Kriegslokomotive BR-52

[Soobel]

Haapsalu raudtee taastamist lootvad entusiastid (paljud päris kõrgel riiklik-teaduslikul tasemel) võiks argumendiks lisada ka selle veduri olemasolu meie muuseumis ja selle ajaloolise tähtsuse. Veel võiks üles otsida entusiastid, kes selle masina Haapsallu toomise juures olid - nimelt kuulsin naisedsaunasrääkisid-stiilis juttu, et pulli pärast lastud katel vett täis ja tehtud tuli alla. Muud ei olnud juhtunud, kui vaid see, et manomeetrid hakanud näitama. Pidurite tarbeks küljesolev aurupump läinud nagu muuseas niisama heast tahtest tööle, mis siis, et vedur olla aastakümneid konserveerituna reservis seisnud. Entusiastid tuleks üles otsida juba seepärast, et teha selgeks, et kas minu kuuldud legend tõele vastab. Eesti esimene auruvedurientusiast Ants Nuut on käinud korra vedurit vaatamas, pahandanud natuke muuseumitöölistega ja siis omaenda puhaste kätega määrinud tavotti mööda kolvivarsi laiali, et need rooste ei läheks, sest vedurit oli liigutatud ja kolvivarred roostetäpilised. Peab ikka lähipäevil vastutavale isikule helistama ja küsima, kas ämber on ikka korstna otsas, et vihmavesi suitsukambrit ei roostetaks. Teie asi on veenda muuseumirahvast, kes kohati on kaunikesti pinnapealse suhtumisega, selles, et millise väärtusega masin nende kollektsioonis on ja veel sellises seisukorras, et tee tuli alla ja sõida. Ehk siis on neil ka oidu teha kõik endast olenev, et masin sellisena ka säiliks.

[FW Anton]

Vast pullipärast mitte aga aur oli veduril sees küll. Ameeriklased tegid siin mingit sõjafilmi ja see vedur sõitis seal oma auruga. Koht kui ma ei eksi oli kuskil Riisipere kandis.