Arheoloogil suu vett täis?Kommentaar leidja seletusele oleks ikka abiks.
Igasuste espekulatsioonide ärahoidmiseks alustan teemat oma seletusega
muinsuskaitse inspektorile.Sai see meelega kirjutatud veidi vabamas vormis ning samal õhtul ja emotsioonidega,mis kaasnesid peale mündileiu väljakaevamist koos arheoloogide ning mõnede kamraadidega.
Pildid ja mitte vähe tulevad loomulikult kah.
Ja veel-lehelugu tuleb homses Maalehes ja ka Ekspressis.Esimeses kindlasti detektoristide suhtes positiivne ning teises loodetavasti ka.
Kena pärastlõuna.Kell tiksub viiendat õhtutundi.Ilm on soe kuid mitte enam lämbe.Viimane pilguheit Maa-ameti kaardile,veendumus et mind huvitaval kohal puuduvad piirangud hobiga tegelemiseks.Kiire kõne tuttavale maaomanikule,lahkelt antud luba.Varakevadel Metallidetektor.ee-st ostetud tehnika autosse ning minek.Põld endise kolhoosikeskuse juures ei tundu lubav,tavaliselt piirduvad leiud sellistes kohtades nõuka-aegsete kopikate,korkide traadijuppide ning muu sodiga.Ehk leiaks mõne tsaariaegse mündigi,käib mõte peast läbi.Siiski,mõni samm autost eemal jääb detektori pooli alla 1/6 ööri,korralikult säilinud rahanatuke aastast 1666.See pole siiski veel mingi näitaja,tegu ühe enim leitava selleaegse mündiga.Mõnesaja meetri pärast imepisike hõbepenn,Revali vapiga.Sellest juba piisaks,jõuan vaevalt mõelda,kui värskelt randaalitud mulla pinnalt paistab veel üks huvitav tegelane,Peetriaegne kopikas,mis juba väga kena ning kah harva leitav.Tund on lennanud väga kiiresti ning leiud tunduvad hakkama lõppema.Sean sammud eemal põllu servas paistva madala künka poole.Ja siis hakkab tulema.Sõlekatked,muud ehtetükid,mõni terve ese,millele ei oska nimetustki anda.Osa lebab otse maa peal,osa õrna mullakihi all.
Selge,tegu muinasaegse paigaga,peab teatama kuhu vaja.Samas,kell juba palju ning tööpäev jub läbi,otsustan järgmise hommiku kasuks.Hakkan juba kauguses paistva auto poole sammuma kui otsustan kontrollida üht tugevat rauasignaali,mis kõrvalappidesse lausa kurdistavalt kostub.Ossa krt,tahaks järgmisena huulilt tulla ja tulebki,kui vaevalt kümne sentimeetri sügavuselt paistab muinasaegne kirves.Mõni samm edasi murtud teraga asjandus,milles tunnen ära piltidelt nähtud võitlusnoa,vast tänapäeva tääkide eellase.Kõik,aitab tänaseks,otsustan siis ning keeran kursi jälle oma raudratsu poole.Siiski,päike veel särab taevas,kuigi õhtu pole enam noor.Lähen,aga väikese kaarega,künkast veidi eemaldudes ning maapinnast kostvatele signaalidele mitte enam reageerides.Ja siis,võimas puhas mündiheli.Seda peab kontrollima,nii head tooni on harva.Münt,mis tuleb,on puhtast hõbedast ja vana,väga vana.Inglismannide lehtedel sellist nähtud,tunnen ära viikingiaegse anglosaksi kunni Adhelred-i mündi.Ja edasi tuleb hõbedasi münte kümneid,peaaegu maa peal või veidi peidus olevaid.Signaal,tugev,tavaliselt võib sellise heliga olla vana õllepurk ehk.Ei loodagi muud.Kui näen mullas paistmas rohelise oksiidiga kaetud münte,ei jõua kõik kohe kohale,nopin need taskusse.Potikild ning sügavusest paistvad mündiread löövad pea klaariks.Kiire pilguheit vasakule-paremale,ette ning taha,labidaga auk õrnalt kinni.Aparaat kah lukku ning ükskõikse sammuga helitut abimeest viibutades järjest kiiremini nüüd juba lõplikult minema.Käik maaomaniku poole,asjast teatamine.
Kuigi kell hakkab juba tiksuma kümnendat tundi sellel õhtul ja augustikuu keskpaiga päike ää kustuma,teen kõne tuttavale arheoloogile,et kõik oleks vinks-vonks,korralik ja nii nagu peab.
_________________