kui ta suudab üldse oma rünnakformatsiooni sisse viia - kinnisel maastikul on seda sobiv teha teedel.

Otsetule kontakt on meile üsna surmav - pange kõrvuti eesti ja vene kompanii (roodu) otsetule võimekus, venelasel on see well üle 2000 meetri (30 mm, 125 mm, TT raketid), aga meie kompaniil? Efektiivne tulekaugus suurt üle 600 meetri ei ole. Järelikult võib seda lubada endale üksnes siis, kui sulgudes toodud süsteemid on enne vakka sunnitud ehk ainult jalastunud jalaväega. Katsume meeles pidada seda, et vene motolaskurite jaol on otsetule võimekus 2000+ meetrit, tänu sellele, et BMP-l on peal 30 mm automaatkahur ja juhitavad TT raketid. Mis tähendab, et meil on kehva lagedamal võidelda, vaid ka lagedamaid alasid ületada.

Kaur3 kontsepti kohaselt ainult rakettidele loota ei saa, sest arvestades suurtükiväe näitajaid pakkuva rakettrelvastuse hinda, saabub EKV pankrot kaugelt enne lahingut. Need on lihtsalt nii kallid, et õhukeselt soomustatud BMP/BMD/MTLB/BTR tüüpi masinate küttimiseks on see lihtsalt mõõdutundetu raiskamine. Niiet õige lahendus on IMO TT rakettrelvastuse ja kaartule kombineerimine.

See ongi enamvähem ainus põhjus, miks ma jauran selle SKAK teemal, isegi lemmikteemast olen juba nähtavalt loobunud.

[Qtec]

Vot siis tulebki võtta eesmärgiks, et meie kompanii tulevõimekus oleks 2500m ning mitte raisata ressursse võsavahelise ringkaitse mängudeks....
See ei ole lihtne, sest see eeldab kogu EKV senise taktika, strateegia, struktuuri ning muude plaanide ümber tegemist. Mida varem sellega aga alustatakse, seda odavam see lõppkokkuvõttes tuleb...

[TTA]

*pikk jutt*

Kas mitte 10a arengukavas ei old mitte jutt TT võimekuse suurendamisest just milanite juurdehankimise vormis?

Samuti, bmp2 on kole asi, aga leningradi sõjaväeringkonnas on nendega relvastatud üksusi täpselt 0. On hoopis MTLB'd. Pihkvas on BMD'd aga nende alumiiniumkerest laseb ka .50 läbi.

Muidugi muidugi, keegi ei keela naabril mujalt üksusi saata, aga see paistab juba silma ja paneb häirekellad helisema.

[Kapten Trumm]

Kui operatiivstruktuuri suurendatakse pea 2 korda, siis tulebki ju juurde hankida. Et hoida olemasolevat taset. Ja tuleb TT üksusi, ÕT üksusi jne juurde luua. See kõik on tore, aga ei taga kahjuks KV arvukusest põhimassi omavate üksikpataljonide (mis lahingus pudevad peagi rühmadeks ja kompaniideks) tulejõu kasvu ehk kvalitatiivset edasiminekut.

BMP soomusest lööb 19. sajandist pärit Lee Entfieldi vintpüss ka läbi kui õige koha peale tabab. Milline on aga selle teadmise praktiline tähendus? See ei tähenda, et AK-4 kasutajad tankitõrjujaiks muutuvad. Samamoodi saab ju tanki ja maha võtta, kui lahingus ronib jalaväelane tanki peale, taob kabaga vastu luuki "kopp, kopp, venelane, surm tuleb" ja kui luuk avatakse, poetab granaadi sisse.

[hummel]

Minu nägemusel tuleb ikka normaalses armees kõiki relvaliike ja vahendeid kombineerida ja mitte ainult ühele-kahele kaardile mängida. Peab jääma erinevaid võimalusi ja mänguruumi erinevateks situatsioonideks, sest reaalsuse saame alles teada võimaliku sõja esimestel päevadel. See reaalsus võib mingil põhjusel sundida meid kiiruga ümber mängima kogu oma nö doktriini. On aga vahendid muretsetud vaid ühe variandi jaoks, on tegemist kokkuvõttes katastroofiga, sest uut liiki relvade ja varustuse hankimine ning kasutuselevõtt on sedavõrd pikad ja keerukad protsessid, et enne saab sõda ilmselt läbi.

Kui suurtükiväe peale mängida, siis ma nagu soovitaks esialgu brigaadi suurtükiväega mitte arvestada, sest seda on vaid 1 pataljon riigi kohta. Samuti ei soovitaks arvestada muude brigaadi koosseisu kulluvate asjadega, sest meie võitmatu brigaad on heal juhul suuteline kontrollima 1 maakonna suurust territooriumi.

KRK-de SA võimekus on ilmselt lambi-reservväelastest (segatuna kaitseliitlastega, kes ei kuulu VG) ja pisut kehvema varustuse-relvastusega kokku klopsitud pataljonid. Samuti ei maksaks arvestada väga 122mm suurtükiväega, mille efektiivne laskekaugus on u 10 km. Pataljoni ümberkolimisteks läheb rohkem aega, kui saab anda lahingule tuletoetust. Kusjuures teatavasti 122mm pataljone ka ei jagu igale KRK-le mitte.

Mis puutub veel mitmekesisesse süsteemi ja taktikasse, siis soovitaks arvestada igaks juhuks asjaoluga, et vaenlasel võib õnnestuda näiteks lahingu käigus maha suruda enamus KRK pataljonide raadiosidest ja sel puhul ei ole ka nende 122mm torudega mõnda aega suurt midagi peale hakata. Samas näiteks kui tankiallüksus satub eesliinil, olema, saab ta tegevust ikkagi edasi toetada ja suurtükiväge korvata.
Üldse ma peaksin suurtükiväge rohkem ründerelvaks, kui kaitserelvaks sest tule avamine võtab reeglina mitu minutit aega ja selleks ajaks, kui mürsud maha langevad, võib soomukitel liikuv vaenlane olla juba edasi liikunud...

Samuti võib vaenlane mängida taktikaga, mida ta praktiliselt üritas ka eduliselt Gruusias.
Näiteks kompab lahinguluurega positsioonide asukohad üle ja kaotab vb uljate tt-meeste juhuslike tabamuste läbi 1-2 jalaväesoomukit. Seejärel aga positsioneerib kaitsel olijate paigutuse (ka sideluure abil) ning teeb kogu allüksuse Grad-ide või Uragan-ide abil maatasa. Samal ajal aga haarab hoopis kaitsjaid paari ründerooduga kusagilt seljatagant kiirete sööstudega, ületades näiteks BMD-dega ja Sprut-idega käigult mingi jõekese või muu koha, mida me oleme oma sõltuva vedrustusega ratastehnikaga üldiselt läbimatuks pidama harjunud. Seega on kaitsel olnud kompaniiga kogu lugu, sest lahingallüksused on vastase suurtükiväe poolt niigi üsna ära rapitud, lahinguplaan sassis ja veoautodel reserv lahinguolukorras kohtumislahingusse asumiseks vähemobiilne. Need kallid ttrs on ka kasutud, sest distantsid muutuvad lähivõitluses äkki üsna lühikeseks ja pole aega sektoreid võsast puhastada. Samal ajal soomukikahureid võsa eriti ei sega. Tülikamatele granaadiheituritele saab kaela saata jalastunud dessantväelasi.

Eelnimetatud olukorras võiks minuarust näiteks tankidest ja jalaväesoomukitest kasu olla. Need võivad üsna kiirelt ümber paikneda ja käigult lahingusse asuda. Samuti mitte ainult vaenlast tõkestada, vaid ka ise manöövreid teha ehk üritada soodsama olukorra tekkimisel vastu peale tungida või haarata.

Loomulikult ma ei väida, et ka näiteks suurtükiväest või tt-rakettidest üldse kaitsel kasu ei ole, kuid kõik sõltub... Oluline on paindlikkus ja mitmekesisus

[Kapten Trumm]

Tõsi, kui TT süsteemiks on näiteks Kustiga võrreldavas kaalus Javelin, siis seda võsa ei eruta, sest rakett lendab kõrge kaarega, sihtida saab läbi võsa, aga rakett tuleb ülevalt. Juhtmetega ja otse lendavat Milanit läbi võsa ei lase muidugi.

Massilise suurtükiväe ja tankitõrje (tõsi, tollal oli selleks uudisrelv Panzerfaust) panid soomlased maksma 1944 Punaarmee suurpealetungi (ja sakslased-eestlased Sinimägedes) ja toimis küll. Vastase peatamise põhiraskuse kandis suurtükivägi ja väljalastud mürske oli "meie poolel" kohati ööpäevas kümneid tuhandeid. Tõsi, ka mõlemas lahingus oli oma roll tankidel, ka kaitsjate poolel.

[kaur3]

hummel kirjutas:

Eelnimetatud olukorras võiks minuarust näiteks tankidest ja jalaväesoomukitest kasu olla. Need võivad üsna kiirelt ümber paikneda ja käigult lahingusse asuda. Samuti mitte ainult vaenlast tõkestada, vaid ka ise manöövreid teha ehk üritada soodsama olukorra tekkimisel vastu peale tungida või haarata.

Ma eeldan, et neid tankiüksuseid katavad jalaväelased, kes kaitses ei istu parimal juhul oma lahingumasinates, vaid ikka oma kaevikutes hajutatutena. Kui nii, siis vastad Sa ise ju sedasi:

Näiteks kompab lahinguluurega positsioonide asukohad üle ja kaotab vb uljate tt-meeste juhuslike tabamuste läbi 1-2 jalaväesoomukit. Seejärel aga positsioneerib kaitsel olijate paigutuse (ka sideluure abil) ning teeb kogu allüksuse Grad-ide või Uragan-ide abil maatasa. Samal ajal aga haarab hoopis kaitsjaid paari ründerooduga kusagilt seljatagant kiirete sööstudega, ületades näiteks BMD-dega ja Sprut-idega käigult mingi jõekese või muu koha, mida me oleme oma sõltuva vedrustusega ratastehnikaga üldiselt läbimatuks pidama harjunud. Seega on kaitsel olnud kompaniiga kogu lugu, sest lahingallüksused on vastase suurtükiväe poolt niigi üsna ära rapitud, lahinguplaan sassis ja veoautodel reserv lahinguolukorras kohtumislahingusse asumiseks vähemobiilne. Need kallid ttrs on ka kasutud, sest distantsid muutuvad lähivõitluses äkki üsna lühikeseks ja pole aega sektoreid võsast puhastada. Samal ajal soomukikahureid võsa eriti ei sega. Tülikamatele granaadiheituritele saab kaela saata jalastunud dessantväelasi.

Ma olen Sinu mõttekäiguga nõus ja taibukas vastane nii teekski. Samas, sisuliselt ei ole ju vahet, kas metallirahe saavad taevast pähe TT-mehed, kaitsesse jalastunud mehhaniseeritud jalaväegi või tankid. See sunnib jälle küsima, et kas tankid annavad juurde midagi uut. Tükid on ju kõigil järgi. Mis ma ise välja pakun? Pakun välja, et keegi ennast maa sisse, eesmärgiga objekti viimase tilga kaitsta, ei kaeva. Vastane ju ainult ootakski, et tema suurtükivägi (ja lennuvägi) leiaks taolise vähemobiilse sihtmärgi. Peamine ülesanne on kulutada, kulutada ja kulutada. Ei ole otsustavat lahingut, vaid igas lahingus kaotab vastane paraja tüki oma üksusest. Kuidas kombineerida oma üksusesse tegijad TT-relvad ja jalastunud vastase vastased tegijad relvad, see peab olema väljakutse, mille üle kasvõi Sõjakooli kadetid võiks oma harjutustes mõelda. Rohkem redtiimingut!!!

[Lemet]

Pakun välja, et keegi ennast maa sisse, eesmärgiga objekti viimase tilga kaitsta, ei kaeva.

Olgu selle eesmärgiga, kuidas on, aga kaevavad nii et maa must, selle eest võin pea panti panna. Nii kui esimesed mürsud plahvatama hakkavad, muutub emakese maa süli nii armsaks, nii armsaks...juba kaugelt eemalt vaadates tekib võitmatu soov labidaliigutamiseks...

[Kapten Trumm]

Peamine ülesanne on kulutada, kulutada ja kulutada. Ei ole otsustavat lahingut, vaid igas lahingus kaotab vastane paraja tüki oma üksusest. Kuidas kombineerida oma üksusesse tegijad TT-relvad ja jalastunud vastase vastased tegijad relvad, see peab olema väljakutse, mille üle kasvõi Sõjakooli kadetid võiks oma harjutustes mõelda. Rohkem redtiimingut!!!

Näiteks selline kombinatsioon on ära toodud raamatus M.Laar Sinimäed 1944. Saadaval igas raamatukogus.
Kui väikesearvuline Luftwaffe "esindus" kõrvale jätta (mis otsustaval hetkel oli nii outnumbered kui veel olla sai), siis mida oli vaja massilise idanaabri konventsionaalse ründe peatamiseks pudelikaelas:
-tankitõrjerelvad (erinevad, rakettrelvad, kahurid)
-palju suurtükiväge (mis suudab päevas lasta kümneid tuhandeid mürske)
-kogupauktule reaktiivsüsteeme (kui sul on vaja ikka 1x1 km täiesti sodiks teha, siis suurtükiväega ei jõua)
-mingi kogus tanke ohtlikumate läbimurrete riivistamiseks
-piisavalt jalaväge
-hästi palju laskemoona

Võib irvitada, et 66 aasta tagune lugu juba. Jah, tõesti. Aga mis on peale selle muutunud, et teatud relvad on muutunud paremaks? Mobiilsus? Noh, sõjamasinatega manööverdada mõisteti 1944 ka.

Hakkab vastane edenema, mingi hetk tekib sobiv pudelikael. Pannakse seisma, tagant lükatakse brigaad brigaadi järel peale kuni a) sa hävitad nad järjest ja ühel hetkel rünnak raugeb b) ei pea vastu ja taganed edasi.

Miks ainult TT rakettidega ei saa, sellest ma olen juba 100 korda rääkinud. Ei ole kasutatavad suurte pindalamärkide vastu.

Ehk on vaja
1. (TT) rakette
2. kaartulerelvastust (MP, suurtükivägi) maastiku ja kogunemiskohtade segi "kestvaks" segi pööramiseks -piisavas koguses
3. reaktiivsüsteeme üheks löögiks kindlasse kohta ja seejärel minek - ma arvan, et esialgu sobiks Grad kah.
4. piisav arv õppinud mehi
5. palju moona

Tankid on isegi Sinimägede teemal rohkem kirss koogi peal - ka saksa tankid lasti seal kiiresti sassi tehniliselt kehvemate vene tankide massi poolt.

Eilse päeva kindralina mõtleks sedasi. Kui vaadata Karjalasse samal perioodil, siis valem oli umbes sama. "Kulutamise" probleem oleks olnud see, et siin oleks tulnud enne Läänemeri ja seal vist Põhja-Jäämeri vastu enne kui vastane "läbi kulunud" olnuks.

[kaur3]

Kapten Trummi kirjeldatud Sinimägede front tundub tänase päeva seisuga minu jaoks isiklikult Maginot liinina. Ei taha kordama hakata, kuid kui läbi lugeda teemasid "Mistral venelastele" ja "Pilte Pihkva õppustelt", siis mul tekib küsimus, et kuhu see hambuni relvastatud armee paigutada. Üle terve Eesti ei kanna hästi välja tänase päeva trende arvestades. Paneme Ida-Virumaale, siis mis saab Põlva suunast ja Tallinnast? Mis saab logistikast, kui tehakse dessant selja taha? Mis saab haavatutest ilma tagalata (loeme hillarti kirju ja hakkab rinnus torkima) jne jne jne. Tohutu inimeste energia, raha ja aeg pannakse magama ühe piiratud võimekusega üksuse peale ning kogu moos. Hummeli viimane kiri kirjeldas sõjapilti, mis sarnaneb minu omaga. Ainult meie arusaamised vasturohtude muretsemise järjekorrast lähevad lahku.

[man21]

Tank on ka tänapäeval tegija - miks muidu suurimad sõjalised riigid arendavad seda!? Aga mitte ei saadaks ajaloo prügikasti, nagu vist kommud armastasid öelda.
Tankitega opereerimine on kunst nagu iga teise väeliigigi puhul. Ja arvesse tuleb võtta muidugi toetust õhust, suurtükiväelt, jalaväelt, sissidelt jne..
Alustusekseks viis tanki T-72 jalaväe väljaõppeks ja tankistruktuuuride ülesehituseks. Kusjuures kolm tanki sõidus, kaks remomondi-meestele õppeks. Siis pataljon Leopard- 2A4-5.

[metsaline]

Nähes presidendiherra palavat kohtumist Afganistani "riigipeaga", kaldun arvama, et meie kaitseeelarvet maetakse edukalt kõrbeliiva edasi ja leoparde näeme ainult Tallinna zoopargis ja sõjalennukeid Meose muuseumis...

[Lemet]

Sattus EPL selline kirjatükk mõtlemapaneva avaldusega silma alla...kui kellelgi on veel seesinane väärt kirjatükk kahe silma vahele jäänud.

http://www.epl.ee/artikkel/579242

See eeldab kogenud kaadrit, kes pikkade aastate jooksul on omandanud kogemusi sellistes valdkondades nagu radarid, õhutõrjesüsteemid, side ja juhtimine, sõidukid, soomustehnika jne.

Niisiis, kuna meil pole soomusmasinaid, siis ei ole meil ka kogenud kaadrit, kes oleks pikkade aastate jooksul vastavaid kogemusi omandanud. Ja et meil sellist kaadrit pole, siis ei saa me ometi eeldada, et soomusmasinad hoovile seisma ostetaks. Ja ammugi pole alust mingeid juhuoste oodata, eriti veel paraadideks mingite vanade kahurite ostu...

Üksikutel plaanivälistel juhuhangetel, mille viimane näide on 2009. aasta vabariigi aastapäeva paraadiks vanade nõukogudeaegsete 122 mm haubitsate ja peagi aeguva laskemoona hankimine, pole normaalselt toimivas riigikaitsesüsteemis kohta, sest nad löövad kaitsevõime loomisel jalad alt, mitte ei aita sellele kaasa.

Kuidagi tuttav tuleb see jutt ette...


Veidi ka kirjatüki autori taustast

Martin Hurt töötas aastatel 1998-2002 nõunikuna kaitseministeeriumis kaitsepoliitika ja planeerimise osakonnas ja kaitsejõudude peastaabi analüüsi ja planeerimisosakonnas. Ta on töötanud kaitseministeeriumi kaitsepoliitika ja riigikaitse planeerimise osakonna juhataja asetäitja ning kaitsepoliitika ja riigikaitse planeerimise osakonna juhataja ametikohal.

Aastatel 2004-2005 töötas ta kaitseplaneerimise asekantsleri ametikohal ning alates 2005. aasta märtsist kaitseinvesteeringute asekantsleri ametikohal.

http://www.postimees.ee/?id=282466

[Tiam]

Näiteks selline kombinatsioon on ära toodud raamatus M.Laar Sinimäed 1944. Saadaval igas raamatukogus.
Kui väikesearvuline Luftwaffe "esindus" kõrvale jätta (mis otsustaval hetkel oli nii outnumbered kui veel olla sai), siis mida oli vaja massilise idanaabri konventsionaalse ründe peatamiseks pudelikaelas:
-tankitõrjerelvad (erinevad, rakettrelvad, kahurid)
-palju suurtükiväge (mis suudab päevas lasta kümneid tuhandeid mürske)
-kogupauktule reaktiivsüsteeme (kui sul on vaja ikka 1x1 km täiesti sodiks teha, siis suurtükiväega ei jõua)
-mingi kogus tanke ohtlikumate läbimurrete riivistamiseks
-piisavalt jalaväge
-hästi palju laskemoona

Võib irvitada, et 66 aasta tagune lugu juba. Jah, tõesti. Aga mis on peale selle muutunud, et teatud relvad on muutunud paremaks? Mobiilsus? Noh, sõjamasinatega manööverdada mõisteti 1944 ka.

Hakkab vastane edenema, mingi hetk tekib sobiv pudelikael. Pannakse seisma, tagant lükatakse brigaad brigaadi järel peale kuni a) sa hävitad nad järjest ja ühel hetkel rünnak raugeb b) ei pea vastu ja taganed edasi.

Miks ainult TT rakettidega ei saa, sellest ma olen juba 100 korda rääkinud. Ei ole kasutatavad suurte pindalamärkide vastu.

Ehk on vaja
1. (TT) rakette
2. kaartulerelvastust (MP, suurtükivägi) maastiku ja kogunemiskohtade segi "kestvaks" segi pööramiseks -piisavas koguses
3. reaktiivsüsteeme üheks löögiks kindlasse kohta ja seejärel minek - ma arvan, et esialgu sobiks Grad kah.
4. piisav arv õppinud mehi
5. palju moona

Tankid on isegi Sinimägede teemal rohkem kirss koogi peal - ka saksa tankid lasti seal kiiresti sassi tehniliselt kehvemate vene tankide massi poolt.

Eilse päeva kindralina mõtleks sedasi. Kui vaadata Karjalasse samal perioodil, siis valem oli umbes sama. "Kulutamise" probleem oleks olnud see, et siin oleks tulnud enne Läänemeri ja seal vist Põhja-Jäämeri vastu enne kui vastane "läbi kulunud" olnuks.

^^^^^^^Suurepärane ja terviklikult esitatud kontseptsioon.


Lisaksin siia veel just suurtükiväe kaitseks niipalju, et rõhku tuleks pöörata kaasaegsete kiire reageerimisvõimega ja kauge efektiivse laskekaugusega iseliikuvate suurtükkide hankimisele (N: Archer FH77B, K9 või Pzh2000). Sisuliselt on rootslased panustamas palju sellele, et see suurtükivägi suudaks tankitõrje otstarbelist tarkmoona (Bofors Bonus või Smart 155 Rheinmetallil) kasutades vastase soomuskolonnile peale sundida oma taktika- ehk muuta võimatuks suurte soomusüksuste ühtse läbitungiformatsioonina liikumise. See on ka põhjus, miks uute süsteemide arendamisel on nii palju rõhku pandud esmase turmtule määrale (Archer suudab 1minutiga teele saata 9-12 mürsku) ning püüdud miinimumini viia aeg, mis kulub sihtmärgi kordinaatide saamisest tule avamiseni (Archeri puhul 15-20s). See kõik lubab liikuvaid soomusvägede koondisi kiiremini rappida. Nüüd kui meil selline võimekus oleks tasemel olemas + MRLS elavjõu vastu siis oleme tegelikuses juba loonud ju head eeldused Kaur3 tankitõrje rakettidel põhineva kulutamise taktika rakendamiseks.

Isiklikult paneksi rõhu sellele, et olemas oleks relevantne hulk moodsaid liikursuurtükke ca 50-70. 9 moodsat tulejuhtimis- ja suurtükitulepüüderadarit. Relevantne arv laskeseadeldisi + 34km laskekaugus Bofors Bonuse näitel tagab selle, et sisuliselt on garanteeritud olukord, kus kiirelt suudetakse koondunud rasketehnika kolonne piisava hulga tulega kostitada, et neid oma taktikat hajusrünnakule suundama sundida.
Arvan, et see peaks isegi suurem prioriteet olema kui tankid.

Spike-SR tasemel AT raketid massilises koguses (hind ca 200 000.- per komplekt ja laskekaugus 1000m, seega meie suletud maastiku osadel sama võimega kui Milan). Kogus siis ca 1000 laskeseadeldist

Suur kogus nn moodsaid anti-material snaiperrelvi BMP ja BDM ja BTR klassi soomukite kuluefektiivseks pidurdamiseks. Ka ca 1000 seadeldist.

Iga 2-3 pataljoni kohta 1 Javelini klassi tankitõrje relv.

Sellise relvastusega on juba võimalik hajusalt liikuvaid vastase somukeid veidi paremini "kulutada".