Sama teema vähe põhjalikumalt ja piltidega...
Termotuumapommi B53 loomine algas USAs 1955 aastal. Töid viis läbi Los Alamose Rahvuslik laboratoorium, uus relv sai šifri Mk.53. Aluseks olid tuumapommid Mk.21 ja Mk.46, milliste asendamiseks uut pommi loodigi. 1958 aastal avalikustas USA õhujõudude strateegiline juhtkond nõudmised Class C, vastavalt millele vajasid õhujõud tuumapomme massiga mitte üle viie tonni. Tänu sellele sai Los Alamose labortoorium piisava finantseeringu loomaks samal aastal pommi esimese prototüübi ja viimaks läbi selle katsetusi.
Mk.53 esimene plahvatus viidi läbi 1958 aasta juunis operatsiooni “Hardtack I” (Kuivik I”) käigus, mille jooksul toimus Vaikse ookeani polügoonidel Bikini, Enewetaki ja Johnstoni atollidel 38 tuumaplahvatust alates 1,36 kilotonnist kuni 8,9 megatonnini. Pommi Mk.53 plahvatuse, mis sai nimeks “Oak” (Tamm), võimsus oligi 8,9 megatonni.
Täielikult sai Mk.53 valmis 1959 aastal, aga 1962 aastal algas selle seeriatootmine. Uut pommi planeeriti kasutada pommitajate B-47Stratojet,
B-52 Stratofortress
ja B-58Hustler
relvastuses. Lõpliku nimetuse B53 sai pomm 1968 aastal.
Põhiliseks ülesandeks, milleks kõige võimsaim USA relvastuses olev termotuumapomm B53 oli mõeldud, oli vastase maa-aluste punkrite ja kindlustuste hävitamine. Pommi kasutusplaan nägi ette selle vajalikus kohas langevarjuga allaheitmise . Peale seda, kui pomm oleks maad puudutanud, pidi toimuma plahvatus, mis pidi pinnase läbi raputama ning lõhkuma maa-alused ehitised. Vastavalt pommi tehnilisele iseloomustusele, oli see ette nähtud purustama punkreid kuni 250 m sügavusel. Hiljem otsustati õhata pomm õhus, suurendamaks maapealse infra purustusi.
Aja jooksul see pomm “punkrihävitajana” vananes ning oli 90-ndatel asendatud uue pommiga B61mod 11
, mis on USA relvastuses ka tänasel päeval. Erinevalt B-53-st on see pomm ette nähtud vabalt langevana, ilma langevarjusüsteemita, tänu millele on suuteline tungima sügavamale, kus plahvatus toimub. Sel kombel oli võimalik suurendada mõju vaenlase maa-alustele ehitistele, vähendades sealjuures relva enda massi ja võimsust. B61 kaalub kõigest 640 kilogrammi. Ametlikke andmeid pommi võimsusest pole, kuid erinevatel hinnangutel on see kümnest kuni kolmesaja neljakümne kilotonnini.
Seeriapomm B-53 seadme kõrguse 3,8 m ja diameetri 1,27m juures kaalus koos 350-400 kilose langevarjusüsteemiga 4015 kilo. Sõltuvalt kasutusviisist avanesid pommi allaheitmisel kas kõik viis langevarju (kui pomm laskus maapinnale) või siis ainult mõned neist (kui pomm pidi õhus lõhkema) või siis eraldus konteiner avamata langevarjudega pommi allaheitmise momendil. Pommi võimsus oli 9 megatonni. Tuleb märkida, et pommi toodeti kahes versioonis, “räpases” ja “puhtas”, B53-Y1 ja B53-Y2.
Räpases” versioonis kasutati lõhkepeas lõhkelaengu katteks kihti uraan-238-t, mis peale plahvatust osales täielikult ahelreaktsioonis ning kutsus esile territooriumi radioaktiivse saastumise. Puhtas versioonis kasutati rikastatud uraan-235-te.
Lõhkamisel optimaalsel kõrgusel õhus tekitas B53 viie kilomeetrise läbimõõduga tulekera, tappes 2600 ruutkilomeetri suurusel maa-alal kõik elava. (hävitusala diameeter 28,7 kilomeetrit).
Sealjuures hävinesid kõik vaenlase maapinnal asuvad ehitised 14,9 km raadiuses plahvatuskohast. Maa-alal raadiusega 5,7 km muutus maapind aga põlenud platsiks. 4,7 km raadiuses ulatus ioniseeriv kiirgus 500 röntgenini (5 sievertit).
Kokku lasti 1962-1965 aastani välja ligi 340 pommi erinevates versioonides. Alates 1970 aastast hakati USA õhujõududes aktiivteenistuses olevate pommide arvu vähendama ning 1987 aastaks jäi neid relvastusse 25 tükki. Ülejäänud olid viidud relvastuse hoiuladudesse või hävitatud. 1987 aasta augustis otsustas õhujõudude strateegiline juhtkond peatada B53-de mahakandmise ning tuua tagasi aktiivteenistusse veel 25 pommi Lõplikult võeti B53 relvastusest maha alles 1997 aastal, kui seda asendas kompaktsem B61. Täpsed andmed sellest, palju eksisteerib B53 tänasel päeval, puuduvad. Arvatakse, et hoidlates asub 50 pommi, mida pole siiani tehnoloogilise protsessi keerukuse tõttu likvideeritud.
Vastavalt USA rahvusliku tuumaohutuse administratsiooni plaanidele saab osaline termotuuma pommide osaline lammutamine toimuma firma “Pantex” ettevõttes, mis asub teksase osariigis Amarillo linna lähedal. Peale seda lähevad osad elemendid ümbersulatusse, osad aga saadetakse rahvuslikku julgeoleku keskusesse Oak-Ridge Tennessee osariigis. Mainitud kohas, mis tegeleb uraani rikastamise ning hoidmisega, aga ka tuumarelvade tootmise ning likvideerimisega, võetakse uraanilaengud hoiule. Pomm ise jääb eksisteerima vaid mõnedes muuseumites asuvate täpsete koopiate näol, näiteks USA õhujõudude Muuseumis
(
http://www.nationalmuseum.af.mil/factsh ... sp?id=1037 )
Vastavalt Pentagoni ametlikele andmet on ainuüksi kandjatel hetkel USA käsutuses 5113 tuumalaengut. Täpne taktikaliste laengute arv ja ka konserveeritud tuumalaengute kogus ei ole kunagi avalikult publitseeritud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
?