Lugu sellest, kuidas targad inimesed eirasid kõiki reegleid ja lõid kõige imepärasemaid kõrgtehnoloogilisi relvi maailmas.
Ameerika kindralid magasid kõik maha. Veidi aega enne jaapanlaste kallaletungi Pearl Harborile naersid nad sakslaste plaani üle luua uus mootor kiirhävitajate jaoks. Nüüd, 1943 aastal, kui liitlased valmistusid tungima Prantsusmaale, teatas luure, et sakslased on lõpetamas uue hävitaja loomist, mis on varustatud nendesamade “ilma propelleriteta” reaktiivmootoritega, mida ameeriklased olid ära põlanud.
USA sõjaväedepartemang tahtis saada imelennukit ja pöördus selleks ainsa inimese poole, kes oleks olnud suuteline seda kuue kuu jooksul looma- insener-konstruktor Clarence Johnsoni , hüüdnimega “Kelly” poole. Oma hüüdnime oli ta saanud juba koolipõlves klassivennalt.
33-aastane Kelly oli vaatamata oma suht noorele eale lennundusmaailmas väga tuntud ja respekteeritud inimene. Tema kahekorpuseline lennuk P-38 Lightning ,
mis oli suuteline arendama kiirust 650 km/h, oli mitte ainuüksi kõige manööverdamisvõimelisem hävitaja, vaid ka üks kõige ilusamatest liitlaste Teise Maailmasõja aegsetest lennukitest. Sõjaväedepartemang soovis, et Kelly looks aparaadi, mis lendaks veel 300 km tunnis kiiremini, faktiliselt päris helibarjääri lähedal.
Kelly teadis täpselt, mida teha. Ta võttis rendile rändtsirkuse suure telgi ja pani selle püsti Burbanki linnas California osariigis asuvale Lockeedi Aircrafti tohutule territooriumile. Ametlikult nimetati seda lihtsat töökoda “Lockheedi firma perspektiivsete projektide osakonnaks”. Lähedalasuva plastmassivabriku jube hais tungis aga telgikatte alla ning oli nii jälk, et insenerid hakkasid osakonda nimetama “Skunksi töökojaks” (“Skonk works”). Nimetus oli laenatud populaarsest koomiksist Li’l Abner, kus kergelt peenestatud skunksidest ja vanadest käimadest valmistati eriti kanget “tulevett”. Vaatamata nendele karmidele tingimustele nõudis vaid 23 insenerist ja 30 töölisest koosneval Kelly grupil kõigest 143 päeva, et luua “Kaunitar Belle”(Lulu Belle)- P-80”Shooting Stari” prototüüp. Ameerika astus reaktiivajastusse kuu aega enne määratud tähtaega
P-80, mis hiljem ristiti ümber F-80, sai lahinguristsed Korea sõjas võideldes nõukogude MiGidega. Üldse lasti Lockheedi poolt välja peaaegu 9000 seda tüüpi lennukit. Kelly grupp aga siirdus oma alalisse elukohta, suurde akendeta angaari, kus varem oli ehitatud pommitajaid. Tülgastav hais, mis oli osakonnale nime andnud, vajus Lethe voogudesse, kuid nimetus ise jäi. Vähemalt sinnani, kui koomiksiautorite juristid kisa tõstsid. Seepeale muudeti nimetuses üks täht ja ürituse nimeks sai “Skonk Worksi” asemel tänini püsiv “Skunk Works”
“Skunk Worksi” grupp oli lennunduses midagi sarnast Edisoni Menlo park elektrimaailmas. Igapäevane jaht võimatusele loob maagiale sarnanevaid tehnoloogiaid. Edukas start võimaldas Skunksil üle elada raskeid aegu. Benjamin Richi,
Kelly protežee ja hilisema mantlipärija kinnitusel kinnitusel lõppesid teine ja kolmas projekt- transpordilennuk “Saturn”ja vertikaalstardiga dekilennuk XFV-1
- täieliku läbikukkumisega. Ben Rich kirjutas oma memuaarides:
“…Kellegi jaoks firmas polnud saladuseks, et direktor Robert Gross vaatas Kelly poole harda jumaldamisega ning oli veendunud, et Kelly on suuteline vajaduse korral ka vett mööda kõndima…”
Lennukite loomine
Taoline suhtumine oli täiesti teenitud. Olles veel 23-aastane Michigani ülikooli tudeng, päästis Kelly Grossi investeeringud Lockheedis. Nimelt avastas ja parandas ta tõsised möödalaskmised kahemootorilise lennuki “Elektra”
püsivusarvutustes. Kelly otsuseks oli võtta kasutusele mitme sabakiilu skeem, mis hiljem sai pea firma tunnuseks. Seda skeemi kasutati P-38, RAFi tellimusel valmistatud pommitaja Hudson
ja reisilennuk Constellationi juures
Kõik Kellyga koos töötanud mõistsid kiirelt tema geniaalsust. Hall Hibbard, Kelly ülemus Lockheedis, oli tunnistajaks, kuidas ta 72 tunnise konstrueerimismaratoni käigus tegi ümber lennuki “Elektra” ja pommitaja Hudsoni. “See kuramuse rootslane oskab vist isegi õhku näha!” lausus ta hiljem Ben Richile.(Kelly vanemad olid rootsi emmigrandid) Kui Kelly hiljem neist sõnadest kuulis, ütles ta, et tegu on tema elu ilusaima komplimendiga.
Kelly ei teinud saladust sellest, kuidas ta oma imesid korda saadab. Töö “Skunk Worksis” toimus pea samuti kui autohulludel, kes korjavad garaažis erinevatest romudest kokku tõelisi võidusõiduautosid. Insenerid ja töölised panid kokku kõige erilisemaid lennukeid, mis kunagi õhku on tõusnud. Siin loodi sellised ameerika väljapaistvad lennukid nagu F-104 “Starfighter”,
luurelennukid U-2 ja SR-71
,“Nähtamatu” F-117.
Skunks Worki osalemine F-22”Raptor” ja F-35 JSP loomises kinnitab nende kindlat kohta XXI sajandi õhujõudude loomises. Eksperimentaalse vähemärgatava laeva “Sea shadow”
joonestab tuleviku mereväe arenguperspektiive..
Müütide loomine
Skunk Worksi reputatsiooni suhtus Kelly sama tõsiselt ui oma lennukitesse. Ning formuleeris neljateistkümne reegliga organisatsiooni filosoofia. Ning tänase päevani hoiavad töölised au sees lihtsust, kiirust ning vastastikust abistamist, hülgavad sealjuures paberitöö ja organisatsiooni. Kontrollkomisjonid uskusid neid sõnast, uurimis- ja arengutöid tehti ning prototüüpe ehitati tihti ilma formaalsete kokkulepeteta ning tihti piisas vaid “käesurumise” lepingust tööde alustamiseks.. Kuid kaks kõige tähtsamat Skunks Worki reeglit olid kirjutamata. “Kõik lennukid olid Kelly lennukid. Ning kui ilmusid sinises vormis inimesed tähekestega pagunitel, siis oli voli nendega rääkimiseks vaid Kellyl,” jutustab Rich. Kelly laiendas oma “tähe”reegli ka kontaktidele CIA-ga. Ta nõudis alati, et peab olema ainsaks kontaktiks luureorganitega, kes selle tulemusena said temalt kaks kõige silmapaistvamat “külma sõja” aegset luurelennukit, kõrgluuraja U-2 ja hiljem kiire SR-71.
U-2, mis meenutas plaaneri ja õhulaineri hübriidi, oli “külma sõja” epohhi kõige tähtsamaks luureinstrumendiks. Kui lennuk oli lendudeks valmis, luges USA president Dwight Eisenhower tema missioone riigi julgeolekule nii tähtsateks, et nõudis iga NSVL kohal toimuva lennu temaga kooskõlastamist. “Efekt oli selline, nagu oleks meie luurel kaeoperatsioon toimunud,” meenutas CIA endine direktor Richard Helms, "Fotokaamera, mis U-2 paigaldati avas meile otsekui uue mõõtme.” Üks esimestest U-2 võitudest oli seotud müüdi purustamisega sellest, et ameeriklased oma srateegiliste pommitajatega “B-52” jäävad kõvasti maha nõukogude “Bisonitest”. (Nii nimetati USA-s konstruktor Mjašitševi pommitajat M-4).
U-2 tehtud fotod näitasid, et sadu “Bisoneid”, mis maiparaadidel Moskvas üle tribüünide lendasid, kujutasid endast kolmkümmend ringil lendavat lennukit.
”Päevitus”
Veel enne seda, kui Francis Powersi piloteeritud U-2 alla tulistati ja lennud nõukogude territooriumi kohal keelati, fikseeris kaamera midagi, mis sundis Skunk Worksi forseerima kõige muljetavaldavama lennuki, mida kunagi valmis ei ehitatud- CL-400 väljatöötamist.
Nagu teada, on luure töö suures osas anomaaliate väljaselgitamine. “Külma sõja” kuumadel päevadel polnud midagi halvaendelisemat “Gulagist” vabastatavatest teadlastest. Kui Kapitsa, tuntud füüsikateadlane, kes tegeles uurimustega madalate tempetaruuride vallas ja kes areteeriti 1946 aastal, viidi üle ühte suletud teadusinstituuti, tekkis CIA-s kohe loogiline küsimus- milleks? Sellesama U-2 võetud pildid nõukogude vedela vesiniku tootmise krüogeenkompleksist, tõid ehmatava tõdemise- Kapitsa rehabiliteeriti, et ta saaks töötada nõukogude vesinikul töötava orbitaallennuki projekti raames ehitatud tehases. Sõja viimaste päevadeni töötasid sakslased aktiivselt taolise aparaadi kallal, mis pidi startima Saksamaalt, väljuma kosmosesse ning andma pommilöögi New Yorgi pihta. Peale sõja lõppu aga ei leitud mingeid kinnitusi projekti eksistentsi kohta ning seetõttu oletati, et kõik projektiga seotu oli viidud NSVL-tu.
Perspektiiv, et nõukogude luurelennukid hakkavad sama karistamatult USA territooriumi kohal lendama, nagu lendasid U-2 Emakese Venemaa kohal, ei innustanud CIA-d põrmugi ning SKUNK Works sai 96 miljonit dollarit koos ülesandega projekteerida ja ehitada ülisalajane vesinikmootoriga orbitaallennuk, mis oleks vastuseks uuele “punasele ohule”
Veidi enne seda, kui projektile “Suntan” (“Päevitus”) anti roheline tuli, tuli Kellyle pähe idee süüdata sel eesmärgil pisut modifitseeritud reaktiivmootoris –212 kraadini (Celsiuse järgi) jahutatud vesinik. Teoreetiliselt võinuks selline vesinikaparaat libiseda atmosfääri ülemistes kihtides kuskil 30 km kõrgusel 2 Machi kiirusega.
Kelly meeskond töötas pingeliselt, kindlustamaks sõjaväelasi täiskompleksuses aparatuuriga, kaasa arvatud ka tankurlennukid ja seadmestik vedela vesiniku tootmiseks. Praktiliselt ühe päevaga muudeti Skunks Works” maailma suurimaks vedela vesiniku tootjaks- 750 liitrit ööpäevas. Lepingu kohaselt tuli projektiga ühele poole saada 18 kuu jooksul.
Samal ajal hakkas CL-400 vastavalt vesiniklennuki “Suntan” kontseptsioonile omandama konkreetseid jooni. Lennuk oli deltakujulise tiivakujuga, ning oli sisuliselt tohutu, kahe B-52 mõõtu termos.
Kelly tellis ehitamiseks juba 4000 jooksvat meetrit alumiiniumprofiili. Firma Pratt&Whitney pidi looma modifitseeritud mootori vesinikkütusele. Juhtimissüsteemidega tegeles Massachusetti tehnoloogiainstituut. Kuid ootamatult selgus printsipiaalne probleem.
See, et CL-400 lennata suudab, ei kutsunud esile kahtlusi. Kuid ta ei saanud lennata kaugemale või kõrgemale kui tema petroolil töötavad sugulased. Vesinik ei andnud eeliseid, Kelly leppis ebaõnnestumisega ja andis sõjaväele tagasi kulutamata jäänud 90 miljonit dollarit. Mis puutub nõukogude lennukisse, siis see jäigi loomata, ilmselt tegeles Kapitsa mingi teise salajase projektiga, mis oli CIA tähelepanu alt välja jäänud, võimalik, et esimese nõukogude tehiskaaslasega.
”Aurora”
Müüdid, mis ümbritsesid vesinikmootoriga luurelennukit, ringlesid, kasvasid ning muutusid ühel hetkel üheks suurimaks firmat, mis nüüdseks oli seotud projektiga “Aurora”, ümbritsevaks müsteeriumiks. Õhujõudude ja Lockheedi ametlikud esindajad kinnitasid, et Aurora on lihtsalt koodnimetus projektile , mis osales “nähtamatu” pommitaja B-2 loomisel. (Selle konkursi võitis “Northrop”) Kuid inimesed, kes tähelepanelikult CL-400 saatust jälgisid, kinnitavad, et projekti jätkati. Mõned inimesed on teatanud, et on näinud samasuguse kerekujuga tundmatut kiirlennukit kui oli CL-400. Peale selle on olemas dokumentaalne kinnitus, et ühes NASA poolt finantseeritavas projektis õnnestus lahendada projekt “Suntan” arengut takistanud tehnilised probleemid. 1970-ndate algul kirjutas Philadelphias asuva Drexleri instituudi üks juhtivatest füüsikutest-teoreetikutest gerald Rozen alla lepingu NASAga, vastavalt millele pidi ta välja selgitama mitte ainult molekulaarse, vaid ka atomaarse vesiniku säilitamise võimalused. Tema teioreetilised uurimused kinnitasid sellise variandi võimalikust. Enamgi veel, selgus, et atomaarne vesinik võtab säilitamisel tunduvalt vähem ruumi ning näiteks võib põhimõtteliselt teha kuuraketi veoauto mõõtmetega. Ja et ametlikke kinnitusi ei võeta eriti tõsiselt, jääb “Aurora” teema endiselt ammendamatuks kuulujuttude allikaks
Kõige kiiremad
Nagu U-2 , algas ka suure kiirusega kõrgluuraja SR-71 projekt CIA projektina. Ja nagu U-2, langes ka SR-71 tehnilise progressi ohvriks. Kurja juureks olid ameeriklaste saavutused luuresatelliitide osas, Meie päevil on suurem osa lennukeid SR-71 ja tema eelkäijaid A-12 erinevate lennundusmuuseumite eksponaadid. NASA kasutab ühte SR-71 keskonnakaitsealasteks uuringuteks. Teist eksemplari kasutatakse sõjaväelaste kinnitusel aeg-ajalt kõrgtehnoloogiliste eksperimentide läbiviimiseks.
Kelly nägi SR-71 tulevikku hoopis teisiti. Ta oli veendunud, et neid lennukeid hakatakse tootma erinevates modifikatsioonides sadadena. Pommitajatena, hävitajatena, raketikandjatena. Riik mitte ainult ei hüljanud seda kontseptsiooni, vaid käskis ka hävitada kogu SR-71 jaoks vajaliku tehnoloogilise varustuse.
Enne seda kui SR-71 oma arengu koidikul hävitati, võttis ta osa eksperimendist, mis tõstis Skunk Worksi suure lennukõrgusega luureaparaatide loomise uuele tasemele. Projekt “Tagboardi” raames viidi läbi suure lennukiiruse, –kõrguse ja –kaugusega piloodita lennuvahendi D-21 katsetused.
Aparaat lasti lendu SR-71 pardalt, kuid pärast mõningaid katselende lõppes üks neist lennuki ja piloodi kaotusega, peale mida projekt Tagboard suleti.
Kogemuste alusel, mida Tagboardist ammutati ning uue “stealth” tehnoloogia abil, mis oli välja töötatud F-117A prototüübi loomiseks käivitatud projekti Have Blue käigus, alustati Skunk Worksis koostöös Boinguga töid projekti DarkStar kallal.
Kasutases vähemärgatavaid suure lennukõrguse- ja kiirusega piloodita lennuaparaate, võivad sõjaväelased teostada suure kaugusega luuret seal, kus see on võimatu piloteeritavatele lennumasinatele ning kus tehiskaaslaste kasutamine osutuks kalliks.
Tulevikuplaanid
Skunks Workis loodud legendaarsed lennukid pole enam sõjaväelastele vajalikud, Kelly ja Rich on kõrvale tõmbunud. Pärast Lockheedi ja Martin-Marietta liitumist 1995 aastal eraldas uus firma, Lockheed-Martin Skunks Worki omaette allüksuseks, mis asub Californias, Palmdales. Uus inseneride, pilootide ja tööliste põlvkond hoiab alles Skunk Worksi parimaid traditsioone. Üks viimastest perspektiivsete projektide osakonnas(nagu praegu Skunk Worksi nimetatakse) välja töötatud masinaid piloodita aparaat P-175 Polecat
sooritas sel aastal esimesed lennud. ,
”Selle piloodita aparaadi loomise strateegiliseks eesmärgiks oli tundma õppida “lendava tiiva” kontseptsiooni loomaks selle baasil tuleviku piloodita lahingulennukeid.”- seletas Frank J. Cappuccio,
viitsepresident ja strateegilise planeerimise ning perspektiivsete projektide osakonna juhataja. Polecat, mis töötati välja kõigest 18 kuu jooksul, kusjuures täielikult Lockheedi oma vahendite eest, demonstreerib näitlikult kõiki Skunk Worki tugevaid külgi. “Sellel aparaadil katsetame me kolme tehnoloogiat: Kiiret projekteerimist ning uute põlvkonna komposiitmaterjalide loomist, aerodünaamikat, mis on vajalik pikaajalisteks suurel kõrgusel toimuvateks lendudeks ning autonoomset juhtimissüsteemi.” räägib Cappuccio. “Mustad projektid”, nagu millega tegeleb Skunk Works, oli, on ja jäävad salajasteks. Seda, mis ajakiri juhtkonnalt ja pilootidelt teada sai, mida nägi ettevõtte salastamata territooriumil on vaid see, mida Sunk Works peab võimalikuks avaldada. Mõistagi Skunk Worksi töödest veel kirjutatakse, kuid kõigel on oma aeg. Vaadates päikese käes säravaid kõrgeid valgeid angaare, võime vaid oletada, mis seal sees toimumas on.
Автор Джим Уилсон
http://topwar.ru/2349-na-skorosti-razuma.html
http://www.testpilot.ru/usa/lockheed/cl/cl400.htm
http://unwantedpublicity.media.officeli ... llery.aspx
http://history.nasa.gov/SP-4404/ch8-3.htm
http://www.abovetopsecret.com/forum/thread602811/pg1
