Kapten Trumm kirjutas:
Vahe 1930ndate ja tänapäevaga on lihtsalt selles, et tollasel juhtkonnal jagus aru teha investeeringuid, mis omasid piisavat sõjalist väärtust ka ilma koostööta (miinid, allveelaevad, merekindlused).
Täna on paigutatud hiigelsummasid ühisvõimekustesse, millest üksinda sõtta sattudes mingit kasu ei ole. Ainuke universaalselt kasutatav võimekus on kergjalavägi. Ülejäänu - miinitõrje, õhutransport, tulevad kopterid, kaatrid, õhuseire - on üksinda jamasse sattudes pea väärtusetu.
Allveelaevadel kui Eesti 1930. aastate suurima kaitseinvesteeringu puudus tegelikult pea igasugune iseseisev sõjaline väärtus, vaid tegemist oli pea täielikult Soomega kahasse arendatava ühisvõimekusega. Soovitan lugeda Leskineni „Vendade riigisaladust“ – allveelaevu plaaniti kasutada koos Soome allveelaevastikuga Soome lahe sulgemiseks.
Parimaks tõestuseks selle kohta, et tollase sõjalise juhtkonna silmis puudus Eesti kahel allveelaeval eraldivõetuna iseseisev sõjaline väärtus, on see, et pärast baaside lepingu sõlmimist ja Talvesõja puhkemist uuriti täiesti tõsiselt võimalusi müüa kaks ülikallist, tutt-uut, kui tarbetuks muutunud allveelaeva Saksamaale. Ja siinkohal ei olnud tegemist mitte käegalöömismeeleolude, lolluse või kellegi sahkerdamisega, sest samal ajal suurendati järsult 1940. aastaks planeeritud kaitse-eelarvet ja otsiti aktiivselt võimalusi nii Nõukogude Liidust kui ka Saksmaalt relvastuse ja varustuse hankimiseks (peamiselt maa- ja õhuväele).
Mis puudutab sinu poolt mainitud miine ja merekindlusi, siis esiteks olid need esmajoones samuti plaanitud mitmes mõttes ühisvõimetena soomlastega, kuid erinevalt allveelaevadest sai neid kasutada ka iseseisvalt, kuid mitte niivõrd efektiivselt, kui koos soomlaste miiniväljade ja Soome-poolse ühise tulejuhtimisega.
Kuid allveelaevad olid väga selgelt ühisvõimekus. Kusjuures tegemist oli sellise ühisvõimekusega, mis sisuliselt tõmbas 1930. aastatel hinge kinni teiste väeliikide hangetel. Samas oli tegemist täiesti teadliku otsuse ja valikuga – kui allveelaevade hankimist 1934. aastal otsustati, teadvustasid sõjaväelased endale täiesti üheselt, et teistele väe- ja relvaliikidele kümnendi jooksul enam raha ei jätku.
Seetõttu saadigi suuremate uuemate maa- ja õhuväe hangetega algust teha alles 1939. aastal, kuid tollal puhkenud sõja tõttu jäi suurem osa Saksmaalt ja Suurbritanniast tellitud kraamist tulemata.
Seetõttu astus Eesti Teise maailmasõtta moraalselt ja füüsiliselt aegunud õhuväe ning väga nõrga tanki- ja õhutõrjerelvastusega. Loomulikult polnud olukord nii hull, kui hiljem on kohati väidetud, samuti polnud olukord nende relvaliikide osas hullem, kui nt. soomlastel. Ning 1939/1940. aasta sündmuste põhjus ei peitu mitte armee nõrkuses, vaid riigi juhtkonna poolt tehtud (tagantjärele) valedest poliitilistest otsustest – soomlased said sarnaselt kehva relvastusega täiesti edukalt sõditud.
Küll aga ei tõttaks mina väitma, et 1930. aastatel tehti relvastuse hankimisel õigeid otsuseid või et allveelaevad polnud „ühisvõimekus“. Tegemist oli ühisvõimekusega, kusjuures oma mahult sellisega, mille varju jäävad igasugused täna Eesti kaitseväe „ühisvõimekused“.
Sest milline Eesti tänase Eesti „ühisvõimekus“ on kõikidel teistel väeliikidel arengu kuueks aastaks seisma tõmmanud? Miinijahtijad või? 700 miljonit miinijahtijate peale on köki-möki võrreldes nende miljarditega, mis on samal ajal läinud maaväe sidesüsteemidele, kasarmutele, veokitele, soomukitele, rakmetele, Milanidele ja Mistralidele, haubitsatele jpm-le. NATO õhutranspordiprogrammis osalemine 25 miljoni krooniga aastas?
